Archive for juuni 25, 2008

Aga kui ta ei taha surra?

Olen kunagi olnud absoluutselt eutanaasia poolt. Arvanud, et pole vaja lasta inimestel lillkapsastena aparaatide alla vegeteerida, sest mis inimväärne elu see ikka enam oleks. Arvanud ka, et hea surm võib appi tulla ka siis, kui minek on nii ehk naa kindel ja ees ootamas vaid rõvedad valud. Milleks kannatada? Kes tahaks kannatada?

Kuni, jah, kuni… mu kindel veendumus, et eutanaasia on hea valik, hakkas tasapisi murenema.

Esimest korda, kui mu esimene rotu vähki haigestus. Toona ei teatud meil väikeloomade ravist suurt muhvigi ning loomaarst soovitas rotikese kohe magama panna. Rott Liisu aga vaatas mind ja, ma võin eksida, kui mulle tundus, et see pilk kisendas: „Aita mul elada!“ mitte „Aita mul surra.“ Ma saatsin loomaarsti pikalt ning põetasin elukat lõpuni.

Olen edaspidi jälginud oma teisi loomi, kel tulnud loomaparadiisi minna. Nad kõik on tekitanud tunde, et ükski neist ei eelista surma elamisele. Ka puruhaigena mitte.

Ja kes veenaks mind, et inimestega on lugu lõppeks teisiti?

Te ütlete nähtavasti, et inimene on erinevalt loomast võimeline oma tahet väljendama. Aga kas ikka on?

Oletame, et inimene on kirjalikult, juriidiliselt pädevalt vormistanud oma soovi, et kui ta muutub lillkapsaks, võib ta teise ilma aidata. Aga kui ta siis tegelikult muutubki, pole meil mingit võimalust kontrollida, kas ta ikka veel surra tahab.

Vahest on see, mida ta oma lillkapsases seisundis tunneb kui mitte õnn, siis rahulolu? Me ei tea ju. Ei kujuta tegelikult isegi ette.

Vahest on suremine ka selles olukorras ikkagi kole või vaevarikas?

Või oletame, et inimene täie teadvuse juures, teades, et atlle pole enam palju elada jäänud ja elu lõpp ei ole haiguse tõttu meeldiv, palub see elu kohe lõpetada. Kena. Aga mis siis, kui ta nii surmahetkel peaks ümber mõtlema? Me ei saa siis ju suremisprotsessi enam kuidagi pöörata. Surm on vastikult lõplik.

Pealegi, kust me ikka kindlat teame, et minek on paratamatu, et imet ei juhtu? Tean lugu mehest, kel oli maovähk, kuid kellele vastavalt meie kunagisele meditsiinieetikale valetati, et maohaavad. Mees jäi seda uskuma ja, kae imet, vähk hakkas taanduma ning mees elas veel aastaid. Enne kui mees suri vähki hoopis mehe kaasa.

Aga kui see mees oleks teadnud, et sureb kohe vaevarikkalt vähki ja saanud valida eutaanaasia oleks siis valinudki?

Ja veel, kes ikkagi tagab, et head suremist ei hakka mahitama kolmandad isikud. Värkses Eesti Naises on just lugu vanamemmest, kellelt laps maja kingiks nõudis, lubades selle korda teha. Maja kätte saanud, selle aga hoopis maha müüs, ema vanadekodusse sokutas, tema kassi-koera varjupaika orgunnis. Ei takistanud miski seda teha oma emale, sest maja ja majaraha kulus ära ja muti eest ei viitsinud hoolitseda.

Mnjah, inimene on võimeline igasugu sitaks ja miks ei võiks vajadusel veenda ligimest ka suremise vajalikkuses, või korraldada, et arstid annaksid vähem lootust ja soovitaksid valida eutanaasia või ka võltsida mingeid eutnaasiat paluvaid pabereid?

Lühidalt, eutanaasia idee on ilus, vabastada inimene mõttetutest kannatustest, anda talle võimalus valida, kas kannatada või mitte. Praktikas aga näikse hää surma taga kollitavat nii palju teadmatust, ebaselgust ja võimalust eetiliseks libastumiseks, et parem oleks, kui seda massiliselt ei lubataks.

Jah, loomulikult ei ole surma ja elu vahel valimine alati mustvalgelt lihtne.

Jäävad näiteks olukorrad, kus lootusetult haigetel võetakse voolikud küljest ja aparaadid tagant, et anda kellelegi teisele võimalus edasi elada. Või siis, nii palju kui mina tean, on suurte õnnetuste korral nii, et arstil on õigus otsustada, kelle päästmine on lootusetu, et tegeleda nende asemele nendega, kes küll kriitilises seisus, kuid suurema elllujäämisvõimalusega. Ja ma ei lähe mingil juhul kohut mõistma inimese üle, kes olles kindel, et ta on suremas haige nii ehk naa, avab vaikselt kuskil nurga taga veenid või gaasikraani.

Aga ma arvan siiski, et laias laastus on parem ja kindlam aidata elada kui surra.

Sellised mõtted käisid läbi mu pea, lugedes Ramloffi seda arutelu ja kommentaare, kust ka see aparaatide all elus hoidmise teema läbi lipsab.

PS Veel mõtlen, et kui mul oleks valida surnud lähedase ja halvatud, praktiliselt liikumisvõimetu lähedase vahel, siis ka mina valiksin viimase, sest sellisena on ta ikkagi minu jaoks, minu elus olemas. Surnult enam paraku mitte.

PPS Oli kord mul sõber, kes enesetappu peaaegu edukalt proovis. Suutis üsna palju verd kaotada, enne kui vanemad peale sattusid ja koges juba mingit lae all lendamise ja enda väljast vaatamise värki. Hiljem tavatses öelda, et tegelikult pole suremisega kiiret, sest see on ainus kogemus, millest me keegi ilma ei jää. Tõepoolest. Tema ei jäänud enam ilma mõned aastad hiljem, kui kuhugi Paide parki peahaavaga vedelema jäi.

Surm on tõepoolest suur demokraat, võttes kõiki, valikuta. Aga ka otsusekindel vend, kes ei lase enam tagasi tulla, kui üle tema ukseläve astud. Ma isiklikult arvan, et need on päris head põhjused mitte nii väga selle isanda juurde kiirustada.

PPPS See ei ole misjon, eksole!

juuni 25, 2008 at 7:14 p.l. 26 kommentaari

Rohkem rõhku pedeväärtustele!

Pedekond on ühiskonna algrakuke.

Head pedesuhted on olulised.

Hommikuti valmistab ema pedele pannkooke.

Pärast minnakse pedega loomaaeda või kinno.

Õigel pedeisal on kuldsed käed.

Igal pedel on oma traditsioonid.

Pühad veedetakse pederingis.

Põlvest põlve pärandatakse pedereliikviaid.

Vahva on teha midagi mitme pededega koos.

Paljud ettevõtted panevad aina suuremat rõhku pedesõbralikkusele.

Korraldatakse pedepäevi.

Vaadata saab kogupedefilme.

Häid lahendusi leiab ajakirjast Pede ja Kodu.

Võib lugeda ka portaali Pedekool või kuulata Pederaadiot.

Kahjuks on siiski raske ühitada töö- ja pedeelu.

Vahel kasvavad pedeprobleemid üle pea.

On liiga palju lõhutud pedesid.

Esineb pedevägivalda.

Mees ei suuda enam olla pede toitja.

Puudu jääb pedesoojusest.

Appi tulevad pedenõustajad.

Poliitikud peaksid panema enam rõhku pedede heaolule.

Eriti tuleb hoolitseda paljulapseliste pedede eest.

Vajame tarka pedeplaneerimist.

Peame seisma terve Eesti pede eest.

ROHKEM RÕHKU PEDEVÄÄRTUSTELE!

 

Et siis selline väike Andres Ehini vaimus sõnaväänamine, tunnistan, mõneti inspireeritud ka ühest mu aulikust külalisest kes röökis miskipärast öise Paldiski vahel kõlavalt: “Ma ei ole hetero, ma ei ole hetero!” (:

juuni 25, 2008 at 10:29 e.l. 10 kommentaari


Kalender

juuni 2008
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30