Valust ja kunstniku aususest ehk variatsioon “Magnuse” keelamisele

mai 13, 2008 at 11:06 e.l. 66 kommentaari

Kõusaare “Magnus”, täpsemalt selle filmi keelamine paneb jällegi inimesi rääkima.

Nojah, mõtlen ma, võib-olla läks hästi, et ainult ära keelati. Kohtu kaudu ja viisakalt. Teadupoolest kirjutas keegi Frederico Garcia Lorca kunagi näidendi “Bernarda Alba maja”, kus ta mõnesid sugulasi üsna jälkidena paista lasi, viitsimata sealjuures nende nimesidki muuta. Kaks südamest solvunud nõbu aga leidsid seepeale hää võimaluse kirjanikust must lammas üsna jälgil viisil ära tappa.

Või võtkem näiteks Salman Rushdie, kes püüab küll mitte kapis elada, kuid minu teada pole tema surma nõudvat fatwat keegi muutnud nii et teoreetiliselt võiks ta oma  “Saatana salmide” eest ikka veel peaga maksta.

Või mis siin rääkida Rushdiest. Ses samas Iraanis, kus jahitakse tema pead, pole keelatud mitte ainult kahtlaste asjade kirjutamine, vaid ka lugemine. Muuhulgas on keelatud autorite hulgas näiteks Nabokov (mis ehk veel kuidagi mõistetav), aga ka Jane Austen.

Jabur, eks ole? Kuidas siis ei mõisteta, et kunsti ei saa reguleerida seaduste, kohtu ja mõrvadega. Ei saa? Miks ei saa? Sest kunst on kunst, on eraldiseisev nähtus, see ei ole elu, seda ei käsitleda kui reaalset elu. Pigem on see mingi elu metatekst. Välispidine, eraldiseisev.

Nii me arvame. Vähemalt siin ilmalikus Euroopas. Ja see kaitseb üldjuhul kunstnikke otseste reaaleluliste rünnakute eest, mis on ju hea. Kuid samas suleb see kunsti kenasti udupeenesse elevandiluutorni. Lükkab selle kuhugi eest ära, oma steriilsesse ruumi, mis pole ülejäänud maailmaga eriti kontaktis. Kunst – see on mängult, seda ei pea tõsiselt võtma, see EI OLE PÄRISELT.

Ometi, enamikel kunstnikest pole justkui plaanis selles udupeenes tormis istuda ja ükspäinis mängida, vaid teha midagi, mis siiski on PÄRIS, on TÕELINE, eluga kontaktis, on suhe elamisse ja inimeseks olemisse.

Paraku jääb kunst enamasti ja enamikele inimestest ebatõeliseks mänguks, millekski, mida ei pea tõsiselt võtma, kuni keegi teeb midagi, mis on piisavalt valus ja skandaalne, et ühel või teisel viisil kunsti mängumaailma piirid ületada ja pärisellu sisse lõigata, valusalt ja veriselt. Suudab riivata, kõnetada, röökida ja raputada, kui vaja.

Ses mõttes mulle tundub, et me aegajalt vajame selliseid “Magnuseid” , mis panevad end ära keelama. Vajame nii seda torkivat materjali, kui (kole küll öelda, aga siiski) ka seda valulist (keelamis)reaktsiooni, mis tuletab meelde, et kunst ei ole ainult kunst, üks ilus asi kuskil omaette sahtlis, vaid midagi ehedat, mis võib suvalisel hetkel ülejäänud ellu voolata nagu veri läbi õhukeseks kulunud soone.   

Üks sõber püüdis kunagi kunsti määratleda kui ausust. Kui ma õigesti mäletan, kõlas see kuidagi nii, et kunst on ausus aja ja Jumala ees. Jumala võib siin asendada mistahes eetilise printsiibiga, olgu freudistliku üliminaga või inimkonnaga vms.

Mulle meeldib see määratlus. Aga kui see on nii, siis kui kaugele võib selles aususes minna või peab minema? Kui sul on lugu, mis kedagi riivab (isiklikult, religioosselt, poliitiliselt jne), kas sa pead selle siis tegema kuidagi ümmargusemaks ja ilusmaks, et ei riivaks, et ei solvutaks? Või pead sa (jah, nimelt pead) rääkima selle loo koos kõigi teravuste ja nurkadega ning võimalike solvamiskohtadega, sest see lugu on mis ta on, või vähemalt, mis ta paistab sulle olevat ja küsib just sellisena rääkimist? 

Pildil moslemite demonstratsioon “Saatana salmide” avaldamise vastu.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Pullerits vahetas homod paksude vastu Naisi ja noori võib ikka sõimata. Peaministri ja netikommentaatorite näitel

66 kommentaari Add your own

  • 1. varjusurnu  |  mai 13, 2008, 11:32 e.l.

    oo, et siis minustki võib saada kunstnik ! mulle on ikka väga paljud inimesed oma elulugusid ja vapustavaid seiku jutustanud.
    mis see stsenaarium siis pole kokku klopsida ja tähelepanunäljaste ette visata ! kuulutatakse kunstiks ja mina olen pyha ning puutumatu kõige oma ambitsioonidega.

    Vasta
  • 2. Kati  |  mai 13, 2008, 11:45 e.l.

    aga kui sa suudad nendest lugudes jutustada Loo või Lugusid, mis üldistavad ja puudutavad mitte ei jää lihtsalt kõhevil klatšimiseks?

    või mis materjalist siis ikkagi tehakse kunsti? kas sellest, mida ei ole olemas, mis ei koti kedagi?

    ja ehkki “magnus” oli kirjutamise ajendiks, ei mõtle ma praegu konkreetselt sellele filmile apoloogiat teha, vaid üleüldse. laias laastus.

    et mis siis on kunstiteose ülesanne? selle põhjus maailmas olemas olla?

    Vasta
  • 3. Larko  |  mai 13, 2008, 12:14 p.l.

    Kui ma avaldan lihtlause: “Tallinna linnapea on ninasarvik”, siis see pole kunst. Kui aga maalin pildi, kirjutan luuletuse või koguni raamatu või siis väntan filmi, mille sisuks on see, et Tallinna linnapea on tõepoolest ninasarvik, siis see ongi kunst. Antud juhul pole kunstis oluline sisu vaid vorm, sest kõik ju teavad seda, et Tallinna linnapea on ninasarvik. Kunst seisneb variatsioonides, millega teadatuntud tõde avaldatakse.

    Ja tõepoolest on neidki, kes ei salli seda, et Tallinna linnapea ninasarvikuks kuulutatakse, olgu kunstiliselt või lihtlabase lausega. Tsenseerijate jaoks on tähtis sisu, kunstilise vormi peale nad vilistavad. Sestap ma olengi kunstikriitikute suhtes ettevaatlik: katsun aru saada kas nad vormi suhtes konstruktiivset või sisu suhtes destruktiivset kriitikad edastavad.

    Nii või teisiti, Tallinna linnapea on igatahes ninasarvik.

    Vasta
  • 4. Nirti  |  mai 13, 2008, 12:16 p.l.

    Mina olen kunsti enda jaoks nõnda lahti mõtestanud, et see on ühest küljest võimalus kogeda asju, mida oma elus muidu kuidagi kogeda ei saaks (paljud meist ikka kuskil Valletas noori kuumi mehi hullutavad, sõjaväelased on või teistele planeetidele reisivad, eks) ja seega avardab maailmatunnetust. See käib peamiselt nende kirjanike suhtes, kes päriselt ka teavad, millest nad kirjutavad, nt. Agatha Christie meelisteemaks oligi inimeste mürgitamine, sest ta töötas apteekrina ja järelikult teadis mürkidest rohkem kui suvaline inimene. Või autobiograafiad näiteks, ma olen harva midagi lugenud sellise vaimse naudinguga kui Charlie Chaplini memuaare, sest need avasid mulle sõna otseses mõttes ukse 20. sajandi alguse filmimaailmasse. Ehk siis enese harimine ja uute asjade nägemine.

    Teisest küljest avab see ukse sellesse maailmasse, et kuidas keegi kirjanik lihtsalt mingit teemat näeb ja käsitleb. Enesetaputeemat on võimalik käsitleda sajal erineval moel, nii et taoliste teoste (filmide, maalide, raamatute) tarbimine aitab avardada omaenda emotsionaalset maailmapilti ja jõuda selgusele iseenda arvamistes ja mõtetes. Mõnes kultuurid nutetakse inimese sünni puhul ja naerdakse ja pidutsetakse surma puhul, näiteks. Uute vaatenurkade avamine on selles küljes olulise tähendusega.

    Kuhu ma “Magnuse” asetaksin? Inno ja Irjaga samasse punti. Ka see tandem ju väidab, et nemad kirjutavad Ingridist memuaare ja kunstil peavad puuduma igasugused konventsioonid. Võib-olla peavadki, aga kas nende konventsioonide hävitamise nimel peab tingimata üle teiste inimeste tunnete trampima?

    Ei lahterda seda üldse kunsti allagi, pigem selliseks labaseks kunsti nime taha peitunud SL Õhtuleheks või millekski taoliseks.

    Iseenesest oli tegu nii sita filmiga, et pole mõtet selle tühja pärast kraageldagi üldse. Las ta olla.

    Vasta
  • 5. Kati  |  mai 13, 2008, 12:46 p.l.

    nojah, mina ei ole “Magnust” näinud. teiste reaktsioonid, mida ma kuulnud olen, on ristivatsupidised. ühed kiidavad, teised laidavad. peamiselt ülivõrdes.

    ma ei oska selle üle otsustada, kas on tegu pelgalt klatšiga või sootuks millegi muuga.

    aga ntx seesama Rushdie pole mitte ainult kirjutamise eest surma mõistetud, vaid teda on ka kohtusse kaevatud. Sellega sai hakkama auväärne Indira Gandhi, kellele ei meeldinud, kuidas teda “Kesköö lastes” kujutati. et nagu trambib tunnetel ja mainel, eksole. ja “Mauri viimses ohkes” libisevad läbi Nehru kahtlased armusuhted.

    samas, see tema india või isegi maailmakultuuri kirjanduslik masala poels, mis ta on, kui need tüübid selat konkreetselt väljas oleks.

    Vasta
  • 6. Nirti  |  mai 13, 2008, 12:50 p.l.

    See on selline teema, et mingisugused pooltoonid ei ole eriti mõeldavad. Kui keelata, siis keelata kogu krempel ja kui lubada, siis lubada absoluutselt kõik ilma igasuguste mööndusteta.

    Ja ma tõstatan jälle ja jälle selle teema, et Inno ja Irja ütlevad samuti, et nemad kirjutavad memuaare ja et ilukirjandusele ei tohi reegleid seada…

    Miskipärast ei taha keegi sellest kinni võtta ja arutleda, sest ma ei tea kedagi, kes ütleks, et jaa, see on ilus ja õige, mida nad teevad. Aga ära keelamine on ju kuripaha. 🙂

    Minu arvates peaks asi olema lihtne. Kui sa tahad teha dokumentaalfilme, siis tee dokumentaalfilme – ilma oma fantaasialendude ja “kunstiliste” liialdusteta. Kui tahad teha kunsti, siis tee seda puhtalt oma fantaasiale tuginedes.

    Miks peab inimestele haiget tegema, ma ei saa aru. Kas muul moel kunsti ei saagi teha siis?

    Vasta
  • 7. Kati  |  mai 13, 2008, 12:54 p.l.

    Larko,
    ma tahaks vahel läheneda kuidagi sedapidi, et kunst on sisu- ja vormiühtsus. see asi, mida sa pead rääkima sel viisil, nagu sa pead. sel kujul, millisena sa seda kõige ehedamalt tajud või teistel tajuda lasta oskad. sel juhul, isegi üks lihtlause võiks olla kunst. aint vahest siiski mitte lihtsalt fakt.

    Vasta
  • 8. ants  |  mai 13, 2008, 1:00 p.l.

    Kui ma püüan kusagile lahterdada kaasaegset ”kunsti’ – film, kirjandus jne. ning leida nende liikumise suunda, on minu jaoks kummaline, kui määravaks on selles muutunud perverssus, väärastunud inimloomus. See, kuidas kasvõi 70 – 60 aastat tagasi kirjutasid Galsworthy, Mann, Tammsaare, Luts, Mälk, Parijõgi jne., filmid, mida tegi no kasvõi Bergmann, ei lähe täna enam mitte kuidagi “peale.” “Somnambuul”, “Karu süda”, Sass Henno ja Diana Leesalu raamatud saavad tähtsaid tunnustusi. Maailmakirjanduses on Nobeli preemia laureaatideks Jelinek ja Pamuk. Sa Kati oled noorem inimene. Seleta miks see nii on! Missugune on tänapäeva ‘normaalne’ inimene? Kas Fleur, Jon, Soames, “Hea sadama” Taavi, Indrek jt. üldse kõlbavadki kusagile tänasesse seltskonda?

    Vasta
  • 9. Nirti  |  mai 13, 2008, 1:06 p.l.

    Minu arvates kirjutas Galsworthy samamoodi inimese väärastunud loomusest, aga see on minu puhtsubjektiivne hinnang. Või mis see Tammsaaregi parem oli, mõelgem sellele laulule, mille Laulu-Lulli Mari ja Andrese kohta valmis sepistas.

    Kunst ja kirjandus on kogu aeg samasugused. Vormid ja kujud on erinevad, aga sisu on alati sama.

    Vasta
  • 10. Kati  |  mai 13, 2008, 1:06 p.l.

    oeh, mis ma oskan inno ja irjaga teha.
    mulle tundub, et nende jutt ilukirjandusest ei ole väga siiras või nii kuidagi. et nad teavad väga hästi, et tegelikult ei taju keegi seda, mida nad teevad, kunstina, ja et nad ise ikka ka ei taju.

    ja ma ka ei arva, et peab kellelegi konkreetsele sihilikult haiget tegema, aga ma ei arva ka, et kirjutama peaks ainult fantaasiast, enne püüdlikult kontrollides, et see kuidagi millelegi reaalsele ei vastaks.

    pealegi, see lõputu prototüübijaht, see vajadus vastu võtta mitte lugu kui üldistust vaid kui mingit kollast leheartiklit, jääb mõneti siiski ka publiku hingele. sest, ei pea ju nii asju vaatama.

    mind ausalt ei koti, kas Nehrul oli pöörasest kunstnikust armuke, vaid maailm, kus pöörane portugali juurtega india naiskunstnik võinuks olla Nehru armuke.

    Vasta
  • 11. Kati  |  mai 13, 2008, 1:27 p.l.

    ants,
    aga Soames oli mees, kes vägistas Irene´i. tänapäeval ta pandaks vististi kinni, kui ta päriselt olemas oleks.

    Mannil (Thomasel siis) on ka nii mõndagi moraalselt kahtlast. “Surm Veneetsias” lõhnab kui pisuke annus pedofiiliat, “Völsungite veri” jõuab õe-venna seksini. Bergmanni “Fannys ja Alexandris” on piiskop ju püstipervert. Tolstoil on Anna, kes rikub abielu ja ronib rongi alla, Puškinil blaseerunud Onegin. jne, jne.

    ma arvan nagu Nirtigi, et kirjanduse sisu ei ole suurt muutunud. eetiline ja ebaeetiline, piir nende vahel lihtsalt loksutab inimesi ajast aeg aja paneb sellest kõnelema ka kunstnikud.

    Pamukit ma ei ole kahjuks lugenud, aga Jelinek on mu meelest täietsi geniaalne. just seepärast, kui halastamatult, täpselt ja keeleliselt rikkalikult ta meie maailma vägivalda lahkab, vägivallamustreid märkama paneb ja sellisena just vägivallavastaselt mõjub.

    Vasta
  • 12. ants  |  mai 13, 2008, 1:28 p.l.

    Jaan Tooming kirjutas mõni aasta tagasi “Areenis:”
    “Kaasaegne teater (ning ka filmikunst) on kaotanud vaimse mõõtme ning püherdab seksuaalsusel, vägivallas ning totruses, arvates, et peegeldab sellega kaasaegseid probleeme.”
    Kas rääkis õigust?
    Nirti – Kas Sa tõesti pead Laulu Lullut väärastunud kujuks ja kõige sobivamaks Tammsaare hukkamõistmiseks. Mis Sa ise arvad? Jääd oma seisukoha juurde?
    Aga vastust oma küsimustele pole ma seni ikka veel saanud!

    Vasta
  • 13. Kati  |  mai 13, 2008, 1:45 p.l.

    ahjaa, jelinek oma vägivallakirjutuses ei tee kusjuures kellelegi isiklikult haiget. pole nagu mingi vajadust konkreetset prototüüpi otsida, nii ehk naa me kohtame neid Tüüpe (nimelt suure tähega ja üldistatult) igal sammul.

    ahjaa, ja ants, mul on vastuküsimus, kas kunstil on kohustus portreteerida mingit normi, ntx inimesenormi ehk normaalset inimest? ja kui, siis mis on see norm? ideaalid (nagu peaks) või reaalsus (nagu on)?

    ideaalis me võime ju rääkita normist kui headusest ja vaimsusest, aga kui me räägime tavapärasest, siis see on ju sageli ükskute katkiste inimeste valu ja põgenemiskatsed, seksi või kuhu iganes.

    Vasta
  • 14. Nirti  |  mai 13, 2008, 2:02 p.l.

    Aga ma ei mõistnudki Tammsaaret ju hukka. Inimsuhted ja nende õilsad ja ka väärastunud vormid ongi tegelikult peamine, millega kirjanikud leiba teenivad. Milline kuulus kirjanik ei oleks kirjutanud pahedest, kurjusest, headusest…? Ma ei oska ainsatki nimetada.

    Mõelgem näiteks “Dorian Gray portree” peale või neile näidetele, mida Kati tõi.

    Samas saab “madalatest” asjadest kirjutada tõeliselt kaunilt. Näiteks Henry Milleri raamatud on minu arvates tõeline rentslist tõusev poeesia.

    Vasta
  • 15. 'ganna  |  mai 13, 2008, 2:14 p.l.

    Mnjah, siin pole kysimus ‘õilsuses’ või ‘väärastumises’, vaid selles, et mõni kunstiteos võib mõnele inimesele isiklikult pihta tulla, yxkõik, kuidas või keda seal ei kujutatax.

    & mina ka ei tea, mida sellistel juhtudel teha tulex või kustkohast jooxeb kunstiteose & rynnaku vaheline piir. Võib-olla ma teose loojana ise peaxin natuke paremini järele mõtlema, kas ma põhjustan asjatuid kannatusi isiklikust vimmast või yldistan midagi yleelusuurust & hädavajalikku. Aga ma olen veendunud, et kohtuga keelamine kogu maailmas (irw) päris kindlasti pole lahendus. Aga on hirmus hea reklaamitrikk;)

    Vasta
  • 16. ants  |  mai 13, 2008, 2:16 p.l.

    Kati! No kuidas võin ma tahta panna nii laiale, mitmetahulisele ja ka subjektiivsele nähtusele kui on kunst mingit KOHUSTUST. Saan vaid öelda – Jedem das Seine.

    Vasta
  • 17. 'ganna  |  mai 13, 2008, 2:19 p.l.

    Täiendus: kas hoovi peal ‘Mari & Jyri, paras paar, yle taeva vikerkaar’ kilkav Kusti kasutab ka loomingulise eneseväljenduse vabadust või on Jyril täielik õigus Kustil kuuri taga nina verisex lyia?;)

    Vasta
  • 18. Kati  |  mai 13, 2008, 2:30 p.l.

    ants,
    ma lihtsalt seepärast küsisin nii, et sa kuidagi ühendas sujuvalt selle, millega kunst tegeleb sellega, mis on tänapäeval normaalne inimene. siit viks järeldada, et kunsti funktsioon on eeskätt suhe normi.

    ganna,
    kui selline lause hoovi pääl karjumise aemel kirjanduseks kuulutada, saab ilmselt kivisildniku :-))

    Vasta
  • 19. ants  |  mai 13, 2008, 2:56 p.l.

    Kati! Lihtsalt öeldes on meie seisukohad erinevad. Tahtsin öelda, et minu arvates on kirjandus ja filmikunst viimasel ajal võtnud endale suuna väärastumise ja vägivalla erillisele rõhutamisele inimloomuses ja -suhetes võrreldes varasemaga ning see suund leiab ka tunnustamist. Ja ma ei oska aru saada – miks? Kas see tähendab, et kogu inimkond on sinnapoole muutunud, (muutumas)?

    Vasta
  • 20. Nirti  |  mai 13, 2008, 3:20 p.l.

    Ants,

    ma võin sulle praegu 1-2-3 nimetada terve rea raamatuid ja filme, mis on keskendunud just headele asjadele. Disney multikad, koguperefilmid, mis iganes. Isegi “Star Wars” on ju headuse võidutsemisest paha üle 🙂

    Mis “vanasse aega” puutub, siis soovitan lugeda “Malleus Maleficarum”-it. Peale seda tundub Sass Henno inglikoori lauljana.

    Vasta
  • 21. Kati  |  mai 13, 2008, 3:24 p.l.

    ei saa ju eitada, et maailm meie ümber ongi kaunikesti vägivaldne. nii füüsiliselt kui moraalselt. aga mulle tundub, et sulle tundub, et sellest vägivallast rääkimine, on kuidagi selle ülistamine või tunnustamine. mina jällegi arvan, et mitte. et vägivallast räägitakse palju just seepärast, et see häirib. ja et lõppeks see rääkimine aitab pigem vägivalda vähendada.

    Vasta
  • 22. 'ganna  |  mai 13, 2008, 3:32 p.l.

    Valesid raamatuid loed & valesid filme vaatad, ants.

    & noh — inimese sees on praegu, on alati olnud mingi jagu väärastumist & vägivalda, & kunsti asi on seda käsitleda koos muude inimlike omadustega (& kui Sa arvad, et see on mingi uuema aja trend, loe de Sade’i või Georges Bataille’d).

    Lihtsalt kollakavõitu ajakurjandusel (typo tahtlik) on eriline anne yles korjata võimalikult kole & kontextiväline osa teabest, et seda siis sensatsiooni pähe serveerida. & massimeedia oli sadakond aastat tagasi veel pisut teistsuguse missioonitundega, muud midagi.

    Vasta
  • 23. Kati  |  mai 13, 2008, 3:37 p.l.

    ahjaa, lisaks, ants, et mul ei ole miskit selle vastu kui tõepoolest räägitakse headest ja ilusatest asjadest. pigem poolt. aga siis ehedalt palun. võltsoptimismi stiilis “me ei vaja psühholoogias urgitsemist, vaid klassivõitluse õiget kujutamist ja nõukogude inimese ülesehitava töö näitamist” pole küll vaja.

    ma usun, et sa ei ootagi midagi sellist, aga kui kunst peaks olema põhimõttekindlalt ainult positiivse poole kaldu, siis sinna me ju jõuaksime, või mis?

    Vasta
  • 24. ants  |  mai 13, 2008, 3:42 p.l.

    Kati – Kas ikka aitab?
    Nirti – No nii tobe ma nüüd ka ei ole, et otsin vaid neid lugusid, kus lõpuks saab pisara poetada, et halvad pandi vangi ja head abiellusid :)! Jutt käib üldisest suunast (19). “Malleus Maleficarumit” ma lugenud ei ole ja kindlasti oskad Sa taolisi veel nimetada. Aga näiteks avaneb Tshehhovi novellides kogu tavalise inimtunnetuse skaala nii heas kui halvas. Ilma suurema vägivallata ning väärastunud inimesteta.

    Vasta
  • 25. 'ganna  |  mai 13, 2008, 4:02 p.l.

    A loe siis Leberechti. Kõik on kaunis & positiivne & ainsad pahad on rahvavaenlased, aga need nabitaxe ka puha kinni või kasvavad ymber. Õilistav, kas pole? Eriti . . . selle aja taustal, milles seltsimees Leberecht oma surematud teosed kirjutas . . .

    Et kuna meie aeg on natuke ogar & vägivaldsevõitu, siis parem on seda kunstis ausalt kujutada. Võib-olla koguni pisut liialdada, et inimesed jääxid enne tegutsemist mõtlema. Sest ma ei ytlex, et uuem eesti või maailmakirjandus idealiseerix ebaõiglust või syydimatust.

    Halvad asjad ei lähe ära pelgalt sellepärast, et me keeldume neid nägemast. Aga kui me keeldume nägemast, et meie kodtuee kõrval poodi röövitaxe, et meie akna all kedagi vägistataxe, et naabrimees pexab purjuspäi nii naist kui lapsi — siis me oleme kaassyydlased. & mõnda rämedust filmis või raamatus või kunstinäitusel on meile vaja just sellex, et me näex, mille kaassyydlastex me võime sattuda. Et meis säilix ohutunne.

    Vasta
  • 26. ants  |  mai 13, 2008, 4:21 p.l.

    Ganna – Laskem käia! Olgu siis kunstis, kirjanduses ja filmis veel rohkem tapmisi, surma, vägistamist ja paranoiat. Sul on ju tegelikult õigus – reaalsus! Kui arvad, et räme kirjandus ja film aitab seda parandada – no mis siis ikka!
    Aga tegelikult esitas Kati küsimuse “Magnuse” kohta, millest on nüüd jutt küllalt kaugele läinud. Tulles selle juurde tagasi tahaksin tsiteerida Nirtit, kes sama loo puhul ütleb ühemõtteliselt:
    “Nüüd küsimus, et kas sel inimesel, kelle elu ma nõnda rõvedalt läbi sorin ja kelle elu pealt ma pappi taskusse ajan, oleks õigus mind kohtusse kaevata? Loomulikult juriidiline alus jääb üsna nõrgaks, kogu see asi baseeruks sellel, et “Nii ei ole ilus!” ja “See teeb ju haiget!”. Kuid kas kellegi valu ja hingeliste kannatuste pealt on moraalne õigus kuulsust ja kasu kokku kraapida?”

    Vasta
  • 27. Nirti  |  mai 13, 2008, 4:27 p.l.

    A ‘ganna, kas sa ei arva, et pidev vägivalla propageerimine ja näitamine muudab hoopis immuunseks selle vastu ja seeläbi soodustab selle teket?

    Kas mitte amišitel ei ole see reegel, et absoluutselt igasugune vägivald on keelatud ja kui sa näiteks kellelgi kõrvakiilu annad, kuulutab kohalik kirikuõpetaja sind “surnuks”. Ja elavadki vägivallatult, teevad tööd, palvetavad ja ei jaura niisama.

    Näiteks peale “Sae” filmide vaatamist olin ma mõnda aega täiesti immuunne igasugustele vägivallaaktidele, sest ma olin nii ära “karastunud” juba.

    Vasta
  • 28. 'ganna  |  mai 13, 2008, 5:28 p.l.

    ants, sellest ma ka juba rääkisin kell 2:14. See on sisemise eetika, mitte kohtute kysimus. Ma olen viimasel ajal sedasorti asju arutanud paljude inimestega, kellel on selle vastu professionaalne huvi, & kuigi ma ei saa eravestlusi siin tsiteerida, on minu kõrvu jäänud arvamus, et kui looja enda sees ei ole seda mõõdustikku, siis ei saagi kõrvaltvaatajad peale skandaali tekitamise palju muud parata kui — distantseeruda. & ohates tõdeda, et iga foto pole veel kunst või iga blogipost kirjandus, arvaku selle autor mida iganes.

    Nirti, ma ausalt ei tea. Ma pole filmides ega raamatutes näinud nii palju vägivalda või ‘väärastumist’, mida see ka ei tähendax, kui reaalsuses. Aga mõnede oma esimeste vaistude yldinimlikku asjakohatust me ei tunnex ära, kui seda meile selgesti & kujundlikult ei näidatax teatris või kinos või raamatus.

    Ma tean seda, et paaril hetkel elus on lase-kõike-mis-liigub-&-siis-igax-juhux-kõike-muud-ka arvutimängud säästnud mind vaimse või fyysilise vägivalla rakendamisest ligimeste peal. Ilmselt võivad ka klassikalisemas vormis kunstiteosed mingil määral maandada tarbijate hämaramaid emotsioone. Just nimelt maandada, mitte toita või tundetux muuta. Me ei ole vägivallatud ega yxmeelselt normatiivsed olendid, paraku.

    Vasta
  • 29. Nirti  |  mai 13, 2008, 5:33 p.l.

    Mina pole mitte midagi “Saw” I-IV ga võrreldavat päriselus näinud siiani, kui sina oled, siis sa elad kadestusväärselt põnevat elu.

    Arvutimängudega on jah, natuke teine teema… Samas mina neid shootereid mängida ei julge, ma kardan nurga taga luuravaid kolle ja ehmatan endale hallid juuksed pähe, kui mingi tulnukas mulle laest igavese kisaga kaela langeb ja tapma hakkab. 😀

    Vasta
  • 30. Oudekki  |  mai 13, 2008, 6:08 p.l.

    ‘ganna, ma lihtsalt pean Leberechti kaitseks välja astuma “Vassarite paleedes” ei olnud sugugi kõik nii must-valge, hüva kodanline Eesti Vabariik kippus küll liiga mustades värvides olema joonistatud, aga peategelased olid ikka päris inimesed, vigade, valekäikude, rõõmude ja kangelaslikkusega. Leberechti probleem oli see, et Eesti olusid ta ei tundnud ning seega Eestist kirjutatu kippus absurdseks.

    Tagasi tulles kunsti juurde… Absurdne on kunsti piirata põhjusel, et see on “šokeeriv” või veel vähem selle pärast, et “see on halb kunst” – viimane on ju põhimõtteliselt härra Mao programm.

    Mis puutub kannatustesse, siis näiteks härra Vaino Vahing on ka oma mälestuses soppa loopinud – see on täpselt Inno ja Irja ning vägem Magnuse juhtum. Ära keelatud ei ole? Hüva, kui mingi kohtuprotsess on pooleli, siis hoidmaks kohut erapooletuna võib tõesti niisuguste teoste avaldamist piirata.

    Kui keegi teeb filmi, mis laimab mind? Noh, kui see põhjustab mulle kannatusi, siis on kannatanul õigust nõuda rahalist kompensatsiooni ja miks mitte ka näiteks faktide ümberlükkamist… Ega mulle tegelikult väga see ei meeldi, et keegi võib minu kohta kontrollimatult sitta rääkida – aga ma ei näe viisi selle piiramiseks, mis oleks funktsionaalne ja kooskõlas vabadusega. Pigem siis juba otsida viise, mis leevendaksid tagajärgi ning samas muudaksid sitaloopimise tagajärjed nii kalliks, et inimesed mõtleksid enne, mida nad teevad.

    Aga Magnuse puhul on mul kogu aeg tunne, et kogu see värk on filmitegijatel ette planeeritud, et filmile mingitki tähelepanu saada.

    Vasta
  • 31. 'ganna  |  mai 13, 2008, 6:15 p.l.

    Nirti, ma ei ole isiklikel põhjustel eriti palju filme elus näinud. & neisse rohke ketshupi filmidesse ma lihtsalt ei oska sisse elada. (Näidati mulle mingit, mistandoligi, The Cube, hirmus õudne pidi olema — no tyybid loobivad punast värvi laiali, väänlevad & teevad ahastavaid nägusid, millal jube hakkab?)

    Seda, mis tunne on situda oma synnipäeva hommikul & loota, et ta lõpetab mu kägistamise enne, kui ma teadvuse & kontrolli kaotan, sest mu syles magab meie laps, keda ma ei taha häirida — seda tean.

    Raamatuid olen lugenud kyll & yheski pole päris nii kole olnud.

    Vasta
  • 32. 'ganna  |  mai 13, 2008, 6:16 p.l.

    *istuda ikka. sry. näpud;)

    Vasta
  • 33. ellom  |  mai 13, 2008, 6:17 p.l.

    ei jaksa kunsti hetkel defineerida, hiljem ehk. ja oscar wilde on seda niikuinii juba teinud.
    aga ütlen hoopis et minu meelest ei olnud ‘magnus’ sugugi halb film. kümnepalli skaalal alla viie ei paneks kindlasti. arvestades et tegu on kõusaare esimese filmiga, ootan küll päris siira huviga mida ta edasi võib teha. tema kirjutatud asjad ei ole mulle kunagi meeldinud, seega olin isegi üllatunud.
    ta on eeskujude hulgas varast jarmuschi nimetanud ja see on tuntav küll. film kus ei ole tavapärast süžeed ja mis kannab selle ka välja. kulgemisfilm.
    mitmeid kordi vaadata ei plaani ja isiklike eriliste lemmikute hulka ei kuulu, aga korralik ja arvestatav töö. ja huvitav.
    ei tea muidugi taustast rohkem kui ajakirjanduses avaldub, aga loodan et keelamine (kogu maailmas 🙂 läbi ei lähe. puhtalt filmi arvestatava väärtuse tõttu.

    Vasta
  • 34. 'ganna  |  mai 13, 2008, 6:19 p.l.

    Oudekki, ma yldiselt olen Su järeldustega nõus.

    Aga mis Leberechti puutub, loe ta teoste viimast köidet, publitsistikat . karm kraam on, umbes nagu 96-kraadine piiritus tavapärase d-lighti asemel;)

    Vasta
  • 35. Kati  |  mai 13, 2008, 6:37 p.l.

    ants,
    ma arvan, et aitab. see aitab vägivalla tekkemustreid märgata ja seeläbi ehk vältida.

    aga muidu on tegelikult nii, et ma ei tahtnudki rääkida niiväga konkreetselt “Magnusest”, mida muidugi ka võib teha, kuivõrd pigem küsida, kas kunst vajab vahepeal kunsti tavalisest steriilsusest, justkui kõrvalolust välja murdmiseks skandaalset, midagi teravvalsuat, msi ei lase meil lihtsalt õlgu kehitades öelda, et ah, kunst on kunst.

    mäletan, kuidas Mari Sobolev käis kunagi mingis raadiosaates, kus oli vaba mikker ja sai kuulajatega kunstist rääkida. Sobu oli pärast südamest šokeerit, et kunst ei tähenda inimestele üldse midagi, peale ilusa tilulilu. ei puuduta, olgu kui sotsiaalne tahes. ei pane mõtlema.

    et kuidas jõuda sinnani, et päriselt inimesi kõnetada, mitte mõjuda steriilse mänguna? vahest just piirjuhtumitega, kus kunst lakkab olemast ainult kunst?

    muide, millal viimati pool blogosfääri ühest kunstiteosest rääkis?

    Vasta
  • 36. Oudekki  |  mai 13, 2008, 7:09 p.l.

    ‘ganna, kas sa Pasolini “Salò o 12o giornate di Sodoma” oled vaadanud? Vaat see oli nii õudne, et ma ikka paaril stseenil panin käed näo ette. Kui ei ole, siis võid minu juurde millalgi vaatama tulla (teised võivad ka). Asja teeb veel õudsemaks see, et kuigi see oli Pasolini väljamõeldis inspireerituna de Sade’st, on praeguseks juba avastatud liiga palju juhtmeid, kus midagi täpselt seesugust korda saadetigi.

    Seepärast mulle see film väga ja väga meeldibki, sest see sunnib sind mõtlema ja sa ei saa seda ignoreerida – ning igasuguste piinamist õigustavate rezhiimide peale vaatad pärast teistmoodi.

    Tjah, ma arvan, et natukene on ikka kunstniku probleem ka, kui see inimestele kohale ei jõua, mida ta ütelda tahab. Teisest küljest, Eestis kipub natukne nii olema, et kunstnikud väldivad seisukohtade võtmist – võib olla selle pärast need vähesed, kus võetakse, torkavadki silma. Mina sain šoki näiteks siis, kui see tuntud Eesti laulja, kes nüüd saarevahiks läks, vastas küsimusele “millisest ühiskonnas aktuaalsest probleemist saaks hea laulu” vastas “aktuaalsetest probleemidest ei saagi häid laule, kunst ei tohi olla aktuaalne, kunst peab olema igavikuline”.
    Siis ma sain aru ka, miks mulle ta laulud ei meeldi. Igavad on. Tuleb paratamatult meelde Stanislavski, kes toonitas, et üldistatud kurbuse mängimisest pole mingit kasu, keegi ei usu seda, see on igav, kurbus peab olema konkreetne… Igavikulised asjad manifesteeruvad konkreetsetes juhtudes.

    Magnuse ärakeelamine võib kaasa tuua selle, et ei saa teha filmi, mis näitaks Ansipit käskimas tudengeid koertega laiali ajada ja see mulle kohe mitte üks raas ei meeldi.

    Vasta
  • 37. 'ganna  |  mai 13, 2008, 7:23 p.l.

    Oudekki, ei ole — tänan kutsumast, aga ma kardetavasti ei näe mingit filmi, kui see ei ole minu monitoril mu ninaotsa vastas.

    & yxkõik mille ärakeelamine äratab minuski suht’ samu tundeid.

    Vasta
  • 38. Ramloff  |  mai 13, 2008, 7:38 p.l.

    Siin enne küsiti, miks tänapäeva kunst on kuidagiviisi “perverssem”.
    Minu meelest on lisaks juba ülalmainitutele veel paar põhjust.
    Esiteks on varasematel aegadel olnud väga tugev kirikust lähtuv moraalne tsensuur ning paljudest asjadest polnud lihtsalt lubatud kirjutada. Alles XX sajandil on tegelikult tekkinud kunstniku vabadus kirjutada sellest, mida ta tahab ning ka nii, nagu ta tahab.

    Teiseks, ma arvan, et paljud kunstiinimesed on uudishimulikud inimesed, kes tahavad mõista ka neid inimesi, kes on neile mõistatuseks. Paljud friigid, perverdid ja kummalised isikud on otsekui psühholoogiline ristsõnamõistatus, neist kirjutades avanevad su ees üha uude inimpsüühika tahud.

    Vasta
  • 39. Wild  |  mai 13, 2008, 8:39 p.l.

    Nagu Ramloff juba mainib, on kultuuriruum iseenesest muutunud ja moraalsest tsensuurist vabanenud ja see ei kajastu sugugi vaid kunstis.

    Ma viimased aastad enam ei imesta, millised inimesed võivad olla, eriti netianonüümsuses, kui vägivalda, seksuaalsust ja tõesti hälbeid afišeerivad… aga ma olen kunagi ikka ülihämmastunud olnud ja mõelnud, kas need on samad inimesed, kes korralikult tööl käivad, perekonda omavad, tänaval vastu jalutavad ja muidu ontlikud paistavad.

    See, et nad kunstiga endas samu nähtusi toita tahavad, on juba loogiline järeldus, mis ei pane üldse imestama ja sellest tulenevalt … ma ei hakka autoreid ja teoseid nimetama (ei viitsi edasi pikkade diskussioonide ja analüüsidega tegeleda, khm) eksisteerib minu jaoks puhtalt populistlik kunst, mida ma pean … odavaks.

    “Magnust” kindlasti ei pea; mina leidsin sellest teosest palju.
    Mis puutub filmi keelamisse, siis … noh, tegelikult, kõik kes tahavad, on näinud või näevad, seega on on keeld formaalsus ning jah, keelamised on kuripaha ja ohtlik asi, paranoitame “kes-mis-on-järgmine”, aga samas eraelu puutumatus ja kaitse – “Magnuse” keelamine on hea pretsedent.
    Ka/isegi kunst ei saa olla õigustus kellegi kahjustamiseks üle mingi piiri, presenteerides vägivaldselt isiklikku tragöödiat. Vabadusega on ka samad küsimused, mis keelamisega “kes-mis-on-järgmine” – galeriis kunsti nimel jõehobu elusalt lahata?
    Kusagil on siiski piirid, aga ma usun, et need ei ole jäigad ning neid ei saa ega tohi fikseerida jäigalt.

    Vasta
  • 40. Nirti  |  mai 13, 2008, 9:02 p.l.

    “& yxkõik mille ärakeelamine äratab minuski suht’ samu tundeid.”

    Aga mõrvad, vägistamised, vargused on ju ka keelatud. Miks? Peaks olema ju hammas-hamba vastu ühiskond: mina võtan sinu raha ära, kui sa nii ludri oled, et seda kaitsta ei suuda 🙂

    Ja lõpuks me jõuamegi jõu ja raha diktatuuri, kuidas te sellest aru ei saa… Miski pole keelatud, järelikult on kõik lubatud. Lihtne.

    Vasta
  • 41. notsu  |  mai 13, 2008, 9:22 p.l.

    Kas Magnuse ema ja Ansipi vahel pole mitte seda vahet, et üks neist on ise hakanud avaliku elu tegelaseks ja peab arvestama, et temast kirjutatakse, räägitakse jne? Rääkimata sellest, et tudengite koertega laiali ajamine ei ole kindlasti mitte eraelu.

    Vasta
  • 42. heli  |  mai 13, 2008, 10:36 p.l.

    Nagu ma aru saan, keelati Magnus ära seetõttu, et seal on kasutatud tõsielusündmusi ja tegelaskujudel on olemas prototüübid.
    Kui nii, siis miks Lutsu “Kevadet”, “Suve” ja neid teisi samade tegelaskujudega raamatuid omal ajal ära ei keelatud? Kui Kiire prototüüp oleks tänapäeval Lutsu kohtusse kaevanud, oleks Luts saanud nii mis matsub.

    Samas… ma olen kogenud sellistki asja, et ühe kirjatüki kahes tegelaskujus tunnevad end ära neli-viis erinevat inimest ja mõni on neist suisa solvunudki. 😀

    Vasta
  • 43. Trulla  |  mai 14, 2008, 12:10 e.l.

    Mulle meeldib see Wildi määratlus populistliku kunsti osas. No alles see oli, kui algajad “kunstitegijad” otsisid inimesi, kes sooviks nende näitusele reaalajas surema tulla. Ühest küljest reaalsusenähtusega tegelev ju küll eksole. Teisest küljest … mulle ka tundub, et odav. Ja nõme. Et nagu kõik on juba tehtud kunagi ja siis meeleheitlikult otsitakse midagi, mis ikka nendegi nime tuntuks võiks teha. N.ö. “kunst” mitte kunsti, aga populaarseks saamise nimel. Kati kiidetud šokeerimise nimel.

    Kus on siis piir kunsti pärast tehtud kunsti ja kuulsaks saamise nimel tehtud “kunsti” vahel? On see teine ka ikka samapalju kunst kui see esimene?

    Vasta
  • 44. Trulla  |  mai 14, 2008, 12:13 e.l.

    Näh, polnudki nii väga algaja see minu mainitud “kunstitegija”.

    Note to self: kontrollida allikaid enne mainima asumist!

    Vasta
  • 45. Nirti  |  mai 14, 2008, 9:50 e.l.

    Heli,

    keelati ära, kuna filmis isa mängiv inimene ongi prototüüp-perekonna isa, tiitrites kirjas ka, et “Mängib iseennast!” jne. Eksnaine ja surnud poja ema kaebas asja kohtusse, kuna teda kujutati seal mingi hoolimatu harakana.

    Vasta
  • 46. heli  |  mai 14, 2008, 11:35 e.l.

    Huvitav, miks sel juhul ei ole ära keelatud igasuguseid memuaare?
    Või huvitav, miks ei keelatud ära Georg Otsast tehtud muusikali, kus tema naisi näidati ka üsna parajate harakatena (filmi Georg Otsast ma ei ole näinud, aga seegi on küsitav, kas poleks seepeale saanud samasugust kohtukeissi).

    Vasta
  • 47. heli  |  mai 14, 2008, 11:43 e.l.

    Ja siis veel et tollesama “Kevade” tegelaskujude prototüüpide järeltulijad võiksid ka Kruusemendi kohtusse kaevata, miks ta tegi nende esivanematest sellise filmi kus üks on ilge kitupunn ja hädapätakas ja teine on pisike paks nõmeinimene ja…
    Kunagi oli mingi film “Kaks päeva Viktor Kingissepa elust”, tolle Viktori sugulased, kui neid veel kuskil leidub, võiksid ka lärmi tõsta, et nende sugulasest on sedasi mingi asi kokku keeratud ja kunsti pähe maha müüdud. jne jne.
    Ingmar Bergmani filmid peaks siis üldse kogu täiega ära keelama, sest ta on ise intervjuudes öelnud, et nii mõnigi film on tema enda elust ja mälestustest.

    Vasta
  • 48. Ramloff  |  mai 14, 2008, 11:45 e.l.

    Heli
    Pole viga, jõutakse veel keelustada 😉

    Vasta
  • 49. heli  |  mai 14, 2008, 11:52 e.l.

    Üldse kõik autobiograafilised teosed tuleks keelutada! Kõigis neis on reaalseid inimesi, keda ehk on kujutatud nii, et see neile mitte sugugi ei meeldi.
    Peale selle tuleks keelustada kõik teosed, mis võivad tarbijas tekitada kahtlase tunde, et on kujutatud teda või vihjatud tema elule või teda puudutavatele sündmustele. Minu kirjutistega on seda paraku kordi ja kordi juhtunud. Algul olin sellest šokeeritud, siis hakkas imelik, lõpuks leidsin, et sahtlisse on julgem kirjutada – keegi ei tunne end vähemalt puudutatuna.

    Vasta
  • 50. Ray D. Noper  |  mai 14, 2008, 12:28 p.l.

    Einoh… (auto- ja muidu ka) biograafilised teosed võivad keelustamata jääda — eeldusel, et nad on rõõsad ja kenad ja kellegi kohta halba sõna ei öelda ja kõik on tore ja ilus ja kena ja nunnu.

    Vasta
  • 51. heli  |  mai 14, 2008, 12:32 p.l.

    Sellega on nii, et kui inime ikka väga veendunult tahab enda kohta halba sõna leida, siis ta selle ka leiab.

    Vasta
  • 52. Oudekki  |  mai 14, 2008, 1:01 p.l.

    Tjah, Kõusaar olekski pidanud seda filmi esitama kui “Mart Laisk’i autobiograafiat”, siis ilmselt ei oleks probleemi. Praeguse kisa juures võiks kisaja leida nüüd ühe teise produtsendi, kes tema versioonist filmi teeka ja õiglus oleks majas ja tarbijal info kättesaadav ja Eesti filmikunst jälle rikkam 😀

    Vasta
  • 53. 'ganna  |  mai 14, 2008, 1:34 p.l.

    Oot. Oletame, et ma tahan teha filmi naisest, kes vägistaja kohtusse annab. & võtan peaosa mängima näitlejanna, kes on vägistaja kohtusse andnud. Siis on Magnuse juhtumi valguses selle näitlejanna vägistajal õigus mu film kohtuga seitsmex aastax ära keelata, sest see näitab teda halvas valguses?

    (Vägistamise eest saab muide kuni viis aastat.)

    Vasta
  • 54. heli  |  mai 14, 2008, 1:58 p.l.

    Kui asja inimlikust seisukohast vaadata ja uskuda seda, mis netikommentaaridest selgunud on (kui see ikka tõsi olema peaks), et naine juba filmi tegemise ajal oli selle loo kajastamise vastu, siis… ma panen ennast nüüd korraks filmitegija kingadesse ja arvan, et kui ma tahan mingit teost luua, kuid üks prototüübiks olnud tegelane on selle loo avaldamise vastu, siis oleks loogiline, et ma seda teost siiski ei avalda, kui ma seda tegemata kuidagi oldud ei saa.
    Teisest küljest poleks ilmselt avalikkus üldse teada saanud, et filmitegelastel on mingid reaalelust võetud prototüübid, kui naine ise asja suure kella külge poleks pannud, seega kui naine ei oleks ikka tõesti avalikkuse tähelepanu tahtnud, siis oleks ta lihtsalt vaikselt eemal püsinud.

    Vasta
  • 55. Nirti  |  mai 14, 2008, 2:23 p.l.

    Heli,

    filmi subtiitrites on ju kirjas, et see isa mängib iseennast, järelikult vähe nutikamad filmivaatajad oleksid küll ära taibanud, et film on elust enesest 🙂

    Mõned inimesed siin vist ei saa sellest aru, et Mart Laisk mängibki Mart Laiska, mitte, et Mart Laisk mängib suvalist inimest, kelle poeg ennast ära tapab. :/

    Vasta
  • 56. Oudekki  |  mai 14, 2008, 3:26 p.l.

    Aga kas sureva koera demonstreerimine on kunst?
    http://guillermohabacucvargas.blogspot.com/2007/10/sign-petition_29.html

    Vasta
  • 57. ep  |  mai 14, 2008, 3:38 p.l.

    heli kirjutab “ma panen ennast nüüd korraks filmitegija kingadesse ja arvan, et kui ma tahan mingit teost luua, kuid üks prototüübiks olnud tegelane on selle loo avaldamise vastu, siis oleks loogiline, et ma seda teost siiski ei avalda, kui ma seda tegemata kuidagi oldud ei saa.”

    aga kui loo teine osaline väga tahab seda avaldada ja leiab, et on väga vajalik sellest rääkida? sest magnuse keissi juures tundub mulle, et ega Kõusaar poleks ikka vägisi saanud inimest sinna iseennast mängima panna.

    see Magnuse juhtum meenutab mulle väga mujaltki elust nähtud olukordi, kus üks osapool tahab probleeme lahendada nendest rääkimise teel, teine aga eelistaks kõike maha vaikida ja elada edasi nii, nagu poleks midagi olnudki. suht raskesti lahendatav olukord.

    Vasta
  • 58. Nirti  |  mai 14, 2008, 5:33 p.l.

    Sellel teemal võib lõpmatuseni vaielda, sest mingisugust õiget lahendust või õiget seisukohta ju ei olegi. Ning pealegi – minuti pikkus sõltub ikka sellest, et kas olla siin- või sealpool kemmergu ust, eks. Järelikult need, kes praegu leiavad, et sellel kohtussekaevanud naisel ei ole mitte mingisugust õigust eraelu puutumatusele, arvavad hoopis teistmoodi, kui keegi näiteks nende elust tahaks kirjutada paljastava raamatu või vändata eriti võika ja detailse filmi.

    Kui näiteks Oudekki mingi eriti kibestunud ja kuri eks tahaks teha filmi sellest, kus Oudekkit on võimalikult kehvas valguses näidatud ning kunstilised liialdused on igas teises stseenis (a là suguelundite välimuse arvustamine ja mis iganes, midagi Inno & Irja stiilis võigast ja labast), siis , vaevalt, et Ansipist (kui poliitikust) tehtav film enam äkki nii võrdväärne ja oluline tundub 😉

    Nii et teema võib täiesti vabalt lõpetatuks lugeda, sest ega targemaks pole keegi nagunii saanud selle lõputa jutu veeretamise käigus.

    Vasta
  • 59. Oudekki  |  mai 14, 2008, 7:38 p.l.

    Nirti, see kõik oleneks, mis juhtub selle filmi tulemusel. Kui lihtsalt on film, millel on madal reiting, siis las teeb, äkki tal hakkab kergem (õnneks mul ühtegi kibestunud ja kurja eksi ei ole, kõik sõbrad). Samas… ega ma ei tahaks, et minust mingi koleda pildikeelega film tehakse, seega ma vist saadaks ikka oma juristi jutule, et väärteabe ja minu maine kahjustamise puhul ootavad neid ees sellised ja sellised probleemid.

    Kui film on kunstiliselt hea, siis… noh, ka minul on ju võimalus mälestusi kirjutada või veel enam, siis ma just otsikski endale produtsendi ja teeks ise kah filmi, võib-olla saabki kokku huvitav. Kui ma kaotan midagi selle filmi tõttu (ametikoht, hea nimi, töövõime…), siis ma nõuan kompensatsiooni ja vabandust, loomulikult. Nii suurt kompensatsiooni, et edaspidi kaoks tal soov sedalaadi asju teha. Tõenäoliselt ma saaksin selle filmi tegemisest juba varem teada ja esitaksin need konkreetsed juriidilised nõuded kohe.

    Ma ei saa ju kuidagi parata sellesse, kui keegi käib ja minu kohta sitta räägib, ega rääkimise eest kedagi vangi ei saa panna või rääkimist keelata, film on lihtsalt rääkimine suuremale auditooriumile. Ma saan tegeleda tagajärgedega. Kui tagajärgi ei ole (keegi ei kuule juttu/ei vaata filmi/keegi sellest ei räägi, minuga midagi ei juhtu), siis ei olegi vaja midagi teha.

    Vasta
  • 60. 'ganna  |  mai 14, 2008, 9:38 p.l.

    Minu kohta isiklikult teavad kylajutud & SMÕhtulehk (typod tahtlikud) oluliselt huvitavamaid asju, kui ma ise iialgi välja mõtlex. Kui ma lähex nende kõlakate vastu võitlema, tule taevas appi, ma näex välja, nigu ma võtax neid tõsiselt, nigu need olexki tõsiseltvõetavad!

    Jah, loojal võix olla mingisugune eetiline piir (& keegi meist ei ole pädev teise inimese eest seda piiri tõmbama). Aga kui mõni sellest hoolimata tema teost isiklikult võtab, asja suure kella kylge riputamine on kõige lollim tegu yldse.

    Vasta
  • 61. heli  |  mai 14, 2008, 10:15 p.l.

    Ma mõtlen, et sel juhul peaks Innairjo blogi ammu kümneid kordi kohtusse kaevatud olema ja kirjutajad ise lausa trellide taga. 😀

    Vasta
  • 62. Kati  |  mai 15, 2008, 7:49 e.l.

    neist piiridest ja surevast inimesest ja koerast.
    minu meelest on suhteliselt selge piir, et kedagi ei tohi tappa või piinata, ükskõik mille nimel.

    ma ei suutnud hetkel koeraloosse väga süveneda, aga kui see oli nüüd nii, et kunstnik lasi loomal surnuks nälgida ehkki oleks saanud teda päästa, siis see on ikkagi võigas. kui see loom aga oleks igal juhul surnud ja kunstnik lihtsalt dokumenteeris seda suremist, siis kogu oma võikuses, sellel ehk on üsna süvgav point. sest tõepoolest, nii surevad iga päev tuhanded loomad ja see ei koti meid, kuni mõni meie nina otse selle sisse ei topi.

    mis puutub galeriis surevasse inimesesse, siis on mu meelest sama lugu, mis selle surmadokiga, kui surija on täie aru juures ja väga selgelt teab, mida ta teeb ja miks, ja tal on võimalus ka iga kell loobuda, siis see ei pruugi olla ebaeetiline. kui need tingimused pole täidetud, siis minu meelest oleks ebaeetiline.

    ja veelkord – mõrvata ja piinata ei peaks olema lubatud millegi nimel.

    muidugi, ma saan aru, et solvamist ja laimamist saab ka piinamiseks nimetada, aga siin on piirid subjektiivsed, vaieldavad, määratletavad, et kas siis solvati ja kui teadlikult jne. tapmise ja füüsilise piinamise puhul pole midagi vaielda.

    Vasta
  • 63. hundi ulg  |  mai 20, 2008, 7:56 e.l.

    Mulle meeldib Teemajas käia, kui seltskond on juba laiali läinud. Huvitav on jälgida, kuidas kommentaarid hakkavad elama oma elu, kulgedes kord aluskirjutisest kaugemale ja siis jälle lähenedes.

    Pidades peateemaks “Magnust”, olen seisukohal, et põhiküsimuseks on kunstniku eetika, mitte aga JOKK. Illustreerivaks näiteks üks tõestisündinud lugu või hoopis kinolegend. Loo asjaosalised räägivad seda lugu mõlema versiooni puhul ühtemoodi.

    Dokumentaalfilmi “Kihnu mees” üheks läbivaks süzeeliiniks ja kujundiks oli mehed ja viin. Et saada sobivat episoodi andis filmi autor ühele kohalikule ohtralt viina ja pani ta mootorattaga mööda jääd sõitma. See sõit lõppes surmaga.

    Filmi dramaturgia seisukohalt oli vajalik ja täiuslik episood. Seekord lõppes elu lavastamine õnnetult ning õigustatud on küsimus kunstniku eetikast. Kui aga õnnetust poleks juhtunud?

    Millised on Kõusaare ja eetika vahekorrad? Need, kes filmi on näinud, nõustuvad ehk arvamusega, et poleks filmi lõpus kodanik Laisa dokumentaalpihtimust, poleks ka filmi. Ja poleks ehk ka vaidlust.

    Vasta
  • 64. Kati  |  mai 20, 2008, 10:45 e.l.

    🙂

    mulle endale meeldib ka see kommentaariumi oma rada minek, see kuidas ühest jutust saab mitu juttu, risti-rästi segi.

    Vasta
  • 65. Trulla  |  mai 20, 2008, 2:48 p.l.

    Jah, ma olen ka Hundi uluga sarnaselt mõelnud, et tõepoolest see “aga tegelikult see kõik on reaalsetel sündmustel põhinev” rõhutamine ongi iseenesest üks kõige nõrgemaid ja odavat populaarsust jahtivamaid nüansse selliste asjade juures tavaliselt. Nagu näiteks see varem alguses näidatud lause, et põhineb reaalelu sündmustel ja, nagu Hundi ulg mainib, lõpus siis veel mingi dokumentaalpihtimus. (Ma ise pole seda filmi näinud, arvamust avaldan pigem üldisemate selle teema mõtete alusel.)

    Vasta
  • 66. heli  |  mai 20, 2008, 6:24 p.l.

    Kumbapidi see siis lõpuks oli? Siin-seal on olnud lugeda, et filmile on lisatud märge, et kõik kokkulangevused reaalse eluga on juhuslikud, nüüd selgub hoopis, et üks filmi peategelasi rõhutab, et film on tegelikel sündmustel põhinev – mitte midagi ei saa enam aru.
    Aga too hundiulu kirjeldatu on mitte lihtsalt eetika vastu eksimine, vaid sulaselge kuritegu!

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2008
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

%d bloggers like this: