Orgasmist ja maailma päästmisest

Ausõna, need kaks asja on seotud. Ainult ma ei tea, kummast alustada. Orgasmi on vist keeruline ehedalt kirjeldada, alustagem seega maailma päästmisest.

Siis, kui mina sõna otseses mõttes esimesi samme tegin, võttis kaugel Venezuelas üks mees nimega José Antonio Abreu kokku üksteist väga vaestest oludest pärit last ja hakkas nendega koos garaažis muusikat tegema. Ainult et see polnud just eriti ootuspärane garaažibänd. Need lapsed nimelt õppisid mängima klassikalist muusikat, sest Abreu uskus siiralt, pea religioosselt, just see päästabki maailma. Uskus, et muusika on relv vaesuse ja allakäigu vastu, sest see õpetab probleeme lahendama, annab eduelamuse ja õpetab ühiskonnas toime tulema, sest orkester on meeskond, väike ühiskond.

Niisiis, Mozartiga viletsuse, narkomaania, joomarluse ja kuritegevuse vastu? Naiivne tobu? Ei sugugi mitte. Tänaseks on Abreu algatusest saanud riiklik muusikalise kasvatuse programm El Sistema, mis annab muusikalist õpetust 300 000 lapsele ning rahastab 200 noorteorkestri tööd.

Lugu käib nõnda, et üles nopitakse kõik pätakad, kel karu pole kõrvu päris sodiks astunud. Kaheaastased hakkavad õppima muusika põhitõdesid, nagu näiteks, mis on rütm. Kolme-neljastele antakse juba mõni pill pihku ning kuue-seitsmesed põngerjad on vanad kalad, kes pääsevad mängima orkestritesse. Ja et need lapsed on jätkuvalt enamasti pärit väga vaestest oludest, tuuakse nad, kui vaja bussiga muusikatundi ja söödetakse pillimängu kõrval kõhtki täis.

Kes suudaks kokku lugeda lapsi, keda muusika on päästnud tänavalt, vanglasse sattumast või niisama virelemast. Ja räägitakse, et laste vanematelgi on kohati nagu uus elu. Mõni isa näiteks olla joomise maha jätnud, sest korraga on tal pilli mängiv laps, kelle üle rõõmus ja uhke olla.

Ent El Sistemal pole ette näidata ainult edukat sotsiaaltööd vaid ka imelisi muusikalisi saavutusi. Kuulake ainult, kuidas mängib  Simon Bolivari nimeline noorteorkester, mis moodustub El Sistema parimatest parimaist kasvandikest, on, kui Tiia Tederilt laenata muusikute rahvusmeeskond.

Mul oli rõõm ja võimalus kuulata neid täpselt nädal tagasi oma sünnipäeva õhtul Helsingis. Orkestrit juhatas Gustavo Dudamel, noorukene, ent ere täht tänases tippdirigentide taevas ja mõistagi El Sistema kasvandik.

Ja nüüd on koht rääkida orgasmist, sest see tõepoolest oli muusikaline orgasm. Iseäranis see, mida nad tegid Stravinski “Kevadpühitsusega”. Kohati oli mul tunne, et nad ei mängigi pille, vaid lihtsalt hingavad muusikat endast välja. Nii kergelt, rõõmsalt, puhtalt ja loomulikult tuli see kõik neist. See …mmmm ….eh, ma ju ütlesin, et ei saa kirjeldada.

Ületamatult särav hetk oli ka teise lisaloona mängitud Bersnteini “Mambo” , mille kohta mõni kriitik on vahel arvanud, et noored müravad sealjuures pillidega nõnda, et nõrganärvilisem ehk põgeneks selle helipillerkaari eest saalist. Müravad küll, aga keegi ei põgenenud. Hoopis peaaegu näppu viskama hakkas isegi me jahe sugrimugripublik.

Me vanamehega saime isegi oma sugrisest tagasihoidlikkusest sedavõrd üle, et suutsime paarile orkestripoisule, kes meiega koos trammipeatuse poole tulid, juurde astuda ja öelda, kui väga nende mäng meile korda läks.

Ja ma mõtlesin ja mõtlesin, et mis see siis on, mis paneb nad nii imeliselt mängima? Hirm, midagi kaotada, viletsusse tagasi langeda? Ei, kindlasti mitte. Hirmust ei saa nii mängida, nii saab mängida vaid puhtast armastusest. Mulle igatahes tuleb neid kuulates meelde abt Suger, samuti väga vaesest kodust laps, kelle klooster üles kasvatas ja talle hariduse andis. Sellest mehest sai uue arhitektuuristiili – gootika – isa ja ta on oma vajadust kirikut kaunistada põhjendanud umbes nii, et kirik on meie ema ja emale antakse ju parim.

Ma arvan, et Venezuela noorte muusikutega on  sama lugu. Pillimäng on andnud neile elu ilusaima osa ja nemad annavad vastutasuks muusikale (ja muusika kaudu meile kõigile)  parima, mis neil on, oma noorte hingede põhjast tuleva sära ja elurõõmu.  

Igatahes, oli vist parim sünnipäevakink, mille olen elus saanud ja, palun, tooge veel neid sädemeid täis sügavpruunide silmadega päikeselapsi siia halli ja jahedasse ilmanurka.

PS. Kui millalgi vaieldi, kas emapalk või lastetoetus, kohmasin mina, et mu poolest võiks mõlemad ära kaotada ja anda selle raha hoopiski omavalitsustele huvitegevuse toetamiseks. Et lapsed saaksid ka kuskil pärakolkas balletitundi, maalima ja klaverit õppima minna. Vaimustunud vastukaja mu jutt tookord ei leidnud, aga nüüd, El Sistema fenomeni valgel, mõtlen, et ehk see nii halb mõte polnudki.   

Kuula lisaks Tiia Tederi saadet El Sistemast  Palun, kuula tõesti, sest see on hea saade. 

Vaata, mida arvab muusika tegemisest Gustavo Dudamel

Ja siin üks venezuelakate “Mambo” BBC Promsilt. Tehniline kvaliteet teisel küll jube, aga las ta siis olla.