Väike lihavõttemeem

Mulluste lihavõtete aegu loopis Larko mulle lihavõttemeemi. Siis olin sellises ajahädas, et üles noppida ei jõudnudki. Õnneks on lihavõtted aasta pärast põhimõtteliselt ikka needsamad, seega ongi nüüd paras aeg see meem eestikeelsesse blogosfääri lahti lasta. Seda enam, et kutsika kõrvalt millestki tõsisest nii ehk naa mõelda-kirjutada ei jõua.

Mida lihavõtted sulle tähendavad?

Eeskätt lapsepõlvehõngulist püha. Mu vanaema tähistas lihavõtteid nagu jõulegi. Mitte erilise usulise fanatismiga, kuid tubli luterlase kombel käis ta siiski ülestõusmispühal kirikus ja pärast värvis lapse st minuga mune. Pärast mängisin nende munadega igasugu asju, rongist külaskäikudeni või lihtsalt vaatasin pikalt neid imelisi mustrimaailmu, mida värvid või sibulakoored olid munakoortele tekitanud. Eriti kaunid „maastikud“ tulid just munakoorte ja tanguteradega. Täieline abstraktne ekspressionism.

Teiseks, kevadpühi võiksid nagu ka tähistada. Ainult et sedasi kenasti kevadise pööripäevaga kristlikud lihavõtted tavaliselt kokku ei sattu. Enamasti on nad ju ikka aprillis ja nii mul ongi tunne, et see kevad tuleb kuidagi mitu korda.

Aga seda küll, et ma saan suht kurjaks, kui soovitakse ilusat suurt reedet või kena vaikset laupäeva, sest see kõlab nagu „head suremist“ või „meeldivat kannatamist.“ Igatahes küüniliselt.

Tähistad sa kodus lihavõtteid?

Mune ikka värvin. Puhtalt lõbu pärast. Muna on kujundamiseks huvitav vorm.

Suur reede on aga saanud klassikaliseks ooperiklubi kokkusaamise päevaks. Viisaka lõivuna tähtpäevale kuulatakse (soovitavalt kell kolm päeval) ära see lugu.

Mida sa pühade ajal sööd?

Kuna pasha on ikka pööraselt hea roog, mida muul ajal ju kuskil ei anta, siis seda püüan küll süüa. Muidu midagi eriti lihavõttelist küll mitte. Need munad, mida värvin, jäävad enamasti söömata, sest ei raatsi ju, ilusad teised vaadata.

Peidad sa lihavõttemune?

Ei. Kuhu ma neid enda eest ikka peidan? Oleks veel lapsi. Kuigi, seda munade peitmise ja otsimise kommet pole vist Eestis üldse väga olnud. Vähemalt lapsepõlvest mina seda ei mäleta.

Värvid sa lihavõttemune.

Jah. Vt üleelmine vastus.

Millist värvimistehnikat eelistad?

Värvin kõigega, mis pihku juhtub. Pliiatsite, vildikate, vesivärvidega. On ette tulnud ka, et tekstiilivärvide, pastaka ja huulepulgaga. Mu meelest ongi just lahe vaadata, mida erinevate värvidega munajal pinnal saavutada annab.

On sul lemmikmarki šokolaadist lihavõttejäneseid?
Ei. Ma pole šoksiga üldse väga sõber. Ja kui söön, siis eeskätt bitterit. See jänesešoks on reeglina üks ilgem magus mögra.

Kes valmistab teil lihavõtteeine?

Kuidas kunagi. Eks pigem vist mina, sest ma kokkan üsna meelsasti.

Kas lapsed saavad ka mingeid kingitusi peale maisutuste?

Pole nagu ühtki last käepärast. Kui mõnele lapsele külla minema sattun, siis ühe mõnusa muna ikka kaasa võtan.

Paastud sa suurel reedel?

Ei. Kui aus olla, siis olin oma kristlikulgi perioodil pigemini veendunud, et paast, kui ta vajalik on, on pigem mõtte mitte õgimise küsimus. Järele mõtlemise aeg. Ausalt ja ilustamata või nii kuidagi.

Edasi annaksin sellesinatse meemi meelsasti Kukupaile ja Ramloffile ja Annelile, aga kui keegi muu tahab, siis võib ka vabalt võtta. Ja kui mõni blogitu vastata tahab, tohib seda siinsamas teha.