Algas peajaht! Otsitakse ausat poliitikut!

Kõigepealt, mõista-mõista, millise lapsesuise poliitiku suust on pärit järgnevad mõtteavaldused.

Jah, paljud meie mehed on poliitikaga rikastunud. Mina ise sealhulgas. /…/

Minu partei on võimul ja võtab linnas ette hulga avalikke rajatisi. Ütleme, et minu kõrvu jõuab kuuldus, et teatud paika rajatakse uus park.

Näen võimalust ja kasutan selle ära. Lähen mainitud paika ja ostan naabruses nii palju maad, kui saan. Seejärel teeb juhatus plaani avalikuks ja kõik tormavad krabama minu maad, millest enne keegi ei hoolinud. /…/ Või oletagem, et ehitama hakatakse uut silda. Saan vihje ja ostan alal, kuhu tuleb silla juurdepääsutee, nii palju kinnisvara kui võimalik. Hiljem müün selle kasuga maha ja viin jälle raha panka. /…/ See on aus tehing, mille järele ma aasta otsa päevast päeva ringi vaatan.

Me seisime, nagu me oleme alati seisnud, inimeste eest, kes tõid meile võidu. /…/ kui meie saame võimule, siis vallandame ametist kõik meie-vastased, keda seadus vähegi lubab vallandada. Ma tean, et ka avaliku teenistuse kelmused takerduvad põhikirja taha, aga, nagu X ütles, „Asja nüüd põhikirjast, kui mängus on sõbrad.“

Vaat kuidas ma näiteks noormeestele lähene. Kuulen ütleme noormehest, kes on uhke oma hääle üle ja arvab, et ta laulab hästi. Kutsun ta X-i ja palun meie klubisse. Ta tuleb, laulab ja on elu lõpuni minu pooldaja. Teine noormees teeb endale nime pesapallimängijana. Toon ta meie meeskonda. Ta on müüdud mees. Järgmisel valmispäeval leiate ta valimsijaoskonnas minu kandidaatite eest seismas. /…/ annan neile võimaluse ennast näidata. Ma ei vaeva neid poliitiliste argumentidega. Uurin lihtsalt inimloomust ja toimin vastavalt.

Noh, ma usun, et igaüks, kes siiani on lugenud, on suutnud peast läbi lasta mitte ühe, vaid mitu poliitikut. Nii riigi kui omavalitsuse tasandil. Tegelikult on kõik siinsed tsitaadid pärit mehelt nimega George Washington Plunkitt. Mehelt, kes oli mõjukas poliitik 19. sajandi lõpu USAs.

Tänapäeval on Plunkitti arvamused USA ülikoolides poliitika ajaloo kursuste raames kohustuslik lugemisvara. Muuhulgas ka seepärast, et nende tekstide najal on võimalik mõista, kuidas on korruptsiooni mõiste ajas arenenud. Nimelt on palju sellest, mis isand Plunkitti tema mõttekaaslaste ja valijate jaoks oli täiesti enesestmõistetavalt aus ja ontlik käitumine, praeguseks ühemõtteliselt kole korruptsioon.

Teoreetiliselt. Aga tegelikult? Tegelikult tundub, et paljugi on ikka samamoodi. Enam ei öelda selliseid asju küll sedasi ausalt vastu rinda tagudes välja, aga mõeldakse ja tehakse ikka. Millest muidu Plunkitti mõtteid lugedes selline puhutine siiras äratundmisrõõm? Millest muidu tunne, et mõned tema pärlid võiks kukkuda iga teise Eestimaa poliitikugi suust.

Sestap on mul kiuslik küsimus, kas aus poliitik on üldse võimalik? No nagu mujal kui valimiskõnedes? Vahest on „poliitik“ sõna, millega kaasneb automaatselt üks teine sõna, nimelt „korruptsioon“? Võib-olla

lähevadki poliitikasse ainult võimu-ja kasuahned inimesed? Või on poliitiku ausus nagu vana koleda naljajutu järgi naesterahva truudus, mis tuleneb võimaluste puudumisest? Või on enamik poliitikuid tegelikult tublid ja ausad, aga me märkame rohkem neid, kes on ülbed, lollid ja korrumpeerunud ning karistame nende sita maine külge kleepimisega kõiki neid teisi tublisid?

Mina kipun arvama, et … Aga, vaat ei ütle praegu. Öelge parem, mida teie arvate?

Plunkitti mõtteid saab lugeda raamatust „Tammany Halli Plunkitt“ Raamatu, millest on pärit ka siin avaldatud tsitaadid, on tõlkinud Karin Suursalu. Tsitaatides on selleks, et saaks mängida äraarvamismängu, muudetud sirgelt Ameerika olustikule viitavad kohad. Teise tsitaadi meie-vastased on originaalis Tammany-vastased, X on Tim Campbell. Kolmanda tsitaadi X-koht on Washington Hall ja minu pooldaja asemel on originaalis kirjas Plunkitti pooldaja.