Tartu ja Tallinn pole ainsad linnad maailmas, või mis?

Eestikeelne interneedus võib olla enam-vähem surnud, peaaegu keegi ei kirjuta, loe ega räägi. Kõigil tuleb aga kohe eluvaim sisse, kui keegi juhtub tegema juttu Tallinnast või Tartust. Siis on kohe vaidlus lahti ja vaat, et veri väljas. (:

Nojah, igakord kui ma neid Tallinn vs Tartu vaidlusi loen, tekkib mul natukene kummaline tunne, nagu oleks need Eestimaa (või vaat`et kogu maailma) ainsad linnad või ainsad elupaigad üldse. Nimelt ei ütle keegi kunagi, et ah, sõitke ka seenele oma Tallinna ja Tartuga, mulle meeldib hoopis Pärnu või Tõrva või Rakvere näiteks.

Ma pean ausalt ütlema, et kui mina saaksin vabalt, st muretsemata, kuidas tööd teha ja mis korter maksab ja nii edasi ja tagasi, valida paika, kus elada, siis esmalt ma võtaks Nõmme.

Just Nõmme, mitte ülejäänud Tallinna. Sest et Nõmme on kõige enam minu lapsepõlvelinn. Paides on nii paljud asjad, mis mind linnaruumis titena tervitasid hävinud (hävitatud) või ümberehitatud. Nõmmel on enamik neist veel alles. Onkoloogiahaigla park on ikka selline, kui siis, kui leitud roostes rauarisu vaskussiks kuulutasin ja sellega mängisin. Hämariku tänava maja, see mu sugulaste vana, on ikka püsti ja naabnermajagi on vist ikka veel vanamoodi pleekinud roosa. Jaama juures on ikka veel laste mänguväljak ja turg on veel (veel!) vana hea Nõmme turg.

Pealegi ma olen Nõmmel hiljem ju ka kaheksa aastat täiskasvanuelu elanud. Seal on kõik need tänavanurgad, aiapostid ja põõsad, mis mäletavad mu nuttu, naeru, väsimust, kallistamisi ja pistülisid. Nõmme, jah, on ikka veel kodu, mis suudab panna mind nostalgiast niitsatama.

Järgmisena võtaksin Eesti linnadest ehk Haapsalu, Pärnu või Viljandi. Nende elukeskkonna tervikliku nunnususe tõttu. Nad kõik suudavad endast, vähemalt pealtnäha, jätta mulje kui mingist kahekümnedate aastate piltpostkaardist. Kui millestki üliturvalisest, kus aeg voolab natukene teistmoodi ja pikaldasemalt kui mujal.

Veel oleksin ma vist iga kell nõus elama Võsul või Käsmus või siis mõnes muus rannaäärses pisikohas. Mulle nii hullumoodi meeldib mere lähedal, eriti sügisel, talvel ja varakevadel, kui päevitajate hordid merd ja randa ei ründa. Kui vesi on kõrkjates hall ja vait ning kõrkjad ise on tuules nii kollakashaprad ning roostenukrus naeratab tasakesi kõige selle üle.

Ja kui kaugemale kiigata, siis ma võiksin rõõmsalt ja roosalt elada Riias, sest et Riia on Riia on Riia.

Või ehk hoopis Berliinis, sest see linn on ikka veel mu meelest nii mitmekihiline ja pinges kogu oma aja ja looga, et see paneb paratamatult vere soontes paar kraadi tulisemalt keema. Ausalt, ma andestan sellele linnale, et ta on mu ära külmetanud iga jumala kord, kui ma seal olnud olen, ning õpetanud mu isegi sooja piima meega jooma, ehk ma seda küll muidu ja mujal väga vabatahtlikult ei tee.

Ahjaa, ja ma olen tasapisi hakanud armastama seda va ülemere pealinna. Tükk aega ei osanud ma Helsingisse kuidagi eriti suhestuda. Teadsin küll, et ta on ilus. Aga, noh, jah, las ta siis olla.

Kuid ta, saatananahk, on hakanud mind millegagi ära tegema. Tegelikult tean vist, millega. See linn mõjub mulle kuidagi ürghelgelt, kergelt ja turvaliselt. Ma tean küll, et seal kuskil on tegelikult ka kõik seenesöödikud, tabletineelajad, muidu pätid ja vargad, lihtsalt mölakad ja suured sead, nagu kõikjal maailmas. Ja ikkagi, ikkagi minu peas, tunnetes ja mälus on see linn nimelt helge, lahke ning turvaline.

Katsugu keegi nüüd eelnimetatud kohti halvustada. Ma võin küüned välja ajada ja möirata kui haavatud emalõvi.

Aga Tallinn ja Tartu. Noh, Tallinnaga olen ma seotud. Tartut ma ei armasta, aga ega ei vihka ka. Lihtsalt pole teisega mingit südamlikku kontakti saanud. Võitlusse viskuda ei viitsi küll kummagi eest. .

Ausõna, maailmas ei ole ainult kaks linna. (:

Pildi pääl Haapsalu raudteejaam