Halastusrääkimine nagu halastusseks?

 

Eelmisel nädalal helistas mulle meeskondanik, keda tean küll ääriveeri ühest mitteametlikust seltskonnast (selline veerandtuttav või nii), aga rohkem olen juhtunud temaga koos tööasju ajama. Niisama, heast peast me igatahes ei suhtle, miska eeldasin, et juttu tuleb tööst. Põhimõtteliselt tuligi, aga …mnjah, minu jaoks väga jaburas kastmes.

Küsis teine algatuseks igati mõistlikult, et kus ma olen ja kas ma rääkida saan. Mina vastu, et puhkan ja olen metsas, aga et mis ta tahab muidu. Tema seepeale tegi moosihäält ja küsis, et miks ma nii otse küsin, et mis ta tahab ja tema tahab tegelikult mulle niisama kena päeva soovida ja musikalli jne. Noh, siis pärast paarikümmet keerutatud minutit jõudis sinnamaale, et ikkagi sedasamust tööasja tahaks või nii kuidagi. Ja siis, nagu eelnevast vähe oleks, tuli pärast tööjuttu veel  mingi aeg sihukest keel kõrva sisu ja tooniga jahu.

Olin algul leebe, siis natukene ärritatud, siis juba üsna kuri, sest kurat tööjuttu võiks rääkida konkreetselt, saati, kui mul puhkus on. Mul oma vaba ajaga muudki teha, kui suvalist jura kuulata. Ja üldse, mida see kodanik arvab? Et ma tahan teda nii väga, et tulen selle nimel kuidagi töiselt vastu või? Või et naistega peabki nii suhtlema, ükskõik mis olukorras? Või no mis värk on?

Siis aga jäin mõtlema, et kust mina tean. Äkki tal on pereelu sassis, armukest ei ole ja tüdrukud baaris põgenevad kui ta lähedale istub. Et äkki on tema ainus võimalus moosijuttu ajada just selliste töiste veerandtuttavatega. Hale hakkas. Mõtlesin, et ehk peabki temaga sellist juttu ajama.

Halastusrääkimine. Umbes nagu halastusseks.

Seksikas telefon on pärit siit.

Piiks-piiks ja vaesus tuleb, ehk ei SMS-laenudele!

Mõtlesin ükspäev, et peaks tegema SMS-laenudevastase kodanikeliikumise. Tõsiselt, muide. Liikumise, mis nõuaks laenutingimuste karmistamist, laenajate tausta korralikku kontrollimist ja maksevõime adekvaatset hindamist või kui seda teha ei taheta või suudeta ning SMS-laenutamine vanaviisi jätkub, siis, et igale SMS-laenu taotlejale saadetaks esmalt suurelt ja selgesõnaliselt hoiatus: ”See, mida sa nüüd teed, võib hävitada sinu ja su pere elu. Rutem, kui sa arvad!” Noh, analoogselt hoiatuskirjadega suitsupakkidel.

Ja võiks teha sotsiaalreklaami nagu näiteks “Piiks-piiks ja vaesus tuleb!” Lisaks mingi õõvastav SMS-laenu kaasus ja kolestatistika võlglastest. Mõned sotsiaalsele vastutustundlikkusele pretendeerivad  mobiilioperaatorid näiteks võiks seda kohe lahkelt klientidele laiali saata.

“Vaba turg! Kuni nõudlust on, seni pole midagi kobiseda, kuidas härrad oma äri ajavad,” kuulen ma juba vastuväiteid.

Aga vabandage, suitsu ja alkoholi puhul näiteks oleme me kõik mingite piirangutega nõus. Muide, enamik pigem suuremate kui väiksematega. Ometi, suitsetamine tapab halvemal juhul ainult suitsetaja. Kaaskodanike elu see ei hävita. Alkoholism muidugi võib, kui asi väga hull on, ka ligimeste elu ära rikkuda küll. Aga üldiselt ei saa inimesest mudajoodikut, kui ta ühe pitsi võtab. Samas piisab täiesti ühest SMS-laenust, et edaspidi lumepallina kosuva võlakoorma alla ägama jäädagi. Nii et minu meelest on tegemist millegagi, mille hävitustööd võiks ehk päris vabalt võrrelda narkootikumidega. Et nagu paned ühe laksu ära ja oledki sõltlane.

“SMS-laenajad on nii kui nii ainult opakad pätid ja luuserid, miks nende eest hoolitseda,” kõlab ilmselt järgmine vastuväide.

Ega ikka ole küll. Kui ei usu, lugege üht kiirlaenajaportreed Päevalehest. Tubli, tore ja töötav pere, mille rivist välja löömiseks piisas pereema pikast haigusest. 

Muide mingi võimalus abi saada peaks ju ometi olema ka inimestel, kes ei ole mitte krooniliselt töötud ja vaesed, vaid korraks hätta sattunud, nagu see pereema Päevalehe loos, ning vajaksidki august välja saamiseks kolme kuni viit tuhandet krooni. Ma ei tea, kas praegu on omavalitsuselt võimalik saada  mingit ühekordset mõnetuhandekroonist toetus ja kui on, siis mis tingimustel.

Nii et kui teeks kodanikeliikumise, oleks positiivne programm hoolitseda selle eest, et kindlalt oleks sellised ühekordse abi saamise võimalused, orgunnitagu seda siis riigi või omavalitsuse tasandil või üldse mõni MTÜ.  Ja kui see süsteem on juba olemas, et siis inimesed teaksid sellest ka.

Veel võiks perspektiivis olla nõustamisprogrammid, mis õpetaks mitte lihtsalt laenuaukudest välja tulema, vaid sinna üldse mitte kukkuma.

Hmm, äkki mul need väga lollid mõtted ei olegi?

Algas peajaht! Otsitakse ausat poliitikut!

Kõigepealt, mõista-mõista, millise lapsesuise poliitiku suust on pärit järgnevad mõtteavaldused.

Jah, paljud meie mehed on poliitikaga rikastunud. Mina ise sealhulgas. /…/

Minu partei on võimul ja võtab linnas ette hulga avalikke rajatisi. Ütleme, et minu kõrvu jõuab kuuldus, et teatud paika rajatakse uus park.

Näen võimalust ja kasutan selle ära. Lähen mainitud paika ja ostan naabruses nii palju maad, kui saan. Seejärel teeb juhatus plaani avalikuks ja kõik tormavad krabama minu maad, millest enne keegi ei hoolinud. /…/ Või oletagem, et ehitama hakatakse uut silda. Saan vihje ja ostan alal, kuhu tuleb silla juurdepääsutee, nii palju kinnisvara kui võimalik. Hiljem müün selle kasuga maha ja viin jälle raha panka. /…/ See on aus tehing, mille järele ma aasta otsa päevast päeva ringi vaatan.

Me seisime, nagu me oleme alati seisnud, inimeste eest, kes tõid meile võidu. /…/ kui meie saame võimule, siis vallandame ametist kõik meie-vastased, keda seadus vähegi lubab vallandada. Ma tean, et ka avaliku teenistuse kelmused takerduvad põhikirja taha, aga, nagu X ütles, „Asja nüüd põhikirjast, kui mängus on sõbrad.“

Vaat kuidas ma näiteks noormeestele lähene. Kuulen ütleme noormehest, kes on uhke oma hääle üle ja arvab, et ta laulab hästi. Kutsun ta X-i ja palun meie klubisse. Ta tuleb, laulab ja on elu lõpuni minu pooldaja. Teine noormees teeb endale nime pesapallimängijana. Toon ta meie meeskonda. Ta on müüdud mees. Järgmisel valmispäeval leiate ta valimsijaoskonnas minu kandidaatite eest seismas. /…/ annan neile võimaluse ennast näidata. Ma ei vaeva neid poliitiliste argumentidega. Uurin lihtsalt inimloomust ja toimin vastavalt.

Noh, ma usun, et igaüks, kes siiani on lugenud, on suutnud peast läbi lasta mitte ühe, vaid mitu poliitikut. Nii riigi kui omavalitsuse tasandil. Tegelikult on kõik siinsed tsitaadid pärit mehelt nimega George Washington Plunkitt. Mehelt, kes oli mõjukas poliitik 19. sajandi lõpu USAs.

Tänapäeval on Plunkitti arvamused USA ülikoolides poliitika ajaloo kursuste raames kohustuslik lugemisvara. Muuhulgas ka seepärast, et nende tekstide najal on võimalik mõista, kuidas on korruptsiooni mõiste ajas arenenud. Nimelt on palju sellest, mis isand Plunkitti tema mõttekaaslaste ja valijate jaoks oli täiesti enesestmõistetavalt aus ja ontlik käitumine, praeguseks ühemõtteliselt kole korruptsioon.

Teoreetiliselt. Aga tegelikult? Tegelikult tundub, et paljugi on ikka samamoodi. Enam ei öelda selliseid asju küll sedasi ausalt vastu rinda tagudes välja, aga mõeldakse ja tehakse ikka. Millest muidu Plunkitti mõtteid lugedes selline puhutine siiras äratundmisrõõm? Millest muidu tunne, et mõned tema pärlid võiks kukkuda iga teise Eestimaa poliitikugi suust.

Sestap on mul kiuslik küsimus, kas aus poliitik on üldse võimalik? No nagu mujal kui valimiskõnedes? Vahest on „poliitik“ sõna, millega kaasneb automaatselt üks teine sõna, nimelt „korruptsioon“? Võib-olla

lähevadki poliitikasse ainult võimu-ja kasuahned inimesed? Või on poliitiku ausus nagu vana koleda naljajutu järgi naesterahva truudus, mis tuleneb võimaluste puudumisest? Või on enamik poliitikuid tegelikult tublid ja ausad, aga me märkame rohkem neid, kes on ülbed, lollid ja korrumpeerunud ning karistame nende sita maine külge kleepimisega kõiki neid teisi tublisid?

Mina kipun arvama, et … Aga, vaat ei ütle praegu. Öelge parem, mida teie arvate?

Plunkitti mõtteid saab lugeda raamatust „Tammany Halli Plunkitt“ Raamatu, millest on pärit ka siin avaldatud tsitaadid, on tõlkinud Karin Suursalu. Tsitaatides on selleks, et saaks mängida äraarvamismängu, muudetud sirgelt Ameerika olustikule viitavad kohad. Teise tsitaadi meie-vastased on originaalis Tammany-vastased, X on Tim Campbell. Kolmanda tsitaadi X-koht on Washington Hall ja minu pooldaja asemel on originaalis kirjas Plunkitti pooldaja.

Õnnistatud (blogi)puhkus

Ma ei jõua ennast ära kiita. Tõsiselt. Äkkmõtte eest nüüd ja praegu ja kohe nädalake puhkust võtta. Ja ma mõtlen, et huvitav, kui ma ei oleks sellele mõttele tulnud, siis kas ma oleks varsti surnud, sest praegu on, nagu voolaks minust ojadena välja mingit ürgväsimust. Musta, kleepuvat pigiväsimust. Poole aasta väsimust. Poole elu väsimust.

Kolm päeva olen vaheldumisi peamiselt maganud ja lugenud. Jumal, milline õndsus! Sulgeda silmad suvalisle kellaajal. Triivida kuhugi kaugele, pehmesse poololematusse. Või istuda tugitoolis päikeselaigus ja imeda endasse kirjatähti ja neist moodustuvat mõtet.

Täna suutsin end ka juba jalutama vedada. Peaaegu poolsaare tipuni, läbi sinisine hämu, mida puhuti lõikasid lindude väikesed haprad kehad, kärsitult toidu järele sööstmas. Lakkamatu vidin ja lakkamatu päike. Ja paremal meri. Samuti sinine, aga teisiti kui õhk oma heleduses. Sügavalt. Nagu tavaliselt piltpostkaartidel näidatakse.

Jalutasin majakani. Varisenud pangaosani, mida ma siiani ei olnud viitsinud oma silmaga vaadata. Vist seepärast, et varisemine tundus mulle koguaeg loomulikum, kui varisemata jäämine, ning kui kõmakas ära käis, oli juhtunud miski, mida olin kolm aastat pigem oodanud.

Muide, see auk pangaservas ei olegi nii suur, kui lehest pildi pealt paistab. Meedia võime kui mitte reaalsust luua, siis teda elusuurusest ikka suuremana näidata, või mis?

Paar bussitäit turiste tuli mulle vastu küll. Ja mõtlesin muigega (ei tea, kas ka iroonilisega), et kes mina neile paistan oma kulunud kodupükste ja ringikollamisjopega, mis suurt vähem peetud pole. Stafaaž? Kohalik koloriit? Kas ma kinnitan legende natuke ohtlikust linnast, kui neid jutte ülepea veel on?

Tagsiteel otsustasin, et lõikan Peetrimägede kaudu. Samas, et ma enesetapja pole, ei tahtnud väga pangaserval kolistada, otsustasin minna natuke kaugemalt. Seal, jumal paraku, on paas, mis keeldub vahel suviläbi kevadist vett ära joomast. Praegu aga pole suvi. Ja saapad, olgu kuitahes head, ei ole kummikud. Ma võiksin sellest aru saada. Et ma seekord ikkagi (jälle!) ei saanud, tähendab, et lõpetasin ikka suurel maanteel, aga läbimärgade jalgadega.

Nüüd vedelevad sokid radiaatoril ja mina tugitoolis.

Hea on.

Ainult, jumal paraku, blogida on sellises unises rahuoluseisundis peaaegu võimatu. Kuidagi nagu ei jaksa või ei oska. Või polegi nagu oluline.

Teisalt, ma tunnen, kuidas mu kuklas on väike inkubaator, kus mõnijagu mõtteid end tasakesi kerib, korrastab, sõnadeks sobitab. Millalgi, kui ma olen veel natuke vedelenud, lugenud, jalutanud, on aeg neid ilmselt jagada.

Millalgi,…kui…ma…ärkan.

Hulkurijäljed Euroopa tolmus

Haa, Larko mant leidsin sellise laheda kaardi, kus suurelt ja punaselt saab ära märkida, millistes Euroopa riikides keegi käinud on.

Minu pilt on selline.

create your personalized map of europe
Kaardil on küll see puudus, et ta ei lase märkida linnu, veel enam mingeid väiksemaid kohti, vaid ainult tervet riiki. Seega piirikolka külastamisest piisab, et väita end olevat riigis viibinud.

Aususe huvides peangi seega mainina, et Valgevenest olen vaid mingeid ääre-alasid mööda läbi sõitnud. Ukrainas nägin küll põhjalikult imekauneid  Karpaate ja Užgorodi hotellist on mul hellakesed mälestused sellest hoolimata, et vannivesi oli külm, kelner kirvenäoga ja lihatükk osa saapatallast. Ikkagi oli hea pärast kahtteist tundi tolmustel külavaheteedel olla kohas, kus oli vähemalt voodi. Kiiev seevastu on mul kahjuks senini nägemata.

Poolast olen küll sootumaks enam näinud, kui külavaheteid, aga viimastega on mul ikka üsna soojad suhted, sest nende ääres on magatud, kohalikelt vett küsitud, aga ka hääletajaid peale võetud.

Igavesti vist mäletan memme, kes oli hästi lopsakas nii kogult kui jutult ja seletas, kuidas ta läheb suurde linna poja juurde, kel on telekas, kust saab seebikaid vaadata, ja et ta jäi bussist napilt maha ja nüüd peab hääletama, et ikka järjekordse seeria alguseks jõuda. Või siis noorukest ohvitseri, nii pingul, nii padupoolalikult viisakat, kes soostus kraenööbi avama pärast seda, kui talle oli umbes kuus korda kinnitatud, et see ei solva meid. Lahkudes suudles teine veel kõigil naistel kätt. Eh, ja siis veel need vanamehed, mustas ja hobustega ning peaaegu alati natuke napsised. Neid jätkus ka vanasti igale Poola kolka teele.

Ja kui juba rääkida Euroopa kolgastest ja külateedest, siis see kiirtee, mis lärmas Kölni lähedal külakohas nimega Neuss, otse meie nunnu nunnakloostri akna taga, nõnda, et ma esimesel ööl arvasin väljast tuleva müha tormi olevat. Tegelikult olid need muidugi autod.

Ja siis …oot, ma ju ei pidanud siin tegelikult eurokülateede poeesiat viljelema.

Võtke parem kaart ja märkige, kus teie olete käinud.

PS Ma Eestit ei märkinud, sest siin ma ei ole turist, vist

Kurat, hapuks läinud pelmeenisupp ja uus kirjanduslik mäng

Kunagi ütles üks vastselt emaks saanud sõbratar, et midagi enese jaoks teha, lugeda, kirjutada, niisama lakke vahtida ja mõelda, saab ainult siis, kui titt magab. Üks teine lapsevanem, sedakorda noor isa, arvas jällegi, et kui sul on lapsed, siis unusta ära, et on veel mingi muu elu ja inimsuhted. Sa oled läbinisti kellegi teise oma.

Kahe kutsaga, kellest üks on titt, pole lugu palju parem. Viimati olen olnud ainult kas tööl või koerakarjane. Ja need harvad hetked, mis olen saanud olla lihtsalt endaga, on mul tõesti olnud jaksu vaid lakke vahtmiseks.

Nüüd siis, kasutades ära hetke, kus elukad magavad ja praktilise mõtlemisega sõberpoiss ehitab pisemale oma tuba, kuhu teda edaspidi natuke suure eest ja möllamisest rahunemiseks panna, katsun natuke ka blogistada ning soojendada kirjanduslikku pelmeenisuppi, mida Wild-loom teemaja trepi ette kallas. Ehk pole veel päris hapuks läinud.

Pealegi pakkus Myrt-Märt mulle mõni aeg tagasi analoogset meemi, mis seni tegemata on. Ehk rahuldab siinne nüüd ka teda.

Retsept on selline.

Haara endale kõige lähemal asuv raamat.

Ava see leheküljelt 123.

Otsi üles viies lause.

Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.

Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.

Mnjah, lähimat raamatut mul tänapäeval enam pole. Veel mõned nädalad tagasi oleks olnud, tooli all, mitu tükki. Tänapäeval on raamatud kuskil kõrgel koos susside, patjade, mänguloomade ja üldse kõigega, mida saab hammastega lammutada.

Võtkem siis sealt kuskilt kaugelt riiulist huupi. Nii…hops!…käes. Haa, päris asjakohane lektüür. Ülo Valgu „Kurat“ nimelt.

Ja vajalikud laused kõlvad nii:

“Varem kujutati kuradit enamasti röövlinnujalgadega. Käes hoiab kurat sageli mitmeharulist konksu, mis on mõeldud põrgutule segamiseks. Mõnikord on tal ohvrite piinamiseks kaasas ka oda, vibu, nool või nui”

Informatiivne, eks. Näiteks ei ütle keegi, et kuradil oleks vaevatute jaoks natukene õlutki või midagi. Vist ikka ei taha põrgu kerida.

Muide, siin aknalaual on vist siiski veel üks raamat ja kui mu mälu mind ei peta, siis … Jah, ei peta, ka see on omal kombel kuradiraamat ning selles kõlaksid nõutud laused nii:

„Ma mainisin, et Adrian paika, kuhu häbematu käskjalg ta vedas, tagasi pöördus. Nüüd selgub, et see niipea ei sündinud. Terve aasta suutis vaimuuhkus saadud solvangust üle olla ja mulle oli alati lohutuseks, et alistumisel teda salakavalalt riivanud kihule siiski teatav hingeline kate ja inimlik õilistus ei puudunud.“

Kas arvasite ära, mis raamatuga on tegemist?

Et ma Wildi suppi kellelegi edasi anda ei oska, sest mu meelest on kõik seda juba helpinud, alustangi siinkohal hoopis uut kirjanduslikku mängu.

Arvake ära viimasena tsiteeritud raamatu pealkiri ja autor.

Kui ainult tsitaadist ei piisa, võin hiljem ka vihjeid juurde anda. Õigesti arvanule pakun näiteks küpsist. (:

Söömaklubi manipuleerib täna täiega

Täna on siis päev, kus saab hingelt ära öelda kõik, mis kellelgi manipuleerimise poolt või vastu on. Pealegi veel Ramloffi juhatusel.

Kohtumiseni täna õhtul kell 18.00 virtuaalses söömaklubis!

Pilt filmist „Coffee and Cigarettes“, mis absoluutselt manipuleerib kohvitama ja suitsetama.

Stseene elust ehk inimesed pole marsimehikesed

I

Tüdruk ja poiss. Üks neist, teie otsustada kumb, on viril, sorakil olemisega diivaninurgas kössis. Vaikib või iroonitseb. Juba pikemat aega. Lõppeks tuleb plahvatus.

“Sa ei saa kunagi millestki aru! Mitte millestki. Said aru?”

“Eee … mida ma…millest ma…”

“Mul oli sitt päev, kas  sa aru ei saa siis? Näed, sa ei saa ju aru.”

“Saan küll. Aga mida sa tahaksid, et ma teeksin?”

“Ma ei tea. Ma tahan lihtsalt kaissu-uuu.”

“Aga tule siis.”

“Ei ma ei taha enam. Sest nüüd oleks see ju võlts.”

“Eee… miks?”

“Sest ma pidin seda sulle ütlema! No miks ma pean selliseid asju ütlema? Sa peaksid ise aru saama!”

 

II

Keskealine naine räägib telefonis tuttavaga, umbes samas vanuses naisega.

 “Muidugi sa võid meie fotokat laenata…Aga ma ei tea, kas nüüd laupäeval…laupäeval läheb mul mees metsa, võtab ehk ise kaasa. …Ah pärast? Pärast vist on külalised, äkki siis tahaks ka ise klõpsida…Esmaspäeval? Esmaspäeval on poisil koolis esinemine, siis tahaks ka pilte teha. Teisipäeval? …kuule ma räägin perega  läbi, helista tagasi.”

Veidi hiljem, uue helina peale.

“Issand, nüüd ta küsib jälle seda fotokat. No miks ta aru ei saa, et ma ei taha seda talle anda? Kaliis asi ka. Lõhub veel ära. Aga ei kõlba ju otse öelda, et ei saa.”

 

III

Suitsetaja ja mittesuitsetaja autos.

 “Kas sind häirib, kui ma suitsetan?”

“Ei, ei. Mis sa nüüd. Lase käia.”

 Mittesuitsetaja veidi hiljem tuttavale.

 “Kurat, mul on kõik riided seda tema suitsuhaisu täis ja pea valutab. Teinekord ma enam ei sõida temaga koos kuhugi. Valetan midagi kokku. Lihtsalt ei kannata seda suitsuhaisu enam. Aga mul ei kõlba ju ka öelda, et ära suitseta.”

***

Usun, et üks või teine stseen siit tuleb üldjoontes tuttav ette meist igaühele emma-kumma osapoole nahas.

Miskipärast arvame me ikka, et teistel peavad, nii heas kui halvas, olema mingid marsimehikese katsesarved, mis neile õhust ütlevad, mida meie neilt parasjagu ootame. Ainult et tegelikult pole noid sarvekesi kellelgi. On ainult see info, mida me ise anname. Kui me oma soove ei väljenda või, hullem veel, anname oma tegelikele soovidele vastupidiseid signaale, ei maksa imestada, et meid koheldakse pidevalt nii, nagu me tegelikult ei taha. 

Sestap ma ütlen ikka, et rääkigem inimestega. Öelgem, mida me vajame ja mida ei salli. See võib tunduda algul kummaline (no kuidas ma küsin näiteks kaissu, no kuidas ma olen vastik ja ütlen kellelegi mingi palve peale ära), aga lõppeks on elu selle peale lihtsam ja ilusam. Ja võib juhtuda, et saamegi, mida ootame.

Otsekohesus on voorus. Päriselt ka.

 

Nii ääremärkusena siin alanud arutelu peale. 

Roheline koll siit

Kirjaoskuse mõõdik, sobib ka blogijatele

Kodanikud Ekspressist on koostanud nimekirja õigekirjavigadest, mida veebis kõige rohkem kohtab. Vaatasin, ma päris kirjaoskamatu ei olegi. Ainult õigesti asemel õieti võin vist küll vahel kogemata öelda-kirjutada.

 Vaata, mis vigu sina teed, ja täienda Ekspressi nimekirja, kui oskad ja vajalikuks pead.

 

Sõjast, armastusest ja kohusetundest Soome moodi. “Piir 1918”

Mis tunne on inimene, keda sa armastad riigireetmise eest surma mõista? Mis tunne on vastasele välja anda inimene, kellega oled peaaegu sõbrunenud, ja vaadata, kuidas see inimene pikemata maha lastakse? Mis tunne on selgitada, et üks kuradi oja on nüüd piir kohas, kus pole 600 aastat piiri olnud, on vaid sugulased ja tuttavad ja kapsamaad siin ja sealpool oja. Ja mis tunne on algul üle selle piiri tagasi saata ja hiljem maha lasta inimesi, kes üht sõna valesti hääldavad?

Kuidas on olla eraelus teadlane ja sõjas idealist, kes arvab täitvat oma kohust, riigi ja inimkonna hüvanguks?

Soomlaste film “Piir 1918” tegeleb täpselt nende asjadega. Filmi algiidee pärineb Jörn Donnerilt ning põhineb tema isa Kai Donneri päevikutel kõnealusest ajast.

Lugu algab sellega, et nooruke soomerootslasest ja mõistagi maruvalge ohvitser Carl von Munck saadetakse kuhugi pärapõrgu vastiseseisvunud Soome ja Nõukogude Venemaa piirile. Seda piiri kaitsma. Või, olgem ausad, pigem mingilgi viisil piiri rajama. Mitte sõdima, vaid rahu valvama, nagu ta ise algatuseks usub (hämmastavalt aktuaalne paralleel nii mõnegi asjaga tänapäeval, eksole).

Sealsamas kolkas on ilus ja tark õpetajanna Maaria Lintu, kes soostub tulema suveks piiripunkti kirjutajaks. Paraku vaid seepärast, et hankida salaja ravimeid ja läbipääsuluba oma kodusõjas haavata saanud marupunasele peigmehele.

Selle kõige juures armub von Munck Maariasse ja neiu Lintu pole sugugi ükskõikne von Muncki vastu, nagu ka mitte oma punase peiu. On ju üsna selge, et sedasorti suhted ja lood ei saa kerida mujale, kui vaid katastroofi suunas.

Ma nillisin seda filmi juba detsembris Helsingis ja olin kurb, et seal vaadata ei jõua ja meie kinodesse ta ehk ei tule. Tuli, ning ma, jobu, oleks ta äärepealt maha maganud. Hea, et siiski ei maganud, sest film on vaatamist väärt.

Esiteks on see kohutavalt mitmekihiline. Jõhkrad ja verised (mahalaskmis)stseenid varieeruvad huumoriga nagu koelõngad vaibas.

Viimane on kohati mõnusajalooliselt eneseirooniline (von Munck uue Soome lipu kohta: “Mis kaltsu te siia toote?”, või sakslasele, kes ülbelt küsib, miks Soome ohvitseril saksa nimi on: “ Von mu nime ees näitab degeneratsiooni).

Võib ka olla lüürilisnukker naer läbi pisarate, stseenid von Muncki ja venelasete piiripunkti ülema, endise mõisniku, juhuse tahtel punaohvitseri vahel.

Ja võib olla jämekoomika, mis pöörab kohe veriseks. See on naljakas, kuidas nooruke naine püüdlikult “kyllä” asemel “kjuuullla” ütleb. Naljast on aga kaugel, kui ta hetk hiljem kaasast lahku ja teispoole piiri tiritakse. Ja miskit naljakat pole enam selles, kui noid valestihääldajaid hiljem improviseeritud põgenikelaagris maha lastakse. Nagu konveierilindil.

Võib olla ka valusirooniline irve, nagu filmi lõpus, kus kaks meest, keda ühendab sõjaminevik vastaspooltel ja ühesama armastatud naise loll surm, kohtuvad ja end teineteisele kui lugupeetud kodanike tutvustada lasevad, üksteisele peaaegu kätt andes. Peaagu, sest natuke jääb puudu. Ent Soome hümni nad kuulavad (on sunnitud kuulama) siiski kõrvu.

Samuti on film mitmekesine lugude poolest. Ei ole ainult peategelaste elu ja maailm. On päris mitmeid kõrvalosi, meisterlikke väikesi rolle, mis lasevad aimata kirjut ja keerulist inimelude ja suhete võrku. Olgu või juba mainitud vene ohvitser või piirikülast pärit sõdurpoiss, kes ei saa absoluutselt aru, mis kuradi piir ja kuidas ei minda teispoole jõge sugulastele puid tegema. Või siis Venemaalt Soome põgeneda üritav arst, kes hoiatab punase katku eest, kuid ravib ometi salaja Maaria punast kallimat ja maksab selle eest eluga, põhjendades püssitoru ees puterdades, et Hippokrates käskis (jällegi see koomika kiire üleminek veriseks õuduseks).

Ka pole filmis häid ega halbu. Ei punaste ega valgete poolel. Kuskil keskpaika filmi heidab Maaria, ise väidetavalt värvitu humanist, oma punapeiule ette, et see on kodusõjas ka süütuid inimesi, naisi ja lapsigi tapnud. Viimast on ta von Munckilt kuulnud. Filmi lõpuks on von Munck omakorda tapnud samapalju või ehk rohkemgi ja ka peamiselt suvalisi tsiviliste. Sest sõda ongi selline, paraku.

Ajaloolise aususe ja tõejänu poolest on Päevalehes seda filmi võrrelnud muide Wajda „Katõniga“ ja Postimees refereerib muuhulgas Indrek Tarandi võrdlust David Leani „Doktor Živagoga»“.

Selle kõige juures ei olevat filmil erilist publikuedu mitte ainult meil Eestis, kus teda ehk lihtsalt ei märgata, vaid polevat seda väga olnud ka Soomes. Vahest ehk just seepärast, et „Piir 1918“ ei paku ilusat ühemõttelist selgete inimtüüpidega heroilist sõjamuinaslugu.

Või siis on asi selles, et muuhulgas puudutatakse ses filmis asju, mida tänane Soome ühiskond vahest väga hea meelega ei mäleta. Sest, kas teie näiteks teadsite, et 1918. aastal oli üle piiri keelatud lasta mitte ainult venelasi ja punaseid, vaid ka juute?

Mnjah, võiksin ehk kirjutada veel lehekülgi, olgu või sellest, miks Maaria Lintu mulle ses filmis eriti sümpaatse mulje jättis või sellest, kas on olukordi, kus humanist jääb alati elu ja ajaloo hammasrataste vahele. Või kui pühjendatud on vahel üldse idealism võüi kohusetunne.

Aga ma pigemini säästan teid. Lihtsalt, minge ja vaadake seda filmi kuni teda veel kinos on.

Ülemisel pildil Maaria Lintu (Minna Haapkyla) ja tema punane peig (Tommi Korpela) alumisel Carl von Munck (Martin Bahne)

Blogossfäärselt ja muukeelselt on filmist lugemist ka siin ja siin.