Archive for september, 2008
Õpetage oma pojad nutma, palun!
Mehed ei nuta! Poiss peabki kaklema! Mis sa hädaldad nagu eit! Ole mees, võta ennast kokku! Ega mehed ei räägigi oma muredest, ennemini uputavad selle viinasse.
Kuidas tundub? Olete nende lausetega nõus?
Ta väidab, et:
* Soome mehed ei suuda oma tundeid väljendada.
Kui mees räägib palju, siis peetakse teda naiselikuks. Soomlane olla tähendab olla väga mehelik, sa ei tohi oma probleemidest rääkida.
* Emotsioonitu ja karm olemine oli staatuse saavutamiseks oluline.
* Üksindust peetakse normaalseks seisundiks.
* Perevägivald lokkab umbes pooltes kodudes. Täpsemalt on seda kogenud 40% naistest.
* Ja seda ka veel, et kutseharidus on ühiskondlise arvamuse kohaselt sügavalt alaväärtuslik ja kutsekoolis õppija on jobu. Laias laastus, arvan ma, tähenda see siis ka, et sihuke lihtne töömees on üldse jobu.
Paraku ei näe ma selles jutus midagi, mida ei saaks üks ühele Eesti meestele üle kanda. Üks Euroopa ääremaade depressiivne macho-kultuur kõik.
Aga üldiselt tahaks küll paluda, emmed, õpetage oma lastele, et elu ei ole võitlus ja mehed nutavad küll, kui vaja. Nutavad, mitte ei tulista.
Koolitulistaja, luba, ma vaatan su pähe?
Naabritel hakkab kujunema uus traditsioon – aastas üks koolitulistamine. Seekord siis vähemalt üheksa laipa, lisaks haavatuid, nagu nad praegu räägivad.
Miskitpidi õudsalt kummaline, et just nädalapäevad tagasi juhtusin täiesti kogemata Anneliga rääkima koolitulistajatest ja sellest, mis nende peas toimub. Väitsin siis ja väidan nüüdki, et tegelikult ei jõua mulle kohale, miks hakkab keegi suvalisel hetkel suvalisi inimesi tapma.
Jah, ma tean, et reeglina on tulistaja kas ise reaalselt eelneva (kooli)vägivalla ohver või siis vähemalt tunneb end hüljatult või ahistatult.
Tean küll, kuidas see on. Koolivägivald on mul ju omal nahal kogetud. Ja ma saan täiesti aru tahtmisest tappa ära see konkreetne koll, kes on sind koguaeg kiusanud ja mõnitanud. Ma ei arva, et see on hea lahendus, või üldse miski lahendus,aga see on miski, mida ma sügavalt emotsionaalsel tasandil mõistan ja võib-olla end täiesti seina äärde aetuna tundes suudaksin isegi teha.
Aga millest ma aru ei saa, on kui keegi hakkab lambist tapma “neid kõiki”? Milliseid neid? Mida on need kõik siis halba teinud? Ei saa ju olla, et üht inimest kiusab terve klass, terve kool, terve ühiskond? Ei suuda küll kuidagi uskuda, et näiteks mulluse Jokela loo puhul see 25aastane kaasõpilane kuidagi Auvise poissi kiusamas käis.
Miks, kurat, miks, peab siis tapma karistuseks suvalisi ja ilmsesti täiesti süütuid inimesi?
Ja veel – saab seda siis kuidagi ära hoida? Või ei saagi? On meil, ma mõtlen meil, inimestel üldse, olgu siin või sealpool merd või kuskil kaugemal, mingit mõistlikku käitumisviisi sellise segikeeramise vastu?
Ega ole vist. Muidu ei hakkaks sellest ju peaaegu traditsioon saama.
Varem, tundub mulle, oli selline heleroosa silmaklapistatud suhtumine, et tulistama ja muul viisil tapma hakkavad ainult täielikud hälvikud. Need on kõiges ise süüdi. Mingeid laiemaid sotsiaalseid põhjusi pole nagu vaja otsidagi. Mõistame aga hukka ja asi mutt.
Viimasel ajal on hakatud rääkima ka vägivalla põhjusest, meeleheitest, mis võib tapma panna. Võta või “Klasski”, eks ole. Iseenesest hea ja õige aga …
Mulle tundub, et me kohati hakkame teise seina keerama. Noh, et tapmine ongi õigustatud, sest tapja oli ju ise ohver ja mis tal üle jäi ja võibki üle visata jne, jne. Teeme sedasi vaikselt mõrtsukast peaaegu kangelase ja mõistamegi hoopis kõik need, kes ta kuuli ette jäid, hukka. Ikkagi paha ja kiusava ühiskonna esindajad.
Kah õudne, mu meelest. Ja ülekohtune. Ja ohtlik, sest levitab ja kinnistab arusaama tapmisest kui täitsa OK lahendusest. Kuni ühel hetkel teeb keegi, kes arvab, et nii käibki, seda meie enda või meie lähedastega.
Ma ei tea, kas saaks kuidagi nii, et me räägiksime ausalt sellest, mis vägivallani viia võib, kuid ei idealiseeriks sealjuures vägivalda?
Üldse, mulle tundub, et me idealiseerime viimasel ajal kuidagi massiliselt nii agressiivsust kui meeleheidet. Eriti netimaastikul, kus inimeste muredest, kiiksudest, valust saab otsekui miski seebikas, põnev aga justkui mitte eriti reaalne.
Võta või meie oma eestikeelne blogosfäär, kus kõige mudadepressiivsemad ja kurjemad sissekanded saavad alati kõige enam tähelepanu ja sageli ka kõige enam kiitust (vohh, nüüd olid siiras, nüüd olid ikka ehe, nii lahedal vihane oled jne, jne). Muide Auvinengi elas end enne tulistamist kenakest aega netis välja, ikka kaasakiitjate silma all, ja ka tänane tulistaja (ei, ei lingi, ei ole vaja seda vahtima minna).
Õudne. Tegelikult. Päriselt.
Ja kui aus olla, siis on issanda ime, et meil veel keegi kuskil tulistama pole hakanud. Olgu siis koolis või näiteks mõni koondatu kontoris. Ei julge öelda, et ehk seda ei juhtugi, sest kardan, juhtub ikka küll, varem või hiljem.
Narr, narr, narride narr…
…oleks ma, kui elaks kenal keskajal, väidab ringi käiv test.
Tegelikult, mulle täitsa sobib. Ma kohe võtaks selle. Narr on sümpaatne elukas tükis oma õigusega pilada ja pulli teha ja sealjuures ometi valusat tõde öelda, rumal näida ja arukas olla, võimu lähedalt vaadata, sesse ometi kinni jäämata, maailmast justkui väljaspool olla ja ometi maailma mõnusat külge nautida. Narr olla, see oleks mõnus olla.
Your result for The Who Would You Be in 1400 AD Test…
The Harlequin
Müüa Eesti!
“Tead, mul tuli suurepärane mõte, kuidas Eesti riigile raha teenida, “ ütles ühtäkki emand A, kui marsas kodupoole loksusime. Ja jätkas:” Riigikogu saadikukohti peaks hakkama oksjonil müüma. Kes rohkem pakub, see saab.”
Oojaa, täiendasin siis mina õhinal. Alghind võiks olla nii miljon. See raha peaks ju inimesel ikka olema, kui ta enesele saadikukohta osta ihkab. Ja mõelda, kui keegi isegi ei tahaks rohkem pakkuda, oleks riik juba niigi sada ja üks milli teeninud. Aga vaevalt muidugi, et enampakkujatest puudu tuleb. Mõttekas investeering ikkagi. Kui jaksad, ostad kohe terve riigikogu ja siis teed järgmised hea mitu aastat nii, et poliitiline ja ettevõtluskliima riigis just sulle sobiks.
A arvas, et tegelikult võib ju saadikukohad järgmistele ihalejatele maha ka müüa, kui endal enam vaja pole. Mina seepeale ütlesin, et peaks Riigikogust kohe börsiettevõtte tegema, oleks see kauplemine ilus läbipaistev. Ja tooks ikka muudkui sisse.
Ja siis ma mõtlesin veel, et mis siin ikka koerasabast tükke raiuda, teatreid, muuseume, ringhäälingut, rahvusraamatukogu, ülikoole, päästjaid, politseid ja muud säärast kallist ja kurnavat kräppi natukehaaval köndistada. Müüks parem kohe terve Eesti riigi korraga maha.
“Ei tea, kesse ostab,” kahtles A. “Kruudal pole ka niipalju raha.”
Avaldasin usku ja lootust, et Putini sõprade ja sugulaste ringist ehk keegi ikka tahaks. Ostaks riigi üles, paneks kinni. Kasulikud asjad, nagu raudtee, jätaks enda huvides tööle. Lihtne ja selge ning ei mingit muret selle va´ riigi ülal pidamisega.
Ma loodan, te mõistate, see oli nüüd selline öömust sapine lõõp. Veel oli lõõp.
Põrgu!
Sest sinna ma lähen, kui allolevat vaadata. Noh, pole hullu, kaks tükki on vähemalt juba ees (see ja too)
Your result for The Sexual HELL Test…
HELL LEVEL 2
Your morals could sink a bit further, sure, but it’s likely that you’ve got a pretty good idea of what you’re into and what you would do…above all you’re honest with yourself with what you want. If more people were honest with themselves, you’d have a lot more company down in the flames.
AVOID: the lost souls in sexual heaven and (above all) the denizens of sexual purgatory. You don’t need any prudes or wishy-washers in your life.
Take The Sexual HELL Test at HelloQuizzy
See nunn seal testi juures pildil on ju päris kena. (:
Minu niiiiiiiiii üksik süda (:
Your result for The Heart Test…
Lonely Heart
You are 40% Independent, 50% Idealistic, 70% Intimate, and 80% Indulgent!
Dependent, Realistic, Intimate, Indulgent
Matches for the Lonely Heart:
The Healer’s Heart is both realistic and values harmony, just as you do. The Healer is more passionate than you are, but you can appreciate this quality. The Healer in independent, and while you may wish them to dote on you more, you can can appreciate their self-sufficiency. The Healer will always be there for you when you are down, and you will find that they make a wonderful match.
The Patron Saint is, like you, dependent, realistic and values harmony. The Patron Saint will understand your more down-to-earth views as wells as your need for love and want for unity in a relationship. The Patron Saint is more passionate than you are, and this is something you can definitely appreciate. The Patron Saint’s protective nature will leave your lonely heart feeling loved, and you will appreciate them watching over you, as well as the fact that they seem to understand you well.
.
Your exact opposite is The Lively Heart.
Avoid Explicits if you can. You need love and the feeling of being loved, and an Explicit may not understand or appreciate this, leading to conflict. Idealists may also be difficult to get along with if you are stubborn. But if you can adapt and appreciate their ways of thinking, a relationship with an Idealist can work.
Take The Heart Test at HelloQuizzy
You are the most misunderstood of hearts, the Lonely Heart. Your desire for love and your want of harmony and intimacy are all very loving qualities. At the same time you are very down-to-earth, which may present a more cold or hard demeanor than you actually possess. Your qualities are all of the quieter types, so you may be shy, leading to difficulties in love, which is hard for you, being so caring as you are. You want love, but your realistic nature may work against these more idealistic desires.
Soomlane – eestlase lemmikroog
Eestlase lemmikroog öeldakse olevat teine eestlane. Tundub aga, et naaberrahvastegagi on vahel mõnus maiustada.
Ütlust “Loll kui lätlane,” oleme ju kõik kuulnud. Ja soomlane on ju ka kindlalt loll ja purjus põder. Seda viimast ja veel mõnd pattu inkrimineerib täna kõigile põhjanaabritele armuline Ninataga.
Vabandan, ma kohe ei saanud. See küsis natukene õiendamist. *
Esmalt ajaloolisest vaatepunktist.
Tsiteerigem:
“Miks mul on olnud alati tunne, et Soomlased on venelastele ilma seebita pugejad? Vist on see mulje tekkinud soomepoiste ajast, kui selleks, et Soome riiki kaitsta oli vaja hulka eesti mehi….”
No teate, kogu lugupidamises soomepoiste vastu ei saa vist ikka öelda, et Soome kaitsmine Talvesõjas nüüd ükspäinis või peamiselt nende õlul oleks olnud. Pealegi, kui nüüd meie eneste sõditud sõdimisi meenutada, siis kas ei tulnud mitte Soomest meile Vabadussõtta appi nii kolme ja poolt tuhandet meest? Tulid, eksole. Järelikult saaks eelneva loogika põhjal öelda, et Eesti riigi kaitsmiseks oli vaja hulka soome mehi, ju siis on eestlased ka seebita pugejad või niisama üks vedelseep.
Muide, natukese kaugemal ajaloos tuhnides, võiks ju veel meenuda, et meie “Kalevipoja” esimene rahvaväljanne nimelt Soomes, täpsemalt Kuopios ilmus, et tsaaririigi tsensuurist leebemalt pääseda. Pealegi, kui ma õigesti mäletan, on kunagi üks Kuopio ajaleht koguni kinni pandud, sest seal pidevalt mingit eestlaste tsaaririigivastalist kama avaldati.
Eee…ega see muidugi ei ole ju märkimisväärne abi ja toetus meile enesemääramispüüdlustes? Lõhnab ikka nagu venelastele pugemine?
Mis nüüd puutub tänasesse päeva, siis kõiki soomlasi Bäckmaniga ühe pulga peale seades, võiksime ju üksiti väita ka kõik eestlased olevat nagu Kalev Rebane või mõni muu eestlasest poliithull. Või ehk oleme me kõik hoopis nagu Viktor Kingissepp või Hjalmar Mäe?
Ja purjus põdrad? OK, on tüütud. Aga tahate ma räägin teile oma lapsepõlve Ainažist, kus suvitavate eestlaste hordid heitsid end läti sukkadele-sokkidele sõna otseses mõttes kõhuli peale, sealjuures kohalikke küünarnukkidega eemale lükates? Või räägin hoopis kuidas ma mullu suvel Helsingist koju tulles lihtsalt suud kinni hoidsin, sest sadamas lämisev, taaruv ja töötajaid terroriseeriv eesti jõmm võttis mult igasuguse himu emakeelt kõnelda.
Eks ole, me eestlased oleme ju kõik sellised?
Ega ikka ei ole küll. Rämpsul ei ole rahvust, ütlen ma. Jätkuvalt. Ja ükski rahvas ei ole ära teeninud, et teda sekka sattuva rämpsu eest tervikuna hukka mõistetaks.
Muidugi, me võime ju oma naabritest lollakaid stereotüüpe luua ja levitada, aga mis me siis sel juhul paremad oleme, kui need, kes meid ütleme fašistidena paista lasevad?
Kui soomlasi just peab sööma, siis tehkem seda vähemalt Iittala nõudest. (:
_____________
* Ärgu Ninataga nüüd palun isiklikult võtku. Õiendan ikka seisukoha mitte inimesega.
Nii lihtne ongi tänavale sattuda
Veel paar kuud tagasi oli ta hästimakstud ajakirjanik. Tänaseks on ta tänaval. Sõna otseses mõttes.
Esmalt jäi ta mingi totaka konflikti tõttu ilma töökohast. Uut mõistagi ei paista kuskilt, sest praegu on ju inimeste lahti laskmise mitte tööle võtmise aeg.
Me teatame, me vaatame, me ei saa kiirustada, kunagi ehk, jne, jne, jne, öeldakse sealt ja sealt ja sealt. Tähendab kõikjalt.
Siis, eelmise nädala esmaspäeval või teisipäeval, igatahes päeval, kui lausvihma kallas ja kallas, oli ta ukse taga korteriomanik, kes teatas, et üür on kümme päeva maksmata.
„Võta oma kassid ja kao kohe minema, asjadele võid hiljem järgi tulla,“ öeldi.
Mees võttis oma kassid ja läks, otse tänavale, otse lausvihma.
Kiisud suutis ta kassiabisse sokutada. Mis minust, peaasi, et loomad kuhugi varju saab, ütleb ta.
Ise tuli meie majja, kus ta kunagi töötanud on, ja kust seetõttu mõne lahke hinge eest leiab, ning magas salakesi paar ööd printeri juures diivanil.
Siis sai sõbralt (rohkem küll „sõbralt“), kes häädel aegadel temalt mitu tuhat laenas, suure surmaga lunides tonna tagasi. Läks üürikorterisse, kus tuleks maksta pisut üle paarituhande, andis omanikule selle oma ainsa tonna ja valetas, et kolmapäeval saab palka ja maksab ülejäänu. Kolmapäevani on siis katus pea kohal. Edasi valetada ilmselt ei õnnestu, sest mingit palka ju ei tule. Ei kolmapäeval, neljapäeval, reedel, ega uuel nädalal.
Esmaspäeval katsub ta end töötuna arvele võtta. Kui veab, saab järgmisel kuul 800 krooni abiraha. Raha, mille eest ei ole võimalik ka kõige sitemat korterit üürida. Süüa ilmselt natuke on võimalik, kuigi ma ei kujuta ette, mida ja kuidas täpselt.
Ei pea vist ütlema, et heade aegade sõbrad ei ole enam väga sõbrad. Igatahes nad kohe kindlasti ei saa mitte kuidagi aidata.
Nii lihtne siis ongi tänavale sattuda.
Muidugi, see mees ei ole ingel. Tal on mõningane alkoprobleem ja kalduvus vahel jommispäi tööle tulla ning tõde ütlema hakata.
See sai nüüdki saatuslikuks. Prouatoimetaja, kes teda niigi ei olevat sallinud, olla pärast üht tõehetke asjad nii korraldanud, et mees „omal soovil“ lahkuma pidi.
Paraku, see tõde ongi sageli päriselt tõde, ehkki ütlemise moodus on nigel. Töö, muide, on tal kõige selle juures ikka tehtud ja minu meelest hästi tehtud olnud.
Mingil juhul ei ole see inimene tänavale jäämist väärt. Aga nüüd ta on seal.
Huvitav, kui palju on temasuguseid poole aasta pärast? Aga aasta?
Igatahes kui ma nüüd loen seda viimastel päevadel blogosfääri raputavat dispuuti, kas Eestis on hea elada või mitte, siis tean ma ühte, võib-olla peamist, kui mitte ainsat asja, mida ma Eestis vihkan ja mille pärast ma oleksin nõus siit lahkuma.
Nimelt, et meie riigis pole mingit sotsiaalset turvalisust. Polnud headelgi aegadel. Mis siis praegustest halbadest rääkida. Meil saab sinust kiiresti ja tõhusalt hulgus ning kerjus olukorras, kus näiteks Soomes võiksid sa veel üsna inimväärselt elada.
Aga, veel korraks selle mehe jurde tagasi tulles, ütlen, et ta otsib praegu mistahes tööd. Koristaja, kojamees, turumüüja, valvur, mis iganes sobiks. Kui keegi teist, hääd lugejad, peaks juhtumisi teadma tööd, mida see inimene võiks saada, olge head ja andke mulle teada.
Täiesti depressiivsed ajad
Kui ühel hommikul ei saa voodist õieti püsti, sest süda lippab nagu jõmmi tuunitud bemm, siis on taas külas vana sõber ärevushäire. Kui ühel päeval jõuab pärale, et mitte miski ei rõõmusta ega innusta enam päriselt, et püsti ja normaalne olemine võtab enamuse jõust, et plaane ei saa teha, sest iga plaani peale tuleb mõte: “Ah, äkki ma olen siis üldse surnud,” kusjuures see käib nii lähema poole aasta, mitte kahekümne kohta, siis… Noh, siis on külas vana sõber deprekas. Vähemalt mingi selle algfaas.
Seda kõike olen ma viimastel aegadel oma nahal kogenud. Ja kui ma küsin, et millest nüüd see, siis kuulen kolbas kumisemas vastuseks, et ajad ongi sellised depressiivsed.
Kui lehed pasundavad ainult hukku ja õnnetust. Kui riik näikse kuluvat nii õhukeseks, et võid peale määrida ei kannata, laguneb ära. Kui iga päev potsatab postkasti meil mõnelt töökaaslaselt, kes lahkub ja küsid, kus tal minna ja mõtled, kuhu minul minna, kui… Kui sealjuures ei saa ka kuidagi käega lüüa ja öelda, saame hakkama, kui ka üks meist töötuks jääb, küll teisel tööd on, sest ei pruugi olla. Noh, mis siis tahtagi. See hoiab paratamatult kuskil tagaplaanil ärevust ülal, mis sest, et pealisipinnal, ratsionaalselt elu ikka edasi läheb ja viks hakkamasaav nägu säilib.
Kusjuures, tegelikult peaksin ma rõõmustama, või vähemalt mitte väga põdema, sest asjad, millest minu elu ja töö sõltub, tegid, ülla-ülla, augustis aasta parima müügi.
Aga nüüd ongi, et rõõm ei tule enam sellest depressiivsest filtrist korralikult läbi. Nagu ei tule ka rõõm vabast hommikupoolikust või mängivatest koertest. Peas kraaksub ikka: “Praegu on hästi, aga kauaks?”
*
Ja vihm, see, mu meelest kuid kestev vihm, ja jahedus, on talumatud. Täiesti.
*
Mu kotis on kirjanik Jörg Amanni raamat kirjanik Robert Walserist. Härra Walserist, kes veetis viimased 23 aastat oma elust hullumajas. Vabatahtlikult. Kas vale või vähemalt mitte väga tõsise diagnoosiga. Lihtsalt, et olla vait, täiesti vait, keeletu, kirjutamatu, ja maailma eest tuulevarjus.
*
Jumal, milline ahvatlev mõte. Olla vait, olla keeletu. Mitte ridagi kirjutada, maailma mitte mingil viisil lahterdada ega liigitada, maailma mitte ligi lasta. Teha mingeid kasulikke nüridusi, näiteks ube sorteerida. Põgeneda kuhugi, hullumajja või kloostrisse. õ
Peaasi, et tuulevarju.
Või jääda seesama raamat näpus rongiistmele, tardunult, täiesti tardunult.
Peaasi, et tuulevarju.
*
Kui ainult ei oleks kellegi eest vastutada.
*
Paraku on. Või õnneks. Koerte eest näiteks.
Nii et ma ei sure siiasamma ära. Ma tassin endale hunniku naistepuna tablette, meenutan kõiki hingamisharjutusi. Kraabin ennast kokku ja lükkan käima. Ma elan selle üle, kui ära ei sure.
Needsinatsed depressiivsed ajad lähevad ju üle? Lähevad-lähevad. Ainult, mis tuleb siis? Parem? Halvem?
*
Aga ma tean, mis ma tahaksin olla. Nüüd, praegu, kohe. Pannkook. Kuumkollane pannkook murakamoosises kuues, piimaklaasi kõrval. Muretus lugematus astmes.
Armas, Pannkookide Jumal, kas sa võtaksid mu oma kuunäoliste laste hulka?
Robert Mapplethorpe´i kalla.
Väike nõiateemaja 
On hiljuti öeldud