Halb inimene on hea inimene?

mai 5, 2008 at 11:35 e.l. 25 kommentaari

Kaja Karuema juures on arutluskäik hea inimene olemisest. Lugesin ja mõtlesin, et kummaline, kui meile öeldakse “hea inimene” lööb esimese asjana silme ette mingi libe silmakirjalik võltsmoosisest jutust tilkuv limukas. Seevastu, kui keegi ütleb, et  ta on paha, õel, küüniline jms, tundub ta olevat hoopiski üks aus ja tore tegelane.

Ühtpidi, (enese)kriitikameel kulub ju ikka ära ja inimene, eks aina vastu rinda taob, kui hea ta on, tundub kahtlane küll. Teistpidi, natuke kurb on, kui mõisted keerduvad sedasi pea peale, et hea on halb ja halb on hea ja täitsa mõnus ja kiiduväärne on olla õel ja turris ja torkav. Lõppeks ongi nii, et mida verisem, tigedam, sõnades jõhkram ja hinnangutes lahmivam keegi on, seda ausama ja lugupeetavama mulje ta jätab. Mõelda vaid, ta on ju nii otsekohene, nii võluvalt tujukas, nii nunnu paharetikene.

Ei, ma ei ime neid mõtteid siin klaviatuurist ja oma pisikesest peast välja. Olen sedasorti kurjusekiitust elus kohanud küll ja veel.

Igatahes, ma ei ole väga kindel, et see nii peaks olema. Kuid ma ei ole ka kindel, et peaks olema “hea inimene” nagu seda vist tavaliselt mõistetakse. See on siis niisugune, kes iial ühtki halba sõna ei poeta, ühtki räigemat emotsiooni ei tunne, kellelegi vastu ei hakka ja üldse naeratab koguaeg nagu anekdoodi-Mann, kes telliskiviga mööda kiivris pead sai. Sellist inimest ilmselt ei ole olemas ja kui keegi püüab sellisena näida, siis ta on tõesti silmakirjalik.

Mu meelest võiks head inimest määratleda hoopis kui kedagi, kes püüab üldjuhul midagi luua ja üles ehitada, mitte hävitada. Või kui kedagi, kes teisi teadlikult ei kahjusta. Siinjuures lähevad minu meelest arvesse ainult teod, mitte salamõtted öökapi servalt. Oluline ei ole, kas keegi tahab vahel naabril silma siniseks lüüa, vaid et ta ei löö ning leiab mingi mõistlikuma lahenduse. Hea inimene ei pea ka olema mingi lammas, kellele kõik pähe saavad istuda. Ta võib vabalt enda eest seista, piire kehtestada, ebameeldiva otsekoheselt välja öelda jne. Oluline on kuidas ta seda teeb või täpsemalt, mis on see suhtumine seal taga. Veel täpsemalt, et see oleks hea- mitte pahatahtlik. Et eesmärk oleks sada asjad korda, mitte lihtsalt ära panna. Ja et konfliktiski teise poolde suhtutaks lugupidamisega.

Selline on minu meelest hea inimene. Nii üldjoontes. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis tean ma päris paljusid selliseid.

Aga sina? Milline on sinu meelest hea inimene? Kas sa tunned mõnd sellist? Kas sa ise oled hea inimene või kas sa üldse tahad olla?

Igatahes, aitäh Kaja, panemast mind neid ammu peas keerelnud mõtteid kuidagi koondama ja sõnastama ja see, mis nüüd kirjutasin, ei ole mitte mõeldud sinuga vaidlemisena, vaid hajali uitamisega mingitel paralleelsetel mõtteradadel.   

 

Advertisements

Entry filed under: mõte kiusab, sotsiaalne närv.

Halastusrääkimine nagu halastusseks? Pullerits vahetas homod paksude vastu

25 kommentaari Add your own

  • 1. notsu  |  mai 5, 2008, 11:54 e.l.

    Meenus üks John Wayne’i raamat, kus peategelane arutas, et karuse koore, kuid kuldse südamega talumeeste klišee on andnud tulemuseks selle, et tüübid arvavad, et karusest koorest piisab ka üksi, ilma kuldse südameta.

    Vasta
  • 2. Kati  |  mai 5, 2008, 12:07 p.l.

    midagi sellist jah.
    mulle omakorda meenus aga vist Masingult pärit väide, et lugu variserist ja tölnerist on tootnud palju neid, kes kombekalt nagu tölner silmi maha löövad ja end patuseks kuulutavad, mõeldes tegelikult sealjuures, kui head ja kombekad nad nii talitades ikka on. ja nii ongi tölnereist saanud variserid.

    Vasta
  • 3. Oop  |  mai 5, 2008, 12:19 p.l.

    Mina tean yht inimest, kes kõigist aiva head mõtleb. Hommikul ärkab yles ja naeratab. Ja linnas käies kipub itsitama, sest see on nii naljakas, kui kõik on kole morni näoga. Sihukese peale ei saa pahanegi olla. No on jah aeg-ajalt veider, kui ta kõige nõmedama ja ilgemagi tegelase juures midagi toredat pyyab leida, aga… selline suhtumine on juba omaette väärtus. Iga päev mõistatan ja imestan. Kuidas ta niimoodi jaksab? Mina kyll ei oska. 🙂

    Vasta
  • 4. Ramloff  |  mai 5, 2008, 12:22 p.l.

    Selle hea inimese kriitikaga võib vahel veel nõus olla, sest tõesti inimene püüab endast jätta paremat muljet ning osa headusest võib olla ka teesklus.

    Samas aga, et neid otseütlejaid ja “karmi tõe väljendajaid” millekski positiivseks pidada, seda ma ka ei tahaks teha, sest suur osa küünikutest ja karmi tõe väljaütlejatest tegelevad lakkamatu enesekaitsega ning ma ei leia, et enesekaitseks enda ümber laotud küünilisusemüür oleks kuidagigi ehedam ja siiram kui teeseldud headus.

    Üldse, enamasti tuleks vist üldse loobuda inimesi headeks ja halbadeks jagamast, vähemalt niikaua kui nad otseselt kurja ei tee. Aga isegi see kurja mõiste on ju igaühe jaoks veidi erinev.

    Vasta
  • 5. Kati  |  mai 5, 2008, 12:32 p.l.

    oop,
    kunagi juhtusin nägema mingit dokut, kus räägiti naisest, kel oli mingi hormonaalne häire, mis tegi ta igiõnnelikuks, vastupidiselt üldlevinud häirele, mis teeb depressiivseks. selle naise elus oli olnud igausgu sitta vangilaagrist raskete haigusteni, aga tema ei osanud muretseda ega nukrutseda ega pahandada. oli lihtsalt õnnelik. ja heasoovlik.

    kurat, kus ma kadestasin ja kadestan vahel ikka veel teda sellise muretsemisvõimetuse eest.

    Vasta
  • 6. Oudekki  |  mai 5, 2008, 2:07 p.l.

    Oop, aga kas sa seda lugu tead, mis räägib Ilusast Brunellast, kes kõiki armastas, kohutavast kolmerattalisest Pakuk-linnust ning jahimehest?

    Alati peab jälgima, et kõigis millegi hea leidmine ei tooks kaasa probleemide mittenägemist ning teatud vastandite vastu korraga “hea” olemine võib viia vägivallani.

    Vasta
  • 7. ahaa  |  mai 5, 2008, 2:23 p.l.

    minu jaoks tuleb eelkõige meelde see patu tegemine, ehk siis söömine hea ja kurja tundmise puust :). s.t. vahetegemine ja maailma lahterdamine heaks ja kurjaks 🙂

    aga kui teemast, siis hea on mu jaoks see inime, kelles on armastus (ma ei pea siin silmis ei omanditunnet, kirge vmt). ja see ei tähenda, et ollakse võltshea või soositakse paha ja inetut.. üldsegi mitte. aga heasoovlikkus, armastus ja sõbralikkus kui kõige alus – seda küll.

    Vasta
  • 8. Trulla  |  mai 5, 2008, 2:57 p.l.

    Ka mina olen päris palju mõelnud selle üle, miks meil siin Eestis (selles mõttes Eestis, et välismaa oludega ma nii kursis ei ole, ega oska öelda, millised seal hea ja halva inimese kriteeriumid täpselt ikka on) see ärapanemine nii kangesti populaarne ja kõrgesti austatud on. Et nagu: “Kus viga näed laita, seal tule ja aita laita!” Ära jumalapärast ürita kuidagiviisi mõista, mürki pritsimast hoiduda või, hoidku küll, hädalist ehk august väljagi upitada üritada. Pigem aja aga oksad harali ja jalad harki, seisa augu servale ja ilgu oma teraseimate väljenditega. Siis kõik vaatavad kadetseva vaimustusega, et ohoo, vaat kus ikka oskab öelda! Milline briljantselt teravmeelne õelus!!!! Küll on sellel aga sõnaosavust antud!!!!!

    Mnjah. Iroonial ja sarkasmil on ju oma koht elus, aga veidi nagu kurb ja masendav hakkab, kui need kaks üle kõigi teiste omaduste pjedestaalile tõstetakse ning neid kui kuldvasikaid kummardatakse. Vahetusraha ühiskonna “vaimukamasse” kihti sulandumise sissemaksuks?

    Tegelikult siiski on iroonia ja sarkasm pahatihti tõesti iroonitseja enese sisemise haavatavuse kaitseks peale tõmmatud koorik – et keegi seesuguse erakvähki teeskleva tüübi sisemusse urgitsema ei julgeks tulla ja sealt midagi täiesti kestaga vastuollu minevat leidma ei juhtuks. Tihtipeale “ulutakse koos huntidega”, sest julm sõnadega virutamine tundub ikka hirmuäratav küll ja parem on ise virutaja olla kui virutamise ohvriks saada. Tundub selline lumepalliefektiga asi olema. Mida rohkem me kardame sarkasmiga pihta saamist, seda rohkem “igaks juhuks” ise selle malakaga viibutame – ja seda rohkem hirmu maailma toodame. Ja seda vähemaks jääb oskust lihtsalt soe ja mõistev olla. Ilma kartuseta kellegi iroonitsemise objektiks saada. Lihtsalt sooja südame ja sõnadega inimene olemiseks peab tänapäeva “noorte ja edukate” maailmas ikka päris tough cookie olema. Sest üldiste standardite eiramine nõuab tugevat isiksust ning ka sooje sõnu, mis samas piinlikud ei tunduks, on märksa keerulisem leida kui lihtsalt lopsti mõnd valveõelust poetada.

    Ise kunagi varateismelisena olen oma toonasesse juhupäevikusse kirjutanud, et “tahan saada heaks inimeseks” :)))). Hiljem olen seda arvamust küll nii- ja naapidi revideerinud, aga praeguse hetke küpsemate eluvaadete staadiumi seisukoht on, et jah, kuna ma tänu igasugustele oma elu keerdkäikudele ja küllap ka lihtsalt kaasa sündinud empaatiavõimele (on seda siis palju on) suudan üldjoontes ette kujutada ka teiste inimeste tegutsemismotiive või mõttekäike (loomulikult mitte peensusteni, aga olen terane vaatleja ja kogun mõtisklusi ja järelduskäike endasse), siis olen “ärapanemisest” juba välja kasvanud. Õelutsemine on sellise kartliku teismelise käitumine minu silmis. Inimese käitumine, kelles puudub enesekindlus olla julgelt ja rahulikult inimene selle sõna paremas mõttes – mitte oma “teravkeelsusega” eputav mürgiprits.

    Ma ei arva, et oleksin mingi alistuv töss, kes laseb endale öelda ja endaga teha, mida iganes – vaevalt küll. Kes mind lähemalt tunnevad, usun, muigaks sellise mõttegi peale. Aga nagu sa, Kati, ütled, püüan olla selline, kes meelega kurja ei teeks. Kogemata võib ju vahel juhtuda, eks ikka võime teinekord oma sõnadega kohmakas olla, kuigi püüan pidevalt areneda õigete sõnade leidmise oskuse vallas. Aga õeluse pärast õelalt öelda, et teisele võimalikult teravalt haiget teha, on minu silmis madal ja ma ei soovi selleni langeda. Samas ei ole ninnu-nännu-nunnu ka minu ala. Isegi oma lastega ei oska ma eriti ninnu-nännutamist praktiseerida.

    Hea inimene on minu silmis selline, kes ei karda iseendaks jääda ka õeluse keskel, ei püüa pugeda ega ennast upitada – ka mitte teiste mahategemise kaudu. Selline, kellel jätkub silma ja mõistmist ka teistest inimestest hädasolijate, mitte ainult omaenese hinnalise isiku tarbeks – ning kes on rahulik, kindel ja toetav. Ise püüan selliseks saamise suunas areneda igatahes, sest minu silmis ongi see õige tee tõeliselt inimeseks (vastandina inimeseloomaks) olemisele.

    Hea inimene olemine ei tähenda minu silmis mitte probleemide mittenägemist või nende ignoreerimist, vaid pigem probleemide kõrval ka positiivsete algete märkamise ja nende elule julgustamise oskust. Oskust kasutada pigem präänikut kui piitsa (ehkki ka viimane on olemas, kui ikka tõesti teisiti ei saa – löömaks tagasi selliseid, kes ennast teiste arvel upitada eelistavad ning on millegipärast arvamusele tulnud, et vot just see inimene siin tuleks alla suruda, et ise tema arvelt veidike tõusta saaks).

    Vasta
  • 9. Trulla  |  mai 5, 2008, 3:17 p.l.

    Võibolla kõlab naljakalt, aga selle eelmise kommentaari kirjutamise ajal hakkasin mõtlema Wildi peale. (Sorry, Wild, ei midagi personaalset ;)!) Et nagu noh, tema on irooniline. Ja sarkastiline. Aga ma kuidagiviisi ei saaks öelda, et ta on halb inimene. Mulle tema sarkasm meeldib. Sest niipalju kui ma aru saan, ta harrastab sarkasmi võimalikult sellisel moel, et mitte haavata haavatavaid. Mitte lüüa isiklikul tasandil nugasid neeru neile, kellele see tõsiselt haava võiks tekitada. No ta pole ka mingi eriline heategija selle sõna ühiskondlikult kõige kandvamas mõttes, aga halb inimene ka mitte. Et nagu, see oleks minu silmis näide iroonia ja sarkasmi võimalikkusest ilma otsese halbuseta. See on osa temast kahtlemata – aga ta ei kasuta seda teiste tapmiseks vaid lihtsalt enese väljendamiseks.

    Nii et põhimõtteliselt nagu pole halva inimese kriteeriumiks tema sõnavõttudes sisalduva sarkasmi hulk, vaid pigem selle sarkasmi taga peituva tõelise õeluse ja teistele halva soovimise kogus. Aga sellega on nii, et tegelikult vaid tõeliselt andekad ja südames eetilised inimesed saavad sellega toime. Copycatid võtavad küll üle terava väljendusviisi, kuid neil jääb puudu arukusest ja hingetarkusest selle doseerimisel ja suunamisel. Õela inimese käes on terav sõna lihunikunoaks ja taparelvaks ning sellena nad seda ka mõistavad, samas kui tõeliselt hingearuka kätes eelkõige eetikareegleid järgivalt kasutatav sportvehklemise relv.

    Veelkord, vabandust, Wild – sa lihtsalt olid üks kobedamaid positiivse laadiga sarkasmi näiteid, mis mulle pähe suutis tulla antud ajahetkel.

    Vasta
  • 10. Wild  |  mai 5, 2008, 3:33 p.l.

    Ma tean ainult siukseid inimesi, kes on nagu dalmaatsia koerad. Valged, mustade täppidega; mõni eksemplar on liht “normaalstandardist” väheke siia-sinna hälbinud, nt laiguline või üldse must ja valgete täppidega.
    Ja kui enam valgust pole, on kõik mustad.

    Vasta
  • 11. Kati  |  mai 5, 2008, 5:29 p.l.

    wild, päris hea see koeravõrdlus. 🙂

    Vasta
  • 12. kaja  |  mai 5, 2008, 8:38 p.l.

    minu probleem on vist selles, et asjad on kuidagi tasakaalust välja läinud. mu ümber on palju võltshead, ja minu jaoks on probleem, et ma saan sellest aru…ja vastukaaluks sellele, ma tahan siirust. mitte maske ja näitemänge…
    hea inimene on minu arvates siiras ja altruistlik. ma ei mäelnud siin plärtsti väljaytlejaid, vaid selliseid pretensioonitud inimesi meie ümber, kes emotsinaalselt ei peta…kes on ausad. samas see ei tähenda ärapanemist ja teisele haiget tegemist. nii nagu välja plärtsumine võib haiget teha, võib ka selline võltsilane headus haiget teha…aga minu jaoks on hea inimene see, kes sulle haiget ei tee…
    keerulised küsimused jah…

    Vasta
  • 13. heli  |  mai 5, 2008, 9:20 p.l.

    Haiget võib kogemata ka teha, ses mõttes ei saa ma küll nõustuda määratlusega, et hea inimene on see, kes sulle haiget ei tee. Ka hea inimene võib olla ise haiget saanud ja seetõttu ennast kontrollimata midagi plärtsatada või ütelda kogemata midagi sellist, millest ta ei tea, et sa võid haiget saada vms. Et see nagu pole näitaja.
    Ma ise hindan sellist inimest kõige enam, kes kitsaskohti märgates ausalt välja ütleb (mitte ei plärtsata, vaid väljendab end hoolivalt a la “minu meelest pole see hea” või “see asi tuleks küll teistmoodi teha”) ja kes julgeb ka välja öelda, kui miski teda solvanud on, mitte ei varju viisakalt naeratava fassaadi taha.

    Nood kaks äärmust:
    *inimesed, kes ainult õlale patsutavad ja semutsevad, aga ei julge välja öelda asju, mis neile ei sobi või ei meeldi
    *ja inimesed, kes käituvad poole maailma vastu ründavalt (ka iroonia,kui see on suunatud teise isiku pihta, on vähem või rohkem varjatud rünnak),
    nood pole kummadki sellised inimesed, keda ma eriti kaua usaldaks või oma sõpradeks tahaks.
    Ma võin mõlemat käitumist mõista, st. aru saada, millest see tuleneb,kuid see arusaamine ei tee mulle seda meeldivamaks ega seda käitujat kuidagi “heamaks” mu silmis.

    Vasta
  • 14. hundi ulg  |  mai 6, 2008, 4:08 e.l.

    Püüdlused defineerida head või halba inimest on kahtlemata huvitav ajugümnastika, et selgitada eelkõige oma väärtushinnanguid. Mulle isiklikult tundub, et hea ja halva määratluse sõnastamine on paraku samasugune lootusetu ettevõtmine nagu öelda, mis on armastus, elu ja muud igapäevaselt kasutatavad, kuid abstraktsed mõisted.

    Vasta
  • 15. heli  |  mai 6, 2008, 8:19 e.l.

    Sõnastamine ei ole lootusetu, ses mõttes, et igaüks, kes sõnastab, selgitab asja tegelt ju iseendale. Ehk siis mõtleb asja üle järele.
    Ei saa lihtsalt ära unustada, et mõisted “hea” ja “halb”on subjektiivsed (nagu näha siiagi tekkinud pildilt).

    Vasta
  • 16. Kati  |  mai 6, 2008, 9:08 e.l.

    heli,
    kogemata võib muidugi haiget teha, ma seepärast ütlengi, et teadlikult kedagi ei kahjustaks.

    aga sõnastama ma arvan, tegelikult selliseid asju peab. just enda jaoks, sest me ei oska olla selliseid väärtusi määratlemata. ja oleks ka kole, kui oskaks.

    samas, muidgi on mõisted subjektiivse sisuga, mis võib erineda mitte ainult eri inimeste puhul, vaid ühe inimese erinevatel eluhetkedelgi.

    Vasta
  • 17. ahaa  |  mai 6, 2008, 12:22 p.l.

    see “teadlikult ei kahjusta” on iseenesest justkui väga sobiv ja tabav.. .samas võib vahel ka see olla kahe otsaga. ntx õpitud abituse puhul kui keeldud aitamast, siis see justkui kahjustaks teist… samas pole see nii ja tegelikult kahjustaks hoopis edasi aitamine jmt.

    ja olles ise (eriti nooruses) suhteliselt impulsiivne, võin kinnitada, et see “väljaplärtsatamine” ei pruugi olla ei headuse ega kurjuse näitaja. see lihtsalt on ja sõltub pigem temperamendist, kui südameheadusest. s.t. minu jaoks pole need vahel üldse omavahel seotud.

    heliga ses osas nõus, et igasugune iroonia (ka sarkasm ja künism) on rünnakud. see, et nad on vahel tegelikult enese kaitseks kasutatavad rünnakud, ei muuda rünnakut olematuks. selliseid inimesi enda lähedale ei tahaks – sel lihtsal põhjusel, et ma ei taha ennast pidevalt nende torgete eest kaitsta ja mul on oma ajaga muudki teha.

    Vasta
  • 18. heli  |  mai 6, 2008, 1:57 p.l.

    Kati, ma vist vastasingi pigem Kaja arvamusele, kui ta lõpetas selle arvamusega, et hea inimene on see, kes kellelegi haiget ei tee. 🙂

    Vasta
  • 19. Kati  |  mai 6, 2008, 2:02 p.l.

    no mis teha, edevus ei anna häbeneda, ikka kõik, mis kirjas olgu kohe mulle, eksole 🙂

    Vasta
  • 20. heli  |  mai 6, 2008, 2:04 p.l.

    Teise aitamisega minu jaoks isiklikult on nii, et kuni see teise aitamine ei kahjusta mind ennast, olen ma alati valmis aitama (kui tunnen, et oskan ja saan). Aga aja jooksul on minulgi tekkinud paar kogemust selle va õpitud abitusega, kus mingil hetkel ma taipan, et tegelikult kasutab inimene mu vastutulelikkust lihtsalt ära. Noil puhkudel olen aitamata jätnud tõesti.
    Samas ei või teine inimene siiski alati teada, kas tegu on õpitud abitusega või vajab teine tõepoolest abi. Mina näiteks olen kord elus silmini vihastunud, kui palusin abi, aga vastati, et ma ei vajavat mingit abi, vaid manipuleerivat. Einoh, sain hakkama tookord küll, lihtsalt viis korda suurema aja- ja energiakuluga, aga naljalt sellelt inimeselt enam midagi paluma ka ei paindu…

    Vasta
  • 21. heli  |  mai 6, 2008, 2:05 p.l.

    Kati, loogiline ju – sinu kirjutis, mida me siin kõik kommenteerime. 🙂
    Ma aegajalt unustan kirjutamata, kellele mu komm on adresseeritud.

    Vasta
  • 22. Sakinah  |  mai 6, 2008, 2:47 p.l.

    Mul on õnn tunda mitut head inimest, ikka täitsa päriselt head, sellist kes käib ja helendab. Hea inime ei tähenda seda, et ei oska või ei taha asju õigete nimedega nimetada.

    Mul on üks eriline kogemus seoses hea inimesega. Töötasin kunagi vanalinnas kontoris, kuhu tänavalt sattus igasugu inimesi. Üks kord astus sisse väga ebameeldiva välimuse ja olemisega mustlase vanamutt ja pakkus, et tema raha eest ennustab. Minu kolleeg, hea inimene, naeratas ja keeldus viisakalt. Mustlase vanamutiga toimus seepeale imeline muutus, ta vabandas, paistis häbenevat oma kavatsusi ja lahkus kiiresti. Kõrvalt oli lausa füüsiliselt näha, kuidas ühe inimese headus valgustas teist.

    Päris halbu, lootuselt, üdini halbu ma ei tunne ja arvan, et selliseid polegi. Kuigi selliseid, kellest kaarega mööda käin on küll, selliseid, kellest õhkub negatiivsust ja kelle lähedal olemine nõuab hirmu ja ebameeldivustunde ületamist.

    Natuke teine teema, aga siiski haakuv, on inimestevahelised igapäevased jututeemad. Olen märganud, et enamus inimestega kokku saades liigub jutt üsna kiiresti teemadele, kui halvasti mingi asi on, kui nõme keegi on jne. Kummaline, kui suur vajadus on inimestel, mul endal sealhulgas, negatiivsust jagada, kritiseerida. Oleks arusaadav, kui seejärel läheks enesetunne paremaks, kui leiaks probleemidele lahenduse, aga enamasti jääb jutt keerlema üha uute nö. jamade ümber. Arvan, et negatiivsete teemade üle jauramisest peaks teadlikult hoiduma ja võib-olla on hea inimese üheks tunnuseks ka see, et ta ei ole negatiivsuses kinni.

    Vasta
  • 23. Oop  |  mai 6, 2008, 7:14 p.l.

    Hmh. Hea ja halva võimaliku objektiivse olemasolu teemal olen nii eraviisiliselt kui ka ysna mitmes seltskonnas mõtisklenud. Filosoofia ja rollimängude puhul ju ysna möödapääsmatu. Kas saab olla kuri/halb/paha midagi niisugust tegemata? Ytleme, et see on lihtsalt mu loomuses? Iseloom on sihuke – olen paha, aga lihtsalt ei satu mõne aja vältel yhtki sobilikku võimalust ette? Või et olen hea, aga head ei tee? Ja kuhu need ylejäänud liigituvad? Kas on võimalik teha masinat või kysimustikku, mille nupule vajutades läheb põlema punane või roheline tuluke: tšatlan või patsak? Kumb peab kumma ees kykitama ja “ku” ytlema?

    Või siis teistpidi – kas teo väärtus sõltub motiivist? Kas sõbra suhtes sõbralik olemises on vähem headust kui võõra või vaenlase – mis nõuab eeldatavasti rohkem eneseyletust ja muud toredat? Moraalne kantiaanlus ja kõik selle probleemid, eks ole. (Ultrakantiaanliku lähenemise korral oleks ilmselt sõbra saapasse s…umine yks yllamaid tegusid. Või, noh, sellise teatud määral loogilise konsekventsini saab asjad viia.)

    Kust mina tean.
    Lahendan ettetulevaid juhtumeid ykshaaval ning vahel annan ka valele inimesele pasunasse. Ja möönan seda ypris pika hambaga.
    Olen ise kah kapslis ja sarkastiline. Sest teisiti ei oska ellu jääda. Kas seal kapsli sees midagi paremat on, peab kyll keegi teine otsustama – ega ma reklaamiagentuur ole.

    Mis minu toodud näitesse puutub, siis tean jah Pakuk-lindu. Nii hull see asi siiski ei ole. Inime on arukas ja terane, pigem nutikamgi kui mina. Täie mõistuse juures jne. Lihtsalt hea – selles ei ole ilmtingimata vastuolu. 🙂
    (Õigupoolest suisa nii hea, et mõne aja eest otsustasingi iga päev koos olla, ehk muudab minugi paremaks. Siiamaani ei paista vist mõjuvat, aga eks see võtab aega ka.)

    Vasta
  • 24. Ann  |  mai 7, 2008, 7:31 e.l.

    Minul on olnud õnn elada oma elu ära nii, et väga vähe olen kohanud halbu inimesi. Kui ikka hoolega järgi mõtlen, siis polegi teisi kohanud. Mu lähikonnas on inimesi, kes on mulle valmistanud peavalu – mõtlematuid, sõltlasi, harimatuid -, aga mitte pahatahtlikke. Mina pole ka ingel, aga mulle on andestatud, kui olen andeks palunud.

    Vasta
  • 25. Lee  |  mai 8, 2008, 3:19 p.l.

    Ma arvasin hästi kaua, et halbu inimesi ei olegi olemas. (Tõtt öelda pole elu mind siiamaani vastupidises veenda suutnud, aga seda on kuidagi imelik tunnistada. No nagu oleks midagi puudu või nii, irw.)
    Ma näen küll, et mõni on ahne ja mõni on klammerduv ja mõni on armetult egoistlik jne, aga samas võib mõni neist mainituist üllatada millegagi, mis on suur ja särav ja hea – ja siis ei saa teda ju ainult halvaks inimeseks pidada.
    … siiski, mu tuttavate hulgas on üks, kelles ma aastate jooksul pole suutnud omakasupüüdmatut headust leida. Aga see on ilmselt minu, mitte tema probleem:).

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2008
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

%d bloggers like this: