Kas majanduskriisid kasvavad puu otsas?
aprill 3, 2008 at 9:50 e.l. 44 kommentaari
Sel kevadel on koos sõnniku ja kulupõletamise lõhnaga õhus veel midagi. Tasakesi tugevnev majanduskriisi hais.
Härrased räägivad, et kui perse on majas,tuleb seda tunnistada. Et on aeg. Et riigieelarves laiutab mitmemiljardiline auk. Riik tõmbab ilmselt otsustavalt koomale. Mõni pank tõmbab juba ka. Ja mõni leht.
Ei ole vist Eestimaal ettevõtete, kus juba püksirihma pingutamisest ei mõeldaks-kõneldaks.
Liiga optimistlikud prognoosid olid, öeldakse kui ühest suust. Kõik puha kasvule orienteeritud ja nüüd …
Nojah. Aga mina, lollike, mõtlen, et miks need prognoosid siis olid nii optimistlikud? Miks kinnitasid kõik, sh härra peaminister, veel paar kuud tagasi, et kõik on kõige paremas korras? Miks virvendas veel eelmisel nädalal pangautomaadis mingi supermadala intressiga megalaenupakkumine? Miks, jällegi veel jaanuaris, üritati pangast kallile püsikliendile müüa järjekordset uhket krediitkaarti?
Kas see kriis (või langus vähemalt) kasvas siis kuskil puu otsas ja kukkus pläraki alla? Või saanuks seda kuidagi varem ette näha?
Mõned ju tegelikult nagu rääkisid juba ammu, et jamaks läheb. Pealegi, me teame ju oma nappi tervet mõistust kokku võttes, et pole normaalne, kui inimesed elavad peamiselt laenudest (ehk homse arvelt), kui palk tõuseb igal aastal kümme protsenti ja kui seesama mõneprotsendine tõus võib inimese ühest sotsiaalsest klassist teise tõsta. Jne, jne, jne.
Igatahes, kui saanuks (või saigi) kriisi ette näha, siis kas oleks võinud varem koomale tõmmata? Ja kui oleks varem koomale tõmbama hakatud, kas oleks praegu pehmem kukkuda? Kui vatsus on jah, siis kas ei tehtud seda rumalusest või künismist või mingist paratamatusest?
Soome poolt on teinekord kostnud kurtmist, et vahetult enne lama olla nii valitsus, pangad kui ettevõtted inimestele julmalt valetanud, et kõik on hästi, hästi, hästi, ning kui poleks sedasi valetatud, oleks ehk mats väiksem olnud. Mina pole kindlasti pädev teadma, kas see neil seal nii oli. Aga kui oli, siis kas on meil nüüd olnud veidi samuti?
Muide, hommikul tervitas mind Kaubamaja trepi juures osturalli plakat, natuke kulunud räpaneroosa aga püüdlikult naeratav. Nukker.
Üldse peaks ehk igasugu osturallide asemel välja kuulutama tarbimise bussipeatuse. Järgmine buss tuleb aasta pärast. Võib-olla.
Rahapakk 
Entry filed under: sotsiaalne närv, Uncategorized.
44 kommentaari Add your own
Leave a reply to ahaa Tühista vastus
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
ahaa | aprill 3, 2008, 10:33 e.l.
loomulikult peaks ausam olema ja otse loomulikult peaks vähem tarbima. samas iga ost pole tarbimine halvas mõttes.
et miks firmad valetavad? aga loomulikult seepärast, et nad tahavad müüa
miks valitsus valetab? aga seepärast, et ei tekiks paanikat. paanika võib põhjustada palju hullema kaose.
2.
Kati | aprill 3, 2008, 10:54 e.l.
sellest ma saan täitsa aru, et paanika tekitab aina suuremat paanikat ja see veel rohkem reealset jama.
aga kas kuskil on piir, kust edasi valetamine on hullem, kui riskimine tõe aja paanikaga? kus ja kes teab? vahest ongi see just prageu ja kõik on ok?
aga mis firmadesse puutub, siis mulle tundub, et mingi jagu neist pole juba tükk aega valetanud mitte ainult väljapoole, vaid ka endale. kas see on ikkagi lollus? või mis?
3.
Nirti | aprill 3, 2008, 11:27 e.l.
Ma küsin vastu, et kas seda, kui end maksimaalselt lõhki laenanud ja õhulosse ehitavad eestlased lõpuks ometi reaalsust nägema hakkavad, saab otseselt nimetada majanduskriisiks või -krahhiks…?
Kui 22-aastased äsja ülikooli lõpetanud inimesehakatised elavad 2 miljonilises korteris, sõidavad poolemillise autoga jne, siis see on tavaline ja normaalne…? Loomulikult… Elavad nad laenude peal ja seega mängivad ohtlikku mängu. Mis siis, kui haigus, õnnetus, lahutus…?
Ma ei taha seda vastikult mütologiseeritud “välismaad” mängu tuua, aga kui ma kunagi oma ühe austraallasest sõbraga rääkisin sellest, siis ta oli väga suures hämmingus – kuidas me nii saame elada üldse. Neil on väga normaalne, et ülikooli ajal elatakse ühikas või kodus vanemate juures või 4-5 kesi näiteks ühes majas või suuremas korteris. Majalaene võetakse 35-40 aastaselt, kui juba soliidsem palk ja elamine. Kui ma jälle omapoolset hämmingut avaldasin, siis öeldi, et: “Aga millest ma siis elu naudin, kui 80-90% palgast pean kohe palgapäeval pangale maksma auto ja maja eest?”
Pärandused on ise teema.
Meenutagem näiteks USA seriaali “Friends”, seal ostis omale pisikese korteri iseseisvalt 35-aastane paleontoloogiadoktor alles, teised elasid mitmekesi koos ühes korteris…
Meil peetakse normaalseks, et vaevu bakalaureuse kätte saanud inimene kammitseb end selgelt üle jõu käivatesse laenudesse.
Ma ei nimetaks seda taaskord majanduskriisiks, vaid lihtsalt reaalsuse päraöejõudmiseks.
Krahh oleks see, kui valitsus pankrotis, töötus 75% ja poes vaid odrajahu müügil…
4.
Kati | aprill 3, 2008, 11:46 e.l.
kriis, ma arvan, on see, kui reaalsus väga valusa matsuga pärale jõuab.
aga mis lõhkilaenamisse puutub, siis ma niiväga neid noori ei süüdistaks, sel lihtsal põhjusel, et meil ei olnudki lõppeks muud kui mitmemiljonikodud (mitte mingid lossid, vaid väga tavalised korterid) ja ndid ei suudakski keegi osta muidu, kui tegelikult ülejõu käiva laenuga.
tegelikult ei suuda paariküneaastase tööstaažiga inimesed ka, sest enamik ei saa nii palju palka, et osta kodu säästuest.
normaalne üürikorterite turg samas on eestis pmst olematu. kui sa ei taha olla valmis iga kuu kolima või kolm korda suuremat üüri maksma, siis sa pead oma kodu ostma.
see välistab ka enamasti kambakesti pinna üürimise.
ma kipun arvama, et kui pangad poleks nii kergekäeliselt laenu andnud, poleks ka kinnisvara hinnad nii haiged ja mõnijagu matsu oleks jällegi leebem.
5.
Nirti | aprill 3, 2008, 12:50 p.l.
Ma ei saa praegu üldse aru sellest, et mida sa pead silmas selle väitega, et “enamasti on kambakesi üürimine võimatu” või et “normaalne üürikorterite turg puudub”. Mina elan 54 ruuduses hea asukohaga keskküttega korteris kesklinnas ja maksan selle eest 3000 krooni üüri + siis maksud. Elan siin juba aasta aega, iga kuu kolimise vajadusest ma ei saa aru.
Ma võin sulle praegu silmagi pilgutamata loetleda 5-6 noorte inimeste kommuuni oma tutvusringkonnast, mis töötavadki niimoodi, et kahe või kolme toaga korteris elab igas toas inimene või paarike. Ka siin korteris elas teises toas üks eit koos oma pidevalt vahelduvate armukeste armeega, aga siis me puksisime ta välja, et ruumi saada.
Mulle jääb pigem see arusaamatuks, et kuidas 6000-7000 krooni kuus pangale maksta pole üle jõu käiv, aga 3000 krooni üüri maksta ON üle jõu käiv.
Mina süüdistan neid inimesi ja neid noori, kes võtavad endale lollist peast kaela laenud, kuid ei mõtesta enda jaoks lahti sõnu nagu “igakuine tagasimakse”, “intress” jne.
Piiks-piiks ja raha tuleb on ka ainus võimalus elamiseks…?
6.
Ramloff | aprill 3, 2008, 1:03 p.l.
Nujah, aga niipalju kui mina olen rääkinud inimestega, eelistab enamik ikkagi pigem maksta kaks korda rohkem pangale kui poole vähem üürikorteri eest, sest esimesel juhul on tegu ikkagi oma korteriga, teisel juhul tuleb ju nagunii millalgi laenu võtta ning hakata pangale maksma.
Teiseks, mulle tundub, et eestlane on väga sageli suure isikliku ruumi vajadusega. Seda tüüpi inimesed muutuvad aga väga tihedalt rahvastatud korteris väga närviliseks või siis väsivad kergesti. Ka see suurendab inimese soovi OMA kodu järele, kus see isiklik ruum oleks suurem.
7.
Nirti | aprill 3, 2008, 1:09 p.l.
Ma ei süüdista otseselt kodulaenu võtjaid mitte milleski, isegi planeerin võtta lähima aasta sees & ma olen alles 20. Aga ma lähenen asjale mõistusega. Ma tean, et ma saan vai X summa raha ja pank tahab X+1 minu käest tagasi saada. Ja iga kuu pean maksma.
Lihtne.
Mis pankadesse puutub, siis see on vist mingi väga vasakpoolsete inimeste omapärane ja humoorikas ettekujutus, et pankade eesotsas istuvad mingisugused igerikud vastikud õelad vanamehed, kes päevad läbi umbsetes õhutamata tubades passivad, oma maksaplekke kraabivad pikkade küüntega, käsi vastamisi hõõruvad ja sepitseda nurjatuid ja riuklikke plaane, kuidas riik kiiresti põhja lasta ja võimalikult paljudele inimestele käru keerata, ükskõik mis hinnaga.
Ega pangad ei anna eluasemelaenu nii kergekäeliselt, kui arvata võiks, ma tean, ma olen seda protsessi väga lähedalt pealt näinud mitu korda ning hiljemalt aasta pärast, kui mul esimene kursus hakkab läbi saama, püüame ka praegust üürikorterit ära osta. Miks aasta pärast? Aga mu elukaaslasel pole piisavalt palgastaaži veel, et osta korterit.
Ega eluasemelaen ei löökski kellelgi jalgu alt, kui kahe peale võtta, eelarve koostada ja laristamisi vältida.
Need, kes maksmisega hätta jäävad on ju tegelikult need, kes kõigepealt saavad korteri laenu, siis ostavad liisinguga auto (vat autoliisingu kohta ma ei tea, et kas seal kontrollitakse palka või kättejäävat summat palgast) ja siis võtavad elektroonikapoest 35,000 krooni maksvale LCD telerile 2 aastase järelmaksu. Siis võtavad SMS laenu 10,000 (mõtlemata sellele, et ca 15,000 tuleb tagasi maksta) ja sõidavad oma ostude “liikudeks” Sharmi puhkama nädalaks ajaks.
Ja siis ongi nii, et inimesed saavad kahe peale kokku ütleme 22,000 kohalikku raha kätte, aga sellest 9000 läheb korteri laenu tagasiplekkimiseks, 6000 auto laenu jaoks, 1500 kuus teleri jaoks, 1200 kuus SMS laenu tagasi maksmiseks…
Sealt tulekski otsida majanduskriisi põhjuseid.
Tarbida, tarbida, tarbida. Korraga korter, reisid, autod, kallid riided ja siis tehakse titt ka veel suurest õnnest…
Ja siis süüdistatakse poliitikuid, riiki, pankasid – ükskõik keda.
8.
Kati | aprill 3, 2008, 1:47 p.l.
mina olen korterit üürinud kokku vist kümme aastat.
esimeses oli joodikperemees ja üür kõikus, nagu pähe tuli.
teises olin seitse aasta jutti ja kõik oli häppi kuni omanikul juhtus pärandijama ja ta arvas, et saab mult üürimisõiguse eest korraga uue korteri hinna küsida. ei saanud. kolmas koht oli kena ja omanik normaalne, aga maksin tiba enam üüri, kui praegu laenu tagasi.
kusjuures ostsime korteri siis, kui see oli veel enamvähem ok hinnaga. siis alles algas ralli. oleks ostmisega pool aasta hiljaks jäänud, ostnuks sama korteri poole kallimalt. ja kahetoaline tallinnas on praegugi kallim.
ka mina tean neid kambapeale üürijaid päris mitmeid. neist paljud on mitu korda kolinud. küll, sest omanik tahab müüa, küll, sest nende tehtud remont hakkas omanikule meeldima ja tuli himu endal sisse kolida.
normaalset üürikorterite turgu meil tõesti pole. või kus on meil üürimajad nagu Berllinis, Viinis, Pariisis? üürimajad üürikorteritega, mis ongi selleks otstarbeks ehitatud? üürimajad üürikorteritega, kuhu võid eluks ajaks jääda, kui maksta suudad? pole.
meil on üürimine pigem juhuslik vahepeatus enne müüki või kellegi sissekolimist. viisakaid üürilepinguid sisuliselt ei tehta, sest omanik, kellele üürimine on juhutulu, ei taha ometi maksu maksta. tulemusena on aga mõlemad osapooled, nii üürnik, kui omanik, suht kaitsetud.
ei soodusta üürimist see olukord.
või siis on viimase kolme aastaga midgai muutunud?
vahest on ja mina ei tea lihtsalt enam.
pangad kuskil mööda on ilmselt ikka lasknud. miks muidu jõuab kortereid aina enam sundmüüki ja sinna juurde kostub juttu, et tegelikult olid riskid juba laenu võttes liiga suured?kusjuures siin ei sa asi olla autoliisngus jms kraamis. sellest, am usun, loobuksid nad kõik, kui see vaid kodu säästaks.
või mille kuradi pärast sain mina ntx pakkumise neljakümmetuhhise limiidiga krediitkaardile, kui mu arvel vedeles parasjagu just nelikümmend tuhhi, mis paraku oli pärit selle sama panga laenust? nad teadsid küll, et see on nende enda raha, mille ulatuses nad mulle veel raha laenata üritavad. ei ma ei tahtnud seda kaarti. aga pmst oleksin ju võinud. pakkumine, mu meelest, oli igatahes juba üsna süüdimatu.
muidugi ei ole keegi sihilikult kriisi tekitamise peal väljas, ei pangad, ei valitsus. nad ju kaotavad sellest ise ka. aga arvestatud on ilmselt pikemat aega majanduskasvuga, millest kõik on tegelikult tasakesi teadnud, et see ei saa kaua kesta.
jah, muidugi, inimesed on ise teinud oma tarbimisotsused, aga nad on teinud seda üldise majanduskliima taustal, mille raames on kõik neile kinnitanud, et nii ongi OK.
suuri asju finatseeritaksegi laenuga. kes oma rahast üritab seda teha, on lihtsalt loll, õpetas muide veel mullu sügisel üks majandusonku koolilastele.
9.
Kati | aprill 3, 2008, 1:53 p.l.
ja veel, muidugi võib laenu kahe peale võtta ja kõik on kena, kuni üks kahest töötuks jääb, ntx. praegu näeb niimoodi välja, et päris paljudes peredes võib nii minna.
aga kui palju sellega arvestatud on? või miks pidanuks majanduskasvu ja pidevate palgatõusude juures, kuulates jutte Eesti jätkuvast edust, arvamagi, et homme olen töötu?
tegelikult inimesed olevat ju juba hakanud tarbimist korrigeerima. st hakkasid kohe, kui kriisist või langusest tõsiselt rääkima hakati. sestap ma mõtlengi, et kui oleks varem räägitud, oleks ehk lugu praegusest parem
10.
Nirti | aprill 3, 2008, 2:12 p.l.
Selmet pankasid, poliitikuid või ükskõik keda demoniseerida ja risti lüüa võiks ju ometi heita pilgu reaalsusesse. Reaalsus on see, et tasuta lõunaid ei ole olemas ja ei peagi olema.
Kui Tallinnas korterit üürida või osta ei jaksa, siis ei tasu selles süüdistada mingeid ulmelisi pangaisasid või poliitikuid – nemad ei ole süüdi, et pealinnades või metropolistes üle kogu maailma on kinnisvarahinnad märksa kõrgemad kui kuskil mujal, väiksemas linnas. Ei pea siis üürima korterit Tallinnas, kui Eesti on suur ja lai. See, et inimene ise väga TAHAB Tallinnas olla, ei ole enam riigi probleem. Ma tahaks ka nt väga Viimsis elada. Loogiline, et kinnisvara hinnad tõusevad sedamööda, kuidas me postsovjetlikust olelusest liigume edasi läänemaailma poole. Väide stiilis, et “10 aastat tagasi maksid korterid oluliselt vähem!” on naerma ajav, sest 10 aastat tagasi olid ka palgad teised, eks…
Võibolla sul puudub lihtsalt piisavalt küüniline kapitalistlik mõtlemine, et korralikult pihta saada faktile, et pangad püüavad asju korraldada niimoodi, et nemad saaksid maksimaalset kasumit. Pangad ei saa maksimaalset kasumit sellest, kui inimesed võlgade maksmisega hätta jäävad ja pank mingist korteri sundmüügist saab võibolla 65% laenusummast tagasi… Pankade eesmärk ei ole toota maksujõuetuid inimesi, kes nende kliendid enam ei ole. Pank on huvitatud priskelt elavatest ja tarbimislainele meelestatud klientidest, eks.
Aga pank ei saa ka seljaajudele laenu andmisest keelduda, kui neil paberites kõik JOKK on ja pank ei saa ka tegelikult loobuda telleritele tulemustasu maksmisest. See tulemustasu maksmine aga põhjustab seda, et laenunõunikud ja kes kurat iganes võivad riske kahe silma vahele jätta ja loota, et küll inimesed hakkama saavad. See on halb.
Ja lõppeks – keegi pole sundinud mitte kedagi laenu võtma 🙂 Sa räägid sellest 40,000 eeguse limiidiga krediitkaardist niimoodi, nagu sa oleksid üksnes suurte pingutuste ja sõnasõdade tuilemusena suutnud selle krediitkaardi endale andmist ja selle kasutamist (!) suutnud vältida.
Keegi ei aja inimesi relva ähvardusel panka endale megalaene kaela kiskuma.
Keegi ei SUNNI inimesi krediitkaarte kasutama.
Vabatahtlik.
Mulle tiksus ka eile mingi SMS laenu reklaam postkasti ühes portaalis, aga ma ei tormanud silmade kilades seda võtma ja seal polnud ka klauslit, et kui ma selle laenu võtmata jätan, siis mind tapetakse ära.
Kui riskid juba enne laenu võtmist liiga suured on, siis no kes kurat selles süüdi on, et laenu võtja nii jopakas on, et selle laenu endale siiski võtab, kui endal palk sitt ja haridus nadi? Pankur? Pankur usaldas inimest, kui too jumalakeeli vandus, et ta saab hakkama ja palgatõus on juba nurga taga 🙂
Ah, sa lihtsalt jaurad lihtsalt jauramise enda pärast.
Kui pangad hoobilt karmistaksid laenu andmise tingimusi (nt. et laenu tagasimakse ei tohi olla rohkem kui 20% kuusissetulekust), siis oleks sul siin samamoodi pikk oopus, kus oleks pikk tatipritsimine teemal: “Pankurid soosivad kapitaliste, vaene inimene elagu karjamaa servas hütis!”
Mida sa siis õigupoolest tahad, kommunismi tagasi, kus iga joodiku ja 65 punktise IQ-ga inimesele riik mingi elamispinna leidis ja palka maksis no matter what?
Keegi ei käse inimestel loll olla ja endale 5 miljoni eest hallitanud küprokkarpi osta põllule või pangale ükskõik mida kokku luuletada, et üle jõu käiv laen saada.
Vabatahtlik, sama teema ka krediitkaartidega.
11.
Nirti | aprill 3, 2008, 2:14 p.l.
Selmet pankasid, poliitikuid või ükskõik keda demoniseerida ja risti lüüa võiks ju ometi heita pilgu reaalsusesse. Reaalsus on see, et tasuta lõunaid ei ole olemas ja ei peagi olema.
Kui Tallinnas korterit üürida või osta ei jaksa, siis ei tasu selles süüdistada mingeid ulmelisi pangaisasid või poliitikuid – nemad ei ole süüdi, et pealinnades või metropolistes üle kogu maailma on kinnisvarahinnad märksa kõrgemad kui kuskil mujal, väiksemas linnas. Ei pea siis üürima korterit Tallinnas, kui Eesti on suur ja lai. See, et inimene ise väga TAHAB Tallinnas olla, ei ole enam riigi probleem. Ma tahaks ka nt väga Viimsis elada. Loogiline, et kinnisvara hinnad tõusevad sedamööda, kuidas me postsovjetlikust olelusest liigume edasi läänemaailma poole. Väide stiilis, et “10 aastat tagasi maksid korterid oluliselt vähem!” on naerma ajav, sest 10 aastat tagasi olid ka palgad teised, eks…
Võibolla sul puudub lihtsalt piisavalt küüniline kapitalistlik mõtlemine, et korralikult pihta saada faktile, et pangad püüavad asju korraldada niimoodi, et nemad saaksid maksimaalset kasumit. Pangad ei saa maksimaalset kasumit sellest, kui inimesed võlgade maksmisega hätta jäävad ja pank mingist korteri sundmüügist saab võibolla 65% laenusummast tagasi… Pankade eesmärk ei ole toota maksujõuetuid inimesi, kes nende kliendid enam ei ole. Pank on huvitatud priskelt elavatest ja tarbimislainele meelestatud klientidest, eks.
Aga pank ei saa ka seljaajudele laenu andmisest keelduda, kui neil paberites kõik JOKK on ja pank ei saa ka tegelikult loobuda telleritele tulemustasu maksmisest. See tulemustasu maksmine aga põhjustab seda, et laenunõunikud ja kes kurat iganes võivad riske kahe silma vahele jätta ja loota, et küll inimesed hakkama saavad. See on halb.
Ja lõppeks – keegi pole sundinud mitte kedagi laenu võtma 🙂 Sa räägid sellest 40,000 eeguse limiidiga krediitkaardist niimoodi, nagu sa oleksid üksnes suurte pingutuste ja sõnasõdade tuilemusena suutnud selle krediitkaardi endale andmist ja selle kasutamist (!) suutnud vältida.
Keegi ei aja inimesi relva ähvardusel panka endale megalaene kaela kiskuma.
Keegi ei SUNNI inimesi krediitkaarte kasutama.
Vabatahtlik.
Mulle tiksus ka eile mingi SMS laenu reklaam postkasti ühes portaalis, aga ma ei tormanud silmade kilades seda võtma ja seal polnud ka klauslit, et kui ma selle laenu võtmata jätan, siis mind tapetakse ära.
Kui riskid juba enne laenu võtmist liiga suured on, siis no kes kurat selles süüdi on, et laenu võtja nii jopakas on, et selle laenu endale siiski võtab, kui endal palk sitt ja haridus nadi? Pankur? Pankur usaldas inimest, kui too jumalakeeli vandus, et ta saab hakkama ja palgatõus on juba nurga taga 🙂
Ah, sa lihtsalt jaurad lihtsalt jauramise enda pärast.
Kui pangad hoobilt karmistaksid laenu andmise tingimusi (nt. et laenu tagasimakse ei tohi olla rohkem kui 20% kuusissetulekust), siis oleks sul siin samamoodi pikk oopus, kus oleks pikk tatipritsimine teemal: “Pankurid soosivad kapitaliste, vaene inimene elagu karjamaa servas hütis!”
Mida sa siis õigupoolest tahad, kommunismi tagasi, kus iga joodiku ja 65 punktise IQ-ga inimesele riik mingi elamispinna leidis ja palka maksis no matter what?
Keegi ei käse inimestel loll olla ja endale 5 miljoni eest hallitanud küprokkarpi osta põllule või pangale ükskõik mida kokku luuletada, et üle jõu käiv laen saada.
Vabatahtlik, sama teema ka krediitkaartidega.
12.
Nirti | aprill 3, 2008, 2:21 p.l.
Krt, kaks korda läks, kustuta see teine ära, palun. 😦
WordPress paneb näkku viimasel ajal.
Ühesõnaga – see, et riigi majandus auk laiutab ei ole mitte mingisugune pommuudis, auk on sellepärast, et prognoositav kasum jäi väiksemaks kui loodetud, sitta kah. Tartu linn on aga mitmekümne miljoni krooniga plussis juba, näiteks, nii et asi pole nii traagiline midagi. Järgmisel aastal enam pole, kuna ollakse targemad.
Ja pangad ei tõstnud ennehäiret selle pärast, et alati on olnud jobusid, kes ei oska oma võimeid hinnata.
Nüüd on ju tõstetud, nii et milles probleem?
Ma ei suuda näha siin mingisugust vandenõud ega lihtrahva orki ajamise plaani.
13.
Nirti | aprill 3, 2008, 2:23 p.l.
Oot – “Oleks enne öeldud…”
Tra, ma ei saa aru mis imbetsillideks sa rahvast pead. Kas tõesti peab onuke televiisoris ütlema, et “Kui teil on laenude tagasimaksmisega probleeme, siis ärge ostke seda teist autot endale!”, et mõnele kohale laksaks, mida teha?
14.
ahaa | aprill 3, 2008, 3:04 p.l.
ütleme nii, et pangad oleks pidanud ehk konservatiivsemalt suhtuma kinnisvara ülehindamisse ja laenamist sellega veidi tagasi hoidma. loomulikult pole panga huvi toota maksejõuetuid kliente, kuid ega pangad veel möödunud aasta lõpus laenamisega eriti kitsid polnud. ja ära tule mulle rääkima, et oli teisiti. ma töötan finantssektoris juba kaugelt üle kümne aasta.
see, et lihtinimene hindab oma võimeid üle, on suht tavaline – ja pangad teavad seda. lihtinimene lihtsalt väga tahab endale paremat elamist (kuigi mõistlikkuse piires eluaset ei saa just tarbimiseks lugeda), autot ja muud nänni ka. ta ei mõtlegi homsele, ka mitte säästmisele. ja pank kui siiski antud valdkonnas eriteadmisi omav isik, ka ei selgitanud eriti. ja ega pangad säästmiski väga propageerinud. pealegi on meie suuremate pankade emaettevõtjad kõik välismaised, kes meilt ainult kasuminumbreid ootasid – ja kui kasum oli sama, mis möödunud aastal, siis oli väga halvasti. kasum PEAB igal aastal kasvama. selline on tegelikkus. ja siis pigistataksegi silmad kinni ja laveeritakse noateral.
15.
Nirti | aprill 3, 2008, 3:09 p.l.
Mina jään oma seisukoha juurde, et mõistlikud inimesed, kes oskavad majandada, eelarveid koostada endale ja annavad endale aru, mida nad saavad ja mida ei saa, ei jää reeglina laenu tagasimaksmisel niimoodi hätta, et korter sundmüügis.
Ning mina võin ka reklaamida, et: “Mina laenan teile 10000 krooni praegu, aga teie maksate mulle järgmise kümne aasta jooksul 100,000 tagasi!”
Kui mõni idioot peaks selle laenu võtma ja jänni jääb, siis kes selles süüdi on, mida või tema?
16.
ahaa | aprill 3, 2008, 3:17 p.l.
see pole üldse relevante, kes süüdi on. ka see pole relevantne, et üldse oleks mingi süü.
ka ei ole keegi valearvestuste pärast veel idioot.
ma olen nõus, et mõistlikud inimesed oskavad majandada ja eelarvet koostada. aga ma tean ka, et kõik inimesed ei ole mõistlikud. ja mõned päris kenad inimesed ei oska majandada ja eelarvet koostada. ja kindlasti ei ole nad seepärast veel idioodid. ja just siin oleks see koht, kus pank nende eest natuke mõtleks, sest pangas on tööl need inimesed, kes OSKAVAD seda, mida osad inimesed lihtsalt ei oska.
ja ei saa eitada ka seda, et need inimesed siiski tahavad hästi elada… ja nad on nõus ka valetama selle nimel. põhjus – tahaks kitsikusest välja, tahaks ilusat kodu jne. ja nad tõesti ei oska asju ette näha. midagi pole teha.
aga bigi laenud keelaks ma ära, kui saaks. ma ei saa aru, miks fi ei sekku.
17.
Oop | aprill 3, 2008, 3:18 p.l.
“Mina elan 54 ruuduses hea asukohaga keskküttega korteris kesklinnas ja maksan selle eest 3000 krooni üüri + siis maksud. Elan siin juba aasta aega, iga kuu kolimise vajadusest ma ei saa aru.”
Iga inimene lähtub, jah, enda kogemusest. Tavaliselt silm ja aru tõepoolest kuigivõrd kaugemale ei ulatagi.
Elan kuskil kesk- ja äärelinna vahepeal 30ruuduses korteris, maksan 3300+1000 makse ja olen sellega enam-vähem rahul – enamik yyrilisi maksab oluliselt rohkem.
Samas tõusis minu palk viimase 12 kuu jooksul ca 95%. Mis langusest siin kogu aeg räägitakse?
Mis sellest kõigest järeldada? Ei suurt midagi. Et teada, mis tegelikult toimub, peab enda postkastist ja elektriarvest kaugemale vaatama.
Aga enamik inimesi ei suuda tõesti kuigi hästi arvutada, kas nad kylmkapi, röstri, taskuarvuti ja laste Nintendo kõrvalt ka korterilaenu suudavad maksta või ei. Eriti, kui sellesse sekkuvad valuutakursid ja keegi Euribor, kelle elukohta ega ametit nad nimetada ei oska. Lyyakse käega ja võetakse vastu, mis antakse.
Sama jama tase madalamal (või vint kõrgemal) on neil, kes 3000se palgaga ära ei ela ning võtavad SMS-laenu, uskudes oma kenjaalsuses, et järgmisel kuul jätkub sestsamast 3000 kroonist nii elamiseks kui ka laenu tagastamiseks. Ja neid pole mitte vähe.
Minu taskutes on piisavalt auke olnud, et mul oleks ysna hea ettekujutus mõlemast äärmusest. Enamikul pole, teatakse kas yht või teist. Ja omast kogemusest lähtutaksegi.
Mis viib täpselt selleni, kuhu ta viib.
Muuseas, mingit erilist kriisi või krahhi meil kyll veel ei ole. Kriis on siis, kui syya ei saa osta. Et poolvalmis majast korterisse peab kolima, on reaalsuse kutse, mitte kriis.
18.
ahaa | aprill 3, 2008, 3:18 p.l.
muide
enamik inimesi ei usu, et ta võib töötuks jääta. või invaliidiks. jne. aga vahel seda siiski juhtub.
19.
ahaa | aprill 3, 2008, 3:18 p.l.
muide
enamik inimesi ei usu, et ta võib töötuks jääta. või invaliidiks. jne. aga vahel seda siiski juhtub. kui maailmas kõike karta, siis ei sünniks kunagi midagi. sestap tuleb vahel ka riskida. aga paljud ei oska riske mõistlikult hinnata. täitsa normaalsed inimesed ei oska.
20.
Nirti | aprill 3, 2008, 3:38 p.l.
Jah, kui midagi targemat öelda ei oska, siis tasub ikka hakata isikllikult solvama, et ega sa loll oma postkastist ikka kaugemale ei näe ja mõelda ei oska. – , –
Ma üürin ise ka tibake väiksemat (46 ruutu) kahetoalist keskküttega korterit Tallinnas välja – samuti 3000 krooni eest ja leian, et see on täiesti piisav ja kui ma http://www.kv.ee lahti löön, siis ma leian, et sellised ühetoalisi või kahetoalisi täiesti korralikke kortereid leidub samas hinnaklassis terve persetäis. Saab ka odavamalt muidugi natuke (peldiku) ja saab kallimalt (euroremondiga ja kiiskavate kahhelkividega), aga saab ka just selles hinnaklassis, millest jutt on.
Minu jutu mõte on see, et ei riik ega pangad ei ole süüdi selles, kui inimesed ennast lõhki laenavad arutult. Kui inimene laenu tahab, siis ta selle ka saab – kui SEB ei anna, Sampo ei anna, Hansapank ei anna, siis mis te arvate, kuhu minnakse viimases hädas? BIG ja teised liiakasuvõtjad.
Jah, me kõik tahaksime kesklinnas asuvat katusekorterit Londonisse ja viie magamistoaga maamaja-suvekodu Otepääle mõne järvekese kaldale. Kui aga finants ikka absoluutselt ei võimalda, siis tuleb kas leppida pisikese uberikuga oma unistuste linnas (a là puumajas kuivkäimlaga ühetoaline korter) või tuleb kolida suurest linnast välja väiksemasse. Mitte süüdistada pankasid või riiki vandenõus või eeldada, et kõik teised on süüdi selles, kui oma hiigellaene kinni taguda ei suudeta.
Ega kõik ei sünni miljonärideks ega jõukaks klassiks, sellega peab lihtsalt leppima. Eks inimesed saavad sellest aru, kui see totakas edukultus siin lõppeb kord.
JA ma kordan uuesti üle – kui pangad järsult kitsendaksid laenu andmise tingimusi, siis oleks teil jälle teistpidi häda ja hala – “Rikkurid hoiavad ühtekokku, lihtne inimene elagu hütis või lasku kohe kuul pähe!”
21.
Punane Hanrahan | aprill 3, 2008, 4:20 p.l.
Nirti, kas oled ka mõelnud, miks inimesed Tallinnasse ründavad? Aga seepärast, et Tallinnas on tööd.
Ei ole võimalik maksta ka väikese korteri üüri, kui sul pole töökohta. Kus asuvad Eestis töökohad? Tallinnas. Mis on mujal? Tööpuudus ja täielik perspektiivitus.
22.
Punane Hanrahan | aprill 3, 2008, 4:22 p.l.
Kusjuures – mina ei kurda. Kui mingit lisaõnnetust ei juhtu, siis läheb tükk aega enne, kui see majanduslangus mind lööma hakkab. Ja ka siis tundub, et lööb üsna vähe. Praegu oleneb kõik sellest, kuidas Kati töökohal läheb, aga (sülitamise koht) pole põhjust arvata, et läheks halvasti.
Nii et see kõik siin pole sugugi mitte isiklik virin, et keegi valesti ei arvaks:)
23.
Nirti | aprill 3, 2008, 4:26 p.l.
Selle “Vaid Tallinnas on tööd!” jutuga soovitaks tõesti perse minna, ausalt ja midagi isiklikku selle all ei mõtle.
Tartus on siis 100,000 töötut ja perspektiivitut inimest, kes elatuvad vaid töötu abirahast?! Viljandis mingi 25,000 näljasurma äärel kõõluvat ja abirahadest elajat?!
No ausalt, võiks ikka vahelduseks vaadata Tallinnast väljapoole ka. Meie “pere” teenib iga kuu ca 17,000 kätte ja me elame Tartus ja kumbki pole ülikooli lõpetanud…
Aga noh, arusaadav, et väljaspool Tallinnat on mingi aastas 1899 elutsev perifeeria, mitte normaalsed inimesed, eks ole.
24.
Wild | aprill 3, 2008, 4:56 p.l.
Irw, nagu oleks kusagile urkasse jõudnud veidi hiljem kui kokkulepitud, seltskonnal juba poolteist-kaks õlleringi tehtud.
25.
Kati | aprill 3, 2008, 5:37 p.l.
wild,
sa ju tuledki ju alati siis, kui teistel juba õlu otsas 😀
nirti,
seda et Tartu on ses kontekstis küll pmst sama, mis Tallinn. ehk siis kõige enam tööd on mõnes suures linnas. Tallinnas, Tartus, Pärnus ehk ka. väiksemates linnades on juba vähem. ja mis sa arva, kui palju leiab tööd ntx Koigis vms sellises kohas?
hiljuti just oli ju see uudis, et Selver paneb kohalikud köögid kinni ja pakub sealt koondatutele tööd Tallinna suures köögis. siis ongi, et kolid suurde linna või oled väikses töötu.
ja tegelt see praegune olukord ei puuduta sugugi ainult neid, kes on end lõhki laenanud. mingi väikelinna kondiiter, kes pole laenu unes ka näinud, võib vabalt töötuks jääda ja kauaks ajaks.
me lihtsalt oleme elanud päris kaua ilusas roosas majandusmullis, mis nüüd lõhki läheb. muidugi ma ei arva, et kurjade kapitalistide vandenõu tõttu. ma lihtsalt mõtlen, kas mulli oleks varem tõsisemalt kriisist rääkides saanud natuke leebemalt õhust tühjaks lasta. aga võib muidugi ka olla, mida ahaa alguses mainis, et see tekitanuks paanikat ja paanika veel hullema kriisi.
26.
Nirti | aprill 3, 2008, 6:03 p.l.
Lihtsalt see “Vaid Tallinnas on elu!” – suhtumine paneb mul sitavett jooksma kõik avaused. Tartus on elu juba märksa odavam kui Hallinnas, Viljandis veel odavam (ja Viljandis on vabrikuid jalaga segada, eks).
Kui ma kunagi rikkaks saan, löön oma vabriku just keset mingit Pukavere küla püsti…
Urbaniseerumise vastu pole mul midagi, lihtsalt see neetud “Oo, Tallinn, oo!” on jõle.
27.
Kati | aprill 3, 2008, 6:33 p.l.
tjah, kusjuures selles praeguses olukorras, kui ma ei põe just oma tuleviku pärast, vaid natuke laiemalt, kipun miskipärast mõtlema nagu paidekas, ehk siis väikelinlase positsioonilt. kummaline tegelikult.
a tartu kinnisvarahinnad olid, kui mina viimati neid vaatasin, küll sama jubedad kui talnas. kas nüüd on elu ilusamaks läinud? tore ju oleks.
28.
Nirti | aprill 3, 2008, 7:21 p.l.
Kle, Tartus saab ilusa euroremonditud kahetoalise korteri juba 800,000 krooni eest kätte, parim sõber ostis endale just ära (laenuga, muidugi 🙂 ). Ja 3000 on tavaline üüri hind kahetoalise korteri eest.
29.
eva | aprill 3, 2008, 10:41 p.l.
Jeah, Nirti. Pukaveres on sul võtta kolm kohalikku parmu ja kaks naaberküla oma. Üks jääb kättpidi masinasse, teine joob ennast surnuks ja kolmanda meelitab viinakindla suukorvi leiutajale miljoneid tõotanud naabervald vallavalitsust juhtima — sest tundub ikka tiba usaldusväärsem kui päris kohalik parm.
Ja nüüd arva kolm korda, mis sul oma tehasega seal Pukaveres edasi ette võtta annab. (Ma või teinekord rääkida, mida Nissis või Kiilis teha saab.)
Et paraku vajab mistahes tootmise püstipanek piisavat potentsiaalse kaadri massi lähiümbruses.
30.
toivo | aprill 3, 2008, 10:45 p.l.
nirti sõdib nagu amatsoon, tõsi, ei saa aru mille või kelle eest. aga sõdida ongi tähtsam. 😉
“miks need prognoosid siis olid nii optimistlikud?” Prognoosid ongi 100% valed, või kuidas defineerida mis on õige prognoos. kui ennustatakse ja tabatakse märki komakoha täpsusega? lisame siia juurde siis kõikumismarginaali nt 5%. kuidas hinnata olukorda kui 1 paneb selle järgi täppi ja 3 ennustajat mööda?
ennustused on alati numbrid. mis nendest numbritest, kui MINU palk ei ole keskmise lähedal. või selle kuu toidkorv ehk makse kaupluses +10% võrreldes eelmise kuuga.
töötus 5%? see ei ütle midagi tõenäosuse kohta kas ma kaotan homme töö või mitte.
järeldused: ambiguiteetse lõppjärelduse asemel, “midagi ei ole mõtet prognoosida”, “kõik on relatiivne” ja “nad kõik ju valetavad”, pakuksin hoopis, et
prognoose tehes kasvab ennustuste täpsus. nt hinnata aknast välja vaadates mis on temperatuur ja alles siis termomeetrit piiluda.
alati on hea olla fleksibiilne. omada pangahoiust eraisikuna või siis kulud läbi analüüsida (püsi – muutuv – blingbling) teades et 15,4% saaks nendest kehvemate ilmade korral ikka maha võtta.
31.
toivo | aprill 3, 2008, 10:47 p.l.
… siis ettevõtjana kulud läbi …
32.
Mirri | aprill 4, 2008, 6:04 e.l.
Oleks ju armas, kui Nirti rikkaks saaks ja oma lubadust Pukaverre tehas rajada ära ei unustaks.
See, mis väikelinnades (maal) praegu toimub , on masendav. Masendav on see käegalöömine (lausjoomine) ja soovimatus midagi koha peal ette võtta, et kuidagi oma elujärge parandada.
Hm, Pakun nüüd ka loo oma kapsaaiast. 🙂
Olen nimelt väikelinna (kus ma ei ela) majaomanik. Möödunud suvel vigastasin oma selja ja ei saanud tavapärast vikatiga niitmise tööd teha. Mulle meeldib niita, kena kehaline harjutus. Olin hädas ja palusin naabrimehelt, kes on kohaliku keskkooli direktor, infot, kust saaksin palgata niitva inimese. Vastus oli, et neid töötuid on küll palju, aga neist välja sorteerida see, kes pole purjus ja ka niita oskab, võtab sada korda rohkem aega, kui niitmine ise.
Ja tuli siis naabrimees ja niitis mu kraaviperve ära.
33.
Nirti | aprill 4, 2008, 7:53 e.l.
Ma sõdin selle eest, et Kati jutust jääb mulje, et see, et rahvas on mingi ajudeta mass, kes laene kokku kuhjab ja muudkui tarbib ja tarbib – ja et see ongi täiesti normaalne ja KÕIGES, absoluutselt KÕIGES on süüdi tegelikult poliitikud ja pankurid. Poliitikud selles, et nad ei öelnud, et “Kui te laene tagasi maksta ei suuda, siis ärge ostke uut telekat endale!” ja pankurid selles, et nad andsid kodulaenu inimesele, kes justkui oleks olnud võimeline tagasi maksma…
Kui üldse kedagi “majanduskriisis” süüdistada, siis neid inimesi, kes ei ole enda jaoks lahti mõtestanud laenude olemust ja pankade tööpõhimõtteid (ei ole heategevusasutus jne).
Mitte öelda, et “Aga poliitikud on süüdi, et nad ei öelnud, et majandus on jahenemas!”
Krt, lugegu lehtedest siis peale koomiksi ja horoskoobi midagi muud ka… Mina olen majandusuudiseid jälginud kogu aeg ja ei saa selle tõttu aru sellest “Aga mina olin puu otsas ja nüüd on lambist üleöö majanduskriis!” suhtumisest.
Mulle meenutab see poliitikute süüdistamine neid kuradi ameerika tooteid, kus mürgiste puhastusvedelike peal on kirjad, et “Mitte juua!” ja kuskilt Starbucksist ostetavatel kohvitopsidel on peal kiri: “WARNING! THE CONTENTS OF THE CUP MAY BE HOT!”
/…/
Mis puutub Pukaveresse ja selle elanikesse, siis mina olen samuti pikalt elanud väikestes linnakestes ja näiteks Võhma hakkas siis alla käima, kui sealne lihakombinaat kinni pandi.
Kui uuesti avada, siis alguses võib raske olla, aga inimesed harjuvad jälle ära. Kust ma seda tean? Tean inimesi, kes on oma firmasid ja töökodasid avanud just väikestes linnades, mu oma perekond sealhulgas 🙂
Ja ongi nii, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama – kui selgeks saadakse, et tööl käies makstakse head palka ja ei peagi oma hädise eksistentsi unustamiseks ennast koomasse jooma iga päev, siis rügatakse kuskil töökojas või metsas puid langetades ja neid välja vedades 10 tundi päevas ränkrasket tööd teha ja siis viiakse koju naisele-lastele magusaid saiu ja kommi, sest raha selle jaoks on…
Soovitan soojalt mitte võtta sõna, kui endal asjaga kokku puutumine minimaalne ja kuskilt Tallinnast ministeeriumis kohvi juues ja Delfi Womanis surfates ja päevas 2 dokumenti koostades tekib arusaam, et Tallinnast väljas on kõik degenerandid ja joodikud.
Ma näiteks võin solvuda sellise jutu peale, sest ma ei kavatse tappes ka Tallinnasse kolida.
34.
ellom | aprill 4, 2008, 8:21 e.l.
kati, ma olen ka viimasel ajal selle üürimajade puudumise üle pead murdnud. õudselt igatsen sellist asja, et oleksid korterid mis ongi mõeldud üürimiseks ja võid elu aeg (või kaks aastat) seal elada ja seda kohta koduks kutsuda. mitte kellegi teise koduks, mis sulle on ajutiselt kasutada antud. ja maksta nii, et kogu keskmine palk ei lähekski ainult üürile.
ma ei taha osta/omada korterit linnas, kuhu ma tõenäoliselt ei plaani pidama jääd. aga ma tahan elada hubases korteris, kus on piisavalt ruumi ja privaatsust . . . ühesõnaga normaalne keskkond lapsele kasvamiseks ja endale kodus töötamiseks. ei ole luksuseiha minu meelest.
eestis oleks justkui inimene, kes tahabki korterit üürida, idioot, kuna laenu tagasimakstes saks ju korteri omale. aga kui ei taha laenu ja ei ole eluplaanid kahaekümneks aastaks ette valmis tehtud, vaid paindlikkus on oluline väärtus . . .
omada on minu jaoks mõttekas midagi siis kui olen kindel et tahan juuri ajada.
palun rohkem üürimaju.
35.
Kati | aprill 4, 2008, 8:37 e.l.
ellom,
mina oleks ka väga rahul igavese üürikorteriga.
ka linnas, kuhu ma päriselt jääda tahaksin.
paraku ma ei taha riskida suvalisel hetkel kodutuks jäämisega ja koer, nüüd juba küll kaks koera, kaenlas, uut paika otsida.
pole midagi teha, pean omanik olema. ‘
eva ja mirri,
see et väikestes kohtades pole enam muud järel kui joodikud, kes heinagi niidetud ei saa, on ju jällegi see, et need tublimad on läinud suurde linna, kus tööd on. pidevalt. mitte ainult vahel heina niita.
ma ei tea, kas nad tuleksid tagasi, tegelt, äkki tuleksid ka, kui neil seal pukaveres oleks päriselt hea töö, norm palk ja suht soodus elamine. kodukant ka veel.
36.
Oudekki | aprill 4, 2008, 8:48 e.l.
Mina sellest postitusest küll välja ei loe (pärastisest diskussioonist mõnevõrra), et “rahvas oleks ajudeta mass ja poliitikud ja pankurid kõiges süüdi”. See, miks majanduskriis tekkis on üks asi. Teine asi on see, et miks peaminister reaalsust ignoreeris või ei ignoreerinud, aga otsustas meile valetada.
Kui ta ignoreeris, siis ta on loll, sest juba mitu aastat tagasi oli selge, et kriisilaadne asi tuleb ja kui ta valetas, siis ta peaks tagasi astuma, sest ta on poliitikuks sobimatu. Lolli peaministriga kannatab ehk järgmiste valimisteni välja – äkki ta on ainult mõnes asjas loll – aga kui ta valetab, siis ei ole mingit lootust normaalset poliitikat teha. Jutt “kui ta tõtt räägiks, siis tuleks paanika” on ka ebademokraatlik ning eeldab, et kõik valijad on lollid, aga peaminister ei ole. Valija ei saa adekvaatseid otsuseid teha, kui talle valetatakse.
Pank võib mulle teha ebasoodsa pakkumise, kuid ta ei tohi minu eest infot varjata või minu eest tingimusi varjata. Seda paraku ka paljud pangad teevad, mõnikord isegi pooleldi sundides. Kui pank pakub sulle tehingut, millega sa igal juhul raha kaotad ja väidab, et see on soodne, siis ta valetab ja seda ei tohiks teha. Leping, millega üks pool igal juhul kõike kaotab, ei tohiks olla seaduskohane, sest see rikub majanduse toimimisprintsiipe. Unicredit, üks Euroopa suuremaid panku jäi näiteks oma klientide petmisega vahele sügisel:
http://tatsutahime.diaryland.com/oktoober07.html#2007-10-15_7:54%20p.m.
(Kui link ei tööta siis 15. oktoober 2007, “Pangad petavad sult raha välja”). Seega, ei ole pangad ka mingi inglid vaid käituvad kapitalismi loogika kohaselt: kui seaduse rikkumine toob kaasa suurema kasumi, kui täitmine, siis rikume seadust (arvestades riske).
Laenudega on muidugi see probleem, et võib minna nagu möödunud sajandi 30.ndatel: kui keegi enam laenu tagasi ei maksa, sest raha ei ole, siis pole ka kellelgi raha, et tagatist osta ning siis läheb pangal ka viletsasti 🙂 Praegu lisandub siia veel see, et ega need Eestis tegutsevad pangad oma raha ka kõige mõistlikumalt pole investeerinud, ka meie pangad on paigutanud raha finantsinstrumentidesse, millest nad isegi päriselt vist aru ei saa…
Ühesõnaga. Inimene võib teha halbu otsuseid, aga “ise süüdi” saab ütelda siis, kui talle on antud adekvaatne teave, tal peab olema teoreetiliselt olnud mõistuspärane võimalus “head” otsust teha.
37.
Kati | aprill 4, 2008, 9:14 e.l.
hmm, ma ju ei arva, et rahvas on loll ja poliitikud-pankurid sihipärased sitakeerjad. miks nad peaksid olema? ise kannatavad ju ka selle sita all.
aga majandusotsused on paraku ka suuresti emotsionaalsed ja neid tehakse üldise meeleolu taustal.
kui kolm spetsialisti oma suht keerulises keeles ütlevad, et tuleb vahest kriis, aga muud tähtsad asjapulgad selgelt ja lihtsalt kuulutavad, et see on jama, siis miks ma peaksin kuulama pigem neid kolme? ma arvan, on suht loogiline, et ses olukoras ollakse pigem optimistlik.
sellest saan ka aru, et need asjapulgad ei taha kruvida paanikat ja põhjendamatut pessimismi.
ma mõtlen lihtsalt algusest peale, et kuskil on ilmselt piir, kust tuleb võtta aususe risk, või läheb veel hullemini.
ja mu küsimus on, kas see ongi praegu või võinuks tiba varem olla?
38.
oHpuu | aprill 4, 2008, 11:12 e.l.
no mulle määriti krediitkaart kyll niimoodi pähe, et pank helistas ja ytles, et krediitkaart ootab, tulge ja võtke välja. õnneks oli ta siukeses kontoris, mille kanti ma toona lahtiolekuajal yldse ei sattunud (see, kust ma kaheksa aastat varem õppelaenu võtmas käisin), nii et ma võtsin fakti teadmiseks. et on seal ja ootab. kohe pooleks lõigata ka ei käskinud. ähk läheb taris.
põhimõtteliselt läkski nii nagu selles hiidlasenaljas. (satub hiidlane Saaremaale. näeb, et surnd nonn* tee peal. paneb tasku, ähk läheb taris. aasta pärast vaatab, et näe, surnd nonn taskus. viskab ära — äi läind taris.) et kunagi aasta või nii hiljem pandi see krediitkaardikonto mul kah kinni. vist pärast seda, kui olin eluasemelaenu pärast pangas käies pangatöötajale tunnistand, et jah, mul on krediitkaart, aga Roosikrantsi kontoris, ja las mädaneb seal.
* nonn on vares
järgmine kord, kui yle telefoni krediitkaarti pakkuma tuldi (seekord ei seatud fakti ette, et mine võta välja), siis ytlesin, et mul on pangalt juba kaks laenu, aitab mulle kyll.
yldisemalt. pangatöötajad tegelt siputavad, mis jaksavad, et klientidele yha rohkem oma panga tooteid kaela määrida. myygiedust sõltuvad ju ometigi nende tulemustasud. juhtkond sekkub ja seab rõhuasetusi ymber alles siis, kui asjad juba päris viltu on. eks see USA rämpslaenukriis, mille viljad meil veel nägemata on ja mille kahjudest 2/3 on veel peidus (yleeilse seisuga), tuli ka suurtele tegijatele suht ootamatult. USAs olla kõige hullem kriis pärast 1930ndaid. ohumärgid muidugi olid, seda räägiti juba 2004. aastal, et Ameerika on ennast lõhki laenanud sama hästi kui igal tasemel.
kodulaen on toode, mis on Eestis hästi peale läind. hoius või elukindlustus või kolmas sammas või mis tahes säästmis- ja investeerimistooted on laenude kõrval ikka paras alkeemia — ei lähe nii hästi ja rahvas neist nii hästi aru ka ei saa. isegi teist sammast kipuvad vältima need, kellele see kohustuslik ei ole. panga käest raha võtab igayks, aga suurt keegi oma raha panga kätte hoida ja kasvatada ei usalda. muidugi, teenustasud on kõrged (söövad väikeste inimeste võimalikku tootlust kahe suupoolega) ja intressid on hoiuse ja rahavõlakirjade pealt old madalad, nii et mis sa ikka nii väga kõhu kõrvalt säästad. loomulik, aga nii võib meil veel haprasti minna.
39.
oHpuu | aprill 4, 2008, 11:24 e.l.
“mõistlikud inimesed, kes oskavad majandada, eelarveid koostada endale ja annavad endale aru, mida nad saavad ja mida ei saa”
Nirti seab lati väga kõrgele. ma ei tea, kas ma olen mõistlik inimene või mitte (mõiste on ebamäärane); ma tean, et ma ei oska majandada, ei koosta eelarveid enne miinusesse kukkumist, reeglina ei anna endale aru, mida ma saan endale lubada.
mis sest, et ma töötan majanduslehes ja paranoikuna ootasin krahhi USAst juba neli aastat tagasi, ikka olen igapäevastes valikutes jobu.
mul pole lihtsalt kunagi raha eriti yle jäänd, v.a umbes kolmel-neljal korral, kui olen mõne suurema tööotsaga hakkama saanud. raha kiduramateks aastateks kõrvale ei pane, löön läbi. äkki ma olengi siuke keskmine ja tavaline keskklassi jobu, kellel võiks praeguseks vähemalt aasta sissetulek hoiuse peal või võlakirjades või fondis olla, aga ei ole?
40.
Nirti | aprill 4, 2008, 1:01 p.l.
Ma olen üles kasvanud sellise toreda vanaema lapsena, kes iga päeva tulud ja kulud märkis hoolikalt suuuuurde ja paksu kaustikusse üles õhtuse teetassikese kõrvalt ja tunnen seega väga erilist poolehoidu “majandamise ja arvepidamise” vastu 🙂
Tõsi on ka see muidugi, et tänu väga hoolikale ja rangele arvepidamisele ei ole meil perekonnas MITTE KUNAGI minu eluea jooksul tekkinud olukorda, et “Ups! Arve on vaja ära maksta, aga raha ei ole arvel, et maksta!”, sest kõik vajalikud summad olid kõrvale pandud kohe palgapäevadel-pensionipäevadel jne.
41.
Oudekki | aprill 4, 2008, 1:45 p.l.
Tjaa, mul tuleb meelde minu vanaema, kes kunagi nõuka-ajal mõtles ka, et paneb tulud ja kulud märkmikusse kirja. Selle nalja lõpetas ta pärast esimest kuud ära, sest sissekanded olid stiilis “tikud – 1 kopikas” “ajaleht – 3 kopikat” muud kulud – “600 rubla”. Aga miinustes ei olnud ta kunagi 🙂
Lisaks, tõepoolest tulud tüüpi “palk kirjutamise eest” ja kulud “üür korteri eest” on selged ja mõistetavad. Aga sel hetkel, kui siseneda finantsmaailma “võta laen ja me ostame selle laenu ja sina maksad meile vähem intressi ja meie kaupleme selle laenuga edasi”, siis muutub asi mittemajandusspetsialistile natukene segaseks. Ja kui siis pangaspetsialistid, avalikus sfääris sõna võtvad majandusspetsialistid ja poliitikud kõik kenasti ütlevad, et see on hea meel, siis miks tark inimene ei peaks spetsialisti kuulama? [Vaat sellepärast ei peakski, et ka spetsialistid valetavad või eksivad].
Aga kui panga puhul on eeldada, et tema kui äriasutus hoolib ainult oma kasumist, siis poliitikult eeldaks, et tema hoolib ka makromajandusest ning sellest, et need lühiajaliste kasumite saamise viisid majandussüsteemi ära ei hävitaks. Ja kui osutub, et nad on selles osas valetanud, siis on see ikka väga vilets.
42.
Nirti | aprill 4, 2008, 3:35 p.l.
Mu vanaemal on aktsiaid ka, muide! 😀
43.
notsu | aprill 6, 2008, 11:01 p.l.
Keegi polegi veel maininud seda investeerimiskeemi, mida mina kasutan: kõhtu ja raamaturiiulisse. Eriti see kõhu variant on tore – mis söödud, see oma!
44.
reet | aprill 7, 2008, 11:29 e.l.
Mulle notsu skeem istub. 🙂
Aga muide, täitsa huvitav. Ma olen kah sarnane, kes tunnetab märke (kriisimärke ja kv hindade töusu-langust) ysna hästi. Loen ja olen kursis+intuitiivne pool.
Samas tegutseda selles teadmises ma ikka ei oska (suuda, viitsi). Ja oma järeltulevale pölvele kah ei oska öpetust anda. Nemad on just see laenaja-iga-hinna-eest tyypi noored tarbijad…
Loll lugu.