Archive for mai 13, 2008

Valust ja kunstniku aususest ehk variatsioon “Magnuse” keelamisele

Kõusaare “Magnus”, täpsemalt selle filmi keelamine paneb jällegi inimesi rääkima.

Nojah, mõtlen ma, võib-olla läks hästi, et ainult ära keelati. Kohtu kaudu ja viisakalt. Teadupoolest kirjutas keegi Frederico Garcia Lorca kunagi näidendi “Bernarda Alba maja”, kus ta mõnesid sugulasi üsna jälkidena paista lasi, viitsimata sealjuures nende nimesidki muuta. Kaks südamest solvunud nõbu aga leidsid seepeale hää võimaluse kirjanikust must lammas üsna jälgil viisil ära tappa.

Või võtkem näiteks Salman Rushdie, kes püüab küll mitte kapis elada, kuid minu teada pole tema surma nõudvat fatwat keegi muutnud nii et teoreetiliselt võiks ta oma  “Saatana salmide” eest ikka veel peaga maksta.

Või mis siin rääkida Rushdiest. Ses samas Iraanis, kus jahitakse tema pead, pole keelatud mitte ainult kahtlaste asjade kirjutamine, vaid ka lugemine. Muuhulgas on keelatud autorite hulgas näiteks Nabokov (mis ehk veel kuidagi mõistetav), aga ka Jane Austen.

Jabur, eks ole? Kuidas siis ei mõisteta, et kunsti ei saa reguleerida seaduste, kohtu ja mõrvadega. Ei saa? Miks ei saa? Sest kunst on kunst, on eraldiseisev nähtus, see ei ole elu, seda ei käsitleda kui reaalset elu. Pigem on see mingi elu metatekst. Välispidine, eraldiseisev.

Nii me arvame. Vähemalt siin ilmalikus Euroopas. Ja see kaitseb üldjuhul kunstnikke otseste reaaleluliste rünnakute eest, mis on ju hea. Kuid samas suleb see kunsti kenasti udupeenesse elevandiluutorni. Lükkab selle kuhugi eest ära, oma steriilsesse ruumi, mis pole ülejäänud maailmaga eriti kontaktis. Kunst – see on mängult, seda ei pea tõsiselt võtma, see EI OLE PÄRISELT.

Ometi, enamikel kunstnikest pole justkui plaanis selles udupeenes tormis istuda ja ükspäinis mängida, vaid teha midagi, mis siiski on PÄRIS, on TÕELINE, eluga kontaktis, on suhe elamisse ja inimeseks olemisse.

Paraku jääb kunst enamasti ja enamikele inimestest ebatõeliseks mänguks, millekski, mida ei pea tõsiselt võtma, kuni keegi teeb midagi, mis on piisavalt valus ja skandaalne, et ühel või teisel viisil kunsti mängumaailma piirid ületada ja pärisellu sisse lõigata, valusalt ja veriselt. Suudab riivata, kõnetada, röökida ja raputada, kui vaja.

Ses mõttes mulle tundub, et me aegajalt vajame selliseid “Magnuseid” , mis panevad end ära keelama. Vajame nii seda torkivat materjali, kui (kole küll öelda, aga siiski) ka seda valulist (keelamis)reaktsiooni, mis tuletab meelde, et kunst ei ole ainult kunst, üks ilus asi kuskil omaette sahtlis, vaid midagi ehedat, mis võib suvalisel hetkel ülejäänud ellu voolata nagu veri läbi õhukeseks kulunud soone.   

Üks sõber püüdis kunagi kunsti määratleda kui ausust. Kui ma õigesti mäletan, kõlas see kuidagi nii, et kunst on ausus aja ja Jumala ees. Jumala võib siin asendada mistahes eetilise printsiibiga, olgu freudistliku üliminaga või inimkonnaga vms.

Mulle meeldib see määratlus. Aga kui see on nii, siis kui kaugele võib selles aususes minna või peab minema? Kui sul on lugu, mis kedagi riivab (isiklikult, religioosselt, poliitiliselt jne), kas sa pead selle siis tegema kuidagi ümmargusemaks ja ilusmaks, et ei riivaks, et ei solvutaks? Või pead sa (jah, nimelt pead) rääkima selle loo koos kõigi teravuste ja nurkadega ning võimalike solvamiskohtadega, sest see lugu on mis ta on, või vähemalt, mis ta paistab sulle olevat ja küsib just sellisena rääkimist? 

Pildil moslemite demonstratsioon “Saatana salmide” avaldamise vastu.

mai 13, 2008 at 11:06 e.l. 66 kommentaari


Kalender

mai 2008
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031