Stseene elust ehk inimesed pole marsimehikesed

I

Tüdruk ja poiss. Üks neist, teie otsustada kumb, on viril, sorakil olemisega diivaninurgas kössis. Vaikib või iroonitseb. Juba pikemat aega. Lõppeks tuleb plahvatus.

“Sa ei saa kunagi millestki aru! Mitte millestki. Said aru?”

“Eee … mida ma…millest ma…”

“Mul oli sitt päev, kas  sa aru ei saa siis? Näed, sa ei saa ju aru.”

“Saan küll. Aga mida sa tahaksid, et ma teeksin?”

“Ma ei tea. Ma tahan lihtsalt kaissu-uuu.”

“Aga tule siis.”

“Ei ma ei taha enam. Sest nüüd oleks see ju võlts.”

“Eee… miks?”

“Sest ma pidin seda sulle ütlema! No miks ma pean selliseid asju ütlema? Sa peaksid ise aru saama!”

 

II

Keskealine naine räägib telefonis tuttavaga, umbes samas vanuses naisega.

 “Muidugi sa võid meie fotokat laenata…Aga ma ei tea, kas nüüd laupäeval…laupäeval läheb mul mees metsa, võtab ehk ise kaasa. …Ah pärast? Pärast vist on külalised, äkki siis tahaks ka ise klõpsida…Esmaspäeval? Esmaspäeval on poisil koolis esinemine, siis tahaks ka pilte teha. Teisipäeval? …kuule ma räägin perega  läbi, helista tagasi.”

Veidi hiljem, uue helina peale.

“Issand, nüüd ta küsib jälle seda fotokat. No miks ta aru ei saa, et ma ei taha seda talle anda? Kaliis asi ka. Lõhub veel ära. Aga ei kõlba ju otse öelda, et ei saa.”

 

III

Suitsetaja ja mittesuitsetaja autos.

 “Kas sind häirib, kui ma suitsetan?”

“Ei, ei. Mis sa nüüd. Lase käia.”

 Mittesuitsetaja veidi hiljem tuttavale.

 “Kurat, mul on kõik riided seda tema suitsuhaisu täis ja pea valutab. Teinekord ma enam ei sõida temaga koos kuhugi. Valetan midagi kokku. Lihtsalt ei kannata seda suitsuhaisu enam. Aga mul ei kõlba ju ka öelda, et ära suitseta.”

***

Usun, et üks või teine stseen siit tuleb üldjoontes tuttav ette meist igaühele emma-kumma osapoole nahas.

Miskipärast arvame me ikka, et teistel peavad, nii heas kui halvas, olema mingid marsimehikese katsesarved, mis neile õhust ütlevad, mida meie neilt parasjagu ootame. Ainult et tegelikult pole noid sarvekesi kellelgi. On ainult see info, mida me ise anname. Kui me oma soove ei väljenda või, hullem veel, anname oma tegelikele soovidele vastupidiseid signaale, ei maksa imestada, et meid koheldakse pidevalt nii, nagu me tegelikult ei taha. 

Sestap ma ütlen ikka, et rääkigem inimestega. Öelgem, mida me vajame ja mida ei salli. See võib tunduda algul kummaline (no kuidas ma küsin näiteks kaissu, no kuidas ma olen vastik ja ütlen kellelegi mingi palve peale ära), aga lõppeks on elu selle peale lihtsam ja ilusam. Ja võib juhtuda, et saamegi, mida ootame.

Otsekohesus on voorus. Päriselt ka.

 

Nii ääremärkusena siin alanud arutelu peale. 

Roheline koll siit