Augustis sünnivad head inimesed!

Kõigepealt muidugi mina ise, eksole. (:

Siis sõber Jaan Ahju alt.

Seejärel mo vanamees, kelle sünnipäevalist ploominapsu just praegu joome.

Ja kui nüüd kella vaadata, siis praegu on juba Larko seesamunegi päev.

…

Siia oli nüüd plaanitud kiidulaul ja tänase sünnipäevalapse hääde omaduste korralik üles lugemine. Viimasel hetkel aga meenus, kuidas asjaomane isik neid „matusekõnesid“ ei armastavat. Jäägu siis pikk kõne ära. Lihtsalt, palju õnne ja ole terve, sõber!

Punase Viinakuu kolhoosi sadamalinna osakond tõstab nüüd igatahes klaasid härra esimehe terviseks.

Kollaste pealkirjade kaitseks

Blogiilm on hukas, sest käib üks kole kollaste pealkirjade võistlus, arvas üks tumeblond naine, muuhulgas minu eilset juttu näiteks tuues.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis muidugi on sel kollane pealkiri, kohe mahlaselt kollane ja vägagi meelega pandud. Ja kui veel ausamalt rääkida, siis ma ei arva kohe üldse, et kollaseid pealkirju peaks vältima või häbenema.

Kujutlege hetkeks, et seisate keset raeplatsi ja teie ümber tungleb korraga paarsada inimest, kes kõik teid nööbist tirivad, hõlmast sakutavad, midagi kõrva karjuvad ja üldse igal viisil teie tähelepanu püüavad.

Tõenäoliselt kingite te oma väärtuslikku aega neist ühele või kahele, kes teile kuidagi eredalt silma jäävad, ülejäänud raputate lihtsalt maha ja rühite edasi.

Umbes sellises olukorras on iga tänapäeva ülitihedasse infovälja jäätud inimene. Kolm sekundit öeldakse olevat aeg, mis ta selles virr-varris uuele infole pühendab, enne kui tähelepanu hajub. Kolm sekundit, ja kui teda selle aja jooksul miski ei köida, pole enam mingit võimalust märgatud saada.

Nojah, ja öelge nüüd ausalt, kui oleksin eilse sissekande pealkirjastanud näiteks „Simon Bolivari nimeline noorteorkester Helsingis“ või „Sotsiaaltöö ja muusika“ või „ Mõningaid uusi aspekte Stravinski tõlgendamisel“, kas te siis oleksite seda lugenud?

Muhvigi te oleksite. Liiga kuiv, igav, võõristav olnuks see enamikele. Aga „orgasm“ on just selline ilus sõna, mis kolme sekundiga silma jääb.

Muidugi oli mingi osa neid, kes avastades, et edasi otse voodinippidest ei räägitagi, kohe lugemast loobusid. Mingi teine osa aga luges edasi ja avastas ehk ka enda jaoks midagi vahvat või siis vaidles mulle mõttes vastu. Kummalgi juhul sain ma, mida just vaja oligi, ühe mõtte maailma ringi kolama lasta. Mõtte, mille edasi mõtlemisest võib-olla maailm kunagi kenamaks muutub. Loota ju tohib, eksole (:

Muidugi, võiksin ju siidist tiibade plaginal kuhugi elevandiluust torni tõusta ja oodata, igasugusest maailma labasusest määrimata kätega marmorjat laupa siludes, millal mu õilsad sõbrad ja mõttekaaslased tulevad.

Aga milleks? Milleks nämmutada mingeid seisukohti või teadmisi nende hulgas, kellele need ammu tuttavad?

Tahaks hoopis, et keegi avastaks mu kaudu midagi, mida ta muidu ei leiaks, mille peale ise kohe ei tuleks. Näiteks eile sai ehk keegi midagi täitsa uut teada muusikast ja keegi ehk idee, kuidas edukalt sotsiaaltööd teha. Kui see nii oli, on kollane sõnake „orgasm“ oma ülesande igati tänuväärselt täitnud.

Nii et ärgem kartkem kõike kollast, vaid kasutagem seda hoopis millegi hea jaoks ära. Kasvatagem lillikesi sõnnikust, eksole.(:

Jah, muidugi on ka siin piirid. Ei tohi otse valetada ja ei tohi kellelegi haiget teha. „Andrus Ansip: Mul on hea armuke“ ei saa ikka pealkirjaks panna, kui Ansip nii ei ütle. Aga „Andrus Ansip – hea voodikaaslane“ võiks küll panna, ka siis, kui juttu tuleb vaid tema poliitilistest partneritest.

Või mis?

Ettevaatust, küsimus teksti lõpus on põhimõtteliselt sama manipulatiivne, kui kollane pealkiri.

Ja siin üks vandlitornis printsess lohutuseks neile, kel kolekollane maailm täiega ära on visanud