Vanad sõnad

Kukupai küsib mulle oluliste vanasõnade kohta. Mõtlesin tiba järele ja minu valik on siin.

Hommik on õhtust targem!

Mõnikord käitub elu nagu ristsõna, mida lahendades inimese aju kuskil lollis kohas ummikusse jookseb. Iga kogenud ristsõnalahendaja teab, et siis ei ole mõtet edasi pongestada. Nii kui nii ei tule midagi välja. Kui aga sama asi hommikul puhanudpäi näppu sattub, käib ajus korraga hele laksakas. No muidugi, see on ju niimoodi, no kuidas ma ei taibanud!

Täpselt sama moodi on muu eluga. Kui mingi ülesanne, suhtlussituatsioon vms ähvardab juhtme kokku lükata, on mõistlik, kui vähegi võimalik, paus teha ja hiljem, värskepäiselt edasi minna. Tulemus on parem ja närve ning eluaega kulub vähem. Nii et kui keegi üritab minuga näiteks tülitseda, siis on vähe lootust, et kohe kaklema hakkan. Tõenäoliselt ütlen, et räägime õige homme.(:

Nagu küla kutsile, nii kuts külale (ja vastupidi).

Olen täheldanud, et suhtumine tõepoolest kultiveerib suhtumist.

Käitu inimesega, nagu tõbras ja oota talt sealjuures vastugi halvimat, no küll ta lööb hambad säärde. Käitu pigem kenasti ja paku peost (moraalselt eeskätt) suhkrut ning kõige hullemgi tigekrants hakkab külg ees tasakesi lähemale nihkuma ega lõrisegi enam. Mõni muidugi on juba piisavalt rikutud loomuga, et peost süüa ja seejärel tagumikust hammustada, kuid enamasti on võimalik kutsid-külad ikka viisakalt suhtlema saada.

Ja veel – nüüd tahaksin, ei teagi, kas mängureegleid rikkuda või täiendada, aga kibelen kangesti kirja panema ka üht vanasõna, mida ma pean üsna rumalaks. Nimelt targem annab järele. Ja lollim jääb alati võitjaks, on selle lause paratamatu lõpp. Hirmus ju, või mis? Ja minu meelest üldse mitte tark, arvestades, et pärast tuleb kõigil selles lollide kujundatud maailmas elada.

Muidugi on mõned õnnelikud juhud, kus saab järele anda nõnda, et lollim teeb oma lolluse ära ja jääb avalikult narriks. Siis võib see järeleandmine kohe kaunis lõbus olla. Aga arusaam, et tark ei vaidle iial vastu ega ürita iial oma tahtmist saada, on minu meelest totakas küll. Võib-olla pole ma lihtsalt eriti tark.

Edasi läheb vanasõnandus seekord järgmistele kodanikele:

wild, Nirti, Tija ja Larko (lootuses ehk koguni mõni kahtlane savolaste ütlemine meie blogosfäärilisse vereringesse saada).

Nagu grammofon koerale ...

...nii koerad grammofonile

Ta tuleb!

Võib-olla olen ma hull. Aga võib-olla see ongi nii. Et kõik muutused hakkavad lõhnast. Igatahes nüüd on see siis kohal. Sügise lõhn. Jahe, niiske, puhas. Natuke nukker, natuke ärevakstegev.

Tegelikult oli ta kohal juba mõnd aega, juba selles eelmise nädala suves.

Aga täna hommikul oli ta esimest korda selge ja terav. Üldse, kõik tundus olevat selgem ja teravam, asjalikum. Alles see oli, kui kohtasin hommikul koeraga jalutades vaid mõnd aeglast venivat kodanikku. Täna oli linn rahvast täis. Turu vastas, britiliku halli telliskivimaja ees taris keskealine paar asju autosse, võtmete asjalik kilin taustaks. Emad vedasid lapsi (tule, ma jään hiljaks), üks nahktagis noorepoolne mees astus konkreetsel sammul marsapeatuse poole.

Muide, ega`s ainult inimesed sedasi sebi. “Finlandiaks” ristitud paneelikate man ronis märg kass krabinal elulõnga pidi rõdule ning kaskedel majade ees oli kiire esimesi kollaseid lehti poetada (näete, näete, meil on varsti uued, ilusad kasukad). Ainult pilvedel oli aega nii lõpmata hallilt ja laisalt üle taeva käia. Ehh, pilved, teate te üldse, et on hetki, kus ma teid tõsiselt kadestan, ikka selle veniva lennu pärast.

Ometi olin hoopis osaline selles asjalikkuse vandenõus, mis näikse olevat üleöö puhkenud. Pakkisin ühe punapäise tüdruku kollasesse vihmamantlisse, sõidutasin rongiga linna ja tööle. Nüüd ma veenan seda tüdrukut, et isegi Punase Viinakuu Kolhoosi värsked liikmed peavad nüüd natuke viisakalt kontoris toimetama. Aga õhtul, siis teevad nad sügise saabumise puhul vahest suure klaasi grokki. Igatahes, tere sügis!

Oo, ja ma leidsin mingeid uduseid pilte, tehtud sadamalinnas mullu umbes samal ajal.

sügis lihapoe hoovin

natuke raudteed

turult koju, saatjaks baškiiride kangelase mõtlik pilk

naabrikoera ülitruu austaja, valvel ilmast hoolimata

ehtne nõiamaja, tegelikult siiski Amandus Adamsoni ateljeemuuseum

puul on natuke punast, seinal seevastu sõnum.

kui meil veel "pentagon" oli