Archive for märts 18, 2008

Kati on lits ehk harjutusi sõimule ja sõnavabadusele

Kati on lits. Kui keppi tahad, helista 51XXXXX.  

Kes teist, härrased, oleks nõus sellise sõnumi keset päist päeva ütleme Viru Keskuse seinale sodima? Või kes tuleks mulle koju ja kirjutaks selle õkvast mu tapeedile? 

Suurem osa ilmselt mitte. Ja sest suuremast osast omakorda suurem osa ei sodi roppusi seinale, sest nii ju lihtsalt ei tehta. Vähemalt mitte pärast varapuberteedist välja kasvamist. Väiksem osa aga ei sodi ehk tõesti vaid hirmust, et muidu tuleb politseionu, teeb trahvi või viib üldse arestimajja.

Need viimased on ilmselt kodanikud, kes sodivad rahumeeli virtuaalseid seinu, portaale, blogisid, foorume, sest seal nad saavad olla anonüümsed ja justkui karistamatud.  

Pahatahtlikud anonüümsed kommenteerijad, on viimasel ajal olnud teemaks üsna mitmes blogis. Ramloffil, Kajal ja Larkol näiteks.

Sealjuures on Larkol kuradima õigus, kui ta ütleb, et tegelikult pole need kollid anonüümsed ühti. Ega olegi. Politsei on üles leidnud nii mõnedki laimavate või vaenu õhutavate kommentaaride autorid. Olev Hannula “juudid ahju” kaasus on vast tuntuim, aga väidetavalt olevat ka näiteks üks laimav kodanik kenasti vahele võetud vaatamata sellele, et ta laimu levitamiseks kasutas sõbra karuperses asuva  maakodu wifit.

Paraku ei ole enamik netis (olgu siis blogides või mujal) levitatavast anonüümsest sõimust ei otse laim ega ka muidu kriminaalne, mis tähendab, et sellega ei saa ka seaduslikult midagi peale hakata.  

Kui keegi ütleb, et Kati on lits ja kümne vallaslapsega rongaema, siis ma võin ta kenasti laimu pärast kohtusse kaevata. Kui see keegi aga ütleb lihtsalt, et Kati on idioot, ajukääbik, nõme naine ja kole ka, siis, jumal paraku, avaldab ta vaid oma arvamust. Arvamust, mille toon küll avaldajale au ei tee, kuid mis sellegipoolest veel kuritegu ei ole.  

Sellise arvamusega ei ole kohtuniku manu mitte midagi teha. Isegi ära kustutada on seda natuke jama, sest see annab kenasti õiguse kustutajat sõnavabaduse piiramises ja sallimatuse süüdistada.  

Sestap ma arvan, et taoliste õeluste vastu aitab ainult inimlik iseregulatsioon ehk õelutseja konkreetne ja kindel paika panek. Mu ligi üheksa aasta pikkune netielu kogemus ütleb, et kui nõmetsejale rahulikult öelda, et selline toon ei sobi aga asjast võime küll rääkida, siis 90 protsendil juhtudes tõmbab solvaja uttu. Ülejäänud puhkudel aga hakkabki mõistlikku juttu rääkima, mis on ju hea. 

Igatahes pole mu meelest mõtet esimeste nõmetsejate peale saba jalge vahele tõmmata ja näiteks blogimist lõpetada või blogi eriti karmilt salasõna taha peitu panna. Et mõne jaoks tähistab sõnavabadus jauramisvabadust, et tähenda ju, et teised peavad oma mõistlike juttude rääkimist piirama.  

Teine külg on muidugi, et kui midagi avalikult kirjutada, peab arvestama ka sellega, et teised seda loevad, sellele kuidagi reageerivad, sellega üldse nõus ei pruugi olla või koguni kirjutajat ennast täiega lolliks ja nõmedaks peavad. Ehk siis, mulle  meeldib väga jällegi Larkolt pärit kujund blogist kui blogija elutoast, kuid kui me oleme elutoa uksed võõrastele pärani lahti teinud ja elutoas salongi pidama hakanud, ei saa või õigemini pole väga mõistlik käituda nii nagu oleksime me ihuüksi kodus.     

Sestap ei soovitaks mina isiklikult küll kellelgi kasutada näiteks avalikku blogi siiraks kontrollimatuks väljaelamiseks, et panen aga kirja, mis sülg suhu toob. Mitte et peaks olema silmakirjalik või vältima teravaid isiklikke teemasid, aga enne kui mingi mõte või fakt teiste hambu, see tähendab kõigile kontrollimatult tõlgendada, hinnata ja levitada anda, tasub eneselt küll küsida, mida ma tahan öelda, miks ma tahan öelda, kas ma ikka tahan seda öelda ja milliseks tagasisideks ma valmis olen.  

Vastasel korral võib lihtsalt aidata enesele mööda hambaid virutada. Hea veel, kui selleks ootamatuks lõuahaagiks on ainult mõni kuri kommentaar. Paraku võib ka olla, et kolm aastat hiljem tööintervjuul öeldakse, et mõni aeg tagasi oli teil pereprobleeme, me teame, me lugesime, ja üldse jätsite endast blogides labiilse mulje vms.  

Aga jätaks nüüd meie pisikese blogosfääri ja puudutaks korraks ka tänast päevaskandaali ehk Leedo kohtukaklust Delfiga, mis ju samuti netimaastikul sõnavabaduse piire kombib.   

Ütlen ausalt, selles loos olen ma naha ja karvadega Delfi poolel ja hoian pöidlaid ja varbaid, et Leedo kohtus oma tahtmist ei saaks. Mitte, et Leedot võiks karistamatult mõnitada, aga ma olen veendunud, et iga mees peaks oma sõnade eest ikka ise vastutama. Kui keegi on Delfis kõnealust kodanikku mõnitanud ja ähvardanud, siis on kodanikul võimalus nõuda selliste kommentaaride kustutamist või kaevata laimaja ja ähvardaja kohtusse. Nõuda aga, et Delfi vastutaks, on tõepoolest sama hea kui tahta, et EMT maksaks valuraha, sest keegi kasutas moblat sõimamiseks.  

Igatahes mitte ei tahaks, et kui tulevikus näiteks Mari sõimab mu blogis Jüri, siis ei kaeba Jüri kohtusse mitte Mari vaid hoopis mind.

Pealegi, kui see sõimamine toimuks reaalselt minu elutoas, ei arvaks ju keegi, et politsei tuleb kutsuda mulle kui korteriomanikule. Või kuis? 

Nõnda et lõpetada julgen küll ühe oma lemmikmõtte (või kinnisideega?), et virtuaalilm ja päriselu ei ole erinevad ega eraldiseisvad, vaid ühe sama maailma osad. Neis kehtivad samad kirjutatud ja kirjutamata (üldnimlikud) seadused ning sõnadel, mis netimaastikul lendu lastakse, on täpselt sama kaal, vabadus ja piirid, mis neil, mida päriselus öeldakse.  

Lisaks: mis on leim ja kuidas sellega võidelda, saab vaadata näiteks siit.   

märts 18, 2008 at 5:26 p.l. 22 kommentaari


Inimestele meeldib

Kalender

märts 2008
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31