Rämpsul ei ole rahvust

Alustame edgaripäevast. Läksin mina siis nimelt Väikeloomaga parki jalutama. Kuskil pooles pargis tuli vastu tätoveerit jõmm, õllipudel näpus, kaks last ka. Tõmbasin murule ja kutsusin Väikelooma kõrvale istuma, et mine tea, muidu lapsed veel ehmatavad. Jõmm aga, ikka lapsed näppus, võttis, selle asemel, et mööda minna, suuna õkvast minu poole ja kukkus sõimama, et miks mina oma koeralitat pargis jalutan, kui tema siin ka oma lastega käib. Ja tra-ta-taa ja bla-bla-blaa. Mina siis vastu, et pole nagu tema asi mul koerajalutamist keelata, kuni mul koer kinni ja kellelegi kurja ei tee. Nõnda me siis nats jagelesime, kuni jõmm teatas. “Mida sa ülbad siin, arvad, et teil on täna mingi püha, siis võid, jah.”

Uuuups. Mul kukkus karp lahti. Paldiskis pole seni keegi üritanud mingit rahvuskonflikti kütta, ja nüüd siis korraga nii. Ma sain ju aru küll, et asi pole tegelikult mu koeras, vaid selles, et jõmm on hommiku otsa joonud, kogu maailma vihanud ja otsinud võimalust häiriva tähtpäeva puhul kellelegi ära äsada.

Aga ega´s kino sellega lõppenud. Eile oli teine seeria. Asutasin end taas koeraga õue minema, olin just uksel, kui pimedasse trepikotta sisse astuti. Koer aga, oh õnnetust, seepeale korraks haugatas. Kutsusin ta siis tuppa tagasi, et inimene rahus trepist üles saaks. Ukse taga aga hakkas hirmus sõim, millest ma jällegi, mitme mahlase “bljääääädi” vahel eristasin sõnumit minu koeralita halptusest. Kui ma siis vaatama läksin, et mis lahti, avastasin, et ülakorruse trepirinnatisel jaurab koll pargist. See osutus mu naabrinaise uueks poldiks.

Nojah, ega ma pole teda varem näost näkku näinudki. Suht hiljuti sigines ja peamiselt veedab oma aega purjuspäi treppi sõites ja autosse ära kukkudes.

Igatahes jauras ta jälle natuke mu koerte kallal ja siis, mõistes muide suurepäraselt mu eestikeelset kõnet, jõmises: “Räägi minuga vene keelt!”

Kuulge, tere hommikust! Ma räägin küll vene keelt, kui tahan. Kõigi lahkete koeri jalutavate ja kasse toitvate vene mammidega räägin, nii palju, kui oskan, sest nii on lihtsam. Ja lastega, kui vaja. Ja turumüüjat võin ka aidata, kui tal eesti sõna leidmisega raskusi on. Aga üks harimata jõmm, üks mudalabane bljääditaja, ei tule mulle minu kodus kamandaval toonil ütlema, mis keelt mina temaga räägin, eksole.

Jajah. Ma mõistan. Tal on raske elu. Päriselt.

Tätoveeringute järgi on ju näha, paljuke ta juba kinni on istunud. Tööd, vähemalt korralikku, tal vist ka pole. Arveid maksvat see korter igatahes Venemaalt sugulastelt tulevast rahast. Eks ta siis istub nii päevad läbi õlliga teleka ees, imeb endasse kõigi vene kanalite propaganda ja usub siiralt, et all elavad fašistid, kes kasvatavad koeri talle ja tema lastele kallale ässitamiseks. Mis sest, et mina, see kuradi fašist, olin vist esimene, kes kevadel arvas, et ühistu võib aidata tema tšikil kütteperioodi lõpuni soojaarveid maksta küll, et noor ema ja, kuis ta saab jne.

Muidugi, sügavasti sisse hingates ja endale suhkruvett tehes, pean ma kahjuks küll tunnistama, et pronksmehe kammaijaast alates on ka Eesti poliitilises ruumis üsna nüri järjekindlusega taotud mingit puhtatõulise eestlase kuvandit ja kohati (ehk kogemata, loodan) mittetõupuhastele vastandumist, mis muidugi on ka kenake vesi selliste jõmmide veskile.

Aga ikkagi olen ma selle jõmmi šovinistliku jurina peale kuri. Ja natuke hirmul ka, sest järgmisel korral, kui ta täis on, tuleb ja lööb ehk silma siniseks meil kuradi fritsudel.

Samas, ei tahaks kuidagi ise šovinistlikuks jõmmiks muutuda ja hakata uskuma, et sellised need venelased ongi. Ma ju tean, et ei ole. Juba mu teine naaber Vadim, samuti noor kutt, noore naise ja väikese lapsega, on kena ja viisakas ja tore.

Nii ma siis kordan endale, et rämpsul ei ole rahvust, rämpsul ei ole rahvust, rämpsul ei ole rahvust. Rämps on kahjuks üliväga internatsionaalne nähtus.

Igatahes, kui see konkreetne jõmm veel peaks tulema mulle ütlema, mis keelt ma tohin rääkida või mis tähtpäevad siin riigis tohivad olla, siis ma hangin hunniku NATO ja Euroopa Liidu kleepse ja katan nendega aknad ja ukse. Ausõna.

Ühtki arukat venelast, head naabrit, tublit kodanikku, kaaseurooplast, ei peaks see solvama, aga šovinistlik lolljõmm ehk saab sõnumi, et tema sõna ei ole siin see, mida kuulatakse.