“Vasakäärmuslik” rämps ei hävi!

“Kas sa veel kunagi blogida ka kavatsed,” küsis mult eile üks tuttav. Tõttöelda, ta pole esimene, kes selle kõlvatu küsimusega esineb.

No mis ma oskan öelda. On jah väga pikaks blogipuhkuseks kiskunud. Osa sellest ajast oli muidugi pärispuhkus, mida ma üritasin arvutisse vahtmisega üldse mitte risustada. Üldiselt õnnestus.

Teine blogistamist takistav asjaolu on olnud paratamatu mats-ja-maaühendus-stiilis taaskohanemine tööinimese eluga. See kohutav äpu tunne, et puhkusega oled kõik tööoskused lihtsalt ära unustanud. Kui samaaegselt on veel töömajas uued ülemused ja uued tuuled, mis nii ehk naa tavalisest rohkem tähelepanu nõuavad, siis ei jää ka nagu liiga palju aega internetis tolkneda.

Pealegi, kaks peni võtavad ka aega ja mitte vähe. 

Nii et ma ausõna ei ole jaksanud blogimise tegelda.

See on tõsi. Ja see on samas vale. Täpsemalt pooltõde. Päris õige on öelda, et ma vahepeal ei tahtnud blogisse ridagi kirjutada. Sest et…et…et…noh, ütleme välja, ma suudan ikka nõme õrnhing ka olla.

Mu blogimisisu muutus suhteliselt nullilähedaseks, kui sattusin ühes foorumis, kus am miskipärast vahel harva käin, lugema, et minu blogi olevat vasakäärmuslikuks muutunud. Minu blogi? Vasakäärmuslikuks? Selles mõttes, et äärmuslikuks. Ma, vabandage, jälestan igatmasti äärmuslust.

Sestap ajas see väide mind esmalt naerma. Seejärel aga ajas tulivihaseks. Et, kurat, kui sa ei ole tubli konservatiiv või majanduslikus mõttes liberaal, siis oledki kohe äärmusvasakpoolne? Et nii lihtne ongi äärmuslase silti külge saada.

Teisalt, ega mina ka ei tea. Ehk on mul lihtsalt ebaadekvaatne enesehinnang. Äkki ma olen siis kuidagi äärmuslane. Või mõjun sellisena. Mis tähendab, et mul on lihtsalt puudulik eneseväljendusoskus. Kui nii, siis oleks ehk parem vakka olla. Milleks risustada maailma (olgu või virtuaalset) mingi äärmuslikuna mõjuva mölaga?

Need mõtted tulid viimasena, jäid kõige kauemaks ning mõjusid miskipärast nii, et isegi linnukestest ja lillekestest ei tahtnud nagu väga kirjutada. Kangastus miskipärast pilt, kuidas keegi loeb ja mõtleb, et näe, vahest on need vasakäärmuslased ka päris inimesemoodi, vähemalt linnulaulu kuulavad. Noh, et ma olen nagu mingi ohtlik loom puuris või nii. 

OK, ma saan aru, et see on paranoiline reaktsioon, aga kõigis meis olevat mingi mikroannus paranoiku, räägivad mõned targad.

Igatahes leidsin siis igasugu vabandusi (enamlevinud on ülal kirjeldatud), miks mitte blogida. Uudishimulikele aga vastasin, et küll ma jälle kirjutan, kui aega saan. Kuni tabasin, just täna ja praegu, et kui ma nüüd kohe ei kirjuta, ei kirjuta ma sellesse blogisse enam ridagi. Ei iialgi.

Mis siis ikka, mõtlesin. Äkki polegi vaja. Las see teemaja uks vajub tasakesi kinni ja tolm katab tassipõhju. Las tulevad hallitus ja ämblikuvõrgud ja…nüüüh, eksole.

Ja siis, keset just hoogu koguvat magusat jonni ja enesehaletsust, taipasin, et ma olen ikkagi loll nõiamoor küll. Kohe väga loll. Aga seekord mitte niivõrd Väike Nõid, kuivõrd Kunksmoor, kes, mäletate küll, korstna otsas istus ja haledalt mediteeris, kuidas ta nüüd kohe alla hüppab ja end ära tapab.

Igatahes aitab. Ma tahan selle virtuaalse vaikuse vastu seina visata ja klirisevateks kildudeks lõhkuda. “Vasakäärmuslik” rämps ei hävi ja nõiamoor ronib korstna otsst alla ning seab teemaja taas korda. (:

Teretulemast!

Aga et ma ei ole vahepeal ka eriti blogisid lugenud, pean end vist esmalt blogosfääris toimuvaga taastutvustama. Sestap harjutan algatuseks ilmselt kätt mõne meemiga ja panen kirjaprooviks välja selle nutu ja hala siin. Autoterapiaaks ka, või nii.

Et siis, veelkord, tere jälle.

(kohmetult)

Pildi pääl on Kunksmoor, hetkel küll mitte just korstna otsas õnnetu, vaid oma armsa Trummi käevangus. Pilt tuli siit.