Archive for juuli 24, 2008
Lapsed parooli taha peitu – õige otsus! Ehk kuidas blogida lähedastest?
Kukupai ja Epp on otsustanud oma laste elust kõnelevad sissekanded parooli taha peitu panna. Õige otsus, absoluutselt!
Muidugi on lastejutud nunnud lugeda ja nunnud kirjutada. Ja ma usun, et täpselt nii ongi, nagu Epp arvab, et kirjutades oma laste tegemisest, tahavad emmed-issid eeskätt maailma ilusamaks ja paremaks teha. Kusjuures, maailma vahest teevadki. Ainult et laste elu võivad teha hoopis hullemaks.
Kes poleks lugenud “Karupoeg Puhhi”? Kes ei teaks Christopher Robinit? Ja kas pole siis vahva, et vana Milne oma lapse mängumaailmast inspiratsiooni saades midagi nii vahvat ja südamlikku kirjutas?
Paraku, päris elus Christopher Robin Milne ei olnud oma popist Puhhi-lugude kangelase staatusest üldsegi vaimustatud. Tal tuli hoopis kannatada teiste laste pidevat norimist, sest et tema oli ju see Christopher Robin. Veel täiskasvanunagi oli tal tegemist arvukate fännidega kelle jaoks ta oli ikka Puhhi sõber. Nii et oleks, oh oleks ometi vana Milne taibanud raamatupoissi kuidagi teisiti nimetada, oleks Christopher Robini elu tegelikult palju meeldivam olnud.
Või siis üks lugu isiklikust kogemusest. Avaldasime ühe ristsõna, kus pildil oli miski laps. Autori sõnul kuskil väljamaa kohast legaalselt võetud pilt. Ainult et, maailm on tänapäeval küla ja see laps osutus ühe meie maja toimetaja pojaks ning me pidime pahaselt emmelt kuulma, et ristsõna lapse pildiga sattus ka poisi klassikaaslaste kätte ning need nokkisid tema kallal seepärast päris hoolega.
Avalikkuse ette sattumine toob paratamatult kaasa igasugu reaktsioone, ka seda, et kellelegi sa ei meeldi ja keegi ütleb sitasti ja keegi mõistab üldse isemoodi jne, jne. Sestap ma arvan, et lapsest saagu meedias (ka blogimaailmas) staar ikka siis, kui ta ise aru saab, mida see täpsemalt tähendab ja ise seda kõike kaasa teha tahab.
Kusjuures ka siis maksaks vanematel vaikselt toimuval silm peal hoida ja vaadata, et laps ikka mõistaks, mida ta nüüd teeb või ütleb.
Lugesin nimelt mullu talvel mõne Tija sõbratari blogi. Vaatasin, kui pubekalikult avameelsed ja rapsakad need kohati olid. Kui keegi ikka oli loll, siis see röögiti välja, kui armas, siis jälle täiega armas ja seegi hõigati kohe välja. Vahel oli mõni sõbranna ükspäev armas ja teinepäev niiiiiii lollllll, eksole. No nagu pubekatel ikka. Aga ma mõtlesin, et issand, kas see laps ikka tahab viie aasta pärast näha, kuidas ta kõik selle on mõtlematult maailmale vahtida paisanud. Selelle mõeldes neid blogisid ka siinkohal ei lingi.
Samas, Tija enese pärast ei ole mul mingit muret, kirjutagu ta ise või tema emme. Sest ma tean, et tibi on piisavalt teadlik sellest, mis toimub nii elus kui meedias ja, arvestades tema jäärapäist iseloomu, väljendab oma soove ja arvamusi ka piisavalt kuuldavalt, miska ma ei usu, et temast saaks skandaalita kirjutada midagi, millega ta ise ei nõustu. *
Muidugi, kui aus olla, siis pole häda ainult lastest vaid üldse lähedastest kirjutamisega. Ühest küljest on nad ju oluline osa kirjutaja elust, teisalt enamasti nemad ei ole palunud endast blogikangelast teha.
Võtame või näiteks vanemad. Ma olen mitut puhku mõelnud, kui palju neist kirjutada võiksin.
Kevadtalvel juhtus näiteks, et mu emal, kes pidi minema kõigest sapikivide lõikusele, leiti korraga midagi kummalist hoopis kopsus. See osutus küll lihtsalt mingiks väikeseks armiks kunagise kopsupõletiku ajast vist, aga hetkeks tundus, et kõik koledad asjad on võimalikud. Muidugi ajas närvi ja miskitpidi tahtnuks sellest kirjutada. Samas, mu blogi loevad ka mingid paidekad, aga ema ise ei loe. Ja ma kujutasin ette, kuidas talt siis linnapeal küsitakse, et noh, kas on ikka väga paha olla ja issand, kuidas sul läheb jne, jne. Mõtlesin, et parem ikka ei kirjuta.
Või näiteks abikaasad ja elukaaslased. Mina ei kujuta ette, et kui me peaks Vanamehega millegi pärast tülitsema (eks me vahel ikka te seda, milline par ei teeks), siis läheks emb-kumb seda blogisse kuulutama. Musta pesu mu meelest avalikult ei pesta, mu meelest.
Aga teie, kallid kaasblogijad, kui suurt osa oma lähedaste elust olete nõus kogu ilmaga jagama?
Pildil on päris Christopher Robini mänguloomad, keda meie tunneme Puhhi, Kängu, Iiahi ja Tiigri nime all. Pilt siit.
_________
*Tija, sa ei tohi mind selle iseloomustuse eest mõrvata, onju palun? (:
Lisaks: vabandan, teksti algus oli vahepeal putku pannud.
On hiljuti öeldud