Täiesti depressiivsed ajad

Kui ühel hommikul ei saa voodist õieti püsti, sest süda lippab nagu jõmmi tuunitud bemm, siis on taas külas vana sõber ärevushäire. Kui ühel päeval jõuab pärale, et mitte miski ei rõõmusta ega innusta enam päriselt, et püsti ja normaalne olemine võtab enamuse jõust, et plaane ei saa teha, sest iga plaani peale tuleb mõte: “Ah, äkki ma olen siis üldse surnud,” kusjuures see käib nii lähema poole aasta, mitte kahekümne kohta, siis… Noh, siis on külas vana sõber deprekas.  Vähemalt mingi selle algfaas.

Seda kõike olen ma viimastel aegadel oma nahal kogenud. Ja kui ma küsin, et millest nüüd see, siis  kuulen kolbas kumisemas vastuseks, et ajad ongi sellised depressiivsed.

Kui lehed pasundavad ainult hukku ja õnnetust. Kui riik näikse kuluvat nii õhukeseks, et võid peale määrida ei kannata, laguneb ära. Kui iga päev potsatab postkasti meil mõnelt töökaaslaselt, kes lahkub ja küsid, kus tal minna ja mõtled, kuhu minul minna, kui… Kui sealjuures ei saa ka kuidagi käega lüüa ja öelda, saame hakkama, kui ka üks meist töötuks jääb, küll teisel tööd on, sest ei pruugi olla. Noh, mis siis tahtagi. See hoiab paratamatult kuskil tagaplaanil ärevust ülal, mis sest, et pealisipinnal, ratsionaalselt elu ikka edasi läheb ja viks hakkamasaav nägu säilib.

Kusjuures, tegelikult peaksin ma rõõmustama, või vähemalt mitte väga põdema, sest asjad, millest minu elu ja töö sõltub, tegid, ülla-ülla, augustis aasta parima müügi.

Aga nüüd ongi, et rõõm ei tule enam sellest depressiivsest filtrist korralikult läbi. Nagu ei tule ka rõõm vabast hommikupoolikust või mängivatest koertest. Peas kraaksub ikka: “Praegu on hästi, aga kauaks?”

*

Ja vihm, see, mu meelest kuid kestev vihm, ja jahedus, on talumatud. Täiesti.

*

Mu kotis on kirjanik Jörg Amanni raamat kirjanik Robert Walserist. Härra Walserist, kes veetis viimased 23 aastat oma elust hullumajas. Vabatahtlikult. Kas vale või vähemalt mitte väga tõsise diagnoosiga. Lihtsalt, et olla vait, täiesti vait, keeletu, kirjutamatu, ja maailma eest tuulevarjus.

*

Jumal, milline ahvatlev mõte. Olla vait, olla keeletu. Mitte ridagi kirjutada, maailma mitte mingil viisil lahterdada ega liigitada, maailma mitte ligi lasta. Teha mingeid kasulikke nüridusi, näiteks ube sorteerida. Põgeneda kuhugi, hullumajja või kloostrisse. õ

Peaasi, et tuulevarju.

Või jääda seesama raamat näpus rongiistmele, tardunult, täiesti tardunult.

Peaasi, et tuulevarju.

*

Kui ainult ei oleks kellegi eest vastutada.

*

Paraku on. Või õnneks. Koerte eest näiteks.

Nii et ma ei sure siiasamma ära. Ma tassin endale hunniku naistepuna tablette, meenutan kõiki hingamisharjutusi. Kraabin ennast kokku ja lükkan käima. Ma elan selle üle, kui ära ei sure.

Needsinatsed depressiivsed ajad lähevad ju üle? Lähevad-lähevad. Ainult, mis tuleb siis? Parem? Halvem?

*

Aga ma tean, mis ma tahaksin olla. Nüüd, praegu, kohe. Pannkook. Kuumkollane pannkook murakamoosises kuues, piimaklaasi kõrval. Muretus lugematus astmes.

Armas, Pannkookide Jumal, kas sa võtaksid mu oma kuunäoliste laste hulka?

Robert Mapplethorpe´i kalla.