Lapsed parooli taha peitu – õige otsus! Ehk kuidas blogida lähedastest?

juuli 24, 2008 at 9:58 e.l. 9 kommentaari

Kukupai ja Epp on otsustanud oma laste elust kõnelevad sissekanded parooli taha peitu panna. Õige otsus, absoluutselt!

Muidugi on lastejutud nunnud lugeda ja nunnud kirjutada. Ja ma usun, et täpselt nii ongi, nagu Epp arvab, et kirjutades oma laste tegemisest, tahavad emmed-issid eeskätt maailma ilusamaks ja paremaks teha. Kusjuures, maailma vahest teevadki. Ainult et laste elu võivad teha hoopis hullemaks.

Kes poleks lugenud “Karupoeg Puhhi”? Kes ei teaks Christopher Robinit? Ja kas pole siis vahva, et vana Milne oma lapse mängumaailmast inspiratsiooni saades midagi nii vahvat ja südamlikku kirjutas?

Paraku, päris elus Christopher Robin Milne ei olnud oma popist Puhhi-lugude kangelase staatusest üldsegi vaimustatud. Tal tuli hoopis kannatada teiste laste pidevat norimist, sest et tema oli ju see Christopher Robin. Veel täiskasvanunagi oli tal tegemist arvukate fännidega kelle jaoks ta oli ikka Puhhi sõber. Nii et oleks, oh oleks ometi vana Milne taibanud raamatupoissi kuidagi teisiti nimetada, oleks Christopher Robini elu tegelikult palju meeldivam olnud.

Või siis üks lugu isiklikust kogemusest. Avaldasime ühe ristsõna, kus pildil oli miski laps. Autori sõnul kuskil väljamaa kohast legaalselt võetud pilt. Ainult et, maailm on tänapäeval küla ja see laps osutus ühe meie maja toimetaja pojaks ning me pidime pahaselt emmelt kuulma, et ristsõna lapse pildiga sattus ka poisi klassikaaslaste kätte ning need nokkisid tema kallal seepärast päris hoolega.

Avalikkuse ette sattumine toob paratamatult kaasa igasugu reaktsioone, ka seda, et kellelegi sa ei meeldi ja keegi ütleb sitasti ja keegi mõistab üldse isemoodi jne, jne. Sestap ma arvan, et lapsest saagu meedias (ka blogimaailmas) staar ikka siis, kui ta ise aru saab, mida see täpsemalt tähendab ja ise seda kõike kaasa teha tahab.

Kusjuures ka siis maksaks vanematel vaikselt toimuval silm peal hoida ja vaadata, et laps ikka mõistaks, mida ta nüüd teeb või ütleb.

Lugesin nimelt mullu talvel mõne Tija sõbratari blogi. Vaatasin, kui pubekalikult avameelsed ja rapsakad need kohati olid. Kui keegi ikka oli loll, siis see röögiti välja, kui armas, siis jälle täiega armas ja seegi hõigati kohe välja. Vahel oli mõni sõbranna ükspäev armas ja teinepäev niiiiiii lollllll, eksole. No nagu pubekatel ikka. Aga ma mõtlesin, et issand, kas see laps ikka tahab viie aasta pärast näha, kuidas ta kõik selle on mõtlematult maailmale vahtida paisanud. Selelle mõeldes neid blogisid ka siinkohal ei lingi.  

Samas, Tija enese pärast ei ole mul mingit muret, kirjutagu ta ise või tema emme. Sest ma tean, et tibi on piisavalt teadlik sellest, mis toimub nii elus kui meedias ja, arvestades tema jäärapäist iseloomu, väljendab oma soove ja arvamusi ka piisavalt kuuldavalt, miska ma ei usu, et temast saaks skandaalita kirjutada midagi, millega ta ise ei nõustu. * 

Muidugi, kui aus olla, siis pole häda ainult lastest  vaid üldse lähedastest kirjutamisega. Ühest küljest on nad ju oluline osa kirjutaja elust, teisalt enamasti nemad ei ole palunud endast blogikangelast teha.

Võtame või näiteks vanemad. Ma olen mitut puhku mõelnud, kui palju neist kirjutada võiksin.

Kevadtalvel juhtus näiteks, et mu emal, kes pidi minema kõigest sapikivide lõikusele, leiti korraga midagi kummalist hoopis kopsus. See osutus küll lihtsalt mingiks väikeseks armiks kunagise kopsupõletiku ajast vist, aga hetkeks tundus, et kõik koledad asjad on võimalikud. Muidugi ajas närvi ja miskitpidi tahtnuks sellest kirjutada. Samas, mu blogi loevad ka mingid paidekad, aga ema ise ei loe. Ja ma kujutasin ette, kuidas talt siis linnapeal küsitakse, et noh, kas on ikka väga paha olla ja issand, kuidas sul läheb jne, jne. Mõtlesin, et parem ikka ei kirjuta.

Või näiteks abikaasad ja elukaaslased. Mina ei kujuta ette, et kui me peaks Vanamehega millegi pärast tülitsema (eks me vahel ikka te seda, milline par ei teeks), siis läheks emb-kumb seda blogisse kuulutama.  Musta pesu mu meelest avalikult ei pesta, mu meelest.

Aga teie, kallid kaasblogijad, kui suurt osa oma lähedaste elust olete nõus kogu ilmaga jagama?

Pildil on päris Christopher Robini mänguloomad, keda meie tunneme Puhhi, Kängu, Iiahi ja Tiigri nime all. Pilt siit.

_________

*Tija, sa ei tohi mind selle iseloomustuse eest mõrvata, onju palun? (:

Lisaks: vabandan, teksti algus oli vahepeal putku pannud.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Kristuse pruudid ja kosjanäljased UFOd Lahkuge, palun!Te haisete!

9 kommentaari Add your own

  • 1. Wild  |  juuli 25, 2008, 12:30 e.l.

    Kommentaarid keerasid kinni v?
    Mulle meeldib viimasena või vähemasti viimaste hulgas kommenteerida, aga alati vist ei õnnestu.

    Pmst oleks ju viisakas jagada just nii suurt osa, kui inimesed ise on nõus jagama.

    Lapsed on millegipärast teine ooper kui muud lähedased.
    Ma ei tea, kas see on mingi kummaline omandi- ja otsustusõigus (avaliku blogimise puhul asja suhtes, mille tagajärgede eest tegelikult ei saa vastutada), aga kirjutisi ja pilte, mida pannakse üles väikeste laste kohta, ei panda üles reeglina teiste pereliikmete, sh suuremate laste osas … ma oletan rahumeeli ja meelevaldselt, et justnimelt viimaste vastuseisu tõttu, mida nad on võimelised arusaadavalt avaldama. Seega minu arvates on ka õige, et nende, kes ehk ei taju täies ulatuses selle tegevuse tähendust ega ütle “ära minust blogi!” blogid on lukus ning võtit nagu oma kodu ukse puhulgi valikuliselt jagatakse.

    Kui on ajad, kus tuleb … no nt vanaemale lusikaga putru sööta, tal kingapaelu siduda ning üldse suures osas tema elu elada, kas sellest blogiks, no kohe detailselt ja järjepidevalt, ilma, et ta teaks või sõnaõigust omaks? Pilte paneks kusagile? Ei? Miks mitte?

    Vasta
  • 2. Kati  |  juuli 25, 2008, 7:58 e.l.

    mul endal tekkis ka juba vahepeal tunne, et keerasin kogemata kommentaarid kinni. 🙂

    a ju siis kõik sügavmõtteliselt (end kõrvatagant sügades) mediteerivad, et kuda on.

    vanaemast pilte ei panda vist seepärast, et see ei tundu nunnu.
    laps tundub,aga keegi ei ütle, et talle enesele see nunnuroll meeldima peab.

    mina isiklikult mäletan, kuidas vanaema mind oma sõbrantsidele aegajalt näitas, ikka ninnunännu kleidikestes ja nii. ausaltöelda, see oli üsna ebameeldiv. õnneks tal ei olnud blogi, kuhu mind riputada.

    Vasta
  • 3. kosmosehipi  |  juuli 25, 2008, 8:46 e.l.

    Seda laste asja vaadatakse reeglina ainult selle külje pealt, kuidas klassikaaslased ja sõbrad võivad norima hakata, kuid selle peale ei tule keegi, et meie kõikvõimas internet on niivõrd kättesaadav ju kõigile ja maailm on sedavõrd haigeid inimesi täis, et mind ei huvita teada saada(mul pole küll veel lapsi, ent siiski), kuidas mõni värdjas mu lapse pilte omale masinasse kogub enese rahuldamiseks.
    Kuna lapsed on nii rikkumata ja süüta, siis mind pahandavad veel eriti need vanemad, kes näiteks orkutisse lisavad oma pisilasest igasuguseid pilte, nende seas ka selliseid, kus laps on alasti. Tule taevas appi!
    Laste piltidega on vist ikkagi sedasi, et kes tahab näha last, las tuleb vaatab ja ma hea meelega näitan, teen isegi albumisse mõned pildid, et lapsel tore ise neid kunagi vaadata ka paberkandjal. Ja kui laps on juba piisavalt suur, et mõistust peaks nagu olema, siis otsustagu ise, mida oma beebipiltidega teeb. Ja isegi see pole seletatav, et lapse vanavanemad on kuskil väljamaal ja kuidas nad muidu näeksid… Lapsega saab külla sõita ja vanavanemad saavad ka külla tulla.
    Ah… Mulle meeldib e-mailide asemel tigukirju ka saata ja saada.

    Vasta
  • 4. Kati  |  juuli 25, 2008, 9:11 e.l.

    mingi beebiportaali tekkimisel vist suisa hoiatati emmesid, et fotod võivad pmst ka pervode kätte sattuda.

    vanavanematele saab muidugist teha ka parooliga blogi või saata pildid meilile, kuid nad juba nii internetiseerunud vanavanemad on.

    Vasta
  • 5. kosmosehipi  |  juuli 25, 2008, 9:18 e.l.

    Ma tahtsin öelda seda, et miski reaalne kontakt võiks ka siiski olla 😛 Kui vanavanemad külla tulevad võib neile ise külla minna, siis saab teha neile eraldi albumi piltidest. Ma olen vist liiga paranoiline ja selle mõtlemisega, et kui esivanemad said ilma beebiportaalideta oma laste kasvatamisega hakkama (ja leian, et sugugi mitte halvasti), saan mina ka. Ma loodan, et kui ma kunagi lapsed saan, siis suudan sama mõtlemise säilitada ning hormoonid ei tee oma töö.

    Vasta
  • 6. Kati  |  juuli 25, 2008, 9:25 e.l.

    nojah, muidugi võiks reaalne kontakt olla. aga kui need vanemad ikka päris teises ilmaotsas on, on vist raske väga tihti külas käia. mõnel võib ju olla pool peret ntx Austraalias või midagi.

    mina isiklikult pole miski infotehnoloogiliste vidinate vastane, aga nende kasutamisel peab teadma, mis sa teed. noh, et ega vikat pole ka halb, aga niita peaks oskama.

    Vasta
  • 7. kosmosehipi  |  juuli 25, 2008, 9:29 e.l.

    Jah 🙂
    Ma kunagi plaanin näiteks minna metsa oma majja elama. Tegelikult olen interneti üle üsna õnnelik, kuna ei kao ära muust maailmast ja saab inemistega suhelda, aga… tahaks neid teinekord näha kah.

    Vasta
  • […] kirjutas blogimisest suures papris, Morgul kirjutas ka ja Kati kirjutas natuke ja paljud teised on ka […]

    Vasta
  • 9. poolhäälne  |  juuli 29, 2008, 7:05 e.l.

    Eks me ise tea, kui lai või kitsas on rada, mis siseilma välisilmast lahutab. Ma tõsi küll, loen väga väheseid blogisid ja väga väheregulaarselt, kuid neid, kuhu kiikan, loen pigemini seepärast, et need inimesed, kes neid peavad, on oma siseilmalt mulle kuidagi lähedased ja huvitavad, et ma tahan teada, mida nemad asjadest arvavad ka meie kokkusaamiste vahepeal või juhul, kui me ei olegi veel kohtunud. Muidugi ei saa keegi keelata neil arvamast oma lähedaste kohta, aga kui jutt langeks tasemele sellel on see (nt kole soeng või paha haigus) ja tollel too (nt uus lexus või kolm armukest), siis ei oleks see jutt enam selline, mida ma lugemas käiksin. Tõsielublogid, mis kajastavad fotorealismi täpsusega kellegi kolmanda pepuvolte, konnasilmi ja uudismoodustisi, oste, kraaklemisi ja muud säärast olmepahna, jäävad minust lugemata, mul on endal see kõik olemas, tänan pakkumast, ma otsin blogindusest midagi muud. Blogi on blogi, aga on olemas Akadeemia ja on olemas Kroonika ja on olemas Cosmo, kõik need on ajakirjad nagu kõik blogid on blogid. Erinevus ei ilmne, kui uurida, mis?, aga ta tuleb välja otsekohe, kui uurida, kuidas?.
    Küsimus, kellest kirjutada, langeb ära, kui kirjutada endast. Ent kui avameelseks, ennast või teisi paljastavaks minna, need on hirmus keerulised asjad ja siin lähtutagu iseenda paremast äratundmisest. Kellel see välja ei kuku, teeb teistele, paraku, liiga. Pahatihti nendele, kes on “omad”, igas aspektis.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuli 2008
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: