Kui oleksid maailma viimane inimene …

juuni 13, 2008 at 11:46 e.l. 9 kommentaari

“Kui ma teaksin, et millelgi, mida ma teen, ütlen, kirjutan, enam mingit mõtet ei ole, oleks kultuur minu jaoks suurepärane eskapismivõimalus. Ma veedaksin kogu ülejäänud elu raamatuid lugedes ja muusikat kuulates, lihtsalt naudiskledes,” teatasin ma ühel õhtul kesk päris tõsist kriisi, mis hõlmas kogu mu vaimuelu ilmavaatest blogis kirjutamiseni või nii kuidagi.

Et ma ütlesin seda Vanamehe ja Väikeloomaga jalutades, heledas juuniöös, kesk ööbikute kisa, siis, nagu te ehk mõistate, soodustas kogu keskkond edasist intellektuaalset vestlust.  

Kuidagi jõudsime me sinnamaale, et Vanamees teatas, kui tema oleks maailma viimane inimene (millalgi pärast üleilmset  majanduslangust, sõdu ja katastroofe näiteks), siis ei kotiks teda kogu see kultuur mitte üks raas. Et kultuur on osa inimkonnast ja ilma inimkonnata mõttetu.

Kui olla päris üksi või noh, ütleme nii, et maailmas on ehk veel ka mõnekümne kilomeetri kaugusel üks naabrimees ja kuskil teisel mandril veel paar peret, oleksid raamatud, filmid, muusika jms täiesti mõttetud tarbida. Need mõjuksid isegi ärritavalt, masendavalt, sest need on jutud millestki, mida enam reaalselt olemas pole ega ka enam kunagi ei tule, väitis mu vanamees. Parem oleks siis oma päevad lihtsalt ellujäämiseks vajalike elementaarsete toimingutega sisustada ja asi mutt, arvas ta.

Mina väitsin vastu, et mina just siis klammerduksin kultuuri külge, sest see oleks ainus võimalus kuidagi inimesena püsida, mitte mingiks lihtsalt vegeteerivaks organismiks taanduda. Mis siis, et seda maailma, millest ma loen, mida vaatan ja kuulan, enam olemas pole. Kas siis “Sõja ja rahu” maailm veel on? Me tarbimegi suurel määral lugusid kadunud kultuuridest. Ka praegu, kus inimkonda on pehmeltöeldes liiga palju.

Üldse, kultuur sünnib peamiselt meie enda peas ja jääb sinna, olgu me siis maailmas viimased inimesed või mitte. Me ei saa seda oma peades sündinud ja mälus edasi kanduvat kultuuri nii ehk naa unustada, isegi, kui oleme viimased, kelle peas see elada saab.

Kui Vanamees ikka ei tahtnud minuga nõustuda, ütlesin lõppeks, et ilmselt sa seal metsatalus omaette ei tea ega saagi teada, kas sa oled maailmas viimane inimene. Ja kui sa ei tea, siis sa käitud pigem nii, nagu oleks ülejäänud inimkond ikkagi olemas, nagu taastuks varem või hiljem maailm nagu sina seda tead. Järelikult tarbid ka rahumeeles inimkultuuri edasi.

Sinnamaale siis jõudsime juuniöös, lõugavate ööbikute seltsis.

Aga sina? Mida teeksid sina, kui oleksid maailma viimane inimene?

Maailmalõpust ja sellega seonduvast saab rääkida ka söömaklubis, sel pühapäeva, algusega kell 20.00.  Õnnetuseprohvet ise on lubanud põhjaliku ettekande teha.

Illustratsiooniks “The Last Man´s Last smile” siit.        

Advertisements

Entry filed under: mõte kiusab.

Naine, kes oli väärt viitkümmet lehma Jõuluvana tuleb kinni püüda jaanipäeval ehk haige värk soome moodi

9 kommentaari Add your own

  • 1. Nirti  |  juuni 13, 2008, 9:52 p.l.

    Viimane inimene maailmas? Ehk siis ainus ellujäänu peale, ütleme, ulmefilmide stiilis nakkushaigust, kus inimesed surevad hetkega?

    Ma usun, et ma püüaksin otsida võimalikult õhu ja niiskuskindla maa-aluse punkri (USAs kindlasti leidub) ning sinna koguda kokku meie kultuurist võimalikult palju. Maale. Raamatuid. Muusikat. Püüaks selle kõik konserveerida, nii et kas mõni tulnukate rass või 300,000-400,000 aasta pärast arenev intelligentsete humanoidide rass seda leida võiks.

    Jah, ilmselt ma uputaksin ennast kultuuri, et säilitada, päästa, jäädvustada. Tahuksin oma elulugu kivisse? Ma ei tea.

    /…/

    Samas on võimalik ka see, et mul poleks aega kultuurile mõelda, sest ma peaks keskenduma ellujäämisele või teeksin enesetapu.

    Vasta
  • 2. 'ganna  |  juuni 14, 2008, 9:15 e.l.

    Vägisi assotsieerub Clarke’i Expedition to Earth . . . kuigi võix ju ometi meenuda hoopis Tuglase Viimne tervitus . . . 😉

    Minust ei saa mitte iialgi maailma viimast inimest, ma vajan laiaulatuslikku sotsiaalset võrgustikku sama hädasti kui õhku & õlut. Aga ma usun, see viimane inimene, kes ta ka polex, tegeleb — kui kogu ta energia ei lähe ellujäämisele — just nimelt minevikulisega, petliku põgenemisega kadunud maailma, mille ta takkapihta veel ilustab kõvasti kaunimax kui tegelikkus. Vrdl meie lapsepõlveaegne salajane sinimustvalgeihalus või naaberrahva nyydne nõukanostalgia, mille jaox polnudki, polegi vaja olla viimane, piisab sellest, et kusagil selja taga on yx myytiline kaotatud ajastu.

    Vasta
  • 3. heli  |  juuni 15, 2008, 12:35 e.l.

    Ma arvan, et ma kirjutaksin siis oma elust ja kogemustest memuaarid, huvitumata sellest, kas peale minu eksistentsi lõppu rikub need vihm või kannab tuul laiali. Enda jaoks, ei kellegi teise. Seejuures püüaksin nautida seda, mis ümbritseval loodusel mulle veel pakkuda on, kuni paneksin kõrvad pea alla. Isekas ja enesekeskne nagu ma olen.
    Aga võib ka olla, et lähen hoopis lolliks ja hakkan ette kujutama, et inimkultuuri võiksid edasi viia loomad või linnud või tulnukad või tontteabkes. Inimene ei talu mõtet, et tema kõrval ei ole mitte kedagi ja peale teda ei tule mitte kedagi. Seega… usutavam on, et läheksin hulluks. 😛

    Vasta
  • 4. Nirti  |  juuni 15, 2008, 1:56 e.l.

    Ma suudaksin küll üksnes selle mõttega edasi elada, et minuga ei lõppe kõik, vaid ma olen lihtsalt üks lüli sündmuste ahelas.

    Ilma selle teadmiseta laseks endale kuuli pähe.

    Vasta
  • 5. Ramloff  |  juuni 15, 2008, 6:57 e.l.

    Kõigepealt tundub mulle, et mõte “kui ma oleksin viimane inimene maa peal” on üks neid mõtteid, mis ületab meie kujutlusvõime piirid. Mulle tundub, et me ei oska end ikkagi sellesse olukorda kujutleda. Seepärast kõik see, mida ma siin kirjutan on ka pigem spekulatsioon, aga mulle tundub ka, et ma pigem üritaksin selle aja elada maksimaalselt kunsti ja kirjandust nautides. Teisalt, kunst ja kirjandus räägib suuresti inimesest ning olles viimane inimene võib tekkida olukord, kus kunsti inimesele keskenduv sisu suurendab ilmaolekutunnet ja on liiga valus, et seda tarbida. Seega jääb abstraktne kunst, instrumentaalmuusika (kui muidugi üldse miski veel aparatuur veel töötab) ja ilmselt ka need religioonid, mis tegelevad surmajärgse eluga, sest inimene vajab perspektiivi ning sellises olukorras võib see olla ainus õlekõrs.

    Muuseas, on ka võimalik, et üsna kiiresti tekivad hallutsinatsioonid ning meie meel loob meie ümber ise mingid inimesed või olendid kellega suhelda.

    Vasta
  • 6. heli  |  juuni 15, 2008, 8:58 e.l.

    Hommikul ärgates tuli mul see viimase inimese teema taas meelde ja ma mõtlesin, et tegelikult tahaks ma siis pudelisse vaakumi tekitada ja panna sinna midagi sellist, mis jääks sõnumit meie kultuurist hoidma ja kandma (perenaise mõtteviis – paneme purki ja säilitame keldris, et lapselapsed saaksid tarbida 😉 ). Noh, lootuses, et tuhandete või miljonite aastate pärast satub siia uuesti mingi kultuur õilmitsema.
    Ja siis ma kujutasin ette, kuidas tulevase kultuuri esindajad avastavad oma arheoloogilistel kaevamistel selle pudeli, mõistatavad sajandeid, mis see on, püüavad dešifreerida selle sisu ja lõpuks panevad selle kuskile muuseumilaadsesse asutusse seitsme luku taha, lootuses, et kunagi suudab keegi ära seletada, mis veider asi see on. 😀

    Vasta
  • 7. tiia  |  juuni 15, 2008, 3:41 p.l.

    kui mina oleks viimane inimene, siis tõenäoliselt peaksin kõigepealt oma olemprobleemidaega siiski tegelema. söömata ja magamata ei saa ju olla. natuke aega iseenda olnuna, tahaks siiski teada, et kas ma tõepoolest olen viimane inimene ja läheksin ilmselt vana indiaanlase kombel maad kuulama 🙂
    kui igav hakkab, siis laulan ja loeks, maaliks, kirjutaks endale logiraamatu. oletan ,et kõik tsivilisatsiooni kuuluv oleks ju ikkagi alles, kui mingi hirmsuur katastroof ei ole toimunud.

    ja kui oleks katastroof, siis sellel on ju omad tagajärjed. oeh, peaks vist tuletegemist õppima hakkama 🙂

    Vasta
  • 8. tress  |  juuni 17, 2008, 10:52 e.l.

    Nüüd on sul võimalus veebiportaali http://www.yaika.ee abil teha enda blogi täiesti uutmoodi. Yaika! on uus reaalajas video-ja raadio veebiportaal, kus igaüks saab teha endale oma isikliku kanali (blogi) ja näidata ennast vajadusel otseeetris veebikaamera abil. Kanalile võimalik lisada postitusi sarnaselt blogi sissekannete puhul. Yaikas! on sinu kanali info ja postitused lugemiseks saadaval kas siis kui sa portaali ei kasuta.

    Lisavõimalusena otseeetris olles saad kasutada selliseid funktsioone nagu “chat” ja kommenteerimine ning teisi huvitavaid võimalusi leidub veelgi.

    Lisa postitus ja suhtle valitud teemal otseeetris. Lihtne, kiire ja kõigile tasuta.
    Vaja läheb ainult arvutit, internetiühendust ja veebikaamerat. Võimalus lisada mitu kaamerat ja kuni 6 mikrofoni.

    Edukat Yaika! kasutamist !

    Vasta
  • […] ma oleks viimane inimene maailmas Kati siin flirtis mõttega, et mida tema teeks, kui oleks viimane inimene maailmas. lugesin seda postitust ja […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuni 2008
E T K N R L P
« mai   juuli »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

%d bloggers like this: