Õnnistatud (blogi)puhkus

Ma ei jõua ennast ära kiita. Tõsiselt. Äkkmõtte eest nüüd ja praegu ja kohe nädalake puhkust võtta. Ja ma mõtlen, et huvitav, kui ma ei oleks sellele mõttele tulnud, siis kas ma oleks varsti surnud, sest praegu on, nagu voolaks minust ojadena välja mingit ürgväsimust. Musta, kleepuvat pigiväsimust. Poole aasta väsimust. Poole elu väsimust.

Kolm päeva olen vaheldumisi peamiselt maganud ja lugenud. Jumal, milline õndsus! Sulgeda silmad suvalisle kellaajal. Triivida kuhugi kaugele, pehmesse poololematusse. Või istuda tugitoolis päikeselaigus ja imeda endasse kirjatähti ja neist moodustuvat mõtet.

Täna suutsin end ka juba jalutama vedada. Peaaegu poolsaare tipuni, läbi sinisine hämu, mida puhuti lõikasid lindude väikesed haprad kehad, kärsitult toidu järele sööstmas. Lakkamatu vidin ja lakkamatu päike. Ja paremal meri. Samuti sinine, aga teisiti kui õhk oma heleduses. Sügavalt. Nagu tavaliselt piltpostkaartidel näidatakse.

Jalutasin majakani. Varisenud pangaosani, mida ma siiani ei olnud viitsinud oma silmaga vaadata. Vist seepärast, et varisemine tundus mulle koguaeg loomulikum, kui varisemata jäämine, ning kui kõmakas ära käis, oli juhtunud miski, mida olin kolm aastat pigem oodanud.

Muide, see auk pangaservas ei olegi nii suur, kui lehest pildi pealt paistab. Meedia võime kui mitte reaalsust luua, siis teda elusuurusest ikka suuremana näidata, või mis?

Paar bussitäit turiste tuli mulle vastu küll. Ja mõtlesin muigega (ei tea, kas ka iroonilisega), et kes mina neile paistan oma kulunud kodupükste ja ringikollamisjopega, mis suurt vähem peetud pole. Stafaaž? Kohalik koloriit? Kas ma kinnitan legende natuke ohtlikust linnast, kui neid jutte ülepea veel on?

Tagsiteel otsustasin, et lõikan Peetrimägede kaudu. Samas, et ma enesetapja pole, ei tahtnud väga pangaserval kolistada, otsustasin minna natuke kaugemalt. Seal, jumal paraku, on paas, mis keeldub vahel suviläbi kevadist vett ära joomast. Praegu aga pole suvi. Ja saapad, olgu kuitahes head, ei ole kummikud. Ma võiksin sellest aru saada. Et ma seekord ikkagi (jälle!) ei saanud, tähendab, et lõpetasin ikka suurel maanteel, aga läbimärgade jalgadega.

Nüüd vedelevad sokid radiaatoril ja mina tugitoolis.

Hea on.

Ainult, jumal paraku, blogida on sellises unises rahuoluseisundis peaaegu võimatu. Kuidagi nagu ei jaksa või ei oska. Või polegi nagu oluline.

Teisalt, ma tunnen, kuidas mu kuklas on väike inkubaator, kus mõnijagu mõtteid end tasakesi kerib, korrastab, sõnadeks sobitab. Millalgi, kui ma olen veel natuke vedelenud, lugenud, jalutanud, on aeg neid ilmselt jagada.

Millalgi,…kui…ma…ärkan.