Kristuse pruudid ja kosjanäljased UFOd

On küll kollane pealkiri, aga ma luban, et allpool tuleb tõesti juttu nii ühtedest kui teistest, kui, Kukupai mahitusel, muustki kummalisest.

1.Hirmuteod ehk kummaline mälestus lapsepõlvest

Väiksena olin pöörane teolemb. Teod olid mu meelest kohutavalt ilusad olendid. Mulle meeldis vaadata, kuidas nad end oma majast välja venitavad, ikka üks sarveke ja teine sarveke, mida uurivalt maailma poole sirutatakse, ja siis tuleb tasakesi keha. Eriti palju oli tigusid sugulaste juures Nõmme aias.

Ükskord aga oli samas aias ka sugulaste hõbepulm, lehtlas pikk laud, külalised karjas ümber ja puha. Eks minul, tatt nagu ma olin, hakkas lauas igav, läksin aeda ja avastasin sealt mõistagi oma nunnud teod. Paar eriti ilusat eksemplari võtsin pihku ja viisin lehtlasse pidulistele vaadata. “Näete, kui armsad!”

Jeebus, naised kilkaisd ja võitlesid oksega, palju ei puudunud, et mõni oleks minestanud. Söögiisu riknes paljudel. Ja mõelda vaid, et tänapäeval sööksid needsamad inimesed arvatavsti samasuguses lauas meelsasti tigusid, et ikka peen värk oleks. (:

2. Issanda ihu sortija ehk kummalisim töö

Kunagi ülikooli ajal tekkis meil kursaõega soov natuke Saksamaad mööda kolistada. Tavaliselt minnakse siis last hoidma, aga et mu kursaõel oli toona karjadena katoliiklikke tuttavaid, pani keegi neist meile pähe kärbse hoopis mõnd kloostrit väisata. Uurisime natuke asja ja selgus, et meid oli lahkesti nõus söötma ja majutama üks benediktiiniklooster Kölni lähedal (pisikohas nimega Neuss). Küsisid, kas me tahame peavarju ja toidu eest maksta või nats tööd teha. Arvasime, et tööd teha.

Kui siis õde Bernharda, kes oli sisuliselt justkui kloostri tegevjuht, meiega nats juttu ajas, leidis ta, et “Tüdrukud, teie intelligentsusega porgandeid istutama ei lähe,” ning saatis meid hoopiski pagaritöökotta. Ainult et seal ei valmistatud niisama leiba vaid oblaate ehk armulaualeibu. Meie ülesanne oli peamiselt istuda ühe pisikese liini taga, mis vaikselt raputades katkised oblaadid tervetest eraldas, kuid vahel jättis mõned ainult natuke servast katki tükid liinile pidama. Need pidime siis meie käsitsi ära noppima. Päris lahe oli, noppisime aga oblaadikesi ja ajasime juttu. Olen üsna kindel, et seesugust liinitööd pole just rahvamassid teinud.

Pilt ongi Neussi pagaritöökojast. Kahjuks mitte mu enda tehtud ja ma ei suuda sellelt väikeselt ja peaaegu selja tagant tehtud fotolt tuvastada, kas noviitsidest pildil on.

Muide, Neussi nunninnad* rääkisid ka loo sellest, kuidas ajakirjaniku lollus võib vahel ka väga kummalisi tulemusi anda. Käinud neil nimelt üks leheneeger, kellele näidati samuti oblaatide valmistamist ja pärast sai ta pildistada Bernhardat arvuti taga. Pärast oli selle pildi allkirjaks, et õde Bernharda disainib arvuti abil oblaatidele moekaid vorme. Ja-jah, lihavõtteks jänkukujuline ja jõuluks kuuse moodi armulaualeib.

3. Kummituslaps ehk kummaline uhuu-elamus

Kord olime Arniga Riias ja käisime pelmeenikas söömas. Seal istus meie kõrvallauas paarike ning nedega koos laps, nii 10-12aastane tüdrukutirts heledate hiiresaba patsidega. Hiljem hotellis näitas Arni mulle, et näe, see paarike, kellega koos sõime, on ka siin. Olidki, aga last ei kuskil. Imestasin, et kuhu nad lapse panid. Arni vastu, et mis lapse, neil polnud ju mingit last. Ma olin, mitte viis minutit vaid tund aega järjest, näinud last, keda tegelikult polnud. Mina jällegi polnud alko-ega narkojoobes. Nii et ma tõesti ei tea, mis see oli. Vahest nad tahtsid väga last või oli neil laps kodus ja nad tema pärast mures ja miski sellest  võttis minu peas reaalse lapse kuju?

4. UFOd saatsid kosja ehk kummalisim abieluettepanek

See lugu on samavõrd kurb, kui jabur. Oli mul kord sõber, kes lapsena saadud peatrauma järel esines midagi skisofreenialaadset. Kord, halvematel aegadel, seisis ta mul ukse taga ja rääkis, et tal on nüüd skafander seljas ja villased sokid jalas ning UFOd tulevad talle kohe järele, aga enne käskinud nad mulle kosja tulla ja et ta nüüd tuligi. Noh, nuta või naera või valmistu UFOga lendama.

5. Haigused, mida olemas polnud kuid mida ma olen kummalisel kombel põdenud

Umbes viiendas klassis läkaköha, mille kohta ei tohtinud öelda, et see on läkaköha, sest selline haigus olla Nõukogude Liidus likvideeritud.

Hiljem, juba keskkooli ajal, aga suutsin enesele hankida keeritsussi. Midagi nii nilbet ei soovitaks verivaenlasele ka, aga pull oli, et ka siis üritas kohalik veterinaar algatuseks väita, et mul peab midagi muud viga olema. Kui siis selgus, et ikka keeritsuss, mis keeritsuss, algas uus veterinaarlik PR-kampaania, mille käigus üritati mu emale väita, et ma pidin ikka olema kellegi kodus tapetud ja veterinaarile ette näitamata siga söönud. Ei olnud. Ainult poest ja ametlikest söömapaikadest pärinevat. Ju ikka mõni oma töö tegemata jättis. Muide, selle ussiloo käigus võeti mult ka nii kuu aega jutti iga päev veeniverd. Peaaegu võinuks vereimemine sõltuvuseks kujuneda.

6. Mmmm…kui omapärane ehk kummalisim roog

Kummalisimat toitu, mida ma seni olen söönud, tutvustas paar nädalat tagasi kodanik Ivar Sild. See nimelt oli toores, külmunud pelmeen. Ivar sõi neid muginal, Arni lasi end ka sama tegema ahvatleda, mina näksasin ka ja pean tunnistama, et polnudki paha.

Kuivõrd kummalisuse meem on ilmselt blogosfääris juba sada ringi teinud, siis edasi anda väga ei oska. Või kui siis Annelile ehk ja miks mitte nende pelmeenide eest ka Ivarile.  

________

*ei ole kirjaviga, on hellitusnimi, mille neile kohemaid andsime, sest nad olid justnimelt nunninnad.