Kurat, hapuks läinud pelmeenisupp ja uus kirjanduslik mäng

Kunagi ütles üks vastselt emaks saanud sõbratar, et midagi enese jaoks teha, lugeda, kirjutada, niisama lakke vahtida ja mõelda, saab ainult siis, kui titt magab. Üks teine lapsevanem, sedakorda noor isa, arvas jällegi, et kui sul on lapsed, siis unusta ära, et on veel mingi muu elu ja inimsuhted. Sa oled läbinisti kellegi teise oma.

Kahe kutsaga, kellest üks on titt, pole lugu palju parem. Viimati olen olnud ainult kas tööl või koerakarjane. Ja need harvad hetked, mis olen saanud olla lihtsalt endaga, on mul tõesti olnud jaksu vaid lakke vahtmiseks.

Nüüd siis, kasutades ära hetke, kus elukad magavad ja praktilise mõtlemisega sõberpoiss ehitab pisemale oma tuba, kuhu teda edaspidi natuke suure eest ja möllamisest rahunemiseks panna, katsun natuke ka blogistada ning soojendada kirjanduslikku pelmeenisuppi, mida Wild-loom teemaja trepi ette kallas. Ehk pole veel päris hapuks läinud.

Pealegi pakkus Myrt-Märt mulle mõni aeg tagasi analoogset meemi, mis seni tegemata on. Ehk rahuldab siinne nüüd ka teda.

Retsept on selline.

Haara endale kõige lähemal asuv raamat.

Ava see leheküljelt 123.

Otsi üles viies lause.

Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.

Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.

Mnjah, lähimat raamatut mul tänapäeval enam pole. Veel mõned nädalad tagasi oleks olnud, tooli all, mitu tükki. Tänapäeval on raamatud kuskil kõrgel koos susside, patjade, mänguloomade ja üldse kõigega, mida saab hammastega lammutada.

Võtkem siis sealt kuskilt kaugelt riiulist huupi. Nii…hops!…käes. Haa, päris asjakohane lektüür. Ülo Valgu „Kurat“ nimelt.

Ja vajalikud laused kõlvad nii:

“Varem kujutati kuradit enamasti röövlinnujalgadega. Käes hoiab kurat sageli mitmeharulist konksu, mis on mõeldud põrgutule segamiseks. Mõnikord on tal ohvrite piinamiseks kaasas ka oda, vibu, nool või nui”

Informatiivne, eks. Näiteks ei ütle keegi, et kuradil oleks vaevatute jaoks natukene õlutki või midagi. Vist ikka ei taha põrgu kerida.

Muide, siin aknalaual on vist siiski veel üks raamat ja kui mu mälu mind ei peta, siis … Jah, ei peta, ka see on omal kombel kuradiraamat ning selles kõlaksid nõutud laused nii:

„Ma mainisin, et Adrian paika, kuhu häbematu käskjalg ta vedas, tagasi pöördus. Nüüd selgub, et see niipea ei sündinud. Terve aasta suutis vaimuuhkus saadud solvangust üle olla ja mulle oli alati lohutuseks, et alistumisel teda salakavalalt riivanud kihule siiski teatav hingeline kate ja inimlik õilistus ei puudunud.“

Kas arvasite ära, mis raamatuga on tegemist?

Et ma Wildi suppi kellelegi edasi anda ei oska, sest mu meelest on kõik seda juba helpinud, alustangi siinkohal hoopis uut kirjanduslikku mängu.

Arvake ära viimasena tsiteeritud raamatu pealkiri ja autor.

Kui ainult tsitaadist ei piisa, võin hiljem ka vihjeid juurde anda. Õigesti arvanule pakun näiteks küpsist. (: