Archive for juuni, 2008

Appiiiiii!!!Myrt kiusaaaaaaaaab!!

Ehk siis loobib mind meemiga.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Siis 1998. aasta juuni lõpus? Oookei. Magasin välja oma eelviimast sessi, valmistusin kuskil alateadvuse sopis viimaseks ülikooliaastaks, diplomitööks ja kahtlaseks tulevikuks. Aga üldiselt oli suvi ja ma ei tea üliõpilast, kes poleks suvel muretu.

Viis asja „vaja teha“ nimekirjast.

1. Jätta homme põhjalik bulla kodanikule, kes tuleb mind asendama ja mõelda üksiti välja ka mingi väike armas sigadus, millega selle kodaniku asendajaelu ilmestada

2. Seejärel puhata ja mängida

3. Mediteerida ühe parajalt paksu ja parimais aastais meeskodaniku rahufilosoofia üle

4. Viia Kuriloom vaktsineerima ja Väikeloom Paide

5. Minna lõppeks ometi Ramsiku juurde päkaliikudele

Lemmiksnäkid?

Arvestades aastaega maasikad, murelid jms kraam. Ahjaa, ja vein ka, sest me just otsustasime täna kujundaja sünnipäeva tähistades, et vein on toit. Sama loogikat jätkates siis muidugi šampanja, siider ja kalvados ka.

Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Te mõtelete siis korralikult rikas, mitte näiteks ühe sobivas vääringus korteri omanik, kel on kohustus pangale pappi anda?

Noh, sel juhul paneks selle suure raha esmalt raha tegema ehk investeeriks mingitesse mõistlikesse äridesse nii, et saaksin edaspidi oma eluks vajaliku nutsu neist,mitte palgatööl rabamisest.

Kui rikkust üle jääb siis oleks hästi šeff teha mingi kohaga midagi taolist, mida Manitski on teinud Viinistuga. Panna kultuuraelu käima, anda inimestele tööd ja puha.

Mis siis veel?

Õpiksin lendama ja lendaksingi.

Ostaksin korterid Riias, Berliinis, Helsingis, Tel Avivis, Nõmmel ja Pärnus. Võib-olla ka viinamäe tšiilis ja ühe pesakese Võsul.

Toetaksin midagi meelepärast. Väärtkirjanduse tõlkimist või loomade varjupaika.

Kolaksin mööda oopereid ja kontserte.

Absoluutselt kindlasti toetaksin aga ükskõik millist Ann Paali käima veetud projekti, sest mina isiklikult elan ja silkan takkapihta normaalselt ringi peamiselt tänu talle.

Kohad, kus oled elanud?

1. Paides, Rohelises uulitsas, kus on mu vanematekodu.

2. Tallinnas Uuel tänaval, Teatriliidu peal külalistoas.

Muide kuna mul polnud seal akna ees mingit katet ja ööläbi oli väljas kas kõrtsiliste lärm, Kaubahalli transameeste töökolistamine või lipuheiskamismuss, siis pärast seda Uue tänava aastat magan ma kui lapsuke ükskõik kui valges või mürarikkas ümbruses. Maja keldrikorrusel aga pidas paari keegi pöörane soomlane Jyrki, kelle sõbrad kõik telefonid Vana Tallinnat täis valasid. Pärast selgus veel, et Soome politsei otsis meest taga massiliste autovarguste ja pettuste eest.

3. Haabneemes, joomahullu majaperemehe ülakorrusel.

4. Hiiul, Paiste tänavas, kust muuhulgas tuli meie perre Kuriloom. Ja, oeh, see on üldse üks tähendustiine paik.

5. Männikul Nelgi tänavas, korteris, mis võttis meid vastu põrandale ümber läinud suhkrukotiga. Ju soovis majavaim meile magusat elu. Magus meil seal muide oligi.

Nüüd siis Paldiskis, aga see ei käi vist enam täismineviku alla, kuigi ka siin ma olen elanud juba neli aastat.

Mis edasi andmisse puutub, siis mul puudub korralik ülevaade, kes juba on selle meemiga loobitud saanud. Seega noppigu üles, kes ise tahab.

juuni 26, 2008 at 7:10 p.l. 2 kommentaari

Aga kui ta ei taha surra?

Olen kunagi olnud absoluutselt eutanaasia poolt. Arvanud, et pole vaja lasta inimestel lillkapsastena aparaatide alla vegeteerida, sest mis inimväärne elu see ikka enam oleks. Arvanud ka, et hea surm võib appi tulla ka siis, kui minek on nii ehk naa kindel ja ees ootamas vaid rõvedad valud. Milleks kannatada? Kes tahaks kannatada?

Kuni, jah, kuni… mu kindel veendumus, et eutanaasia on hea valik, hakkas tasapisi murenema.

Esimest korda, kui mu esimene rotu vähki haigestus. Toona ei teatud meil väikeloomade ravist suurt muhvigi ning loomaarst soovitas rotikese kohe magama panna. Rott Liisu aga vaatas mind ja, ma võin eksida, kui mulle tundus, et see pilk kisendas: „Aita mul elada!“ mitte „Aita mul surra.“ Ma saatsin loomaarsti pikalt ning põetasin elukat lõpuni.

Olen edaspidi jälginud oma teisi loomi, kel tulnud loomaparadiisi minna. Nad kõik on tekitanud tunde, et ükski neist ei eelista surma elamisele. Ka puruhaigena mitte.

Ja kes veenaks mind, et inimestega on lugu lõppeks teisiti?

Te ütlete nähtavasti, et inimene on erinevalt loomast võimeline oma tahet väljendama. Aga kas ikka on?

Oletame, et inimene on kirjalikult, juriidiliselt pädevalt vormistanud oma soovi, et kui ta muutub lillkapsaks, võib ta teise ilma aidata. Aga kui ta siis tegelikult muutubki, pole meil mingit võimalust kontrollida, kas ta ikka veel surra tahab.

Vahest on see, mida ta oma lillkapsases seisundis tunneb kui mitte õnn, siis rahulolu? Me ei tea ju. Ei kujuta tegelikult isegi ette.

Vahest on suremine ka selles olukorras ikkagi kole või vaevarikas?

Või oletame, et inimene täie teadvuse juures, teades, et atlle pole enam palju elada jäänud ja elu lõpp ei ole haiguse tõttu meeldiv, palub see elu kohe lõpetada. Kena. Aga mis siis, kui ta nii surmahetkel peaks ümber mõtlema? Me ei saa siis ju suremisprotsessi enam kuidagi pöörata. Surm on vastikult lõplik.

Pealegi, kust me ikka kindlat teame, et minek on paratamatu, et imet ei juhtu? Tean lugu mehest, kel oli maovähk, kuid kellele vastavalt meie kunagisele meditsiinieetikale valetati, et maohaavad. Mees jäi seda uskuma ja, kae imet, vähk hakkas taanduma ning mees elas veel aastaid. Enne kui mees suri vähki hoopis mehe kaasa.

Aga kui see mees oleks teadnud, et sureb kohe vaevarikkalt vähki ja saanud valida eutaanaasia oleks siis valinudki?

Ja veel, kes ikkagi tagab, et head suremist ei hakka mahitama kolmandad isikud. Värkses Eesti Naises on just lugu vanamemmest, kellelt laps maja kingiks nõudis, lubades selle korda teha. Maja kätte saanud, selle aga hoopis maha müüs, ema vanadekodusse sokutas, tema kassi-koera varjupaika orgunnis. Ei takistanud miski seda teha oma emale, sest maja ja majaraha kulus ära ja muti eest ei viitsinud hoolitseda.

Mnjah, inimene on võimeline igasugu sitaks ja miks ei võiks vajadusel veenda ligimest ka suremise vajalikkuses, või korraldada, et arstid annaksid vähem lootust ja soovitaksid valida eutanaasia või ka võltsida mingeid eutnaasiat paluvaid pabereid?

Lühidalt, eutanaasia idee on ilus, vabastada inimene mõttetutest kannatustest, anda talle võimalus valida, kas kannatada või mitte. Praktikas aga näikse hää surma taga kollitavat nii palju teadmatust, ebaselgust ja võimalust eetiliseks libastumiseks, et parem oleks, kui seda massiliselt ei lubataks.

Jah, loomulikult ei ole surma ja elu vahel valimine alati mustvalgelt lihtne.

Jäävad näiteks olukorrad, kus lootusetult haigetel võetakse voolikud küljest ja aparaadid tagant, et anda kellelegi teisele võimalus edasi elada. Või siis, nii palju kui mina tean, on suurte õnnetuste korral nii, et arstil on õigus otsustada, kelle päästmine on lootusetu, et tegeleda nende asemele nendega, kes küll kriitilises seisus, kuid suurema elllujäämisvõimalusega. Ja ma ei lähe mingil juhul kohut mõistma inimese üle, kes olles kindel, et ta on suremas haige nii ehk naa, avab vaikselt kuskil nurga taga veenid või gaasikraani.

Aga ma arvan siiski, et laias laastus on parem ja kindlam aidata elada kui surra.

Sellised mõtted käisid läbi mu pea, lugedes Ramloffi seda arutelu ja kommentaare, kust ka see aparaatide all elus hoidmise teema läbi lipsab.

PS Veel mõtlen, et kui mul oleks valida surnud lähedase ja halvatud, praktiliselt liikumisvõimetu lähedase vahel, siis ka mina valiksin viimase, sest sellisena on ta ikkagi minu jaoks, minu elus olemas. Surnult enam paraku mitte.

PPS Oli kord mul sõber, kes enesetappu peaaegu edukalt proovis. Suutis üsna palju verd kaotada, enne kui vanemad peale sattusid ja koges juba mingit lae all lendamise ja enda väljast vaatamise värki. Hiljem tavatses öelda, et tegelikult pole suremisega kiiret, sest see on ainus kogemus, millest me keegi ilma ei jää. Tõepoolest. Tema ei jäänud enam ilma mõned aastad hiljem, kui kuhugi Paide parki peahaavaga vedelema jäi.

Surm on tõepoolest suur demokraat, võttes kõiki, valikuta. Aga ka otsusekindel vend, kes ei lase enam tagasi tulla, kui üle tema ukseläve astud. Ma isiklikult arvan, et need on päris head põhjused mitte nii väga selle isanda juurde kiirustada.

PPPS See ei ole misjon, eksole!

juuni 25, 2008 at 7:14 p.l. 26 kommentaari

Rohkem rõhku pedeväärtustele!

Pedekond on ühiskonna algrakuke.

Head pedesuhted on olulised.

Hommikuti valmistab ema pedele pannkooke.

Pärast minnakse pedega loomaaeda või kinno.

Õigel pedeisal on kuldsed käed.

Igal pedel on oma traditsioonid.

Pühad veedetakse pederingis.

Põlvest põlve pärandatakse pedereliikviaid.

Vahva on teha midagi mitme pededega koos.

Paljud ettevõtted panevad aina suuremat rõhku pedesõbralikkusele.

Korraldatakse pedepäevi.

Vaadata saab kogupedefilme.

Häid lahendusi leiab ajakirjast Pede ja Kodu.

Võib lugeda ka portaali Pedekool või kuulata Pederaadiot.

Kahjuks on siiski raske ühitada töö- ja pedeelu.

Vahel kasvavad pedeprobleemid üle pea.

On liiga palju lõhutud pedesid.

Esineb pedevägivalda.

Mees ei suuda enam olla pede toitja.

Puudu jääb pedesoojusest.

Appi tulevad pedenõustajad.

Poliitikud peaksid panema enam rõhku pedede heaolule.

Eriti tuleb hoolitseda paljulapseliste pedede eest.

Vajame tarka pedeplaneerimist.

Peame seisma terve Eesti pede eest.

ROHKEM RÕHKU PEDEVÄÄRTUSTELE!

 

Et siis selline väike Andres Ehini vaimus sõnaväänamine, tunnistan, mõneti inspireeritud ka ühest mu aulikust külalisest kes röökis miskipärast öise Paldiski vahel kõlavalt: “Ma ei ole hetero, ma ei ole hetero!” (:

juuni 25, 2008 at 10:29 e.l. 10 kommentaari

Jõuluvana tuleb kinni püüda jaanipäeval ehk haige värk soome moodi

Rege rauta suvel, teab vanarahvas öelda. Järelikult peaks just  jaanipäeva paiku olema õige aeg mõelda ühe metsiku jõuluvana kinnipüüdmisest.

Järgnevatest filmidest esimene räägibki, kuidas töötavad professionaalsed jõuluvanakütid. Teine annab juhiseid selle haruldase ja metsiku olendid õigeks kohtlemiseks.

NB! Nõrganärvilised võiksid ettevaatlikud olla. Tegemist on jõhkra soome huumoriga.

 


juuni 19, 2008 at 2:13 p.l. 2 kommentaari

Kui oleksid maailma viimane inimene …

“Kui ma teaksin, et millelgi, mida ma teen, ütlen, kirjutan, enam mingit mõtet ei ole, oleks kultuur minu jaoks suurepärane eskapismivõimalus. Ma veedaksin kogu ülejäänud elu raamatuid lugedes ja muusikat kuulates, lihtsalt naudiskledes,” teatasin ma ühel õhtul kesk päris tõsist kriisi, mis hõlmas kogu mu vaimuelu ilmavaatest blogis kirjutamiseni või nii kuidagi.

Et ma ütlesin seda Vanamehe ja Väikeloomaga jalutades, heledas juuniöös, kesk ööbikute kisa, siis, nagu te ehk mõistate, soodustas kogu keskkond edasist intellektuaalset vestlust.  

Kuidagi jõudsime me sinnamaale, et Vanamees teatas, kui tema oleks maailma viimane inimene (millalgi pärast üleilmset  majanduslangust, sõdu ja katastroofe näiteks), siis ei kotiks teda kogu see kultuur mitte üks raas. Et kultuur on osa inimkonnast ja ilma inimkonnata mõttetu.

Kui olla päris üksi või noh, ütleme nii, et maailmas on ehk veel ka mõnekümne kilomeetri kaugusel üks naabrimees ja kuskil teisel mandril veel paar peret, oleksid raamatud, filmid, muusika jms täiesti mõttetud tarbida. Need mõjuksid isegi ärritavalt, masendavalt, sest need on jutud millestki, mida enam reaalselt olemas pole ega ka enam kunagi ei tule, väitis mu vanamees. Parem oleks siis oma päevad lihtsalt ellujäämiseks vajalike elementaarsete toimingutega sisustada ja asi mutt, arvas ta.

Mina väitsin vastu, et mina just siis klammerduksin kultuuri külge, sest see oleks ainus võimalus kuidagi inimesena püsida, mitte mingiks lihtsalt vegeteerivaks organismiks taanduda. Mis siis, et seda maailma, millest ma loen, mida vaatan ja kuulan, enam olemas pole. Kas siis “Sõja ja rahu” maailm veel on? Me tarbimegi suurel määral lugusid kadunud kultuuridest. Ka praegu, kus inimkonda on pehmeltöeldes liiga palju.

Üldse, kultuur sünnib peamiselt meie enda peas ja jääb sinna, olgu me siis maailmas viimased inimesed või mitte. Me ei saa seda oma peades sündinud ja mälus edasi kanduvat kultuuri nii ehk naa unustada, isegi, kui oleme viimased, kelle peas see elada saab.

Kui Vanamees ikka ei tahtnud minuga nõustuda, ütlesin lõppeks, et ilmselt sa seal metsatalus omaette ei tea ega saagi teada, kas sa oled maailmas viimane inimene. Ja kui sa ei tea, siis sa käitud pigem nii, nagu oleks ülejäänud inimkond ikkagi olemas, nagu taastuks varem või hiljem maailm nagu sina seda tead. Järelikult tarbid ka rahumeeles inimkultuuri edasi.

Sinnamaale siis jõudsime juuniöös, lõugavate ööbikute seltsis.

Aga sina? Mida teeksid sina, kui oleksid maailma viimane inimene?

Maailmalõpust ja sellega seonduvast saab rääkida ka söömaklubis, sel pühapäeva, algusega kell 20.00.  Õnnetuseprohvet ise on lubanud põhjaliku ettekande teha.

Illustratsiooniks “The Last Man´s Last smile” siit.        

juuni 13, 2008 at 11:46 e.l. 9 kommentaari


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

juuni 2008
E T K N R L P
« mai   juuli »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30