Lahkuge, palun!Te haisete!
juuli 25, 2008 at 9:01 e.l. 35 kommentaari
Nojah, on, on kole. Ma olen ise selline hüpesuper lõhnatundlik jobu, kes hakkab öökima enamvähem iga teise haisu peale. Ja ausalt, üks mu elu raskemaid oksega võitlemise hetki oli, kui kodanik asotsiaal hakkas kord mu bussis otse mu nina all vaikselt karastusjooki (loe: odekat) timmima. See lõhnakombinatsioon mõjus ikka ületamatult räigena.
Lahtist tuberkuloosi ma ka mõistagi ei tahaks.
Ometi, see, kas need kodanikud bussis-trammis haisevad, on totaalne pseudoprobleem. Tegelikult on ju häda ikka selles, et meil need kodutud ja haiged üldse on, mitte selles, kus nad on. Võiks ehk pigem tegelda nende inimeseks tagasi aitamise, mitte bussist välja tõstmisega, või mis?
Aga kui keegi siiski usub, et ainus probleem on kellegi bussis haisemine, siis, vabandage, kus peaksid need kodutud prügikastimehed end kaasinimeset rõõmuks hoolega pesema?
Mina isiklikult soovitaksin Ülemiste järve.
Entry filed under: sotsiaalne närv.
35 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Elver | juuli 25, 2008, 10:37 e.l.
Ülemiste järv on muidugi parim valik, sest Tallinna joogivesi on sealt pärit.
2.
Kati | juuli 25, 2008, 10:50 e.l.
Täpselt seda silmas pidades ma Ülemistet soovitasingi.
Iroonia varjus lootuses, et ehk see aitab ilmekalt illustreerida, et probleem ei lahene nina alt ära kaotamisega ja et on ehk ka jabur loota, et assakatel on kuskil luksuslikud vannitoad.
3.
Ingrid | juuli 25, 2008, 12:08 p.l.
Eh, Kati!
See haisev kaassõitja pole pseudoprobleem. Kodututele on loodud pesemisvõimalused kodutute varjupaikades, aga usu või ära usu, enamik ei tahagi end pesta. Ajus on nimelt see puhtusearmastuse keskus suikunud.
Kodutute probleemi eriti palju paremini enam organiseerida ei saa, sest ka vanades heaoluriikides jääb osa ühiskonnaliikmeid alati lindpriideks, ükskõik, missuguseid võimalusi neile ka ei pakutaks.
Üsna taoliseks “mustusearmastajateks” muutuvad ka osa vanainimesi, kellel samuti ajutegevuse degradatsiooni tõttu korraarmastuse keskus lakkab töötamast. Nad ei pese endid ja ei korista oma elukeskkonda. Kui vanainimene selliselt “kustub”, siis on vähemalt vähenenud ka tema liikumisruum ja taolised vanurid ei paista oma tubase eluviisi tõttu silma, alkohoolikud on aga vastikult aktiivsed ja sageli isegi naudivad seda negatiivset reaktsiooni, mida nad kaasreisijais tekitavad.
Tegelikult ei tohiks sellised haisukotid siiski ühistranspordis sõita. 😦
4.
juuni | juuli 25, 2008, 12:09 p.l.
meenus juhtum kooliajast, kus 2 neidu loengu algusest saati lakkamatult omavahel kirju vahetasid ja itsitasid, mispeale lektor kannatuse katkemise järel rahulikult aga resoluutselt segava elemendi poole pöördus: “lahkuge siit, olge kenad, te olete liiga rumalad”.
5.
juuni | juuli 25, 2008, 12:18 p.l.
Ingrid –
ajus on kyll igstsugu keskusi ja sopikesi, punkte ja alasid, aga puhtusepidamise keskust pole veel justkui avastatud.
no jagan minagi Katsi arvamust, et pseudoprobleem ja pirtsutamine see haisuasi. Mõne daami parfüümipilves on niisama raske hingata.
Noorte suitsetajatest nagamanide ja vanatoide süljelärakad tänavatel ja koridorides on märksa jälgim ja ka ohtlikum nähtus.
6.
Kati | juuli 25, 2008, 12:27 p.l.
ingrid,
seda et, neisse öömajadesse ei mahu just väga paljud, nii palju kui mina olen aru saanud.
teiseks, pooltel neist on tõesti sada haigust, sh depressioon, sellega nad ehk enam ei suudagi pesta, kui ka saavad.
mingi osa kodutuid jääb muidugi alati ja kõikjale ja mingit osa inimesi tõesti ei ole võimalik aidata, ometi ei lahenda ju midagi see, kas neid bussis on või mitte. muide, bussi ümber tänaval on nad ikka.
sestap on mu meelest ainus mõistlik lahendus kodutute arvu nii väiksena hoidmine kui võimalik (ennetustööga oleks muidugi parim variant).
ah jaa, nii huvi pärast küsimus kõigile: kui bussis oleks ema imikuga, kes teeb end täis, kui paljud läheks ja paluks neil lahkuda?
7.
Kati | juuli 25, 2008, 12:28 p.l.
juuni,
irw@lektorilugu
8.
Erik | juuli 25, 2008, 1:21 p.l.
Kaua võib nii naiivne olla.
Riik ja abiorganisatsioonid võivad kodutuid ja asotsiaole lõpmatult aidata. Kui inimene on laisk ja ta on harjunud lodeva eluga, siis ta jalgu alla ei võta, isegi püssiaugu ees mitte.
Põrgu. Miks minust pole saanud asotsiaali, luuserit ega joodikut? Miks minust pole saanud närvihaiget, pederatsi, narkomaani ega teiste kulul elavat parasiiti? Teate miks? SEST MA PINGUTAN. Mitte midagi ei saa me niisama, INIMENE peab pingutama, et inimeseks jääda ja mitte langeda alla selle piiri, kus ollakse saast.
Elu ei pea olema lihtne, nagu vasakpoolsed arvavad ja inimene ei pea kandma nimetust INIMENE ilma omapoolsete pingutusteta. “Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!
Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad” räägib juba Piibel. Kus on siin see lihtne elu?!
TÕESTADA, et sa üldse oled midagi väärt. TÕESTADA, et sa väärid õigust elada Eesti vabariigis ja üldse Euroopas. See ei peagi olema kerge. Kes on öelnud, et elu peab olema kerge?
See kui vasakpoolsed nunnutavad joodikuid, pedesid, asotsiaale, narkomaane ajab mind marru. Kaua võib suhtuda täiskasvanud inimestesse kui lastesse? Need kõik inimesed on seal, kus nad on, seda nad pole PIISAVALT PINGUTANUD, et korralikeks inimesteks jääda.
Ma saan aru, kui inimesel on füüsiline puue või muu tervisehäda. Aga terved ja tugevad mehed ja naised, kes lihtsalt ei viitsi piisavalt pingutada – nende suhtes pole minul küll piiska haletsust.
Eestlased on oma loodusrahva loomuliku immuunsuse tõttu kõige värdjaliku vastu, alati laisku põlanud. Miks peaksin mina suhtuma teisiti neisse, kel pole piisavalt võimet pingutada ja kes on alla inimeseks olemise alampiiri langenud?
Ütelge, kõrgauline madam, miks ma peaksin hoolima inimesest, kes ise ei hooli endast ega teistest? Miks?
9.
Ramloff | juuli 25, 2008, 2:00 p.l.
Erik
Kas sa pole mõelnud, et ehk on ka hea südame ja hoolivuse säilitamine pingutus, ehkki sootuks teistsugune pingutus, kui need pingutused, mida sina silmas pead?
Ning kas ei võiks olla ka nii, et ütelda “kui mina olen pingutanud, siis kes ei pinguta see ei ole väärt” on samuti pingutusest loobumine: loobumine pingutusest teist inimest mõista?
10.
Nirti | juuli 25, 2008, 3:55 p.l.
Mina näiteks keeldun uskumast, et mingi kuri “saatus” sunnib inimest odekolonni-viina-benssu-jumal teab mida jooma, prügikastis magama, püksi sittuma ja niimoodi haisema, et seda on kümne meetri kaugusele tunda. Need inimesed lihtsalt tahavadki niimoodi elada ja nad ei viitsi sellest välja tulla. Võimalusi selelst elust pääsemiseks oleks mitmeid, neist kõige banaalsem ja robustsem oleks kiviga mõne peene poe vaateaken sisse lüüa, sisse ronida, poe sisu süüdata ja siis noaga politseinike rünnata. Kasitakse puhtaks, antakse puhtad riided selga, toit nina ette ja katus ka pea kohale päris mitmeks aastaks. Kui esimene kord ei mõika, siis saab seda ju uuesti teha.
Aga seda vangla-trikki ei tehta samal põhjusel miks heade samariitlaste abistamiskatsed porri kukuvad. Vanglas ei saa ju juua. Mu mamma üritas kunagi head inimest mängida ja pakkus paarile sellisele asotsiaalile, kes prügikastides tuhnivad jne, et tulge tehke minu juures tööd, kaevake maad ja lõhkuge puid. Päris mitmest asotsiaalist võttis selle pakkumise vastu vaid üks ja see töötas ka ainult ühe päeva, kui ta selle paarsada krooni “tasu” kätte sai, siis oli ta järgmised kaks päeva kadunud ja viimati nähti teda poest viina ostmas. 🙂
Mis bussis sõitvatesse asotsiaalidesse puutub, siis piletihinda nad nagunii ei maksa 99,99% juhtudel ja ühistranspordi eeskirjad näevad ette, et keelatud on kaassõitjaid häirida ja sõita mustades & määrdunud riietes. Kümne meetri kaugusele leviv kuse, sita, rooja, mäda, pesematuse, hallituse ja roisuhais on kaasõitjaid häiriv faktor. Järelikult tuleks nad bussist nagunii välja kupatada.
Ning mähkmesse tegev imik ja haisev asotsiaal ei ole võrreldavad. Ausalt.
Jah, ma ei ole eriti kaastundlik narkarite, suguhaigete prostituutide (kes ei kasuta kondoomi, irw), joodikute ja paadialuste vastu, kes ei tahagi muutuda. Ma pooldan andeksandmist, aitamist, toetamist ainult sel tingimusel, kui inimene ise tõesti palub abi ja tahab muutuda ja oma elu joonele seada.
Paljud neist seda tahavad? Ma mõtlen reaalselt tahavad ja on nõus pingutama? Näiteks 10 tundi päevas rasket füüsilist tööd tegema mingi abiprogrammi raames, millega neid rehabiliteerida üritatakse?
11.
Ingrid | juuli 25, 2008, 4:33 p.l.
juuni
Et pole puhtusearmastuskeskust ajus?
Mõelda vaid, missugune pettumus!:-((
Kati
Imikute mähkimise tarbeks võiks bussides minu pärast olla või mähkimislauad. Kohatu võrdlus.
Kodutute värgiga olen ma aga pisut lähemalt kokku puutunud (kodutute öömajad jm).
Erik
Korralik inimene, kes lööb jalaga hulkuvat koera, pole peale seda enam korralik.
Ükskõiksus ja küünilisus on sisemine laostumine.
Sellega tahan öelda, et inimese väärikuse ei määra mitte tema puhas ülikond ja suure tööga kätte võidetud karjäär. Väärikuse määrab ära ka inimese suhtumine teise inimesse, empaatiavõime, tolerantsus, halastus ja sisemine rahu.
Sa oled palju vaeva näinud enda nimel.
Aga igal inimesel on omad vaevad. Ja mõne teise inimese sinu jaoks tühisena näiv pingutus võib tema jaoks olla võitlus võimete piiril.
12.
Wild | juuli 25, 2008, 5:04 p.l.
* hääletab nirti kommentaari poolt.
No mis elu see on, isegi asotsiaale ei jäeta rahule ja surutakse neile mingit “õigemat” elulaadi peale… 😛 Nende hulgas on ikka selliseid mudaparme, kes mittesobivat abi liht ei taha. Kellaajad, kaine olemine, kindlad kohustused – äkää, see ei lähe mitte. Aga “head inimesed” ei saa sellest millegipärast aru ja leiavad, et “keegi” peaks neist ikka inimesed tegema.
Bussist olen ma asotsiaalide pärast kümneid kordi välja läinud. See oli veel Pääsküla prügila aegu, kus ma olin sunnitud kasutama 18 bussi ning kui ma oleks ameeriklane, käiks ma siiani psühhoteraapias. Palav suveilm, parm, bussi ümber läinud “Sarvik” – mind ei aja see oksele, mul topib selline kombinatsioon liht pildi tasku kui ma bussist ei välju. Pidev hilinemine, muide, ei ole pseudoprobleem.
13.
Rents | juuli 25, 2008, 5:16 p.l.
Haha, mul on kahju, Erik, et sa pead nii rängalt pingutama, et mitte pederast olla.
Samuti tahaksin lisada, et Eriku lause “eestlased on oma loodusrahva loomuliku immuunsuse tõttu kõige värdjaliku vastu, alati laisku põlanud” on täiesti vale – ma ei tea, kas ta valetab meelega või harimatusest, aga eesti rahvaluules on päris mitu tuntud vallavaest, kellesse ei suhtuta sugugi halvustavalt, vaid isegi teatava respektiga. Neist kuulsaim oli tuntud lause poolest “ma pole tähele pannud, et tööga teenitud leib paremini maitseks”. Tehke siit oma järeldused.
Aga üldiselt olen ma Nirtiga nõus, sest nii kurb, kui see ka ei oleks, on tal kahjuks õigus.
14.
Nirti | juuli 25, 2008, 8:08 p.l.
No kuulge, see Erik on lihtsalt üks pisike paks poiss, kes komplekse välja elab netis räusates ja riista mängides, ärge võtke teda tõsiselt, palun :S
15.
Hundi ulg | juuli 26, 2008, 2:51 e.l.
Erik, väga huvitav oleks Sind tundma õppida – kuidas ja miks saab inimene niisugused mõtted? Tegelikult Sa ka ise vastad sellele – suure pingutuse tulemusel.
16.
märtsijänes | juuli 26, 2008, 8:45 p.l.
seoses lasnamäe bussidega on mul selliseid kogemusi hulgi. üks kõige räigem on vist see, kui teise bussi otsa hakkas ulatuma odoor sellest, kuidas a-kodanik oma pükse mitmesetmendat korda wc-na kasutama hakkas (või oli just enne bussi sisenemist neid sel otstarbel kasutanud). igatahes… kuidas võtta… miks peaks inimene, kes on vähem kui inimvare, hoolima neist, kellel on võimalus “elada”? võimalik, et me ei kujuta ettegi, mismoodi selline eluviis inimest nüristab. võib-olla odekolonni joomisel ja elutingimuste puudumisel kuhtunud meeled ei lasegi vahet tunnetada. pealegi, ehk on selles ka omajagu trotsi – las haistavad – nähke siis, millise ebaõigluse ohver ma olen!
aga see kõik ei tee teiste reisijate olukorda kergemaks.
üldiselt aga – varjupaigad ei võta kõiki vastu, on ülerahvastatud ja on nõus aitama ikkagi neid, kellel on võimalus veel elule ärgata. aga see on väga väike protsent.
17.
Tq | juuli 27, 2008, 11:27 e.l.
njah…
Tähendab, see pesematus ja haisemine on sageli tõesti meditsiiniline probleem. Sageli ka veidi muu probleem, sest ennast saab lihtsamalt pesta ja kuivatada, kui oma riideid. Oma on neil ju enamasti ainult see, mis seljas ja kaasas, midagi kuhugi jätta…
Aga muidu, aidata, toetada… nojah, muidugi. Aga vägisi seda vist siiski teha ei tohiks ja ka muidu on see kuradima keeruline.
Kurja kavatsedes võib head korda saata küll. Paraku ka vastupidi.
18.
Gallacher | juuli 27, 2008, 9:42 p.l.
Olen ise ka töö tõttu asotsiaalidega kokku puutunud. Ühest küljest on mul neist väga kahju ja ma olen nõus, et kui vaja, tuleb ehitada varjupaiku juurde, pakkuda neile maksumaksja kulul suppi jne, anda võimalus pesemiseks jne. Arvan, et paljud meist oleks nõus oma riideid, mida ise ei kanna, annetama vastavatele heategevusorganisatsioonidele, mina sealhulgas.
Aga. Põhiprobleem ongi selles, et ühiskond ei saa seda probleemi kuidagi lahendada, kui inimene ise ei taha. Näiteks praeguste ilusate ilmadega ei lähe ükski bomz varjupaika, kuna hoopis mõnusam on värskes õhus odekat juua. On naiivne arvata, et loome võimalused ja aitame nad kenasti inimeseks tagasi. Kuidas ometi?
19.
heli | juuli 27, 2008, 11:33 p.l.
See on jah päris keeruline probleem, sest… ka mina olen näinud, et mõned inimesed ei taha (aga võibolla ei oska) elada nii, et teised tema valikutest häiritud ei saaks. Ühest küljest võib see olla lootusetus, et miski veel kunagi paremaks minna võiks, teisest küljest võib see olla vajaduse puudus – inimene lihtsalt vegeteeribki oma päevad õhtusse, mõtlemata homsele, sest homne kui tuleb, siis eks näe, mis saab ja kui ei tulegi, siis pole ka sellest miskit.
Seda, et inimest, kes pole aasta otsa kuskil töötanud ja on joonud-hulkunud, enam tööinimeseks lugeda ei saa, olen kuulnud nii mõnegi käest, kes on kodututele hooajatöid pakkunud. Enamus ei tule või kui mõni tulebki, siis maksimaalselt nädalakese töötab, siis aga läheb ja loputab esimese tasu kõrist alla ning rohkem näole ei anna.
Samas ei unusta ma kunagi, kuidas ma kord läksin “klaaskappi” (oli üks selline Kosmose vastas) seinast raha võtma ja avastasin sealt ühe räpasesse mantlisse mähkunud kodutu, kes nurgas kössitas. Eks ma pisut pelgasin teda küll ja ehmatasin korraks, kui olin oma summakese automaadist kätte saanud ning kähku lahkuma valmistusin. Ehmatas mind nimelt see, et kodutu võttis käed põuest soojast. Valmistusin juba oma rahaga hüvasti jätma, ent mees avas mulle ukse ja ütles kerge kummarduse saatel: palun, proua!
Nähes, kuidas eakatel on samuti puhtuse pidamisega suuri probleeme, mõtlen, et äkki kodutud on lihtsalt jõudnud samasse staadiumi, kuhu mõned eakad mingil eluetapil jõuavad – nad ei hooli iseendastki enam sedavõrd, et oma kaaskondsetest jaksata hoolida, nende elujanu on tuhmunud, nende tajud on tuimestunud, seepärast ei tunne nad enam ka haisu, mida levitavad, sestap ei tunne nad ka vajadust ennast pesta ega kasida, nad ei tunne endas vajadust olla ühiskonnale kasulikud, sest neil ei ole selleks hinge- ja vaimujõudu. Ja nad ei vajagi seda.
Meie oleme need, kes tahaks neid teistsugustena näha, küsimata, kas nad teistsugustena (loe: meile sobivatena) poleks äkki õnnetumad, kui nad on praegu. Sest nad häirivad meid oma olemasoluga. Neid endid nad ei häiri, mingil põhjusel on nad valinud just sellise elu. Võibolla nad ühel hetkel pole näinud teisi valikuid, võibolla on nad läinud lihtsalt kergema vastupanu teed, võibolla sada põhjust, kuid on fakt, et nad on ja meie mõistes normaalse inimese moodi elama panna enamust neist enam ei õnnestu. Sest nad lihtsalt ei taha. Järelikult… tuleb nende olemasoluga lihtsalt leppida. Teha nende heaks, mis võimalik, kuid mitte lämmatada neid… seni kuni nemad meid ei lämmata.
20.
Kati | juuli 28, 2008, 8:41 e.l.
kindlasti on kodutute hulgas neid, kes ei saa elatud, tee nende heaks, mis tahad.
aga ma keeldun uskumast, et kõik või tingimata isegi enamik.
kunagi oli etvTartu stuudio teinud Tartu kodututest saate (autor vist oli Aivi Parijõgi). seal olid kaks sõpra, vanemapoolses keskeas meest. üks neist sattus tänavale nii, et ta sai töölt kinga, kuna ettevõte pandi kinni. kuna ta oli mingite üsna spetsiifiliste oskustega töömees, ei saanud ta uut tööd, sest seda, mida tema oskas, polnud vaja. ja ümber õpetada teda ka keegi ei tahtnud, sest oli see aeg, kus eelistati pigem kogemusteta noori, kui vanemapoolseid, kes äkki ei õpi nii ruttu.
no siis tahtis naine ka lahutust ja mees arvas, et korter (muide, tema oma), jääb naisele, et kuidas muidu.
siis püüdis natuke sugulaste juures elada ja tööd otsida, aga tööd ei saanud ja kaua sa jaksad sedasi teiste kukil või kes see jaksab võõrast pidadagi. nii ta siis oligi korraga töötu ja kodutu.
kuidas täpselt sõber tänavale sai, ei mäleta, aga kuidagi sarnaselt.
igatahes nad hoidsid kokku, korjasid koos pudeleid, ja, nuta või naera, unistasid siiralt sellest, et koguvad kord nii palju raha, et kahekesti oma korter osta.
ma arvan, et tõsine probleemi lahendamine ei ole mitte arutelu, kes kus haiseb, ega tegelikult ka rohkem kodutute öömaju ja supikööke, vaid see, kui suudetakse ära hoida selliste inimeste tänavale sattumine.
selleks ei olekski nii palju vaja. natuke ümberõppeprogramme, natuke toetust tööandjale, kui ta sellise mehe võtab. ja meil oleks selle haige ja haisva vennikese asemel täisväärtuslik kodanik, maksumaksja ja ühiskondlise õnne õitsetaja.
21.
heli | juuli 28, 2008, 9:23 e.l.
Siin-seal on ümberõpe korraldatud ja osade hammasrataste vahele jäänud inimeste peal täitsa toimib. Aga see võiks jah kuidagi paremini kättesaadav või korraldatud olla või mis iganes, sest kindlasti on terve vägi töötuid, kes ei tea või ei oska leida või miskit.
Eriti keeruline on pensionieelsesse ikka jõudnutega, keda naljalt enam tööle võtta ei taha või kui võetakse, siis petetakse, st. ametlikult tööle ei vormistata ja pärast lihtsalt palka ei maksta. See lükkab inimese veel sügavamale ja kaobki lootus ja ei nähta enam mõtet millegi nimel pingutada. Sellised inimesed ei lähe kuskile kaebama ka, sest teatakse ette, et jäädakse kaotajaks nagunii.
22.
poolhäälne | juuli 29, 2008, 6:24 e.l.
Selleks hammasrataste vahele jäämiseks on mõistagi vaja ise ka pingutada, ja mitte vähe. Reeglina kulub selleks üpris palju alkoholi. Mõistagi võib tuua näite kellestki üksikust, kel lihtsameelsuse tõttu kõik naha üle kõrvade on sikutanud – seesuguseid inimesi peaks aitama ja toetama sotsiaalabisüsteem. See aga on meie riigis mingi viiendajärguline värk, mille võimalused jäävad tõelistele abivajajatele sageli teadmata ja kus töötavad inimesed eelistavad pahatihti paberikuhjades nokitseda, põhjendades oma mugavust nii nagu oskavad, eeskätt hirmsa ülekoormatusega:) Andku mulle andeks kõik südamega asja juures olevad inimesed, aga on teatud põhjustel selline mulje jäänud ning oleks väga armas teada, et see teps mitte nõnda ei ole.
Ent on olemas teine kategooria, sootuks laiapõhjalisem ja teistsuguse tekkega põhjakiht, keda ei maksa eelnimetet üksikute, kroonilist eluabitust põdevate eranditega sugugi segi ajada. Need on joodikud, kes on maha joonud kõik mis neil on ja nüüd seda viimast, inimeseks olemist maha joovad. Neile ei ole peale viinahimu midagi jäänud, mõned elementaarsed püsisoojasele omased ihufunktsioonid välja arvatud.
Häbitunde on need olendid ammu kuhugi ära kaotanud, ilma selleta lihtsalt joodikuks ei saa. Nende kogu tegevus on suunatud materjali hankimisele, mida alkoholina kasutada või alkoholiks vahetada saaks ning kogu pürgimus järjekordse joobe otsimisele ning meiesuguste halin nende haisu, eelistuste, eluviisi vms üle ei lähe neile absoluutselt korda.
Sellest materjalist ei saa enam inimest, vormitagu seda siis nii heades tingimustes ja kuitahes oskajate kätehelluse, empaatia ja halastusega ning neile ei saa keegi teha suuremat kurja, kui nad ise endile juba teinud on. Parim, mis seesuguste hüvanguks teha saaks, oleks soodustada nende käimist valitud teel, sest inimese kere sellist kohtlemist lõputult ei talu, ei jaksa seda valu vastu panna ning vannub alla. Need isikud tuleks koondada kuhugi varju alla, neile tuleks ühiskonna kulul viina jagada, et nad ei peaks varastama ja ühest linnaotsast teise rändlema, saaksid elada nii nagu soovivad ja võimalikult kiiresti maha kooleksid, lõpetades ainsa tulemusliku meetodi abil laostunud isiksuse eksistentsi.
Ma saan aru, et ajan rõvedat juttu, et teenin hurjutust ja pahameelt. Aga samas on minul õigus elada nii, nagu mina tahan ja miks ei peaks olema temal õigus elada nii, nagu tema tahab? Vaevalt, et asjade selline korraldus ühiskonnale oluliselt kulukam tuleks kui praegune pikaldane viletsus, mida on elamiseks vähe ja suremiseks veelgi vähem ja mis vähemasti üritab jätta ülejäänud ühiskonnale muljet, et keegi kusagil haisvate olenditega tegeleb ja neil ei lasta lihtsalt kärvata, sest uiuiui, see oleks ääretult ebainimlik ja meie ei saaks halastuse üle arutella. Igaühel tuleks teatavaks võtta – kui sa oled sopajoodik, siis ole, ühiskond annab sulle võimaluse ka selleks eneseteostuseks ja kui sa ise midagi parata ei soovi, siis joodetakse sind surnuks kiiresti, mugavalt ja tõhusalt. Jääks ära vajadus varjata oma püüdlusi ja sättumusi, jääks ära vajadus hankida tööd narrides või kurja tehes elatist, jääks ära viinast tõbistunute ravimiskulud, lähedaste alandus ja kannatused kergeneksid ja lüheneksid määratult. No ja kui mainida negatiivset külge, siis jääks sündimata ehk mõni deliiriumist inspireerit luuletus või kunstiteos, aga kas see oleks ikka nii suur kaotus, et selle nimel kannatada kogu vaeva, mis joodikute vägisi viinast eemalhoidmine täna maksab?
23.
poolhäälne | juuli 29, 2008, 6:31 e.l.
Eelnevas ei tahtnud ma sugugi väita, nagu kunstnikud ja kirjainimesed oleksid rohkem joodikud kui mõned teised. Pigemini mõtlesin ma seda, et vaimuprodukti puhul võib viinast väänatud vaimu sünnitis osutuda mõnel juhul intellektuaalselt huvipakkuvaks ja väärtuslikuks, muudel elualadel on padujoodiku produkt selgelt ja üheselt vähemväärtuslik kui mittejoodikul. Ent samas on padujoodiku geniaalsus erand, hääbuva isiksuse viimane viinane õis närbub paratamatuks degeneratsiooniks.
24.
Kati | juuli 29, 2008, 8:57 e.l.
kunagi peeti suisa mingit rahvusvahelist konverentsi teemal looming ja alkohol ja jõuti umbes mingitele sellistele järeldustele, et suured joodikloojad oleksid ilma alkoholismita vahest veel geniaalsemaid asju loonud. igatahes, et jooming ei ole loomingut soodustav tegur.
igasuguse inimsuse maha joonud koll muidugi on kole nähtus. ja tetaud alkoholismistaadiumis ilmselt täiesti pöördumatute ajukahjustustega. sellise tüübi vaiksele enesetapule ei saa tõesti kätt ette panna. aga ma ei ole päris kindel, et inimeste allakäik algab peamiselt alkoholismist. tõenäoliselt on teist sama palju juhte, kus alkoholism on lihtsalt muu allakäigu viimane staadium.
25.
Rents | juuli 29, 2008, 10:46 e.l.
Ma olen poolhäälsega isegi täitsa nõus – ja on ju juba riike, kus narkomaanidele narkootikume jagatakse, et nad varastama ei peaks, ning see on väga positiivseid tulemusi andnud.
26.
Kati | juuli 29, 2008, 11:05 e.l.
aga need muud narkouimaga kaasenvad nähtused pääle varastamise? agresiivsus kaaskodanike suhtes, ntx? kas seda ka narkotsi jagades ära hoitakse. ma saan aru küll, et võõrutusravi on kallim, aga äkki kokkuvõttes ühiskonnale ikkagi ohutum?
27.
Rents | juuli 29, 2008, 11:12 e.l.
Minu meelest enamus neist ei ronikski kodust välja, kui neil piisavalt narkootikume oleks – aga ma ausalt öeldes pole täpselt kursis. Google’st leiab kindlasti selle kohta isegi eestikeelset informatsiooni, aga praegu läheb mul juba kiireks ja ma ei jõua sellega tegeleda.
28.
Kati | juuli 29, 2008, 11:18 e.l.
mingi osa vist vedelseks kodus põrandal jah.
samas mõnd vist tabavad jälitusluulud, mõni tahab linnapeal autoga lennata jne. sõltub vist ka ainest, mida pruugitakse.
29.
poolhäälne | juuli 29, 2008, 3:01 p.l.
Karta on, et võõrutusravi põhineb ikkagi pseudoheadusel, mis teeb teatud sorti seltskonnale neile meelepärase eluviisi viljelemise raskeks ning neid vägisi normaalsuse rajale tagasi püüab suunata. Mõnest asjast on juba aru saadud ja teatud sundraviasutused ära kaotatud – kui paranemiseks, sõltuvustõvest vabanemiseks puudub patsiendi tahe ja aktiivne soov, siis on see puhas raiskamine ja inimesepiinamine. Mis sest, et headuse sildi all.
Võib ju mõtelda, miks inimene pudeli haarab ja sellest enam lahti ei lase. Seda võib ju põhjendada eluraskustega, aga ei mina usu. Mu’gi elu pole teabkui kerge olnd ja põhjust juua leiaks küll ja veel. Nagu ütlesin – eluabituse puhuks peaks olema abivahendid ja tugisüsteemid, ent kes eelistab pingutamise asemel porri heita, sel võiks lasta seda teha ja pakkuda pehmet, sooja pori rohkesti, et põrsal muret poleks.
30.
poolhäälne | juuli 29, 2008, 3:04 p.l.
Kati – kaifialuseid ei lasta linna peale ringi lendama. Tingimuseks peabki olema, et saad oma igapäevase doosi, aga oled kõrge aia taga ja jõllis silmi ringi ei aele.
31.
'ganna | juuli 29, 2008, 3:38 p.l.
Ma võin omalt poolt täiendada: ma ei ei ole kaine peaga kirjutanud yhtki loetavat luuletust & mu lapsed, vannim neist 16, ei ole mind kunagi kainena näinud. & inimesed alailma räägivad mulle, et ma haisevat. Ma ise kyll ei tunne.
St selles vaidluses kõik, mida ma tean, kallutab mind ennast asotsiaalix liigitama.
32.
juuni | juuli 30, 2008, 10:29 e.l.
Ingrid: ” ja küünilisus on sisemine laostumine”
Ingrid: “juuni
Et pole puhtusearmastuskeskust ajus?
Mõelda vaid, missugune pettumus!:-((”
jah?!
33.
poolhäälne | juuli 30, 2008, 10:54 e.l.
Enese ülelõhnastamine on kahtlemata samamoodi jäle probleem, tõepoolest, kuid enamasti tehakse seda ikkagi selleks, et mõnda muud jälki lehka varjata.
Mis puutub asotsiaalidesse ühistranspordis, siis, pardon, kasutan linnatransporti üpris tihti ja kaunis veidral marsruudil, st Balti jaamast kesklinna ja tagasi, mis on kaunis joodikualdis tripp. Ei ole vähemasti trammid nii ropud ühti, nagu püütakse väita. Tegelikult täitsa korras ja puhtad on, tuleb möönda. Aga kui kusagil vähegi võimalik, hakkab see puhtusekummardajate hala peale, kel täiesti võimatu olevat ühissõidukis sõita, nii ropp, nii ropp… Jah, esineb üksikuid haisvaid indiviide ühistranspordis, tuleb tõdeda, kuid enamasti on haisukott paraku tõesti pigem krasnajamaskvaa sees ujund madaam või kõhnemat sorti ebamäärases eas meesolevus, kelle nailonsärk haiseb nii, et üks viks kodutu selle kõrval häbiga pea peaks ära keerama…
Nii et mis puutub kodututesse ÜHISTRANSPORDIS, siis kodulistest? kodustest? kodukatest? haisupommid on selges ülekaalus.
‘ganna – a mis see sulle tähendab?
34.
'ganna | juuli 30, 2008, 1:06 p.l.
poolhäälne — neid kangelaslikult kaineid & kogu ajutegevust juhtiva puhtusekeskusega kodanikke kuulates mul lihtsalt tekib yha suurem mõistmine kodutute vastu. Sest kui inimene peab yhiskonda kuulumisex lahti ytlema kõigest, mis on tema jaox loomulik & mõnus, siis — mis elu see enam on? Kas siis pole rahulikum asjatada kuskil yhiskonna ääreala hämaruses (kuhu pidama jäämine nõuab muidugi yleinimlikku kohanemisvõimet & nutikust) või hoopis selle normidest väljaspool?
Nendest tyypidest, kellega ma kymnekonna aasta eest aeg-ajalt tyhermaal lillelõhnalist (viid raibedele hea viina, keerad korrax pea ära, juba krt on lilled sisse kallatud;) ) jooma sattusin, YXAINUS tahtis tagasi inimyhiskonda. Teda takistas see, et tal ei olnud yhegi riigi kodakondsust ega elukohta. Tema oli neist ka ainsam, kes suutis millegi yle arutleda või mõnd mõtet yle minuti järjest arendada — teised kaanisid oma kraami sisse, tegid mingeid kohmakaid sexuaalsusetaolisi liigutusi või naersid natuke omaette või vahtisid kustuva pilguga oma varbaid & olidki põmm pikali, hea, kui mitte mõnd jäset pidi lõkkes . . .
Tyhermaale ehitati läikiv kaubanduskeskus, sestpeale ma põle neid kedagi enam näinud. Vist põle enam mõtet uskuda ka, et mõni neist elus võix olla. Kui ehk Alexandr (tema ei olnud teile mingi Sasha, tema oli Alexandr), kes nii vääramatult lootis tööle pääseda & mõnd isikuttõendavat dokumenti saada, mingi ime läbi tõesti tööd & kodu pole leidnud.
Yhistransporti ma kusjuures peaaegu ei kasuta. Seal tuleb mingi pilet osta & mul põle enamasti aimugi, kus neid myiaxe, & siis tuleb veel kuidagi välja uurida, mis nummer trammi peale ma lähen, & . . . selle aja peale ma jala olen juba kohal;)
35.
poolhäälne | juuli 30, 2008, 6:48 p.l.
Ma julgen siiski oponeerida selle koha pealt, et loomulik ja mõnus on kaanisid oma kraami sisse, tegid mingeid kohmakaid sexuaalsusetaolisi liigutusi või naersid natuke omaette või vahtisid kustuva pilguga oma varbaid & olidki põmm pikali, hea, kui mitte mõnd jäset pidi lõkkes . . .
Pigem tikun ma arvama, et see on millegi vilets aseaine, kuigi asjaosalised ise võivad seda nimetada põlguseks ennasthävitava tsivilisatsiooni ja silmakirjaliku moraali vastu, protestiks täissöönud tarbimiskultuse suunas või veel miskit kolmat moodi. Pelgaks õigustamiseks see jääbki. Kui enambvähemb inimese moodi elamine nõuab kelleltki loobumist kõigest, mis tema jaoks on meeldiv ja mõnus, siis, paraku, on ta kas väga pahasti kasvanud või on hingi sorteeriv karma teinud näpuvea ja pannud hingekese lihtsalt valesse kesta ja andnud talle valed asjad ajada. Eks tegijal juhtu. Sis pole erilist hullu midagist, kui selline äpardus võimalikult kiiresti likvideerub, on see isegi hea, hinge rännak saab uue alguse ja loota tasub, ju see uus vanast parem saab.
Samavõrd kurb ja kiiret parandamist nõudev on ka olukord, kus inimene peab homoks mitteolemise nimel päevast päeva kohutavalt pingutama ja võitlema millegagi enese sees. Ei ole üks teisest parem, küll aga peab paremaks, mis ei tee teda
a priori paremaks.