Halb inimene on hea inimene?

Kaja Karuema juures on arutluskäik hea inimene olemisest. Lugesin ja mõtlesin, et kummaline, kui meile öeldakse “hea inimene” lööb esimese asjana silme ette mingi libe silmakirjalik võltsmoosisest jutust tilkuv limukas. Seevastu, kui keegi ütleb, et  ta on paha, õel, küüniline jms, tundub ta olevat hoopiski üks aus ja tore tegelane.

Ühtpidi, (enese)kriitikameel kulub ju ikka ära ja inimene, eks aina vastu rinda taob, kui hea ta on, tundub kahtlane küll. Teistpidi, natuke kurb on, kui mõisted keerduvad sedasi pea peale, et hea on halb ja halb on hea ja täitsa mõnus ja kiiduväärne on olla õel ja turris ja torkav. Lõppeks ongi nii, et mida verisem, tigedam, sõnades jõhkram ja hinnangutes lahmivam keegi on, seda ausama ja lugupeetavama mulje ta jätab. Mõelda vaid, ta on ju nii otsekohene, nii võluvalt tujukas, nii nunnu paharetikene.

Ei, ma ei ime neid mõtteid siin klaviatuurist ja oma pisikesest peast välja. Olen sedasorti kurjusekiitust elus kohanud küll ja veel.

Igatahes, ma ei ole väga kindel, et see nii peaks olema. Kuid ma ei ole ka kindel, et peaks olema “hea inimene” nagu seda vist tavaliselt mõistetakse. See on siis niisugune, kes iial ühtki halba sõna ei poeta, ühtki räigemat emotsiooni ei tunne, kellelegi vastu ei hakka ja üldse naeratab koguaeg nagu anekdoodi-Mann, kes telliskiviga mööda kiivris pead sai. Sellist inimest ilmselt ei ole olemas ja kui keegi püüab sellisena näida, siis ta on tõesti silmakirjalik.

Mu meelest võiks head inimest määratleda hoopis kui kedagi, kes püüab üldjuhul midagi luua ja üles ehitada, mitte hävitada. Või kui kedagi, kes teisi teadlikult ei kahjusta. Siinjuures lähevad minu meelest arvesse ainult teod, mitte salamõtted öökapi servalt. Oluline ei ole, kas keegi tahab vahel naabril silma siniseks lüüa, vaid et ta ei löö ning leiab mingi mõistlikuma lahenduse. Hea inimene ei pea ka olema mingi lammas, kellele kõik pähe saavad istuda. Ta võib vabalt enda eest seista, piire kehtestada, ebameeldiva otsekoheselt välja öelda jne. Oluline on kuidas ta seda teeb või täpsemalt, mis on see suhtumine seal taga. Veel täpsemalt, et see oleks hea- mitte pahatahtlik. Et eesmärk oleks sada asjad korda, mitte lihtsalt ära panna. Ja et konfliktiski teise poolde suhtutaks lugupidamisega.

Selline on minu meelest hea inimene. Nii üldjoontes. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis tean ma päris paljusid selliseid.

Aga sina? Milline on sinu meelest hea inimene? Kas sa tunned mõnd sellist? Kas sa ise oled hea inimene või kas sa üldse tahad olla?

Igatahes, aitäh Kaja, panemast mind neid ammu peas keerelnud mõtteid kuidagi koondama ja sõnastama ja see, mis nüüd kirjutasin, ei ole mitte mõeldud sinuga vaidlemisena, vaid hajali uitamisega mingitel paralleelsetel mõtteradadel.