Archive for märts, 2008

Anorektikud on moodsad pühakud?

Nirtil on tuline õigus poriseda, et lubadusi võiks ka täita. Eeldan, et peab silmas mu kinnitust, et kirjutan kord sellest anoreksiateemalisest dokust.  

Noh jah, ei ole seni kirjutanud, sest … eh, päriselt nagu ei julge. Ei julge, sest söömishäired (nagu üldse igasugune agressioon oma keha vastu) pole kunagi olnud minu mure ja ma kardan täieliku võhikuna trampida kellegi jubevalusate kogemuste ja tunnete otsas.

Ent võtan enesele nüüd siiski, lubaduste täitmise õilsa sildi all, õiguse mõned uiud, mis selle filmi peale ajust läbi volksasid, kirja panna. Igasugune tagaside ja kriitika on loomulikult oodatud.  

Esimene reaktsioon oli küll puhas jahmatus ja õudus. Et kuidas saab inimestes olla nii palju alaväärsustunne ja ebakindlust ja kuidas saab keegi väita, et aeglane enesetapp, mida anoreksia ja muud söömishäired ju on, pole haigus, vaid elustiil? “Õudne, kuhu meie aeg on jõudnud,” oleks üks tädike minus äärepealt röögatanud. 

Ainult et kas on siis just meie aeg?

Kui järele mõelda, on enese põlgamine, alandamine ja füüsiline vaevamine ju meie kultuuris ammuks moes ja enamus ajast kiiduväärnegi olnud. Pühakuteks oleme me ju tavatsenud oma paastujaid ja enesepiitsutajaid pidada.  

Võtkem või Siena Katariina kes lõppeks sõi vaid kaks korda päevas Kristuse ihu, ehk proosaliselt väljendudes suht olematut oblaadiliistakut. Kas siin ei võiks näha teatavat sarnasust meie moodsate söömishäiretega, iseäranis ortoreksiaga?  Kas auväärse pühaku ja tänapäevaste enesenäljutajate motivatsioon nii väga erinebki?

Kui jätta kõrvale väga konkreetne kristlik varjund, siis oleks nii ühel kui teisel juhul olemas ühelt poolt sügav vastikus enese ja oma keha vastu ja samas tugev soov puhastuda ja olla õige ning hea.  

Nojah, Nirti viidatud filmis kõnelevad anorektikud ka kontrollivajadusest, et kui ei söö, siis kontrollin elu. Aga, kas ei esine seegi tahtmine juba auväärt pühakuil? Soov suuremat armu ära teenida või kasvõi kurje vaime eemale peletada – mis muud see on kui vajadus maailma paremini kontrollida? 

Seega, kogujalikult väljendudes, ei midagi uut siin päikese all. Ainult et nüüd me enam reeglina ei arva, et vaikne enesehävitus on väärikas ja õige, vaid nimetame seda üldjuhul ausalt probleemiks ja haiguseks.  

Karta muidugi on, et kui me seda päriselt ravida või ohjata tahame, tuleks alustada mingist kultuuriloolisest revolutsioonist. Vahest on see, mida me vajame teatav egorevolutsioon (nii seksrevolutsiooni eeskujul), miski, mis paneks meid loobuma oi kui sügavale juurdunud mis-nüüd-mina-vilets-ussikene mentaliteedist ja laseks meil end oma (ilmselt igavesti ebatäiusliku) keha ja vaimuga tükis rahumeeli hinnata ja armastada. 

Seda siis ühest küljest. 

Aga teine mõtteuid mu peas küsib hoopiski kiuslikult ja eelmisele ristivastupidiselt, kas pole teatav hulk kannatust inimestele olemuslikult vajalik? Kas poel see koguni inimeseks saamise eeltingimus?

Ega´s asjata ole enamike kultuuride täiskasvanuks saamise riitustes olulisel kohal nimelt puhtfüüsiline kannatus? Ja ega´s tule muinasjuttudes printsil ikka enne eluveeni jõudmist hunnik haavu saada, mida siis ravida? 

Iseenesest loogiline, sest valu, haigus, nälg, külm ja kõige selle taga luurav surm on maailmas paratamatult olemas ja võivad oma karvase käpa iga hetk meie ilusasse ellu pista. Võib-olla me lihtsalt vajame kogemust, et suudame nendega toime tulla? Vajame seda kui, jah, jällegi, kontrolli maailma üle. 

Ainult et tänapäeval me suurt ei vaata sellistele asjadele näkku, pigem põgeneme nende eest. Surm on kusagil läikivpuhtas haiglas, nälg on Aafrikas või prügikollidel (igatahes mujal), valu võtab käbedalt ära tablett ja kui me räägime kellegi kangelastegudest, siis keskendume ikka võitudele, mitte haavadele seal taga.

Elu on ilus, mõnus ja turvaline, mida hirmsat ei juhtu. Vähemalt meiega mitte. 

Ometi, kas ei või see, et kultuur ei suuda pakkuda suunatud, kontrollitud ja seega ohutut kannatust, olla põhjuseks, miks igasugune kontrollimatu enesehävitus (sealhulgas kõik enesenäljutamisviisid) nurga taga aina vohab ja vohab?

Kui nii, siis lahendust vaevalt et ongi. Ei saa ju hakata tänapäev massilisi veidike veriseid initsiatsiooniriitusi korraldama. See oleks meie praeguste arusaamadega inimväärikusest rämedas vastuolus. 

Aga see huvitaks mind küll, kas kõikmõeldava enesehävitusliku käitumise teraapias saaks rakendada (või ehk ongi rakendatud) näiteks tegelemist mingite ekstreemsete spordialadega või sõjaväeteenistust või midagi muud, mis pakuks kontrollimatu salajase enesepiinamise asemel võimaluse täiesti avalikult, mõõdukalt ja kontrollitult kogeda teatavat enesesalgamist ja füüsiliste ebamugavustega toimetulekut?

Ülemise pildi anorektik on pärit siit, alumisel Siena Katariina.

märts 12, 2008 at 2:26 p.l. 9 kommentaari

Portselan on inimelust tugevam

Tulime hommikul pärast pommitamist Tallinna vaatama, mis on saanud seal koolis käivast vanemast õest. Läksime mööda Harju tänavat ja seal, Kuld Lõvi varemete vahel, ühe müürijupi peal seisis õrnroosa portselanist tass, täiesti terve. Kuidas ta küll niiviisi…,“

Nõnda rääkis mu kunagine klassijuhataja märtsipommitamise järgsest hommikust.

Tõepoolest, kuidas ta niiviisi? 463 surnut, üle 20 000 kodutu, varemed ja siis see tass. Täiesti terve. Ometi õhkrõnast materjalist, nii lihtne lõhkuda lapsegi käes. Ja nüüd kuidagi ainsana „elus“.

See lugu painab mind aegajalt, nagu painas vist ka jutustajat. Vahest just seepärast, et oma jaburuses, mõistusevastasuses näitab just see, kui haige ja mõitsusevastane on, et me inimesed teisi omasuguseid puhuti massiliselt tapame, nimetades seda sõjaks ja leiutades selle põhjenduseks igasugu kõlavaid teooriaid ja ideoloogiaid.

Selle tassi saatus otsustati täna 64 aastat tagasi. Mulle aga meenub ka, kuidas ma kunagi arhitektuurimuuseumis praktikal olles pidin kirjutama pressiteateid fotonäitusest, mis rääkis segipommitatud Dubrovnikust. Neil fotodel olid samuti varemeis majad ja varemete vahel nipsasjad, nõud, maalid seintel – kõik asjad, mis oma omanikud üle elasid. Omanikud, kes surid lollil ja vägivaldsel moel.

Huvitav, kui mitmed taolised tassid peavad meile ühtaegu näkku nutma ja irvitama, et me enam inimetega nii ei teeks?

Pildil on Kuld Lõvi veel oma täies hiilguses. Pilt pärit siit.

märts 9, 2008 at 4:04 p.l. 2 kommentaari

Tartu – linn, mida ma ei salli

Arni kurdab, et osa tartlasi arvab, Tallinnat ei saagi armastada. Minuga on ristivastupidi. Ma ei suuda kuidagi armastada Tartut. Või mis armastada, mul on selle linna talumisegagi raskusi.  

Puhuti on mul seepärast kohe piinlik, sest Tartus elab ometi hulk häid ja toredaid inimesi, kellele see linn sobib. No kuis ta saaks siis nii halb olla? Pealegi, kui hästi järele mõtlen, on mul ju Tartuga ka mõned ilusad mälestused seotud.

Ometi, alati, kui pean Tartu minema, hakkab mul kõige otsesemas mõttes maos vastikusest pööritama ja kui ma seal kohal olen, röögib enamasti iga ihurakk “vale koht, vale koht, valeeee kooooht!” 

Tõenäoliselt on (peamine) põhjus selles, et sain varases lapsepõlves lihtsalt Tartu-trauma. Käisin nimelt Tartus silmaarstil. 

Tõusta ja Tartu poole sõitma hakata tuli hommikul hirmvara, kohale jõudes olin unine ja näljane. Sellisena tuli aga tunde arstijärjekorda oodata ja enne, kui päris arstile sai, taluda veel närvilisi tigetsevaid õdesid. Seejärel käidi miskipärast söömas mingis jubedas kohas, kus alumiiniumkahvlid isegi mu lapsekäes krussi läksid ja söök jube maitses. Huvitav, võis see “Võit” olla või oli tal mingi muu nimi?  

Igatahes, kui öeldakse “Tartu”, kerkivad minu silme ette  esmalt silmakliiniku jubedad koridorid ja need alatasa lömmis kahvlid. 

Teine asi on, et Tartus tundub mulle, lendleb ringi mingi naljakas konservatiiv-boheemlik vaim. Noh, et ühest küljest joome end kuskil laua alla, magame kus ja kellega juhtub ja kanname ilmtingimata triibulisi sokke, aga teisalt oleme igaks juhuks hästi konservatiiv-matšo-isamaaliste vaadetega. Lühidalt, miski taoline maailmanägemine, mille leebeimas otsas on In Boil ja rämedaimas võib-olla juba neonatsid, keda seal linnas ka näikse väljapaistval hulgal olevat. Kuna sedasorti mentaliteet on minu jaoks üks kõige vähem talutavaid, tunnen end iga kord Tartu minnes nagu vaindlase pesas. *

Kolmandaks suudan mina, kes ma muidu olen üsna kobeda ruumitajuga ja orienteerun vaistlikult üsna hästi ka päris võõrastes kohtades, Tartus alati kuidagi ära eksida. Viimati trampisin omast arust kesklinna minnes täpselt vastassuunas, tilkusin lõppeks lörtsist, olin läbinäljane ja veendunud, et see linn lihtsalt kiusab mind. Teeb ilmselt mingeid nõiaringe, et mind ära eksitada.**

Nii ongi, et alati kui mul tuleb Tartu minna, püüan end paaniliselt veenda, et tegelikult seal pole hullu midagi. Et isegi ilus on vahest olnud.

Et Miliuse õu on kord lumega ilus olnud ja tema maja on mind sõbralikult vastu võtnud. Et bakatööd kirjutades oli kunagi Liivi tänava arhiivis üsna vahva istuda ja üht prillidega noormeest koleda gooti kirja lugemisel abiks moosida. Et ükskord, veel piiparite ajal, sai nalja, kui vahetusüliõpilasena Tartus viibiv kursaõde mind ja mu kaaslast, kes me kuskil napsitasime, enda erakasse magama ootas ja nimetet kaaslase piiparile sõnumit saata üritas. Tema tekst oli: “ Saada vähemalt Kati Zavodi, tahan magada.” Neiu, kes teate vastu võttis, sai sellest aga omamoodi aru ja edastas: “Saada vähemalt Katiga voodi, …”   Et nagu lõbus ju, eksole. 

Ometi, üheksal juhul kümnest ei aita lahedad mälestused ka. Ebameeldiv tunne jääb peale ja kui just surmahäda pole, siis ma Tartu ei lähe.  

Iseenesest kurb, sest nii ma näen üliväga harva kõiki neid häid inimesi, kes seal elunevad. Nii et kui keegi oskab, võib mu Tartu-allergia välja ravida, aga lihtne ei saa see vist olema.

________________________

*Usun küll, et mu Tartu-taju võib siinkohal olla väga vildak ja see pole üldse mingi domineeriv Tartu menatliteet, aga, mis parata, minu pisike aju (ja ehk ka meediakuvand Tartust) näitab seda linna mulle just kuidagi nii. 

.** Küllap tuleb see eksimine tegelikult sellest, et olen juba Tartu jõudes kuidagi pinges, turris ja paanikas, et mul tuleb seal olla, ning selle nahka läheb suunatajugi.  

märts 5, 2008 at 3:03 p.l. 43 kommentaari

Kreisiraadio tuleks tšehhide juurde “laulutundi” saata!

“Need on geniaalsed tšehhi artistid, kelle kõrval Eesti eurolaul kõlab nagu tuim koraal, “ kirjutas mulle kunstnik-luuletaja-ristsõnameister ja muidu hea inimene Ilmar ja viitas sellele loole. Ma vist olen Ilmariga nõus.

Siin ka loo sõnum inglise keeli, et lõbu natuke lihtsam mõista oleks.

I drive Skoda 100 to camp here on Orawa
So I hurry, take a risk – go through Morawa
The monster lives there, comes out of the bog
Eats mostly Prague citizen, its name is Jozin (Joseph)

Chorus:
Jozin from the bog creeps through swamp
Jozin from the bog closes to the village
Jozin from the bog edges its teeth
Jozin from the bog bites, strangles
To defeat Jozin from the bog, who could imagine, only works a plane with manure (white powder)

I was driving through the village on road to Vizowice
The village mayor greeted me, said to me during drinking Sliwowica

The one who will bring Jozin dead or alive
gets my daughter and a half of National Agrarian Farm

Chorus: Jozin…

I said: ‘give me a plane and powder, mayor,
I’ll bring you Jozin, I see no trouble about that’,
Mayor helped me, in the morning I went up in the sky
The powder from the plane prettily fell on Jozin.

märts 5, 2008 at 12:09 p.l. Lisa kommentaar

Igaüks PEAB raamatu kirjutama?

“Ma koguaeg ootan, millal sina siis kirjutama hakkad,” küsis kodulinnas kohatud ammune tuttav.

“Eee…ma…ee…no koguaeg ju midagi ikka kirjutan,” kohmasin natuke arusaamatuses. “Ei, ma mõtlen ikka päris raamatut. Nii paljud ju kirjutavad ja sina olid ikka kirjutaja laps…,” 

Khm. Mis ma peaksin siis nüüd ütlema? Või tegema? Sest, kui aus olla, pole mul mitte mingit tahtmist raamatut (st tubli ilukirjandust) kirjutada.  

Ei ole kohe mingit kirge, sisemist sundi ega veendumust, et ma seda hästi teeksin või maailmale midagi üliolulist ütleksin. Pigem usun, et on miljon ja üks inimest, kes seda minust kordi paremini teevad.  

Üldse, mis tähendab, “olid kirjutaja laps”?

Inimeselt, kes kooli ajal kenasti laulis, ei nõuta, et ooperi kirjutaks. Temast võib vabalt saada niisama muusik või isegi lihtsalt muusikanautija. Healt joonistajalt ei nõuta ka ilmtingimata maalikunstnikuks hakkamist, et kui ei hakka, on anne untsus või nii kuidagi. Ammugi ei pea kooliaegsest tublist sportlasest ilmtingimata olümpiavõitja saama. Miks siis “kirjutaja laps” ei tohi piirduda kröömikese ajakirjanduse ja isikliku verbaalse lõbuga näiteks blogis? 

Kas on kirjutamine see ainus tõsine või mõistetav looming, mis, erinevalt muudest, peaks nagu kuhugi, trükipressi alla, paberile ja hästilõhnavasse köitesse jõudma? Või siis, just vastupidi, kirjutamine arvatakse ehk olevat nii lihtne töö, et kel juba miski kirjaoskus on, võib selle abil vabalt mitu raamatut sõnu täis raiuda?  

Igatahes olen ma viimastel aegadel ka mitmetes suvalistes naisteajakirjades kohanud vahelduva eduga soovitust elus kindlasti üks raamat kirjutada. Ikka koos nõuannetega juukseid värvida, soojale maale sõita ja uusi koogiretsepte katsetada. 

Ja ikkagi ei ole ma kindel, et igaüks peab maailma mõne uue raamatu sigitama. Peab siis või? 

Pildil üks Iiri munk meenutamaks aegu, kui oli hoopis nii, et iga mees ei kirjutanud mitte ise, vaid koopeeris usinasti kirjutatut. Pilt siit.

märts 3, 2008 at 11:16 e.l. 19 kommentaari

Newer Posts


Inimestele meeldib

Kalender

märts 2008
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31