Naisi ja noori võib ikka sõimata. Peaministri ja netikommentaatorite näitel

Härra peaminister Ansip olevat valitsuskabineti istungil läbi sõimanud rahandusministeeriumi eelarvetalituse juhataja 26aastase Kadri Maasiku, kes talle võib-olla valeinfot andis. Ekspress kirjutab ja teised lehed refereerivad. Neis teistes õilmitseb ka kommentaarium, kus refräänina kordub “lapsjuht” ja “neiukene”. Maasiku mitte Ansipi kohta, eksole.

See sildistamine on ausaltöelda häiriv. Ma ei tunne Kadri Maasikut isiklikult (kui aus olla, kuulen temast üldse esimest korda), aga Ekspressi emaloos seisab muuhulgas: “Rahandusministeeriumis on ta eri ametikohtadel töötanud kuus aastat. Ta on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikoolis rahvamajanduse eriala, saanud sealsamas haldusjuhtimise magistrikraadi ja täiendanud end Soomes Lappeenranta ülikoolis. Neiu on viimased kolm aastat olnud ka OECD välisekspert, andes soovitusi Balkani riikide majanduse kohta.”

Suht muljetavaldav, ma ütleks. Olen Maasikust kaheksa aasta vanem, aga midagi sama muljetvaldavat mul küll ette näidata pole. Ma kaldun arvama, et pole samaväärset ette näidata ka suurel osal viiekümnestel meesterahvastel. Oleks, muide huvitav teada, mis neil lasteaia ja neiukese teemal kommentaariumeis ohkijatel vastu panna on.

Aga jah, kui keegi on naine ja noor, siis saab ta igal juhul külge sildi loll ja laps ning keegi ei vaevu vaatama, mida see “laps” võib-olla tegelikult oskab. Ja kui ta juhtub veel mõne vea tegema, siis see loomulikult näitab ja kinnitab tema üldist lollust, mitte, et inimene tegi seekord vea, nagu me vahel kõik teeme.

Urr, nõme.

Ja teine pool on see sõimamine või vähemalt avalik peapesu tegemine. Ma ei tea, aga minu meelest on meeskonnatöö puhul (ja meeskonnatöö läbi ministeeriumite ja ametite toimiv riigijuhtimine kindlasti on) kirjutamata reegel, et ämbri eest vastutab kogu meeskond ja avalikult kannab seda vastutust juht. Kes täpselt mille eest vastutab, klaaritakse ära omavahel ja kinniste uste taga, aga ääretult halb toon on, kui juht ründab alluvat avalikult, et ennast ämbrist puhtaks pesta.

Ehk siis, võttes paralleeliks näiteks ajakirjanduse, mis samuti on meeskonnatöö, kui ikka trükikojast väljub lollus, millest tuleb mingi jama, siis pole seda lollust märganud ei toimetaja, keeletoimetaja, kujundaja ega peatoimetaja. Ja ehkki arvata võib, et üldjuhul on peatoimetaja selles kõige vähem süüdi ja toimetaja kõige enam, ei kujuta ma ette, et seesinane peatoimetaja sõimaks näiteks juhatuse ees oma lolli toimetajat. Ta ikkagi võtab ja vastutab selle “meie” vea pärast ja klaarib oma toimetajaga nurga taga.

Elementaarne mu meelest. Ja päris vana arusaam, sest ütleb juba piibel, mis vaieldamatult on üks meie kultuuriruumi eetiliste normide kujundaja: “ Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, ja noomi teda nelja silma all” (Mt 18:15)

Mis mind aga üllatas, oli, et jällegi, päris paljud seltsimehed kommentaatorid leidsid, et eksinule on igati kohane avalikku peapesu teha.

Kuidas teile tundub, kas on OK kui juht ei võta avalikult vastutust vaid hakkab enda puhtaks pesemiseks meeskonnast publiku silme all patuoinast otsima? Või, vabandage, aga mul lööb nüüd feministlik kiiks välja, on see OK, kui patuoinas on noor ja haprakese välimusega naine? Et näiteks mehega mindaks pigem neljasilmajuttu rääkima?

PS ma mõtlen, et arutelu, kui see nüüd tekkib, võiks olla põhimõtteline, mitte tegelda konkreetselt Ansipi isiku plusside ja miinustega.