Archive for mai 30, 2008

Naine, kes oli väärt viitkümmet lehma

 

Kord sattunud kaks rännumeest ühele saarele ja jäänud sinna mõneks ajaks pidama. Saarerahva päälikul olnud kas tütart. Noorem üle saare kaunitar, rõõsa kut roosinupuke. Vanem selline, mitte just kole, aga hall hiireke küll. Noorema tütre eest küsinud päälik pruudilunaks viiekümne lehma hinda.

Ühel päeval öelnud üks rännumees teisele, et kavatseb saarele jääda ja pääliku tütrega abielluda. Sõber otsustanud seepeale edasi reisida, mees aga läinud pääliku juurde ja teatanud, et tal on viiekümne lehma raha olemas ja ta soovib pääliku tütre kätt.

“Tore, tore,” kostnud päälik. “Võta siis mu noorem, mu kaunitar.”

“Ei, ei, ma tahaks hoopis su vanemat tütart,” kostnud kosilane.

Pealik olnu imestunud, arvanud, et selle müürilillekese eest küll nii kallist hinda võtta ei või. Võõras aga kostnud, et tahab just vanemat tütart ja just selle hinna eest.

Nii lõppeks kaup tehtudki.

Möödunud mitu aastat. Rännumeestest see teine, kes kunagi edasi reisis, juhtunud jälle saarele. Vaadanud rannal ringi ja näinud seal üht õnnelikku, imeilusat, vaat et ilust suisa säravat naist.

Astunud kaunitarile ligi ja pärinud, kas too teab midagi tema aastate eest saarele jäänud sõbrast.

“Miks siis ei tea. Ta on mu mees,” kostnud kaunitar malbelt.

“Aaa, sina oled siis pääliku noorem tütar …”

“Ei, ei võõras. Mina olen vanem tütar.”

“Aga kuidas siis…, “ pomisenud rännumees mokk töllakil, mõeldes, et ilus oli ju ikka noorem õdedes.

Naine lugenud ta mõtteid, puhkenud naerma ja kostnud:

“Tead, võõras, ma sain lihtsalt aru, et olen viitkümmet lehma väärt.”

Selle loo kuulsin ma ükskord ühes loengus. Kas originaal on rahvajutt või kust ta pärit on ja kas midagi on edasi rääkides ära võetud või juurde pandud, ma ei tea. Aga meenus mulle lugu, kui täna Anneliga ilus olemisest rääkima juhtusime.

Minu meelest on lool igatahes päris vahva mõte sees. On ju vist uuritud näiteks seda, millised tüdrukud peol tantsima võetakse. Selgub, et üldse mitte alati kõige ilusamad, vaid need, kes on avatud ja rõõmsad ja enesekindlad, sellised säravad.  Mõni suisa kaunitar, kes olekult arglik ja jahe, jääb aga aegade lõpuni seina äärde ootama.

Sa oled ilus, kui usud, et oled ilus. Nii lihtne ongi. Võta ja ole nii ilus kui kulub.

Või ikkagi ei ole? On äkki esmalt vaja kedagi, kes nõustuks su eest maksa viiekümne lehma hinda, et saaksid end siis ilusana tunda? 

Ehk siis, tahtsin rääkida ilus olemisest ja jõudsin kogemata sinnamaale, et milline on õigupoolest enesehinnangu ja väljastpoolt tuleva tunnustuse suhe? On selge, et kui sa arvad endast hästi ja oled roosa ja rahulolev, siis tõmbad sa oma õnne ning säraga kõiki ligi. Aga kui sa oled õnnetuke ja ebakindel? Kas siis on vaja kedagi väljastpoolt, kes annab sulle esimese kõrge hinnangu? Või saad sa enesehinnangut ise muuta? Näiteks sisendades endale, et oled ilus, tark ja hea. Ja mis juhtub, kui sa ei kuule selle kohta iial teistelt kinnitust? Kas usud ikka oma väärtusse?

 Mis oleks saanud sellest inetumast õest, kui üks mees ei oleks tema eest viiekümne lehma hinda pakkuma?

Ja veel on ehk võimalik ka, et ümbrus kallab sulle mett ja moosi kaela, aga sina usud end ikka ühe pasamere sigidiku olevat.

Võib-olla võinuks ka nii minna, et naine oleks elu aeg tundud süüd, et tema inetukese eest on makstud kõrget hinda? Või arvanud koguni, et mees, kes valib tema, vähematraktiivse, peab üldse sitt mees olema?

Kuidas sulle tundub, hää lugeja (kui viitsid minuga seda mõttemängu mängida)?

Lehmad siit.

mai 30, 2008 at 2:05 p.l. 14 kommentaari


Kalender

mai 2008
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031