Mida kuradit see maksumaksja siis ETV-lt tahab?

Selle telepoisi vanem sugulane lehvitas mulle varases lapsepõlves. Tema seisab siin, sest ma ei viitsinud kelleltki küsida, kas üht blogisissekannet ETV või ERRi logoga illustreerida võib.

Nii paar korda aastas peab kogu enesest lugupidav erameedia ikka avalik-õigusliku pidulikult põhja laskma. Eile siis oli Delfi kord rääkida, kuidas rahvusringhääling vaevleb hirmsas ideedekriisis ja AK on ikka nõme väikese reitinguga saade.

Ma olen, muide, täiesti nõus esiteks sellega, et maksumaksjal on täieline õigus rahvusringhäälingus toimuva vastu kõrgendet huvi tunda ja teiseks sellega, et kõike, ka AK-d saab põhimõtteliselt alati paremini teha.

Aga mul on ausaltöelda kõriauguni lihtsalt lahmimisest teemal, küll see ETV on nõme ja AK igav ja vaat kus Kanal 2 ikka ja …

Halloo! Kas te tõesti arvate, et sellesinatse maksumaksja raha eest peaks näitama, kuidas reporter meega tilli määrib, miksima uudiseid suvaliste muusikavideotega, tegema saate avaloo sellest, et mops on tore koeratõug või lubama suure suuga, et nüüd räägib meie kõva uurimistööd teinud reporter sajandi suurimast juveeliröövist Tallinnas, siis laskma selle mehe stuudiosse, et ta ütleks, et tegelikult pole üldse midagi teada (Uudis on, et uudist polegi? Kah hea lähenemine).

Mina, vabandage, ei taha oma raha küll selle eest ära anda. Ja tõenäoliselt vastab nüüd ka enamik kriitikuid, et eee…ei, ega see kommertskanalite formaat nüüd ikka rahvusringhäälingule ka ei sobi…eee.

Nojah, aga äkki oleks ometi kord aeg konstruktiivseks kriitikaks? Äkki keegi ütleks siis, mida ta ETV-lt ootab, kuidas oleks siis hea ja vaadatav?

Muidu meenutab see kõik mulle olukorda, kui ma pidin kunagi ühe ettevõtte kliendilehte mingi teksti kirjutama. Siis üks asjaomane kodanik, kes pidi teksti enne ilmumist lugema, leidis, et talle see ikka kohe üldse ei meeldi. Mina seepeale siiralt ja sõbralikult vastu, et aga kuidas siis meeldiks, teeme nii nagu parem oleks.

“Ma ei tea, kuidas mulle meeldiks. Ma ei peagi seda teadma. Aga see ei meeldi,” vingatas tema.

Eks ta ole. Mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida. Vene muinasjutus võib selline ülesandepüstitus ju millegi heaga lõppeda, aga päriselus vaevalt.

Muide, kodanikud blogijad, millist televisiooni teie tegelikult tahaksite?  

Armastus ei hüüa tulles ehk kohates Tõelist Naist

Saati veel esimene armastus. See lihtsalt tuleb, müraki kut telliskivi sinitaevast. Kui ainult on käepärast üks Tõeline Naine. Selline pikkade siidiste lokkide, hiiglasuurte silmade ja väga väikeste ajudega.*

Meie Väikelooma tabas selline tulihingeline armumine  esimest korda elus ooperiklubi filmiõhtul. Õnneks ei osanud ta oma armastatud spanjelineiuga küll veel muud teha, kui tema kõrval erootilisi puusanõkse sooritada. Miskipärast tuli noortel kudrutada Annemuri kaitsva seelikusaba varjus, nagu pildilt näha.

Ümbritsevast inimseltskonnast pooled pakkusid igatahes, et nüüd peaks alakeha krampide pärast koerte reumatoloogi poole pöörduma, teine osa käskis noormehele “Avameelselt abielust” ette lugeda. Ma usun küll, et ta loeb seda ise, kui vajalikuks peab. Arvestades, et see loom oma esimesel päeval meie karjas, luges kirglikult inimõiguste ülddeklaratsiooni.

Peale armastatu piiramise on seltskonnas muudki teha. Näiteks süüa, täpsemalt püüda sööki varastada, kui südamedaam parasjagu magab ja mina juhuslikult selja pööran.

 Ooohjaa, nii ei tohi tegelt üldsekohe teha, aga õnneks saime koerakooli treenerilt lohutada, et madalad lauad ongi koeramõistuse jaoks üsna keerulised asjad. Et neil lähebki aega, kuni nad mõistavad, et neid lauakesi mitte eeskätt koertele ei kaeta.

Kaks minutit, muide, võib isegi ilus ja viisakas ja tasane olla.

Selle pildi nimi peaks igatahes olema Püha Tool, arvestades, et Väikelooma ametlik nimi on Keefas.**

Nujah, fotogeeniline oli ta juba titena. Kasvades see vist ei vähene.

Pildid tegi Olev. Aitüma.

______

*Väikeste ajude juttu ajavad miskipärast noore daami pereliikmed, mina ei oleks selles ajuvähesuses küll nii kindel. (:

** Sama, mis Peetrus, kui keegi kogemata ei teadnud, eksole. Paha tujuga, tõsi küll, saab teist ka Keefiriks hõigatud.

Lahkuge, palun!Te haisete!

Postimees pühendab pika loo sellele, kui kole on, et asotsiaalid bussis haisevad ja haigusi levitavad.

Nojah, on, on kole. Ma olen ise selline hüpesuper lõhnatundlik jobu, kes hakkab öökima enamvähem iga teise haisu peale. Ja ausalt, üks mu elu raskemaid oksega võitlemise hetki oli, kui kodanik asotsiaal hakkas kord mu bussis otse mu nina all vaikselt karastusjooki (loe: odekat) timmima. See lõhnakombinatsioon mõjus ikka ületamatult räigena.

Lahtist tuberkuloosi ma ka mõistagi ei tahaks.

Ometi, see, kas need kodanikud bussis-trammis haisevad, on totaalne pseudoprobleem. Tegelikult on ju häda ikka selles, et meil need kodutud ja haiged üldse on, mitte selles, kus nad on. Võiks ehk pigem tegelda nende inimeseks tagasi aitamise, mitte bussist välja tõstmisega, või mis?

Aga kui keegi siiski usub, et ainus probleem on kellegi bussis haisemine, siis, vabandage, kus peaksid need kodutud prügikastimehed end kaasinimeset rõõmuks hoolega pesema?

Mina isiklikult soovitaksin Ülemiste järve.  

Lapsed parooli taha peitu – õige otsus! Ehk kuidas blogida lähedastest?

Kukupai ja Epp on otsustanud oma laste elust kõnelevad sissekanded parooli taha peitu panna. Õige otsus, absoluutselt!

Muidugi on lastejutud nunnud lugeda ja nunnud kirjutada. Ja ma usun, et täpselt nii ongi, nagu Epp arvab, et kirjutades oma laste tegemisest, tahavad emmed-issid eeskätt maailma ilusamaks ja paremaks teha. Kusjuures, maailma vahest teevadki. Ainult et laste elu võivad teha hoopis hullemaks.

Kes poleks lugenud “Karupoeg Puhhi”? Kes ei teaks Christopher Robinit? Ja kas pole siis vahva, et vana Milne oma lapse mängumaailmast inspiratsiooni saades midagi nii vahvat ja südamlikku kirjutas?

Paraku, päris elus Christopher Robin Milne ei olnud oma popist Puhhi-lugude kangelase staatusest üldsegi vaimustatud. Tal tuli hoopis kannatada teiste laste pidevat norimist, sest et tema oli ju see Christopher Robin. Veel täiskasvanunagi oli tal tegemist arvukate fännidega kelle jaoks ta oli ikka Puhhi sõber. Nii et oleks, oh oleks ometi vana Milne taibanud raamatupoissi kuidagi teisiti nimetada, oleks Christopher Robini elu tegelikult palju meeldivam olnud.

Või siis üks lugu isiklikust kogemusest. Avaldasime ühe ristsõna, kus pildil oli miski laps. Autori sõnul kuskil väljamaa kohast legaalselt võetud pilt. Ainult et, maailm on tänapäeval küla ja see laps osutus ühe meie maja toimetaja pojaks ning me pidime pahaselt emmelt kuulma, et ristsõna lapse pildiga sattus ka poisi klassikaaslaste kätte ning need nokkisid tema kallal seepärast päris hoolega.

Avalikkuse ette sattumine toob paratamatult kaasa igasugu reaktsioone, ka seda, et kellelegi sa ei meeldi ja keegi ütleb sitasti ja keegi mõistab üldse isemoodi jne, jne. Sestap ma arvan, et lapsest saagu meedias (ka blogimaailmas) staar ikka siis, kui ta ise aru saab, mida see täpsemalt tähendab ja ise seda kõike kaasa teha tahab.

Kusjuures ka siis maksaks vanematel vaikselt toimuval silm peal hoida ja vaadata, et laps ikka mõistaks, mida ta nüüd teeb või ütleb.

Lugesin nimelt mullu talvel mõne Tija sõbratari blogi. Vaatasin, kui pubekalikult avameelsed ja rapsakad need kohati olid. Kui keegi ikka oli loll, siis see röögiti välja, kui armas, siis jälle täiega armas ja seegi hõigati kohe välja. Vahel oli mõni sõbranna ükspäev armas ja teinepäev niiiiiii lollllll, eksole. No nagu pubekatel ikka. Aga ma mõtlesin, et issand, kas see laps ikka tahab viie aasta pärast näha, kuidas ta kõik selle on mõtlematult maailmale vahtida paisanud. Selelle mõeldes neid blogisid ka siinkohal ei lingi.  

Samas, Tija enese pärast ei ole mul mingit muret, kirjutagu ta ise või tema emme. Sest ma tean, et tibi on piisavalt teadlik sellest, mis toimub nii elus kui meedias ja, arvestades tema jäärapäist iseloomu, väljendab oma soove ja arvamusi ka piisavalt kuuldavalt, miska ma ei usu, et temast saaks skandaalita kirjutada midagi, millega ta ise ei nõustu. * 

Muidugi, kui aus olla, siis pole häda ainult lastest  vaid üldse lähedastest kirjutamisega. Ühest küljest on nad ju oluline osa kirjutaja elust, teisalt enamasti nemad ei ole palunud endast blogikangelast teha.

Võtame või näiteks vanemad. Ma olen mitut puhku mõelnud, kui palju neist kirjutada võiksin.

Kevadtalvel juhtus näiteks, et mu emal, kes pidi minema kõigest sapikivide lõikusele, leiti korraga midagi kummalist hoopis kopsus. See osutus küll lihtsalt mingiks väikeseks armiks kunagise kopsupõletiku ajast vist, aga hetkeks tundus, et kõik koledad asjad on võimalikud. Muidugi ajas närvi ja miskitpidi tahtnuks sellest kirjutada. Samas, mu blogi loevad ka mingid paidekad, aga ema ise ei loe. Ja ma kujutasin ette, kuidas talt siis linnapeal küsitakse, et noh, kas on ikka väga paha olla ja issand, kuidas sul läheb jne, jne. Mõtlesin, et parem ikka ei kirjuta.

Või näiteks abikaasad ja elukaaslased. Mina ei kujuta ette, et kui me peaks Vanamehega millegi pärast tülitsema (eks me vahel ikka te seda, milline par ei teeks), siis läheks emb-kumb seda blogisse kuulutama.  Musta pesu mu meelest avalikult ei pesta, mu meelest.

Aga teie, kallid kaasblogijad, kui suurt osa oma lähedaste elust olete nõus kogu ilmaga jagama?

Pildil on päris Christopher Robini mänguloomad, keda meie tunneme Puhhi, Kängu, Iiahi ja Tiigri nime all. Pilt siit.

_________

*Tija, sa ei tohi mind selle iseloomustuse eest mõrvata, onju palun? (:

Lisaks: vabandan, teksti algus oli vahepeal putku pannud.

Kristuse pruudid ja kosjanäljased UFOd

On küll kollane pealkiri, aga ma luban, et allpool tuleb tõesti juttu nii ühtedest kui teistest, kui, Kukupai mahitusel, muustki kummalisest.

1.Hirmuteod ehk kummaline mälestus lapsepõlvest

Väiksena olin pöörane teolemb. Teod olid mu meelest kohutavalt ilusad olendid. Mulle meeldis vaadata, kuidas nad end oma majast välja venitavad, ikka üks sarveke ja teine sarveke, mida uurivalt maailma poole sirutatakse, ja siis tuleb tasakesi keha. Eriti palju oli tigusid sugulaste juures Nõmme aias.

Ükskord aga oli samas aias ka sugulaste hõbepulm, lehtlas pikk laud, külalised karjas ümber ja puha. Eks minul, tatt nagu ma olin, hakkas lauas igav, läksin aeda ja avastasin sealt mõistagi oma nunnud teod. Paar eriti ilusat eksemplari võtsin pihku ja viisin lehtlasse pidulistele vaadata. “Näete, kui armsad!”

Jeebus, naised kilkaisd ja võitlesid oksega, palju ei puudunud, et mõni oleks minestanud. Söögiisu riknes paljudel. Ja mõelda vaid, et tänapäeval sööksid needsamad inimesed arvatavsti samasuguses lauas meelsasti tigusid, et ikka peen värk oleks. (:

2. Issanda ihu sortija ehk kummalisim töö

Kunagi ülikooli ajal tekkis meil kursaõega soov natuke Saksamaad mööda kolistada. Tavaliselt minnakse siis last hoidma, aga et mu kursaõel oli toona karjadena katoliiklikke tuttavaid, pani keegi neist meile pähe kärbse hoopis mõnd kloostrit väisata. Uurisime natuke asja ja selgus, et meid oli lahkesti nõus söötma ja majutama üks benediktiiniklooster Kölni lähedal (pisikohas nimega Neuss). Küsisid, kas me tahame peavarju ja toidu eest maksta või nats tööd teha. Arvasime, et tööd teha.

Kui siis õde Bernharda, kes oli sisuliselt justkui kloostri tegevjuht, meiega nats juttu ajas, leidis ta, et “Tüdrukud, teie intelligentsusega porgandeid istutama ei lähe,” ning saatis meid hoopiski pagaritöökotta. Ainult et seal ei valmistatud niisama leiba vaid oblaate ehk armulaualeibu. Meie ülesanne oli peamiselt istuda ühe pisikese liini taga, mis vaikselt raputades katkised oblaadid tervetest eraldas, kuid vahel jättis mõned ainult natuke servast katki tükid liinile pidama. Need pidime siis meie käsitsi ära noppima. Päris lahe oli, noppisime aga oblaadikesi ja ajasime juttu. Olen üsna kindel, et seesugust liinitööd pole just rahvamassid teinud.

Pilt ongi Neussi pagaritöökojast. Kahjuks mitte mu enda tehtud ja ma ei suuda sellelt väikeselt ja peaaegu selja tagant tehtud fotolt tuvastada, kas noviitsidest pildil on.

Muide, Neussi nunninnad* rääkisid ka loo sellest, kuidas ajakirjaniku lollus võib vahel ka väga kummalisi tulemusi anda. Käinud neil nimelt üks leheneeger, kellele näidati samuti oblaatide valmistamist ja pärast sai ta pildistada Bernhardat arvuti taga. Pärast oli selle pildi allkirjaks, et õde Bernharda disainib arvuti abil oblaatidele moekaid vorme. Ja-jah, lihavõtteks jänkukujuline ja jõuluks kuuse moodi armulaualeib.

3. Kummituslaps ehk kummaline uhuu-elamus

Kord olime Arniga Riias ja käisime pelmeenikas söömas. Seal istus meie kõrvallauas paarike ning nedega koos laps, nii 10-12aastane tüdrukutirts heledate hiiresaba patsidega. Hiljem hotellis näitas Arni mulle, et näe, see paarike, kellega koos sõime, on ka siin. Olidki, aga last ei kuskil. Imestasin, et kuhu nad lapse panid. Arni vastu, et mis lapse, neil polnud ju mingit last. Ma olin, mitte viis minutit vaid tund aega järjest, näinud last, keda tegelikult polnud. Mina jällegi polnud alko-ega narkojoobes. Nii et ma tõesti ei tea, mis see oli. Vahest nad tahtsid väga last või oli neil laps kodus ja nad tema pärast mures ja miski sellest  võttis minu peas reaalse lapse kuju?

4. UFOd saatsid kosja ehk kummalisim abieluettepanek

See lugu on samavõrd kurb, kui jabur. Oli mul kord sõber, kes lapsena saadud peatrauma järel esines midagi skisofreenialaadset. Kord, halvematel aegadel, seisis ta mul ukse taga ja rääkis, et tal on nüüd skafander seljas ja villased sokid jalas ning UFOd tulevad talle kohe järele, aga enne käskinud nad mulle kosja tulla ja et ta nüüd tuligi. Noh, nuta või naera või valmistu UFOga lendama.

5. Haigused, mida olemas polnud kuid mida ma olen kummalisel kombel põdenud

Umbes viiendas klassis läkaköha, mille kohta ei tohtinud öelda, et see on läkaköha, sest selline haigus olla Nõukogude Liidus likvideeritud.

Hiljem, juba keskkooli ajal, aga suutsin enesele hankida keeritsussi. Midagi nii nilbet ei soovitaks verivaenlasele ka, aga pull oli, et ka siis üritas kohalik veterinaar algatuseks väita, et mul peab midagi muud viga olema. Kui siis selgus, et ikka keeritsuss, mis keeritsuss, algas uus veterinaarlik PR-kampaania, mille käigus üritati mu emale väita, et ma pidin ikka olema kellegi kodus tapetud ja veterinaarile ette näitamata siga söönud. Ei olnud. Ainult poest ja ametlikest söömapaikadest pärinevat. Ju ikka mõni oma töö tegemata jättis. Muide, selle ussiloo käigus võeti mult ka nii kuu aega jutti iga päev veeniverd. Peaaegu võinuks vereimemine sõltuvuseks kujuneda.

6. Mmmm…kui omapärane ehk kummalisim roog

Kummalisimat toitu, mida ma seni olen söönud, tutvustas paar nädalat tagasi kodanik Ivar Sild. See nimelt oli toores, külmunud pelmeen. Ivar sõi neid muginal, Arni lasi end ka sama tegema ahvatleda, mina näksasin ka ja pean tunnistama, et polnudki paha.

Kuivõrd kummalisuse meem on ilmselt blogosfääris juba sada ringi teinud, siis edasi anda väga ei oska. Või kui siis Annelile ehk ja miks mitte nende pelmeenide eest ka Ivarile.  

________

*ei ole kirjaviga, on hellitusnimi, mille neile kohemaid andsime, sest nad olid justnimelt nunninnad.

“Vasakäärmuslik” rämps ei hävi!

“Kas sa veel kunagi blogida ka kavatsed,” küsis mult eile üks tuttav. Tõttöelda, ta pole esimene, kes selle kõlvatu küsimusega esineb.

No mis ma oskan öelda. On jah väga pikaks blogipuhkuseks kiskunud. Osa sellest ajast oli muidugi pärispuhkus, mida ma üritasin arvutisse vahtmisega üldse mitte risustada. Üldiselt õnnestus.

Teine blogistamist takistav asjaolu on olnud paratamatu mats-ja-maaühendus-stiilis taaskohanemine tööinimese eluga. See kohutav äpu tunne, et puhkusega oled kõik tööoskused lihtsalt ära unustanud. Kui samaaegselt on veel töömajas uued ülemused ja uued tuuled, mis nii ehk naa tavalisest rohkem tähelepanu nõuavad, siis ei jää ka nagu liiga palju aega internetis tolkneda.

Pealegi, kaks peni võtavad ka aega ja mitte vähe. 

Nii et ma ausõna ei ole jaksanud blogimise tegelda.

See on tõsi. Ja see on samas vale. Täpsemalt pooltõde. Päris õige on öelda, et ma vahepeal ei tahtnud blogisse ridagi kirjutada. Sest et…et…et…noh, ütleme välja, ma suudan ikka nõme õrnhing ka olla.

Mu blogimisisu muutus suhteliselt nullilähedaseks, kui sattusin ühes foorumis, kus am miskipärast vahel harva käin, lugema, et minu blogi olevat vasakäärmuslikuks muutunud. Minu blogi? Vasakäärmuslikuks? Selles mõttes, et äärmuslikuks. Ma, vabandage, jälestan igatmasti äärmuslust.

Sestap ajas see väide mind esmalt naerma. Seejärel aga ajas tulivihaseks. Et, kurat, kui sa ei ole tubli konservatiiv või majanduslikus mõttes liberaal, siis oledki kohe äärmusvasakpoolne? Et nii lihtne ongi äärmuslase silti külge saada.

Teisalt, ega mina ka ei tea. Ehk on mul lihtsalt ebaadekvaatne enesehinnang. Äkki ma olen siis kuidagi äärmuslane. Või mõjun sellisena. Mis tähendab, et mul on lihtsalt puudulik eneseväljendusoskus. Kui nii, siis oleks ehk parem vakka olla. Milleks risustada maailma (olgu või virtuaalset) mingi äärmuslikuna mõjuva mölaga?

Need mõtted tulid viimasena, jäid kõige kauemaks ning mõjusid miskipärast nii, et isegi linnukestest ja lillekestest ei tahtnud nagu väga kirjutada. Kangastus miskipärast pilt, kuidas keegi loeb ja mõtleb, et näe, vahest on need vasakäärmuslased ka päris inimesemoodi, vähemalt linnulaulu kuulavad. Noh, et ma olen nagu mingi ohtlik loom puuris või nii. 

OK, ma saan aru, et see on paranoiline reaktsioon, aga kõigis meis olevat mingi mikroannus paranoiku, räägivad mõned targad.

Igatahes leidsin siis igasugu vabandusi (enamlevinud on ülal kirjeldatud), miks mitte blogida. Uudishimulikele aga vastasin, et küll ma jälle kirjutan, kui aega saan. Kuni tabasin, just täna ja praegu, et kui ma nüüd kohe ei kirjuta, ei kirjuta ma sellesse blogisse enam ridagi. Ei iialgi.

Mis siis ikka, mõtlesin. Äkki polegi vaja. Las see teemaja uks vajub tasakesi kinni ja tolm katab tassipõhju. Las tulevad hallitus ja ämblikuvõrgud ja…nüüüh, eksole.

Ja siis, keset just hoogu koguvat magusat jonni ja enesehaletsust, taipasin, et ma olen ikkagi loll nõiamoor küll. Kohe väga loll. Aga seekord mitte niivõrd Väike Nõid, kuivõrd Kunksmoor, kes, mäletate küll, korstna otsas istus ja haledalt mediteeris, kuidas ta nüüd kohe alla hüppab ja end ära tapab.

Igatahes aitab. Ma tahan selle virtuaalse vaikuse vastu seina visata ja klirisevateks kildudeks lõhkuda. “Vasakäärmuslik” rämps ei hävi ja nõiamoor ronib korstna otsst alla ning seab teemaja taas korda. (:

Teretulemast!

Aga et ma ei ole vahepeal ka eriti blogisid lugenud, pean end vist esmalt blogosfääris toimuvaga taastutvustama. Sestap harjutan algatuseks ilmselt kätt mõne meemiga ja panen kirjaprooviks välja selle nutu ja hala siin. Autoterapiaaks ka, või nii.

Et siis, veelkord, tere jälle.

(kohmetult)

Pildi pääl on Kunksmoor, hetkel küll mitte just korstna otsas õnnetu, vaid oma armsa Trummi käevangus. Pilt tuli siit.