Archive for august, 2008

Augustis sünnivad head inimesed!

Kõigepealt muidugi mina ise, eksole. (:

Siis sõber Jaan Ahju alt.

Seejärel mo vanamees, kelle sünnipäevalist ploominapsu just praegu joome.

Ja kui nüüd kella vaadata, siis praegu on juba Larko seesamunegi päev.

Siia oli nüüd plaanitud kiidulaul ja tänase sünnipäevalapse hääde omaduste korralik üles lugemine. Viimasel hetkel aga meenus, kuidas asjaomane isik neid „matusekõnesid“ ei armastavat. Jäägu siis pikk kõne ära. Lihtsalt, palju õnne ja ole terve, sõber!

Punase Viinakuu kolhoosi sadamalinna osakond tõstab nüüd igatahes klaasid härra esimehe terviseks.

Advertisements

august 27, 2008 at 9:54 p.l. 6 kommentaari

Kollaste pealkirjade kaitseks

Blogiilm on hukas, sest käib üks kole kollaste pealkirjade võistlus, arvas üks tumeblond naine, muuhulgas minu eilset juttu näiteks tuues.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis muidugi on sel kollane pealkiri, kohe mahlaselt kollane ja vägagi meelega pandud. Ja kui veel ausamalt rääkida, siis ma ei arva kohe üldse, et kollaseid pealkirju peaks vältima või häbenema.

Kujutlege hetkeks, et seisate keset raeplatsi ja teie ümber tungleb korraga paarsada inimest, kes kõik teid nööbist tirivad, hõlmast sakutavad, midagi kõrva karjuvad ja üldse igal viisil teie tähelepanu püüavad.

Tõenäoliselt kingite te oma väärtuslikku aega neist ühele või kahele, kes teile kuidagi eredalt silma jäävad, ülejäänud raputate lihtsalt maha ja rühite edasi.

Umbes sellises olukorras on iga tänapäeva ülitihedasse infovälja jäätud inimene. Kolm sekundit öeldakse olevat aeg, mis ta selles virr-varris uuele infole pühendab, enne kui tähelepanu hajub. Kolm sekundit, ja kui teda selle aja jooksul miski ei köida, pole enam mingit võimalust märgatud saada.

Nojah, ja öelge nüüd ausalt, kui oleksin eilse sissekande pealkirjastanud näiteks „Simon Bolivari nimeline noorteorkester Helsingis“ või „Sotsiaaltöö ja muusika“ või „ Mõningaid uusi aspekte Stravinski tõlgendamisel“, kas te siis oleksite seda lugenud?

Muhvigi te oleksite. Liiga kuiv, igav, võõristav olnuks see enamikele. Aga „orgasm“ on just selline ilus sõna, mis kolme sekundiga silma jääb.

Muidugi oli mingi osa neid, kes avastades, et edasi otse voodinippidest ei räägitagi, kohe lugemast loobusid. Mingi teine osa aga luges edasi ja avastas ehk ka enda jaoks midagi vahvat või siis vaidles mulle mõttes vastu. Kummalgi juhul sain ma, mida just vaja oligi, ühe mõtte maailma ringi kolama lasta. Mõtte, mille edasi mõtlemisest võib-olla maailm kunagi kenamaks muutub. Loota ju tohib, eksole (:

Muidugi, võiksin ju siidist tiibade plaginal kuhugi elevandiluust torni tõusta ja oodata, igasugusest maailma labasusest määrimata kätega marmorjat laupa siludes, millal mu õilsad sõbrad ja mõttekaaslased tulevad.

Aga milleks? Milleks nämmutada mingeid seisukohti või teadmisi nende hulgas, kellele need ammu tuttavad?

Tahaks hoopis, et keegi avastaks mu kaudu midagi, mida ta muidu ei leiaks, mille peale ise kohe ei tuleks. Näiteks eile sai ehk keegi midagi täitsa uut teada muusikast ja keegi ehk idee, kuidas edukalt sotsiaaltööd teha. Kui see nii oli, on kollane sõnake „orgasm“ oma ülesande igati tänuväärselt täitnud.

Nii et ärgem kartkem kõike kollast, vaid kasutagem seda hoopis millegi hea jaoks ära. Kasvatagem lillikesi sõnnikust, eksole.(:

Jah, muidugi on ka siin piirid. Ei tohi otse valetada ja ei tohi kellelegi haiget teha. „Andrus Ansip: Mul on hea armuke“ ei saa ikka pealkirjaks panna, kui Ansip nii ei ütle. Aga „Andrus Ansip – hea voodikaaslane“ võiks küll panna, ka siis, kui juttu tuleb vaid tema poliitilistest partneritest.

Või mis?

Ettevaatust, küsimus teksti lõpus on põhimõtteliselt sama manipulatiivne, kui kollane pealkiri.

Ja siin üks vandlitornis printsess lohutuseks neile, kel kolekollane maailm täiega ära on visanud

Ja siin üks vandlitornis printsess lohutuseks neile, kel kolekollane maailm täiega ära on visanud

august 27, 2008 at 7:16 p.l. 13 kommentaari

Orgasmist ja maailma päästmisest

Ausõna, need kaks asja on seotud. Ainult ma ei tea, kummast alustada. Orgasmi on vist keeruline ehedalt kirjeldada, alustagem seega maailma päästmisest.

Siis, kui mina sõna otseses mõttes esimesi samme tegin, võttis kaugel Venezuelas üks mees nimega José Antonio Abreu kokku üksteist väga vaestest oludest pärit last ja hakkas nendega koos garaažis muusikat tegema. Ainult et see polnud just eriti ootuspärane garaažibänd. Need lapsed nimelt õppisid mängima klassikalist muusikat, sest Abreu uskus siiralt, pea religioosselt, just see päästabki maailma. Uskus, et muusika on relv vaesuse ja allakäigu vastu, sest see õpetab probleeme lahendama, annab eduelamuse ja õpetab ühiskonnas toime tulema, sest orkester on meeskond, väike ühiskond.

Niisiis, Mozartiga viletsuse, narkomaania, joomarluse ja kuritegevuse vastu? Naiivne tobu? Ei sugugi mitte. Tänaseks on Abreu algatusest saanud riiklik muusikalise kasvatuse programm El Sistema, mis annab muusikalist õpetust 300 000 lapsele ning rahastab 200 noorteorkestri tööd.

Lugu käib nõnda, et üles nopitakse kõik pätakad, kel karu pole kõrvu päris sodiks astunud. Kaheaastased hakkavad õppima muusika põhitõdesid, nagu näiteks, mis on rütm. Kolme-neljastele antakse juba mõni pill pihku ning kuue-seitsmesed põngerjad on vanad kalad, kes pääsevad mängima orkestritesse. Ja et need lapsed on jätkuvalt enamasti pärit väga vaestest oludest, tuuakse nad, kui vaja bussiga muusikatundi ja söödetakse pillimängu kõrval kõhtki täis.

Kes suudaks kokku lugeda lapsi, keda muusika on päästnud tänavalt, vanglasse sattumast või niisama virelemast. Ja räägitakse, et laste vanematelgi on kohati nagu uus elu. Mõni isa näiteks olla joomise maha jätnud, sest korraga on tal pilli mängiv laps, kelle üle rõõmus ja uhke olla.

Ent El Sistemal pole ette näidata ainult edukat sotsiaaltööd vaid ka imelisi muusikalisi saavutusi. Kuulake ainult, kuidas mängib  Simon Bolivari nimeline noorteorkester, mis moodustub El Sistema parimatest parimaist kasvandikest, on, kui Tiia Tederilt laenata muusikute rahvusmeeskond.

Mul oli rõõm ja võimalus kuulata neid täpselt nädal tagasi oma sünnipäeva õhtul Helsingis. Orkestrit juhatas Gustavo Dudamel, noorukene, ent ere täht tänases tippdirigentide taevas ja mõistagi El Sistema kasvandik.

Ja nüüd on koht rääkida orgasmist, sest see tõepoolest oli muusikaline orgasm. Iseäranis see, mida nad tegid Stravinski “Kevadpühitsusega”. Kohati oli mul tunne, et nad ei mängigi pille, vaid lihtsalt hingavad muusikat endast välja. Nii kergelt, rõõmsalt, puhtalt ja loomulikult tuli see kõik neist. See …mmmm ….eh, ma ju ütlesin, et ei saa kirjeldada.

Ületamatult särav hetk oli ka teise lisaloona mängitud Bersnteini “Mambo” , mille kohta mõni kriitik on vahel arvanud, et noored müravad sealjuures pillidega nõnda, et nõrganärvilisem ehk põgeneks selle helipillerkaari eest saalist. Müravad küll, aga keegi ei põgenenud. Hoopis peaaegu näppu viskama hakkas isegi me jahe sugrimugripublik.

Me vanamehega saime isegi oma sugrisest tagasihoidlikkusest sedavõrd üle, et suutsime paarile orkestripoisule, kes meiega koos trammipeatuse poole tulid, juurde astuda ja öelda, kui väga nende mäng meile korda läks.

Ja ma mõtlesin ja mõtlesin, et mis see siis on, mis paneb nad nii imeliselt mängima? Hirm, midagi kaotada, viletsusse tagasi langeda? Ei, kindlasti mitte. Hirmust ei saa nii mängida, nii saab mängida vaid puhtast armastusest. Mulle igatahes tuleb neid kuulates meelde abt Suger, samuti väga vaesest kodust laps, kelle klooster üles kasvatas ja talle hariduse andis. Sellest mehest sai uue arhitektuuristiili – gootika – isa ja ta on oma vajadust kirikut kaunistada põhjendanud umbes nii, et kirik on meie ema ja emale antakse ju parim.

Ma arvan, et Venezuela noorte muusikutega on  sama lugu. Pillimäng on andnud neile elu ilusaima osa ja nemad annavad vastutasuks muusikale (ja muusika kaudu meile kõigile)  parima, mis neil on, oma noorte hingede põhjast tuleva sära ja elurõõmu.  

Igatahes, oli vist parim sünnipäevakink, mille olen elus saanud ja, palun, tooge veel neid sädemeid täis sügavpruunide silmadega päikeselapsi siia halli ja jahedasse ilmanurka.

PS. Kui millalgi vaieldi, kas emapalk või lastetoetus, kohmasin mina, et mu poolest võiks mõlemad ära kaotada ja anda selle raha hoopiski omavalitsustele huvitegevuse toetamiseks. Et lapsed saaksid ka kuskil pärakolkas balletitundi, maalima ja klaverit õppima minna. Vaimustunud vastukaja mu jutt tookord ei leidnud, aga nüüd, El Sistema fenomeni valgel, mõtlen, et ehk see nii halb mõte polnudki.   

Kuula lisaks Tiia Tederi saadet El Sistemast  Palun, kuula tõesti, sest see on hea saade. 

Vaata, mida arvab muusika tegemisest Gustavo Dudamel


Ja siin üks venezuelakate “Mambo” BBC Promsilt. Tehniline kvaliteet teisel küll jube, aga las ta siis olla.

august 26, 2008 at 3:50 p.l. 12 kommentaari

Rämpsul ei ole rahvust

Alustame edgaripäevast. Läksin mina siis nimelt Väikeloomaga parki jalutama. Kuskil pooles pargis tuli vastu tätoveerit jõmm, õllipudel näpus, kaks last ka. Tõmbasin murule ja kutsusin Väikelooma kõrvale istuma, et mine tea, muidu lapsed veel ehmatavad. Jõmm aga, ikka lapsed näppus, võttis, selle asemel, et mööda minna, suuna õkvast minu poole ja kukkus sõimama, et miks mina oma koeralitat pargis jalutan, kui tema siin ka oma lastega käib. Ja tra-ta-taa ja bla-bla-blaa. Mina siis vastu, et pole nagu tema asi mul koerajalutamist keelata, kuni mul koer kinni ja kellelegi kurja ei tee. Nõnda me siis nats jagelesime, kuni jõmm teatas. “Mida sa ülbad siin, arvad, et teil on täna mingi püha, siis võid, jah.”

Uuuups. Mul kukkus karp lahti. Paldiskis pole seni keegi üritanud mingit rahvuskonflikti kütta, ja nüüd siis korraga nii. Ma sain ju aru küll, et asi pole tegelikult mu koeras, vaid selles, et jõmm on hommiku otsa joonud, kogu maailma vihanud ja otsinud võimalust häiriva tähtpäeva puhul kellelegi ära äsada.

Aga ega´s kino sellega lõppenud. Eile oli teine seeria. Asutasin end taas koeraga õue minema, olin just uksel, kui pimedasse trepikotta sisse astuti. Koer aga, oh õnnetust, seepeale korraks haugatas. Kutsusin ta siis tuppa tagasi, et inimene rahus trepist üles saaks. Ukse taga aga hakkas hirmus sõim, millest ma jällegi, mitme mahlase “bljääääädi” vahel eristasin sõnumit minu koeralita halptusest. Kui ma siis vaatama läksin, et mis lahti, avastasin, et ülakorruse trepirinnatisel jaurab koll pargist. See osutus mu naabrinaise uueks poldiks.

Nojah, ega ma pole teda varem näost näkku näinudki. Suht hiljuti sigines ja peamiselt veedab oma aega purjuspäi treppi sõites ja autosse ära kukkudes.

Igatahes jauras ta jälle natuke mu koerte kallal ja siis, mõistes muide suurepäraselt mu eestikeelset kõnet, jõmises: “Räägi minuga vene keelt!”

Kuulge, tere hommikust! Ma räägin küll vene keelt, kui tahan. Kõigi lahkete koeri jalutavate ja kasse toitvate vene mammidega räägin, nii palju, kui oskan, sest nii on lihtsam. Ja lastega, kui vaja. Ja turumüüjat võin ka aidata, kui tal eesti sõna leidmisega raskusi on. Aga üks harimata jõmm, üks mudalabane bljääditaja, ei tule mulle minu kodus kamandaval toonil ütlema, mis keelt mina temaga räägin, eksole.

Jajah. Ma mõistan. Tal on raske elu. Päriselt.

Tätoveeringute järgi on ju näha, paljuke ta juba kinni on istunud. Tööd, vähemalt korralikku, tal vist ka pole. Arveid maksvat see korter igatahes Venemaalt sugulastelt tulevast rahast. Eks ta siis istub nii päevad läbi õlliga teleka ees, imeb endasse kõigi vene kanalite propaganda ja usub siiralt, et all elavad fašistid, kes kasvatavad koeri talle ja tema lastele kallale ässitamiseks. Mis sest, et mina, see kuradi fašist, olin vist esimene, kes kevadel arvas, et ühistu võib aidata tema tšikil kütteperioodi lõpuni soojaarveid maksta küll, et noor ema ja, kuis ta saab jne.

Muidugi, sügavasti sisse hingates ja endale suhkruvett tehes, pean ma kahjuks küll tunnistama, et pronksmehe kammaijaast alates on ka Eesti poliitilises ruumis üsna nüri järjekindlusega taotud mingit puhtatõulise eestlase kuvandit ja kohati (ehk kogemata, loodan) mittetõupuhastele vastandumist, mis muidugi on ka kenake vesi selliste jõmmide veskile.

Aga ikkagi olen ma selle jõmmi šovinistliku jurina peale kuri. Ja natuke hirmul ka, sest järgmisel korral, kui ta täis on, tuleb ja lööb ehk silma siniseks meil kuradi fritsudel.

Samas, ei tahaks kuidagi ise šovinistlikuks jõmmiks muutuda ja hakata uskuma, et sellised need venelased ongi. Ma ju tean, et ei ole. Juba mu teine naaber Vadim, samuti noor kutt, noore naise ja väikese lapsega, on kena ja viisakas ja tore.

Nii ma siis kordan endale, et rämpsul ei ole rahvust, rämpsul ei ole rahvust, rämpsul ei ole rahvust. Rämps on kahjuks üliväga internatsionaalne nähtus.

Igatahes, kui see konkreetne jõmm veel peaks tulema mulle ütlema, mis keelt ma tohin rääkida või mis tähtpäevad siin riigis tohivad olla, siis ma hangin hunniku NATO ja Euroopa Liidu kleepse ja katan nendega aknad ja ukse. Ausõna.

Ühtki arukat venelast, head naabrit, tublit kodanikku, kaaseurooplast, ei peaks see solvama, aga šovinistlik lolljõmm ehk saab sõnumi, et tema sõna ei ole siin see, mida kuulatakse.

august 25, 2008 at 10:20 e.l. 60 kommentaari

Tartu ja Tallinn pole ainsad linnad maailmas, või mis?

Eestikeelne interneedus võib olla enam-vähem surnud, peaaegu keegi ei kirjuta, loe ega räägi. Kõigil tuleb aga kohe eluvaim sisse, kui keegi juhtub tegema juttu Tallinnast või Tartust. Siis on kohe vaidlus lahti ja vaat, et veri väljas. (:

Nojah, igakord kui ma neid Tallinn vs Tartu vaidlusi loen, tekkib mul natukene kummaline tunne, nagu oleks need Eestimaa (või vaat`et kogu maailma) ainsad linnad või ainsad elupaigad üldse. Nimelt ei ütle keegi kunagi, et ah, sõitke ka seenele oma Tallinna ja Tartuga, mulle meeldib hoopis Pärnu või Tõrva või Rakvere näiteks.

Ma pean ausalt ütlema, et kui mina saaksin vabalt, st muretsemata, kuidas tööd teha ja mis korter maksab ja nii edasi ja tagasi, valida paika, kus elada, siis esmalt ma võtaks Nõmme.

Just Nõmme, mitte ülejäänud Tallinna. Sest et Nõmme on kõige enam minu lapsepõlvelinn. Paides on nii paljud asjad, mis mind linnaruumis titena tervitasid hävinud (hävitatud) või ümberehitatud. Nõmmel on enamik neist veel alles. Onkoloogiahaigla park on ikka selline, kui siis, kui leitud roostes rauarisu vaskussiks kuulutasin ja sellega mängisin. Hämariku tänava maja, see mu sugulaste vana, on ikka püsti ja naabnermajagi on vist ikka veel vanamoodi pleekinud roosa. Jaama juures on ikka veel laste mänguväljak ja turg on veel (veel!) vana hea Nõmme turg.

Pealegi ma olen Nõmmel hiljem ju ka kaheksa aastat täiskasvanuelu elanud. Seal on kõik need tänavanurgad, aiapostid ja põõsad, mis mäletavad mu nuttu, naeru, väsimust, kallistamisi ja pistülisid. Nõmme, jah, on ikka veel kodu, mis suudab panna mind nostalgiast niitsatama.

Järgmisena võtaksin Eesti linnadest ehk Haapsalu, Pärnu või Viljandi. Nende elukeskkonna tervikliku nunnususe tõttu. Nad kõik suudavad endast, vähemalt pealtnäha, jätta mulje kui mingist kahekümnedate aastate piltpostkaardist. Kui millestki üliturvalisest, kus aeg voolab natukene teistmoodi ja pikaldasemalt kui mujal.

Veel oleksin ma vist iga kell nõus elama Võsul või Käsmus või siis mõnes muus rannaäärses pisikohas. Mulle nii hullumoodi meeldib mere lähedal, eriti sügisel, talvel ja varakevadel, kui päevitajate hordid merd ja randa ei ründa. Kui vesi on kõrkjates hall ja vait ning kõrkjad ise on tuules nii kollakashaprad ning roostenukrus naeratab tasakesi kõige selle üle.

Ja kui kaugemale kiigata, siis ma võiksin rõõmsalt ja roosalt elada Riias, sest et Riia on Riia on Riia.

Või ehk hoopis Berliinis, sest see linn on ikka veel mu meelest nii mitmekihiline ja pinges kogu oma aja ja looga, et see paneb paratamatult vere soontes paar kraadi tulisemalt keema. Ausalt, ma andestan sellele linnale, et ta on mu ära külmetanud iga jumala kord, kui ma seal olnud olen, ning õpetanud mu isegi sooja piima meega jooma, ehk ma seda küll muidu ja mujal väga vabatahtlikult ei tee.

Ahjaa, ja ma olen tasapisi hakanud armastama seda va ülemere pealinna. Tükk aega ei osanud ma Helsingisse kuidagi eriti suhestuda. Teadsin küll, et ta on ilus. Aga, noh, jah, las ta siis olla.

Kuid ta, saatananahk, on hakanud mind millegagi ära tegema. Tegelikult tean vist, millega. See linn mõjub mulle kuidagi ürghelgelt, kergelt ja turvaliselt. Ma tean küll, et seal kuskil on tegelikult ka kõik seenesöödikud, tabletineelajad, muidu pätid ja vargad, lihtsalt mölakad ja suured sead, nagu kõikjal maailmas. Ja ikkagi, ikkagi minu peas, tunnetes ja mälus on see linn nimelt helge, lahke ning turvaline.

Katsugu keegi nüüd eelnimetatud kohti halvustada. Ma võin küüned välja ajada ja möirata kui haavatud emalõvi.

Aga Tallinn ja Tartu. Noh, Tallinnaga olen ma seotud. Tartut ma ei armasta, aga ega ei vihka ka. Lihtsalt pole teisega mingit südamlikku kontakti saanud. Võitlusse viskuda ei viitsi küll kummagi eest. .

Ausõna, maailmas ei ole ainult kaks linna. (:

Pildi pääl Haapsalu raudteejaam

Pildi pääl Haapsalu raudteejaam

august 24, 2008 at 8:51 p.l. 16 kommentaari

Haritud inimesel pole vaja raamatuid lugeda

On vana tõde, et oma seksuaalelust rääkides inimesed enamasti valetavad. Sõnades on kõik viis korda emasemad, isasemad, ihaldatumad, kogenumad kui tegelikult. Täpselt samamoodi hakatakse valetama, kui jutt on lugemusest, väidab Pierre Bayard, prantsuse kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik.

See tuleb, ütleb Bayard, sellest, et on teatavad (seltskonniti erinevad) kanoonilised tekstid, mida seltskonna liikmed on justkui kohustatud lugema ning lugemata jätmine toob kaasa hukkamõistu. Samuti on lugemusega bluffimise taga arusaam, et raamatust rääkimiseks, sellest arvamuse kujundamiseks peaks justkui olema selle läbi lugenud.

Vale puha, arvab Bayard. Ja küsib, kust õigupoolest tõmmata piir lugemise ja mittelugemise vahel. Kas raamat on loetud, kui seda on lehitsetud? Aga mis siis, kui on tähelepanelikult loetud, aga unustatud? Sest, olgem ausad, teksti unustamine algab paralleelselt selle lugemisega ja kui paljud meist mäletavad täna hästi näiteks kümme aastat tagasi loetud teksti? Kas ei taba meid näiteks lapsepõlves loetud raamatuid lugedes sageli pettumus (ah, ma mäletasin seda kõike hoopis teisiti? Nii et rääkides loetud raamatust, me ei räägi ehk sugugi sellest raamatust, vaid mingist oma peas loodud asendusobjektist?

Või mis siis, kui oleme raamatust ainult kuulnud (teiste arvamusi lugenud), kuid oskame selle ometi paigutada suuremasse kirjandus- ja kultuuriloolisesse konteksti, ehk nagu Bayard ütleb kollektiivsesse raamatukokku.

See, arvab Bayard, ongi oluline. Eks andkem sõna talle endale.

“Haritud inimene peab püüdma tabada suhteid ja seoseid, mitte üht kindlat raamatut, täpselt samamoodi, nagu raudteeliikluse korraldaja peab jälgima rongidevahelisi suhteid ehk teisisõnu marsruutide ristumisi ja võimalikke ümberistumisi, mitte ühe või teise rongi sisu. /…/ kultuurivallas on ideede vahelised seosed palju olulisemad kui ideed ise./…/

Mitte see ei ole haritud inimene, kes on lugenud üht või teist raamatut, vaid see, kes teab, et need moodustavad terviku, kes suudab selle tervikuga hakkama saada ning üht elementi teiste suhtes paigutada.”

Bayard arvab, muide, õrritavalt, et kõige huvitavamat vestlust võivad mingist raamatust pidadagi ehk need kaks, kellest kumbki pole seda teksti tegelikult lugenud.

Ja ta pakub lugemuse tähistamiseks oma klassifikatsiooni ehk lehitsetud teos, unustatud teos, kuuldud teos ning pluss- ja miinusmärgid tähistamaks arvamust, mis kirjutajal sellest teosest on.

See klassifikatsioon meenus mulle, kui vaatasin taas blogosfääris levivaid raamatumeeme, mida kord küll juba täie tõsidusega teinud olen, ja tundsin, et pooltel (eee..eeeps, vist rohkematel) juhtudel peaks leotud raamatu märkima unustatuks, sagedasti ka lehitsetuks, ja, tõepoolest, arvamust raamatute puuduste ja vooruste osas jagub kapaga, ükskama, kas ma neid siis tegelikult lugenud olen või mitte.

Bayardi teksti “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” soovitan aga päris rõõmsasti lehitseda. Uskuge, see mõjub vabastavalt. Pärast seda võib kerge südamega öelda, et näiteks “Tõde ja õigus” on a) geniaalne suurteos, b) ilge saast, ja mõlemat arvamust kenasti põhjendada, mis sest, et hiigeloopust lugenud pole tegelikult suurt keegi. Või on?

august 8, 2008 at 10:08 e.l. 33 kommentaari

Vanad sõnad

Kukupai küsib mulle oluliste vanasõnade kohta. Mõtlesin tiba järele ja minu valik on siin.

Hommik on õhtust targem!

Mõnikord käitub elu nagu ristsõna, mida lahendades inimese aju kuskil lollis kohas ummikusse jookseb. Iga kogenud ristsõnalahendaja teab, et siis ei ole mõtet edasi pongestada. Nii kui nii ei tule midagi välja. Kui aga sama asi hommikul puhanudpäi näppu sattub, käib ajus korraga hele laksakas. No muidugi, see on ju niimoodi, no kuidas ma ei taibanud!

Täpselt sama moodi on muu eluga. Kui mingi ülesanne, suhtlussituatsioon vms ähvardab juhtme kokku lükata, on mõistlik, kui vähegi võimalik, paus teha ja hiljem, värskepäiselt edasi minna. Tulemus on parem ja närve ning eluaega kulub vähem. Nii et kui keegi üritab minuga näiteks tülitseda, siis on vähe lootust, et kohe kaklema hakkan. Tõenäoliselt ütlen, et räägime õige homme.(:

Nagu küla kutsile, nii kuts külale (ja vastupidi).

Olen täheldanud, et suhtumine tõepoolest kultiveerib suhtumist.

Käitu inimesega, nagu tõbras ja oota talt sealjuures vastugi halvimat, no küll ta lööb hambad säärde. Käitu pigem kenasti ja paku peost (moraalselt eeskätt) suhkrut ning kõige hullemgi tigekrants hakkab külg ees tasakesi lähemale nihkuma ega lõrisegi enam. Mõni muidugi on juba piisavalt rikutud loomuga, et peost süüa ja seejärel tagumikust hammustada, kuid enamasti on võimalik kutsid-külad ikka viisakalt suhtlema saada.

Ja veel – nüüd tahaksin, ei teagi, kas mängureegleid rikkuda või täiendada, aga kibelen kangesti kirja panema ka üht vanasõna, mida ma pean üsna rumalaks. Nimelt targem annab järele. Ja lollim jääb alati võitjaks, on selle lause paratamatu lõpp. Hirmus ju, või mis? Ja minu meelest üldse mitte tark, arvestades, et pärast tuleb kõigil selles lollide kujundatud maailmas elada.

Muidugi on mõned õnnelikud juhud, kus saab järele anda nõnda, et lollim teeb oma lolluse ära ja jääb avalikult narriks. Siis võib see järeleandmine kohe kaunis lõbus olla. Aga arusaam, et tark ei vaidle iial vastu ega ürita iial oma tahtmist saada, on minu meelest totakas küll. Võib-olla pole ma lihtsalt eriti tark.

Edasi läheb vanasõnandus seekord järgmistele kodanikele:

wild, Nirti, Tija ja Larko (lootuses ehk koguni mõni kahtlane savolaste ütlemine meie blogosfäärilisse vereringesse saada).

Nagu grammofon koerale ...

...nii koerad grammofonile

august 4, 2008 at 6:01 p.l. 11 kommentaari

Vanemad postitused


On hiljuti kirjutatud

Kalender

august 2008
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031