Ja-jah, homode eesmärk on mõistagi heterod ära tappa

 

Mina olen naine, 34 aasta vana, peaaegu 14 aastat täiesti teadlikult täiesti monogaamses suhtes mehega, keda ma armastan.

Me võime

• olla abielus
• suudelda, käest kinni käia, üldse nunnud ja armunud olla
• pidudele, vastuvõttudele ja muudele üritustele koos ja ametlikult kutsutud saada ja minna
• lapse saada ja uhkelt lapsevanemad olla
• avalikult, kellegi imestunud pilku tundmata, oma pere tegemistest ja olemisest rääkida (hommikustest kohvides, õhtustest jalutuskäikudes, kõigist neist miljonist pisiasjast, mida me koos teeme)

Aegajalt saame tuttavatelt ja võõrastelt kiita, et oleme armas paar. Meid olla tore vaadata ja tekkivat tunne, et selline üks suhe peakski olema.

Ainult et, põhimõtteliselt olen ma biseksuaalne. Inimene, keda ma armastan, võiks, kui elu oleks kuidagi muud moodi läinud, ka naine olla. Ja siis oleks kõik teisiti. Me ei saaks abielluda, me ei saaks käest kinni käia, suudelda, peaks oma pereelu kuskil nurga taga elama, sest muidu me riskiksime halvakspanuga. Ja kui meil oleks laps, võiks vähemalt ühe poole (selle, kes pole lapse bioloogiline vanem) suguselts keelduda meie last meie lapseks pidamast, rääkimata riskist, et laps lasteaias ja koolis oma imelike vanemate pärast narritud ja kiusatud võiks saada.

Miks, ei saa ma aru? Mis siis oleks tegelikult teistmoodi?

Noh, hääke küll, minu elus loodetavasti ei muutu need mured iial reaalseks, sest ma elan oma kenas heteroabielus õnnelikult surmani. Aga miks on paljud mu sõbrad-tuttavad minust halvemas positsioonis, sest nad on homod. Miks ei või rahulikult kõike seda, mida mina võin näiteks see Ivar ega teine Ivar? Või üks mu töökaaslane? Või kaks toredat tuttavat tüdrukut? Või suurepärane õpetaja ja vahva muusik Erkki Otsman?

Ja kui nüüd kogu see kamp julgeb avalikult öelda, et me tahaks, palun, lihtsalt neid õigusi, mis on näiteks Arnil ja Katil või ükskõik, millisel vastutuleval heterol, leidub alati keegi, kes tunneb, et see tähendab, et teda heterona kuidagi alahinnatakse ja alavääristatakse ja üldse taga kiusatakse.

Kusjuures asi, mulle tundub, pole tegelikult selles, kas keegi korraldab vahel paraadi või teadusliku konverentsi või viib näiteks Harjumäele sületäie lilli või laseb Tallinna taevasse vikerkaarelisi õhupalle. Neid inimesi häirib lihtsalt, et keegi julgeb olla homo ja seda mitte nurga taga häbeneda.

Eh, eks ta ole. Ma tegelikult ei jaksa selle suhtumisega enam isegi eriti võidelda. Nii raevukat vatsuseisu, mille juured on mingis väga isiklikus tont teab millises haigetsaamises ei ole nii ehk naa võimalik muuta. Paraku.

Aga mis mind nipitiri tekstis tõsiselt nõutuks võttis, oli see: “Olen tundnud aastaid homo inimesi, kes on veel pärit sellest nõukogude ajast, kes on õppinud varjama oma elu ja tegemisi lausa eluga riskides,” ja et see oli vist nagu positiivne näde, see nõukalik kapis istumine.

Eh, noh, jah. Õndsal nõukogude ajal oli ju üldse igasugune teisiti olemine keelatud. Inimesed istusid ka oma poliitiliste arvamuste ja eelistustega kapis, sest kes vait ei olnud, sai “pagaripoiste” jutule ja kui “vedas”, siis ka kodumaa kaugemaisse piirkondadesse paranduslikule ülesehitustööle.

Ma saan aru, et see on inimestele jätnud hinge hirmu millestki midagi arvata. Midagi avalikult välja öelda. Ametlikust seisukohast erineda.  Aga ma ei usu, et see oleks miski ideaal, mille poole peaks püüdlema.

Ja veel, nipitiri kurdab sealsamas kommentaarides, et miskid homod on teda kunagi mõnitanud. Võib-olla ongi. Ega lollus ja pahatahtlikkus seksuaalsetest eelistustest ei küsi. Ainult et mind on elus halvasti kohelnud vähemalt üks bussijuht, üks turundaja, paar pensionäri ja ilmselt ka mõni õllesõber. Mis ma peaks nüüd väitma, et kõigi maailma bussijuhtide, turundusinimeste, pensionäride ja õllesõprade eesmärk on mind kiusata ja mõnitada?

Aga üldiselt, kui kellegi elu teeb lihtsamaks mistahes teistsugustes huvigruppides hingevaenlast näha, siis …

Ah! Põrgu!

Ei jaksa tõesti enam. Isegi muiata mitte.

Poistepilt pärit siit.