Haritud inimesel pole vaja raamatuid lugeda

On vana tõde, et oma seksuaalelust rääkides inimesed enamasti valetavad. Sõnades on kõik viis korda emasemad, isasemad, ihaldatumad, kogenumad kui tegelikult. Täpselt samamoodi hakatakse valetama, kui jutt on lugemusest, väidab Pierre Bayard, prantsuse kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik.

See tuleb, ütleb Bayard, sellest, et on teatavad (seltskonniti erinevad) kanoonilised tekstid, mida seltskonna liikmed on justkui kohustatud lugema ning lugemata jätmine toob kaasa hukkamõistu. Samuti on lugemusega bluffimise taga arusaam, et raamatust rääkimiseks, sellest arvamuse kujundamiseks peaks justkui olema selle läbi lugenud.

Vale puha, arvab Bayard. Ja küsib, kust õigupoolest tõmmata piir lugemise ja mittelugemise vahel. Kas raamat on loetud, kui seda on lehitsetud? Aga mis siis, kui on tähelepanelikult loetud, aga unustatud? Sest, olgem ausad, teksti unustamine algab paralleelselt selle lugemisega ja kui paljud meist mäletavad täna hästi näiteks kümme aastat tagasi loetud teksti? Kas ei taba meid näiteks lapsepõlves loetud raamatuid lugedes sageli pettumus (ah, ma mäletasin seda kõike hoopis teisiti? Nii et rääkides loetud raamatust, me ei räägi ehk sugugi sellest raamatust, vaid mingist oma peas loodud asendusobjektist?

Või mis siis, kui oleme raamatust ainult kuulnud (teiste arvamusi lugenud), kuid oskame selle ometi paigutada suuremasse kirjandus- ja kultuuriloolisesse konteksti, ehk nagu Bayard ütleb kollektiivsesse raamatukokku.

See, arvab Bayard, ongi oluline. Eks andkem sõna talle endale.

“Haritud inimene peab püüdma tabada suhteid ja seoseid, mitte üht kindlat raamatut, täpselt samamoodi, nagu raudteeliikluse korraldaja peab jälgima rongidevahelisi suhteid ehk teisisõnu marsruutide ristumisi ja võimalikke ümberistumisi, mitte ühe või teise rongi sisu. /…/ kultuurivallas on ideede vahelised seosed palju olulisemad kui ideed ise./…/

Mitte see ei ole haritud inimene, kes on lugenud üht või teist raamatut, vaid see, kes teab, et need moodustavad terviku, kes suudab selle tervikuga hakkama saada ning üht elementi teiste suhtes paigutada.”

Bayard arvab, muide, õrritavalt, et kõige huvitavamat vestlust võivad mingist raamatust pidadagi ehk need kaks, kellest kumbki pole seda teksti tegelikult lugenud.

Ja ta pakub lugemuse tähistamiseks oma klassifikatsiooni ehk lehitsetud teos, unustatud teos, kuuldud teos ning pluss- ja miinusmärgid tähistamaks arvamust, mis kirjutajal sellest teosest on.

See klassifikatsioon meenus mulle, kui vaatasin taas blogosfääris levivaid raamatumeeme, mida kord küll juba täie tõsidusega teinud olen, ja tundsin, et pooltel (eee..eeeps, vist rohkematel) juhtudel peaks leotud raamatu märkima unustatuks, sagedasti ka lehitsetuks, ja, tõepoolest, arvamust raamatute puuduste ja vooruste osas jagub kapaga, ükskama, kas ma neid siis tegelikult lugenud olen või mitte.

Bayardi teksti “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” soovitan aga päris rõõmsasti lehitseda. Uskuge, see mõjub vabastavalt. Pärast seda võib kerge südamega öelda, et näiteks “Tõde ja õigus” on a) geniaalne suurteos, b) ilge saast, ja mõlemat arvamust kenasti põhjendada, mis sest, et hiigeloopust lugenud pole tegelikult suurt keegi. Või on?