Archive for mai, 2008

Naine, kes oli väärt viitkümmet lehma

 

Kord sattunud kaks rännumeest ühele saarele ja jäänud sinna mõneks ajaks pidama. Saarerahva päälikul olnud kas tütart. Noorem üle saare kaunitar, rõõsa kut roosinupuke. Vanem selline, mitte just kole, aga hall hiireke küll. Noorema tütre eest küsinud päälik pruudilunaks viiekümne lehma hinda.

Ühel päeval öelnud üks rännumees teisele, et kavatseb saarele jääda ja pääliku tütrega abielluda. Sõber otsustanud seepeale edasi reisida, mees aga läinud pääliku juurde ja teatanud, et tal on viiekümne lehma raha olemas ja ta soovib pääliku tütre kätt.

“Tore, tore,” kostnud päälik. “Võta siis mu noorem, mu kaunitar.”

“Ei, ei, ma tahaks hoopis su vanemat tütart,” kostnud kosilane.

Pealik olnu imestunud, arvanud, et selle müürilillekese eest küll nii kallist hinda võtta ei või. Võõras aga kostnud, et tahab just vanemat tütart ja just selle hinna eest.

Nii lõppeks kaup tehtudki.

Möödunud mitu aastat. Rännumeestest see teine, kes kunagi edasi reisis, juhtunud jälle saarele. Vaadanud rannal ringi ja näinud seal üht õnnelikku, imeilusat, vaat et ilust suisa säravat naist.

Astunud kaunitarile ligi ja pärinud, kas too teab midagi tema aastate eest saarele jäänud sõbrast.

“Miks siis ei tea. Ta on mu mees,” kostnud kaunitar malbelt.

“Aaa, sina oled siis pääliku noorem tütar …”

“Ei, ei võõras. Mina olen vanem tütar.”

“Aga kuidas siis…, “ pomisenud rännumees mokk töllakil, mõeldes, et ilus oli ju ikka noorem õdedes.

Naine lugenud ta mõtteid, puhkenud naerma ja kostnud:

“Tead, võõras, ma sain lihtsalt aru, et olen viitkümmet lehma väärt.”

Selle loo kuulsin ma ükskord ühes loengus. Kas originaal on rahvajutt või kust ta pärit on ja kas midagi on edasi rääkides ära võetud või juurde pandud, ma ei tea. Aga meenus mulle lugu, kui täna Anneliga ilus olemisest rääkima juhtusime.

Minu meelest on lool igatahes päris vahva mõte sees. On ju vist uuritud näiteks seda, millised tüdrukud peol tantsima võetakse. Selgub, et üldse mitte alati kõige ilusamad, vaid need, kes on avatud ja rõõmsad ja enesekindlad, sellised säravad.  Mõni suisa kaunitar, kes olekult arglik ja jahe, jääb aga aegade lõpuni seina äärde ootama.

Sa oled ilus, kui usud, et oled ilus. Nii lihtne ongi. Võta ja ole nii ilus kui kulub.

Või ikkagi ei ole? On äkki esmalt vaja kedagi, kes nõustuks su eest maksa viiekümne lehma hinda, et saaksid end siis ilusana tunda? 

Ehk siis, tahtsin rääkida ilus olemisest ja jõudsin kogemata sinnamaale, et milline on õigupoolest enesehinnangu ja väljastpoolt tuleva tunnustuse suhe? On selge, et kui sa arvad endast hästi ja oled roosa ja rahulolev, siis tõmbad sa oma õnne ning säraga kõiki ligi. Aga kui sa oled õnnetuke ja ebakindel? Kas siis on vaja kedagi väljastpoolt, kes annab sulle esimese kõrge hinnangu? Või saad sa enesehinnangut ise muuta? Näiteks sisendades endale, et oled ilus, tark ja hea. Ja mis juhtub, kui sa ei kuule selle kohta iial teistelt kinnitust? Kas usud ikka oma väärtusse?

 Mis oleks saanud sellest inetumast õest, kui üks mees ei oleks tema eest viiekümne lehma hinda pakkuma?

Ja veel on ehk võimalik ka, et ümbrus kallab sulle mett ja moosi kaela, aga sina usud end ikka ühe pasamere sigidiku olevat.

Võib-olla võinuks ka nii minna, et naine oleks elu aeg tundud süüd, et tema inetukese eest on makstud kõrget hinda? Või arvanud koguni, et mees, kes valib tema, vähematraktiivse, peab üldse sitt mees olema?

Kuidas sulle tundub, hää lugeja (kui viitsid minuga seda mõttemängu mängida)?

Lehmad siit.

Advertisements

mai 30, 2008 at 2:05 p.l. 14 kommentaari

Ja-jah, homode eesmärk on mõistagi heterod ära tappa

 

Mina olen naine, 34 aasta vana, peaaegu 14 aastat täiesti teadlikult täiesti monogaamses suhtes mehega, keda ma armastan.

Me võime

  • olla abielus
  • suudelda, käest kinni käia, üldse nunnud ja armunud olla
  • pidudele, vastuvõttudele ja muudele üritustele koos ja ametlikult kutsutud saada ja minna
  • lapse saada ja uhkelt lapsevanemad olla
  • avalikult, kellegi imestunud pilku tundmata, oma pere tegemistest ja olemisest rääkida (hommikustest kohvides, õhtustest jalutuskäikudes, kõigist neist miljonist pisiasjast, mida me koos teeme)

Aegajalt saame tuttavatelt ja võõrastelt kiita, et oleme armas paar. Meid olla tore vaadata ja tekkivat tunne, et selline üks suhe peakski olema.

Ainult et, põhimõtteliselt olen ma biseksuaalne. Inimene, keda ma armastan, võiks, kui elu oleks kuidagi muud moodi läinud, ka naine olla. Ja siis oleks kõik teisiti. Me ei saaks abielluda, me ei saaks käest kinni käia, suudelda, peaks oma pereelu kuskil nurga taga elama, sest muidu me riskiksime halvakspanuga. Ja kui meil oleks laps, võiks vähemalt ühe poole (selle, kes pole lapse bioloogiline vanem) suguselts keelduda meie last meie lapseks pidamast, rääkimata riskist, et laps lasteaias ja koolis oma imelike vanemate pärast narritud ja kiusatud võiks saada.

Miks, ei saa ma aru? Mis siis oleks tegelikult teistmoodi?

Noh, hääke küll, minu elus loodetavasti ei muutu need mured iial reaalseks, sest ma elan oma kenas heteroabielus õnnelikult surmani. Aga miks on paljud mu sõbrad-tuttavad minust halvemas positsioonis, sest nad on homod. Miks ei või rahulikult kõike seda, mida mina võin näiteks see Ivar ega teine Ivar? Või üks mu töökaaslane? Või kaks toredat tuttavat tüdrukut? Või suurepärane õpetaja ja vahva muusik Erkki Otsman?

Ja kui nüüd kogu see kamp julgeb avalikult öelda, et me tahaks, palun, lihtsalt neid õigusi, mis on näiteks Arnil ja Katil või ükskõik, millisel vastutuleval heterol, leidub alati keegi, kes tunneb, et see tähendab, et teda heterona kuidagi alahinnatakse ja alavääristatakse ja üldse taga kiusatakse.

Kusjuures asi, mulle tundub, pole tegelikult selles, kas keegi korraldab vahel paraadi või teadusliku konverentsi või viib näiteks Harjumäele sületäie lilli või laseb Tallinna taevasse vikerkaarelisi õhupalle. Neid inimesi häirib lihtsalt, et keegi julgeb olla homo ja seda mitte nurga taga häbeneda.

Eh, eks ta ole. Ma tegelikult ei jaksa selle suhtumisega enam isegi eriti võidelda. Nii raevukat vatsuseisu, mille juured on mingis väga isiklikus tont teab millises haigetsaamises ei ole nii ehk naa võimalik muuta. Paraku.

Aga mis mind nipitiri tekstis tõsiselt nõutuks võttis, oli see: “Olen tundnud aastaid homo inimesi, kes on veel pärit sellest nõukogude ajast, kes on õppinud varjama oma elu ja tegemisi lausa eluga riskides,” ja et see oli vist nagu positiivne näde, see nõukalik kapis istumine.

Eh, noh, jah. Õndsal nõukogude ajal oli ju üldse igasugune teisiti olemine keelatud. Inimesed istusid ka oma poliitiliste arvamuste ja eelistustega kapis, sest kes vait ei olnud, sai “pagaripoiste” jutule ja kui “vedas”, siis ka kodumaa kaugemaisse piirkondadesse paranduslikule ülesehitustööle.

Ma saan aru, et see on inimestele jätnud hinge hirmu millestki midagi arvata. Midagi avalikult välja öelda. Ametlikust seisukohast erineda.  Aga ma ei usu, et see oleks miski ideaal, mille poole peaks püüdlema.

Ja veel, nipitiri kurdab sealsamas kommentaarides, et miskid homod on teda kunagi mõnitanud. Võib-olla ongi. Ega lollus ja pahatahtlikkus seksuaalsetest eelistustest ei küsi. Ainult et mind on elus halvasti kohelnud vähemalt üks bussijuht, üks turundaja, paar pensionäri ja ilmselt ka mõni õllesõber. Mis ma peaks nüüd väitma, et kõigi maailma bussijuhtide, turundusinimeste, pensionäride ja õllesõprade eesmärk on mind kiusata ja mõnitada?

Aga üldiselt, kui kellegi elu teeb lihtsamaks mistahes teistsugustes huvigruppides hingevaenlast näha, siis …

Ah! Põrgu!

Ei jaksa tõesti enam. Isegi muiata mitte.

Poistepilt pärit siit.

mai 26, 2008 at 11:06 e.l. 62 kommentaari

Heategu kui hea võimalus mõnitamiseks

Üks asi, mida ma südamest jälestan, on, kui keegi teeb pealtnäha justkui heateo, mille järel sa tunned end justkui heategija ohvrina, sest tegu tehakse toonil ja viisil, mis tegelikult on sulaselge mõnitus ja ülbamine.

Näide elust.

Minuga juhtus mõni aeg tagasi iseenesest loll ja piinlik lugu. Kondasin linnas, jõi sõbraga konjakit, aga ei teadnud, et ta seda kraami eriti ei kannata. Ta ise vist ka ei osanud seda aimata.

Tulemus, sõber oli natukesest täis kui tinavile, sooritas kuskil vanalinna piiril efektse kukkumise ja jäi suhtkoht kontaktivõimetult lamasklema. Mina seisin üsna nõutult ja abitult kõrval, sest sõber on täiskasvanud mees ning mina üsna väikest kasvu naine, ei jaksanud teda miski nipiga tõsta ega lohistada.

Tuli siis mingi hetke pärast politsenik, selline noor poiss, juustes ohralt geeli ja näts suunurgas. Küsis, mis viga, Kostsin ausalt, et inimene sai natuke liiga palju napsi.

Politsenikust poiss seepeale: „Aga miks te teda püsti ei tõsta?“

Mina: „Vabandage, ma ei jaksa täiskasvanud meest tõsta. Äkki te palun aitaksite mul teda jalgele vedada, siis ma katsun ta kuhugi ära viia.“

Poiss, käed puusas: „Seda ma ei taha teha ega viitsi. Kui te teda püsti ei saa, kutsun patrulli, mis ta ära viib. Ma tahan nüüd näha, kuidas te temaga hakkama saate.“

Ja ronis poiss autosse, sõitiski paar meetrit eemale ja jäi mu sõbra püstilohistamise ponnistusi vaatama. Õnneks tulid peagi kolm saksa poissi, kellelt söendasin abi paluda. Need ka aitasid õnnetus olekus sõbra püsti ja natuke eemale lohistada, misepeale härra politsenik vist otsustas, et tal sai tasuta kino otsa ja lahkus.

Et mis ma nüüd virisen?

Loomulikult oli mu sõber oma lollis olukorras ise süüdi, loomulikult ei ole ilus avalikus kohas purjuspäi vedeleda, loomulikult pole selle politseiniku kohustus joodikuid püsti tõsta ja mõistagi ta võinuks kasutada oma õigust mees kohe kainerisse viia. Ma peaks ehk hoopis tänulik olema, et ta nii ei teinud.

Ometi, ma ei saa, sapp tõuseb kurku ning miski röögib mu pisikeses hinges, et see, mis toimus, oli kohutavalt ülbe ja ebaõiglane.

Ta ju mõnitas oma tooni ja käitumisega eeskätt mind. Mind, kes ma muide ei vedelenud keset tänavat ega midagi, mind, kes ma olin tegelikult jumala kaine, adekvaatne ja viisakas. Mind, kes ma lihtsalt ei jätnud teist inimest, olgu või purjust ja ise oma lollis olukorras süüdi olevat kodanikku tänavale vedelema.

Mis kuradi õigus oli tal minu üle ilkuda?

Tõsi, praktiliselt oleks olnud sõbral paras jama, kui ta oleks kuhugi kainerisse veetud, aga mulle oleks vist enam meeldinud, kui politseipoiss oleks seda teinud. Oleks olnud karm, aga nii õige kui õiglane käitumine.

Või teisalt, kui ta otsustas seda mitte teha ning olla seadusetähe järgimise asemel hoopis armuline Hea Inimene, siis võinuks olla hea ja abivalmis lõpuni ja aidata mul see õnnetu purjune kuidagi jalgele tirida, mitte aga mõnitada ja irvitades pealt vaadata, kuidas mina seal hädiselt mässan.

Sest, jah, ma talun õiglust, isegi kui see on mulle valusavõitu, aga ma ei kannata armulikkust, kui see on alandav.

PS Et eelnevas õigus ja õiglus jutuks tulid, siis just nende mõistete üle hakkame arutlema ka selle kuu söömaklubis.

mai 23, 2008 at 7:08 p.l. 22 kommentaari

Naisi ja noori võib ikka sõimata. Peaministri ja netikommentaatorite näitel

Härra peaminister Ansip olevat valitsuskabineti istungil läbi sõimanud rahandusministeeriumi eelarvetalituse juhataja 26aastase Kadri Maasiku, kes talle võib-olla valeinfot andis. Ekspress kirjutab ja teised lehed refereerivad. Neis teistes õilmitseb ka kommentaarium, kus refräänina kordub “lapsjuht” ja “neiukene”. Maasiku mitte Ansipi kohta, eksole.

See sildistamine on ausaltöelda häiriv. Ma ei tunne Kadri Maasikut isiklikult (kui aus olla, kuulen temast üldse esimest korda), aga Ekspressi emaloos seisab muuhulgas: “Rahandusministeeriumis on ta eri ametikohtadel töötanud kuus aastat. Ta on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikoolis rahvamajanduse eriala, saanud sealsamas haldusjuhtimise magistrikraadi ja täiendanud end Soomes Lappeenranta ülikoolis. Neiu on viimased kolm aastat olnud ka OECD välisekspert, andes soovitusi Balkani riikide majanduse kohta.”

Suht muljetavaldav, ma ütleks. Olen Maasikust kaheksa aasta vanem, aga midagi sama muljetvaldavat mul küll ette näidata pole. Ma kaldun arvama, et pole samaväärset ette näidata ka suurel osal viiekümnestel meesterahvastel. Oleks, muide huvitav teada, mis neil lasteaia ja neiukese teemal kommentaariumeis ohkijatel vastu panna on.

Aga jah, kui keegi on naine ja noor, siis saab ta igal juhul külge sildi loll ja laps ning keegi ei vaevu vaatama, mida see “laps” võib-olla tegelikult oskab. Ja kui ta juhtub veel mõne vea tegema, siis see loomulikult näitab ja kinnitab tema üldist lollust, mitte, et inimene tegi seekord vea, nagu me vahel kõik teeme.

Urr, nõme.

Ja teine pool on see sõimamine või vähemalt avalik peapesu tegemine. Ma ei tea, aga minu meelest on meeskonnatöö puhul (ja meeskonnatöö läbi ministeeriumite ja ametite toimiv riigijuhtimine kindlasti on) kirjutamata reegel, et ämbri eest vastutab kogu meeskond ja avalikult kannab seda vastutust juht. Kes täpselt mille eest vastutab, klaaritakse ära omavahel ja kinniste uste taga, aga ääretult halb toon on, kui juht ründab alluvat avalikult, et ennast ämbrist puhtaks pesta.

Ehk siis, võttes paralleeliks näiteks ajakirjanduse, mis samuti on meeskonnatöö, kui ikka trükikojast väljub lollus, millest tuleb mingi jama, siis pole seda lollust märganud ei toimetaja, keeletoimetaja, kujundaja ega peatoimetaja. Ja ehkki arvata võib, et üldjuhul on peatoimetaja selles kõige vähem süüdi ja toimetaja kõige enam, ei kujuta ma ette, et seesinane peatoimetaja sõimaks näiteks juhatuse ees oma lolli toimetajat. Ta ikkagi võtab ja vastutab selle “meie” vea pärast ja klaarib oma toimetajaga nurga taga.

Elementaarne mu meelest. Ja päris vana arusaam, sest ütleb juba piibel, mis vaieldamatult on üks meie kultuuriruumi eetiliste normide kujundaja: “ Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, ja noomi teda nelja silma all” (Mt 18:15)

Mis mind aga üllatas, oli, et jällegi, päris paljud seltsimehed kommentaatorid leidsid, et eksinule on igati kohane avalikku peapesu teha.

Kuidas teile tundub, kas on OK kui juht ei võta avalikult vastutust vaid hakkab enda puhtaks pesemiseks meeskonnast publiku silme all patuoinast otsima? Või, vabandage, aga mul lööb nüüd feministlik kiiks välja, on see OK, kui patuoinas on noor ja haprakese välimusega naine? Et näiteks mehega mindaks pigem neljasilmajuttu rääkima?

PS ma mõtlen, et arutelu, kui see nüüd tekkib, võiks olla põhimõtteline, mitte tegelda konkreetselt Ansipi isiku plusside ja miinustega.

mai 15, 2008 at 8:56 e.l. 15 kommentaari

Valust ja kunstniku aususest ehk variatsioon “Magnuse” keelamisele

Kõusaare “Magnus”, täpsemalt selle filmi keelamine paneb jällegi inimesi rääkima.

Nojah, mõtlen ma, võib-olla läks hästi, et ainult ära keelati. Kohtu kaudu ja viisakalt. Teadupoolest kirjutas keegi Frederico Garcia Lorca kunagi näidendi “Bernarda Alba maja”, kus ta mõnesid sugulasi üsna jälkidena paista lasi, viitsimata sealjuures nende nimesidki muuta. Kaks südamest solvunud nõbu aga leidsid seepeale hää võimaluse kirjanikust must lammas üsna jälgil viisil ära tappa.

Või võtkem näiteks Salman Rushdie, kes püüab küll mitte kapis elada, kuid minu teada pole tema surma nõudvat fatwat keegi muutnud nii et teoreetiliselt võiks ta oma  “Saatana salmide” eest ikka veel peaga maksta.

Või mis siin rääkida Rushdiest. Ses samas Iraanis, kus jahitakse tema pead, pole keelatud mitte ainult kahtlaste asjade kirjutamine, vaid ka lugemine. Muuhulgas on keelatud autorite hulgas näiteks Nabokov (mis ehk veel kuidagi mõistetav), aga ka Jane Austen.

Jabur, eks ole? Kuidas siis ei mõisteta, et kunsti ei saa reguleerida seaduste, kohtu ja mõrvadega. Ei saa? Miks ei saa? Sest kunst on kunst, on eraldiseisev nähtus, see ei ole elu, seda ei käsitleda kui reaalset elu. Pigem on see mingi elu metatekst. Välispidine, eraldiseisev.

Nii me arvame. Vähemalt siin ilmalikus Euroopas. Ja see kaitseb üldjuhul kunstnikke otseste reaaleluliste rünnakute eest, mis on ju hea. Kuid samas suleb see kunsti kenasti udupeenesse elevandiluutorni. Lükkab selle kuhugi eest ära, oma steriilsesse ruumi, mis pole ülejäänud maailmaga eriti kontaktis. Kunst – see on mängult, seda ei pea tõsiselt võtma, see EI OLE PÄRISELT.

Ometi, enamikel kunstnikest pole justkui plaanis selles udupeenes tormis istuda ja ükspäinis mängida, vaid teha midagi, mis siiski on PÄRIS, on TÕELINE, eluga kontaktis, on suhe elamisse ja inimeseks olemisse.

Paraku jääb kunst enamasti ja enamikele inimestest ebatõeliseks mänguks, millekski, mida ei pea tõsiselt võtma, kuni keegi teeb midagi, mis on piisavalt valus ja skandaalne, et ühel või teisel viisil kunsti mängumaailma piirid ületada ja pärisellu sisse lõigata, valusalt ja veriselt. Suudab riivata, kõnetada, röökida ja raputada, kui vaja.

Ses mõttes mulle tundub, et me aegajalt vajame selliseid “Magnuseid” , mis panevad end ära keelama. Vajame nii seda torkivat materjali, kui (kole küll öelda, aga siiski) ka seda valulist (keelamis)reaktsiooni, mis tuletab meelde, et kunst ei ole ainult kunst, üks ilus asi kuskil omaette sahtlis, vaid midagi ehedat, mis võib suvalisel hetkel ülejäänud ellu voolata nagu veri läbi õhukeseks kulunud soone.   

Üks sõber püüdis kunagi kunsti määratleda kui ausust. Kui ma õigesti mäletan, kõlas see kuidagi nii, et kunst on ausus aja ja Jumala ees. Jumala võib siin asendada mistahes eetilise printsiibiga, olgu freudistliku üliminaga või inimkonnaga vms.

Mulle meeldib see määratlus. Aga kui see on nii, siis kui kaugele võib selles aususes minna või peab minema? Kui sul on lugu, mis kedagi riivab (isiklikult, religioosselt, poliitiliselt jne), kas sa pead selle siis tegema kuidagi ümmargusemaks ja ilusmaks, et ei riivaks, et ei solvutaks? Või pead sa (jah, nimelt pead) rääkima selle loo koos kõigi teravuste ja nurkadega ning võimalike solvamiskohtadega, sest see lugu on mis ta on, või vähemalt, mis ta paistab sulle olevat ja küsib just sellisena rääkimist? 

Pildil moslemite demonstratsioon “Saatana salmide” avaldamise vastu.

mai 13, 2008 at 11:06 e.l. 66 kommentaari

Pullerits vahetas homod paksude vastu

Kas te teate, miks ei Savisaar ei tohi peaministriks saada? Kama kaks, mida te nüüd pakkusite, see on arvatavasti vale. Õige vastus kõlab, ta on liiga paks. Seltsimees Pulleritsu meelest vähemalt.

Paks peaminister olevat katastroof, sest andvat kodanikele rasvumiseks eeskuju. Samuti on Pulleritsu meelest saatanast ka anoreksia- ja buliimiavastased kampaaniad, sest mitte nälgimine vaid ülekaalulisus on probleem.

Mnjah, kui ma nüüd veidi mõtlen, tundub mulle, et mu tuttavate (vähemalt noorepoolsemate) hulgas pole eriti neid, kel oleks mure ülekaaluga. Aga on vähemalt üks tõsine (eks)buliimik ja vist omajagu neid, kel on mõningast kallet anoreksia või buliimia poole. Nii et ma ei tea, mis nüüd suurem probleem on? Ehk on isand Pullerits lihtsalt ajast maha jäänud? Ja isegi kui ülekaalulisus on ka suur probleem, oleks küll omajagu jabur ja küüniline seda viga parandada nii, et vastupidiseid söömishäireid propageeritakse.

Pulleka ülesanne Eesti meediamaastikul muidugi ongi olla provokatiivne ja küüniline ja kloppida emotsioonid üles. Ses mõttes ei midagi uut, aga vanasti peksis ta peamiselt homosid ja blogijaid, nüüd siis ka pakse. Et nagu areng või nii.

Jah, ma mõistan, ühenduslüli on olemas. Nii ühtede, teiste kui kolmandate puhul häirib Pulleritsu see kole “Põhjamaadest pealetungiv ole-selline-nagu-oled hoiak”. Oleks ju vaja olla hoopis nagu ühiskondlik ideaal nõuab. Kuigi, ma muidugi ei ole kindel, et see ideaal (ilu-, nooruse- ja tervisekultuslik, nagu näikse Pulleritsule sobivat) oleks just väga sõbralik vanemapoolses keskeas vuntsidega mehikeste vastu.

Mis omakorda paneb mind imestama mu vana imestust. Nimelt, ma saan aru, kui inimesed kaitsevad ideaale, millele nad ise nii 99,9 protsenti vastavad. Ma mõistan, kui sinivereline nõuab monarhiat ja piitspeenike missilikku kõhnusekultust. Aga ma ei saa aru, miks võitlevad inimesed (verbaalset) verd ja higi lennutades ideaalide eest, mille jõustudes neil endal tuleks võtta paras paariapositsioon. Ma ausõna ei mõista, miks nõuab vahel talumats kuningavõimu või vananev, mitte just kõige kaunim inimeseloom mingit ühiskondlikku iluideaali kehtestamist.

PS Rubens, kelle graatsiad siinset lugu illustreerivad, tuleks ilmselt keelata, kui moraalitu ja paksusele ahvatlev mandunud kunstnik.

mai 7, 2008 at 9:15 e.l. 84 kommentaari

Halb inimene on hea inimene?

Kaja Karuema juures on arutluskäik hea inimene olemisest. Lugesin ja mõtlesin, et kummaline, kui meile öeldakse “hea inimene” lööb esimese asjana silme ette mingi libe silmakirjalik võltsmoosisest jutust tilkuv limukas. Seevastu, kui keegi ütleb, et  ta on paha, õel, küüniline jms, tundub ta olevat hoopiski üks aus ja tore tegelane.

Ühtpidi, (enese)kriitikameel kulub ju ikka ära ja inimene, eks aina vastu rinda taob, kui hea ta on, tundub kahtlane küll. Teistpidi, natuke kurb on, kui mõisted keerduvad sedasi pea peale, et hea on halb ja halb on hea ja täitsa mõnus ja kiiduväärne on olla õel ja turris ja torkav. Lõppeks ongi nii, et mida verisem, tigedam, sõnades jõhkram ja hinnangutes lahmivam keegi on, seda ausama ja lugupeetavama mulje ta jätab. Mõelda vaid, ta on ju nii otsekohene, nii võluvalt tujukas, nii nunnu paharetikene.

Ei, ma ei ime neid mõtteid siin klaviatuurist ja oma pisikesest peast välja. Olen sedasorti kurjusekiitust elus kohanud küll ja veel.

Igatahes, ma ei ole väga kindel, et see nii peaks olema. Kuid ma ei ole ka kindel, et peaks olema “hea inimene” nagu seda vist tavaliselt mõistetakse. See on siis niisugune, kes iial ühtki halba sõna ei poeta, ühtki räigemat emotsiooni ei tunne, kellelegi vastu ei hakka ja üldse naeratab koguaeg nagu anekdoodi-Mann, kes telliskiviga mööda kiivris pead sai. Sellist inimest ilmselt ei ole olemas ja kui keegi püüab sellisena näida, siis ta on tõesti silmakirjalik.

Mu meelest võiks head inimest määratleda hoopis kui kedagi, kes püüab üldjuhul midagi luua ja üles ehitada, mitte hävitada. Või kui kedagi, kes teisi teadlikult ei kahjusta. Siinjuures lähevad minu meelest arvesse ainult teod, mitte salamõtted öökapi servalt. Oluline ei ole, kas keegi tahab vahel naabril silma siniseks lüüa, vaid et ta ei löö ning leiab mingi mõistlikuma lahenduse. Hea inimene ei pea ka olema mingi lammas, kellele kõik pähe saavad istuda. Ta võib vabalt enda eest seista, piire kehtestada, ebameeldiva otsekoheselt välja öelda jne. Oluline on kuidas ta seda teeb või täpsemalt, mis on see suhtumine seal taga. Veel täpsemalt, et see oleks hea- mitte pahatahtlik. Et eesmärk oleks sada asjad korda, mitte lihtsalt ära panna. Ja et konfliktiski teise poolde suhtutaks lugupidamisega.

Selline on minu meelest hea inimene. Nii üldjoontes. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis tean ma päris paljusid selliseid.

Aga sina? Milline on sinu meelest hea inimene? Kas sa tunned mõnd sellist? Kas sa ise oled hea inimene või kas sa üldse tahad olla?

Igatahes, aitäh Kaja, panemast mind neid ammu peas keerelnud mõtteid kuidagi koondama ja sõnastama ja see, mis nüüd kirjutasin, ei ole mitte mõeldud sinuga vaidlemisena, vaid hajali uitamisega mingitel paralleelsetel mõtteradadel.   

 

mai 5, 2008 at 11:35 e.l. 25 kommentaari


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2008
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031