Orgasmist ja maailma päästmisest

august 26, 2008 at 3:50 p.l. 12 kommentaari

Ausõna, need kaks asja on seotud. Ainult ma ei tea, kummast alustada. Orgasmi on vist keeruline ehedalt kirjeldada, alustagem seega maailma päästmisest.

Siis, kui mina sõna otseses mõttes esimesi samme tegin, võttis kaugel Venezuelas üks mees nimega José Antonio Abreu kokku üksteist väga vaestest oludest pärit last ja hakkas nendega koos garaažis muusikat tegema. Ainult et see polnud just eriti ootuspärane garaažibänd. Need lapsed nimelt õppisid mängima klassikalist muusikat, sest Abreu uskus siiralt, pea religioosselt, just see päästabki maailma. Uskus, et muusika on relv vaesuse ja allakäigu vastu, sest see õpetab probleeme lahendama, annab eduelamuse ja õpetab ühiskonnas toime tulema, sest orkester on meeskond, väike ühiskond.

Niisiis, Mozartiga viletsuse, narkomaania, joomarluse ja kuritegevuse vastu? Naiivne tobu? Ei sugugi mitte. Tänaseks on Abreu algatusest saanud riiklik muusikalise kasvatuse programm El Sistema, mis annab muusikalist õpetust 300 000 lapsele ning rahastab 200 noorteorkestri tööd.

Lugu käib nõnda, et üles nopitakse kõik pätakad, kel karu pole kõrvu päris sodiks astunud. Kaheaastased hakkavad õppima muusika põhitõdesid, nagu näiteks, mis on rütm. Kolme-neljastele antakse juba mõni pill pihku ning kuue-seitsmesed põngerjad on vanad kalad, kes pääsevad mängima orkestritesse. Ja et need lapsed on jätkuvalt enamasti pärit väga vaestest oludest, tuuakse nad, kui vaja bussiga muusikatundi ja söödetakse pillimängu kõrval kõhtki täis.

Kes suudaks kokku lugeda lapsi, keda muusika on päästnud tänavalt, vanglasse sattumast või niisama virelemast. Ja räägitakse, et laste vanematelgi on kohati nagu uus elu. Mõni isa näiteks olla joomise maha jätnud, sest korraga on tal pilli mängiv laps, kelle üle rõõmus ja uhke olla.

Ent El Sistemal pole ette näidata ainult edukat sotsiaaltööd vaid ka imelisi muusikalisi saavutusi. Kuulake ainult, kuidas mängib  Simon Bolivari nimeline noorteorkester, mis moodustub El Sistema parimatest parimaist kasvandikest, on, kui Tiia Tederilt laenata muusikute rahvusmeeskond.

Mul oli rõõm ja võimalus kuulata neid täpselt nädal tagasi oma sünnipäeva õhtul Helsingis. Orkestrit juhatas Gustavo Dudamel, noorukene, ent ere täht tänases tippdirigentide taevas ja mõistagi El Sistema kasvandik.

Ja nüüd on koht rääkida orgasmist, sest see tõepoolest oli muusikaline orgasm. Iseäranis see, mida nad tegid Stravinski “Kevadpühitsusega”. Kohati oli mul tunne, et nad ei mängigi pille, vaid lihtsalt hingavad muusikat endast välja. Nii kergelt, rõõmsalt, puhtalt ja loomulikult tuli see kõik neist. See …mmmm ….eh, ma ju ütlesin, et ei saa kirjeldada.

Ületamatult särav hetk oli ka teise lisaloona mängitud Bersnteini “Mambo” , mille kohta mõni kriitik on vahel arvanud, et noored müravad sealjuures pillidega nõnda, et nõrganärvilisem ehk põgeneks selle helipillerkaari eest saalist. Müravad küll, aga keegi ei põgenenud. Hoopis peaaegu näppu viskama hakkas isegi me jahe sugrimugripublik.

Me vanamehega saime isegi oma sugrisest tagasihoidlikkusest sedavõrd üle, et suutsime paarile orkestripoisule, kes meiega koos trammipeatuse poole tulid, juurde astuda ja öelda, kui väga nende mäng meile korda läks.

Ja ma mõtlesin ja mõtlesin, et mis see siis on, mis paneb nad nii imeliselt mängima? Hirm, midagi kaotada, viletsusse tagasi langeda? Ei, kindlasti mitte. Hirmust ei saa nii mängida, nii saab mängida vaid puhtast armastusest. Mulle igatahes tuleb neid kuulates meelde abt Suger, samuti väga vaesest kodust laps, kelle klooster üles kasvatas ja talle hariduse andis. Sellest mehest sai uue arhitektuuristiili – gootika – isa ja ta on oma vajadust kirikut kaunistada põhjendanud umbes nii, et kirik on meie ema ja emale antakse ju parim.

Ma arvan, et Venezuela noorte muusikutega on  sama lugu. Pillimäng on andnud neile elu ilusaima osa ja nemad annavad vastutasuks muusikale (ja muusika kaudu meile kõigile)  parima, mis neil on, oma noorte hingede põhjast tuleva sära ja elurõõmu.  

Igatahes, oli vist parim sünnipäevakink, mille olen elus saanud ja, palun, tooge veel neid sädemeid täis sügavpruunide silmadega päikeselapsi siia halli ja jahedasse ilmanurka.

PS. Kui millalgi vaieldi, kas emapalk või lastetoetus, kohmasin mina, et mu poolest võiks mõlemad ära kaotada ja anda selle raha hoopiski omavalitsustele huvitegevuse toetamiseks. Et lapsed saaksid ka kuskil pärakolkas balletitundi, maalima ja klaverit õppima minna. Vaimustunud vastukaja mu jutt tookord ei leidnud, aga nüüd, El Sistema fenomeni valgel, mõtlen, et ehk see nii halb mõte polnudki.   

Kuula lisaks Tiia Tederi saadet El Sistemast  Palun, kuula tõesti, sest see on hea saade. 

Vaata, mida arvab muusika tegemisest Gustavo Dudamel


Ja siin üks venezuelakate “Mambo” BBC Promsilt. Tehniline kvaliteet teisel küll jube, aga las ta siis olla.

Advertisements

Entry filed under: nõiamoor soovitab.

Rämpsul ei ole rahvust Kollaste pealkirjade kaitseks

12 kommentaari Add your own

  • 1. notsu  |  august 26, 2008, 5:15 p.l.

    Samamoodi on noori päästnud ka sport (ja mõni on endale sealt isegi karjääri leidnud, näiteid on ju Eestistki).

    Vasta
  • 2. Kati  |  august 26, 2008, 5:17 p.l.

    jah, sport ongi vist levinuim päästja. venezuela kogemus on ses mõttes eriline, et seal päästab muusika, kusjuures ses riigis pole ju märkimisväärset klassikalise muusika tausta olnud.

    päästmise osas pole küll muidugi vahet, mis täpselt päästab.

    Vasta
  • 3. Eva  |  august 27, 2008, 6:38 e.l.

    Dudamel ja noorteorkester ja mis selle taga on (ma ei teadnudki), on väga lahe.
    Aga: käed eemale lastetoetustest (kui just pole kavas juurde panna). Huviringe võiks toetada selle rahaga, mis alles jääks, kui see tulumaksulangetamise lollus ära jätta.

    Vasta
  • 4. karmen  |  august 27, 2008, 8:30 e.l.

    Sattusime ka mehega sellele Helsingi kontserdile. Kuna orkestri tausta ei teadnud, tundus tiba elutuna,kuigi programmi valik oli hea. Üks tänavamuusik tegi samal ajal tervele orkestrile silmad ette. Sorry, selle arusaama pärast. Ettevõtmine on igati tervitatav ja soovin noortele jõudu ning edu. Eestis võiks midagi sarnast teha potensiaalsetele tänavalastele. Riik peaks siiski hakkama saama juba olemasolevate inimestega, mitte niivõrd lisasündivust propageerida.

    Vasta
  • 5. Kati  |  august 27, 2008, 9:16 e.l.

    Eva,
    seda, et mulle tundub, et väikestes kohtades elavatel lapsevanematel on sageli õudne häda just lapsele arendavate tegevuste võimaldamisega. tean näiteks maal elavat emmet, kes varsti on kahe jalgpallitrennis käiva lapse täiskohaga autojuht. ta siblib nendega mingi neli korda päevas kodu, kooli, ja suure linnas toimuvate trennide vahet.

    noh, tema sõidab, aga igaüks ei saa ega jaksa.
    oleks nüüd omavalitsustel raha, et saaks a) kvaliteetseid kultuuriringe ja trenne pidada igas kolkas või b) korraldada vähemalt laste transport lähimasse suuremasse kohta, kus neid toimub, siis see oleks väga teretulnud.

    ja veel, et ma arvan, kui on valida, kas ostaks lapsele süüa ja vihikuid ja saapaid või paneks ta ntx klaveritundi, jäävad peale ikka söök ja saapad. isegi, kui näpud pooe päris põhjas, kiputakse ilmselt panema raha, sh ka need toetused ikka millegi praktilise alla. aga kui saaks mitte raha näppu, vaid tasuta klaveritunnid, siis paneks ilmsel küll lapse tundi. eelduseks muidugi, et ta seepärast tõesti saapaist-söögist ilma ei jää.

    muidugi oleks ideaalne, kui raha jätkuks nii toetusteks kui huvihariduseks. reaalsus aga on vist, et ei jätku teist lähiaastail enam üldse millekski. 😦

    Vasta
  • 6. ahaa  |  august 27, 2008, 10:06 e.l.

    ikka puhtast armastusest 🙂

    aga seoses muusikaga – millaski lugesin, et ühes londoni raudteejaamas hakati laskma valjuhäälditest rõõmsamat klassikalist muusikat. selle tulemusena kadusid sealt jaamast ennist kogunenud ja laamendavad purjus noortekambad, narkomaanid ja kuritegevus..

    Vasta
  • 7. Kati  |  august 27, 2008, 10:29 e.l.

    sellest ma olen ka lugenud.
    kriitilisemad hääled aga ütlevad, et eks need kambad läksid siis kuhugi mujale. ses mõttes ainult inimestele muusika mängitamine on sihuke poolik lahendus. tulemusrikkam on nad ise midagi, olgu muusikat või muud head, tegema panna.

    Vasta
  • 8. ahaa  |  august 27, 2008, 12:40 p.l.

    kindlasti!
    see oli lihtsalt näide..

    Vasta
  • 9. Eva  |  august 27, 2008, 5:06 p.l.

    Point on selles, et (ma täpset statistikat ei mäleta, aga see on masendav) söögi ja saabastegagi kipub paljudel olema reaalselt jama. Isegi Mozart ei aita, kui jalanõusid osta ei jõua.

    Vasta
  • 10. Kati  |  august 27, 2008, 5:47 p.l.

    nojah, ega ma ka ei arva, et Mozart peaks otse jalanõud välja vahetama.

    Vasta
  • 11. Kollaste pealkirjade kaitseks « Väike nõiateemaja  |  august 27, 2008, 7:17 p.l.

    […] August 27, 2008 Blogiilm on hukas, sest käib üks kole kollaste pealkirjade võistlus, arvas üks tumeblond naine, muuhulgas minu eilset juttu näiteks tuues. […]

    Vasta
  • 12. Mari  |  august 28, 2008, 9:19 e.l.

    Khm. Su blogi lugenuna oli see pealkiri igatahes intrigeeriv. Arvata võis, et midagi loksutavat(kui nüüd järgmist sissekannet silmas pidada). See tõesti oligi loksutav ja üllatus oli ka. Kusjuures seda midagi oli isegi Youtube’is kuulda(saadet kuulasin ka). Mulle meeldis see uus tunne Šostakovitšit kuulates. Kui varem tundus see nagu talutav frustratsioon, siis nüüd tundus nagu oleks see seisund mängitud kirgliku lõpuni, ehk siis sellest läbi mindud. Üks on nagu tunnetuse valu ja teine selgumise joovastus. Kirg oma parimas funktsioonis.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

august 2008
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

%d bloggers like this: