Täiesti depressiivsed ajad
september 4, 2008 at 8:45 e.l. 27 kommentaari
Kui ühel hommikul ei saa voodist õieti püsti, sest süda lippab nagu jõmmi tuunitud bemm, siis on taas külas vana sõber ärevushäire. Kui ühel päeval jõuab pärale, et mitte miski ei rõõmusta ega innusta enam päriselt, et püsti ja normaalne olemine võtab enamuse jõust, et plaane ei saa teha, sest iga plaani peale tuleb mõte: “Ah, äkki ma olen siis üldse surnud,” kusjuures see käib nii lähema poole aasta, mitte kahekümne kohta, siis… Noh, siis on külas vana sõber deprekas. Vähemalt mingi selle algfaas.
Seda kõike olen ma viimastel aegadel oma nahal kogenud. Ja kui ma küsin, et millest nüüd see, siis kuulen kolbas kumisemas vastuseks, et ajad ongi sellised depressiivsed.
Kui lehed pasundavad ainult hukku ja õnnetust. Kui riik näikse kuluvat nii õhukeseks, et võid peale määrida ei kannata, laguneb ära. Kui iga päev potsatab postkasti meil mõnelt töökaaslaselt, kes lahkub ja küsid, kus tal minna ja mõtled, kuhu minul minna, kui… Kui sealjuures ei saa ka kuidagi käega lüüa ja öelda, saame hakkama, kui ka üks meist töötuks jääb, küll teisel tööd on, sest ei pruugi olla. Noh, mis siis tahtagi. See hoiab paratamatult kuskil tagaplaanil ärevust ülal, mis sest, et pealisipinnal, ratsionaalselt elu ikka edasi läheb ja viks hakkamasaav nägu säilib.
Kusjuures, tegelikult peaksin ma rõõmustama, või vähemalt mitte väga põdema, sest asjad, millest minu elu ja töö sõltub, tegid, ülla-ülla, augustis aasta parima müügi.
Aga nüüd ongi, et rõõm ei tule enam sellest depressiivsest filtrist korralikult läbi. Nagu ei tule ka rõõm vabast hommikupoolikust või mängivatest koertest. Peas kraaksub ikka: “Praegu on hästi, aga kauaks?”
*
Ja vihm, see, mu meelest kuid kestev vihm, ja jahedus, on talumatud. Täiesti.
*
Mu kotis on kirjanik Jörg Amanni raamat kirjanik Robert Walserist. Härra Walserist, kes veetis viimased 23 aastat oma elust hullumajas. Vabatahtlikult. Kas vale või vähemalt mitte väga tõsise diagnoosiga. Lihtsalt, et olla vait, täiesti vait, keeletu, kirjutamatu, ja maailma eest tuulevarjus.
*
Jumal, milline ahvatlev mõte. Olla vait, olla keeletu. Mitte ridagi kirjutada, maailma mitte mingil viisil lahterdada ega liigitada, maailma mitte ligi lasta. Teha mingeid kasulikke nüridusi, näiteks ube sorteerida. Põgeneda kuhugi, hullumajja või kloostrisse. õ
Peaasi, et tuulevarju.
Või jääda seesama raamat näpus rongiistmele, tardunult, täiesti tardunult.
Peaasi, et tuulevarju.
*
Kui ainult ei oleks kellegi eest vastutada.
*
Paraku on. Või õnneks. Koerte eest näiteks.
Nii et ma ei sure siiasamma ära. Ma tassin endale hunniku naistepuna tablette, meenutan kõiki hingamisharjutusi. Kraabin ennast kokku ja lükkan käima. Ma elan selle üle, kui ära ei sure.
Needsinatsed depressiivsed ajad lähevad ju üle? Lähevad-lähevad. Ainult, mis tuleb siis? Parem? Halvem?
*
Aga ma tean, mis ma tahaksin olla. Nüüd, praegu, kohe. Pannkook. Kuumkollane pannkook murakamoosises kuues, piimaklaasi kõrval. Muretus lugematus astmes.
Armas, Pannkookide Jumal, kas sa võtaksid mu oma kuunäoliste laste hulka?
Robert Mapplethorpe´i kalla.
Entry filed under: Uncategorized.
27 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
poolhäälne | september 4, 2008, 10:09 e.l.
Muretsemine teatud põhjusil on loomulik ja täielik muretus on kretiinsuse tunnus. Samas üleliia muretseda ka ei maksa. Võib kaotada töö? Töö ei ole ilmast otsas, mõne aja võib kusagil kasvõi midagi üpris vähe kvalifitseeritut teha ja tegelikult usun, et see võib olla suisa puhkusekski. Mõneks ajaks. Liiatigi võimaldab vähemasti üüri maksta ja nati süüa saada. Ilm on kole? Mõttetu on selle pärast põdeda, mida ei ole võimalik muuta, seda enam, et see tõeline, päris loodus ju ei kannata selle all, lindudel-loomadel on süüa küll. Põllumehega on teine asi, aga las nemad muretsevad oma muresid ise, meie siit kõrvalt oleme mõistvad ja vajadusel kaasatundvad. Raadiod ja telekad räägivad aga muudkui huku- ja stagnatsioonijuttu? No las nad räägivad, kui ära tüütab, siis enam ei räägi. ja ei raadiot ega telekat pruugi lahtigi teha, ajalehe kättevõtmisest rääkimata. Ega sealt varemgi suurt mõistlikku lugeda ole olnud. Teede ääres on massiliselt surnud kährikuid ja rebaseid? Nüüd ei pea need õnnetud olevused Jumalaist maha jäetuna aeglaselt ja piinarikkalt marutaudi surema, nakatanud eelnevalt hulga endasuguseid, vaid saavad autorataste all kiire lõpu. Ega kõigil neil linnupoegadel, konnadel ja hiirtel ka eriti hea pole, kui kogu see vägi neid sööb, aga rebaste ja kährikute arv on seoses marutaudivaktsiini söötmise tulemuslikkusega suisa plahvatuslikult kasvamas. Varsti lõpeb see paha aasta ära, tuleb uus ja natuke parem. Lõppude-lõpuks lubasime me oma riigi nimel kartulikoori süüa ja nüüd, kus meile lubatakse kõigest pisut vähem kartuleid, on juba maailmalõpp kätte jõudmas.
Olles kaugel sellest, et depressioonis inimesi hukka mõista, on selles ju tegelikult paljugi lohutusvajadust, igatsust inimliku soojuse, teiste poolt märgatud ja arvestatud olemise järele. Meie elus on ju kõige ilusamad just need ajad, kui me oleme kellegi jaoks tähtsam kui miski muu siin maailmas – kas siis oma emale laps või oma armsamale armastatu. Muidugi tahaks aeg-ajalt selliseid aegu tagasi, tahaks olla kellelegi tingimusteta ja igasuguse tagamõtteta see kõige, kõige olulisem. Vähe sellest, et paistab, nagu pole – siis äkki hakkab ühel heal päeval tunduma, nagu ei tähendaks me enam kellelegi midagi…
Aga elu, see raisk, surub me ainukordset mina võrdsele pulgale kõigi teistega, oravarattasse, ja ta ei taha enamasti olla selline, nagu meie teda tahaksime või nagu me kunagi oleme arvanud, et ta meil olema saab. Ahju ehitades mõtleme me pigem sellele, kuidas tuisusel talveõhtul mõnusalt praksuva koldetule ees lebotades väikese veini juurde head raamatut loeme, mitte sellest neetud lõppematust tüütust puudeladumisest, tuppatassimisest, tuha väljavedamisest ja kogu sodist, mida need tegevused endaga kaasa toovad – ja eks me ise tea, kui palju meil hiljem on vaja tegelda selle teise poolega ja kui harva võimalik selle esimese poolega. Ometigi – ilma kõige valu ja vaevata ei sünniks neid harvu ilusaid hetki, mis aegajalt ja vaatamata kõigele siiski sünnivad.
Vihm lisab saastatud merre puhast vett otse taevast. Kas see ei ole siis hea?
2.
notsu | september 4, 2008, 10:34 e.l.
Sellest jutust ei ole eriti kasu, et “muretseda üldse ei maksa”. Ega inimeste muretsemine nii palju ka välistest asjadest ei sõltu. Või isegi vastupidi.
Viktor Frankl täheldas, et üldiselt on heal järjel inimesed õnnetumad (ja temale ei oleks ka mõtet rääkima minna, et “kus sa tead, mida halval järjel inimesed kannatavad”, kui ta ise tuli terve psüühikaga koonduslaagrist välja ja suutis selle kogemuse oma teraapiasse ja teooriatesse integreerida).
3.
notsu | september 4, 2008, 10:41 e.l.
PS aga ma soovitan Franklit lugeda kindlasti, kui sa seda veel teinud ei ole… Ta aitab just selle vastu, kui tundub, et ärevus on põhjustatud millestki välisest, et mis siis saab, kui äkki juhtub see ja teine – tema käis läbi kõige hullemast, mis üldse juhtuda saab, kaotamata usku inimese vabadusse, ja see annab tema jutule kõvasti veenvust, vähemalt minu silmis. Parim näide determinismi vastu ja eks ta selle determinismi peale kuri oli ka.
http://www.johannes.ee/kirjastus/book.php?code=49
http://www.johannes.ee/kirjastus/book.php?code=59
4.
T. | september 4, 2008, 10:41 e.l.
See viimane kursiivis mõte on kuradima ilus!
5.
Kati | september 4, 2008, 10:58 e.l.
poolhäälne,
sul ilmselt ei ole eriti depressiivseid kalduvusi. õnneks. (:
depreka suurim häda mu meelest ongi, et enam ei jaksa rõõmustada. mis siis, et sa tead, et need ja nood asjad peaksid rõõmustama, et nad eile veel rõõmustasid.
seevastu ärevus klopib end jällegi küsimata üles ja ajab muretsema ja muretsema.
muide, deprekaga on mu meelest nii mõneski punktis nagu alkoholismiga. esiteks, sel on kalduvus naasta, kui võimalik. ja ajad, mis ratsionaalselt ka murelikuks teevad kahtlemata soosivad ka irratsionaalse ärevuse kasvu.
teiseks, täpselt nagu alkoholismi on ka depressiooni ligi hiilimist pigem mõtet tunnistada, kui iga hinna eest varjata ja alla suruda. pärast tunnistamist tuleb muidugi ka ravida, aga see on juba teine samm.
minu isiklikku kogemust mööda on küll kõige halvem raiuda, et ma ei muretse, ei muretse, ei muretse, kui tegelikult muretsen. pigem ma siis juba ütlen, et muretsen, ja katsun selle teadmisega ikkagi kuidagi edasi minna.
ei ole mu meelest asi ka niiväga lohutus- või tähelepanuvajaduses. miskipärast inimesed arvavad, et depreka puhul peab jubedalt lohutama või tuju tõstma. ei pea tegelikult. sest vaja ei ole mitte nunnutamist ja nännutamist, vaid lootust ja jõudu. muidugi saavad need lõppeks tulla vaid enda seest, aga, mis parata, me keegi ei ole häirimatud inglid, sittu hetki ikka tuleb.
notsu,
ehk on see sellest, et kui on juba väga sitasti, on mingis mõttes hirmu vähem. sa juba tead, kuidas on, kui on halvasti. kui oled veel heal järjel, kuid kujutad juba ette, et homme ei ole, on see kõik kujutluse ja hirmu jagu hullem kui reaalne kole.
6.
Lõngamari | september 4, 2008, 11:11 e.l.
Just nii ongi depressiooniga, olen ise seda korduvalt läbi elanud ja sama tundnud. “Koos millegi toreda tegemine” ja “mitte muretsemine” ja “kodust välja saamine” ei ole eriliseks abiks. Tead ju sisimas tegelikult, et see läheb üle. Millalgi. Ja siis on jälle kõik korras. Aga see augu põhjas käimine ja sealt jälle väljaronimine tundub vahel lõputuna ja lootus kipub kaduma. Aga see läheb ju üle, minul on siiani alati läinud. Kuigi igal uuel korral on hirm, et seekord ma enam üles ei roni.
7.
Kati | september 4, 2008, 11:23 e.l.
just, just, Lõngamari.
ja siis on omakorda hirm selle hirmu ees, mis näib nii halvav.
muidugi, ma tean, et tegelikult on kaks varianti, sured kohe ära või elad edasi. ainult, et on hetki, kus see teadmine on ratsionaalselt olemas, ent emotsioonid kõnelevad täiega teist keelt. ega siis ei jäägi muud üle, kui ühest küljest lasta neil emotsioonidel olla, teisalt jällegi mitte lubada ratsionaalsel kontrollil kaduda.
8.
Wild | september 4, 2008, 11:31 e.l.
Ütleks siis ka midagi positiivset ja lohutavat, nagu ikka. 😛
Jah, läheb üle, muidugi läheb, et sa järgmise musta perioodini ikka elus püsiks ning sedagi nautida saaksid, irw.
Mulle tundub see depressiivsus ka kuidagi krooniline, sellest ei saa aastatega lahti ja peale mõnigi kord täitsa pikka ja ilusat hingetõmbeaega ning osavat peiteperioodi – jälle mingi akuutsem puhang.
Lohutusvajadus ja tähelepanu – oo ei. On teid, mida käiakse vaid üksi (“näe, ta arvab, et on mingi eriline”).
Minu arusaama kohaselt on selles päris depressioonis inimene sotsiaalselt surnud, igasugune kõlapind kaob ära, isegi enesehaletsusest, mis on tegelikult hea platvorm abi või toe aktsepteerimiseks, pole grammigi järel…, on ainult igapäevane, tunnine, minutine olelusvõitlus, vaatamata tahtetusele, selle kõrvale ei mahu liht midagi ning “lohutajad” jooksevad vastu seina, kuni ise väsivad, oma jõuetusest aru saavad, vahel ka vihastuvad, ärrituvad ja lõpuks enese säästmiseks nagu mustast katkust eemale pöörduvad. See ei aita depressioonis inimest mitte millegagi, pigem võib vastupidi välja tulla.
Põgeneda hullumajja tundub üsna mõistlik mõte, aga ka enese sisemuses võib ju alati filiaali avada.
9.
poolhäälne | september 4, 2008, 11:34 e.l.
“Ma tean, mida te tunnete…”
“Ei tea ühti.”
“Tean ikka küll…”
10.
Kati | september 4, 2008, 11:44 e.l.
wild,
seesamune, et lohutajad asetavad sageli veel süüdimatu lisakoorma õlule. noh et peaks nüüd ometi lohutuma, sest nad ju lohutasid. ütlesid, et pole kandiline, ehkki, kurat, on ju. või tundub.
poolehäälne,
nujah. aga sel juhul, ma kardan, tead sa ka päevi, kus kamin on rõve prahitekitaja, mitte mõnus soe asi.
11.
notsu | september 4, 2008, 11:58 e.l.
Kujutluse ja hirmu värk jah.
Sellepärast arvangi ma, et asi ei ole halbades leheuudistes ja nii edasi. Sisimas teame ju kõik, et absoluutset turvalisuse garantiid ei ole kellelgi, elagu ta kui tahes rikkas, heaolulises ja võitmatus riigis.
Ja ma arvan sageli, et filosoofiast võib siin isegi rohkem abi olla kui teraapiast (ja sellepärast mulle Frankli leiutatud teraapia nii veenev tundubki, et sellel on filosoofiline põhi all).
12.
Wild | september 4, 2008, 12:00 p.l.
Mhmhm, on lisakoorem jah, kui on veel jõufragmente tundmaks süüd sellepärast, mille pärast ei peaks ega tohiks tunda ja ääretut kahetsust, et kõik on, nagu ta on.
Veel üks asi, mille üle ma olen viimasel ajal mõelnud, et olles tabanud depressiooniprotsessi alguse või nö mootori käivitumise – kas on otstarbekas püüda meeleheitlikult “langemist” vältida kui on tunne, et see tuleb nagunii.
Valida on vaid kas langeda silmad lahti, näha iga takistust, mille vastu end ära lüüa, püüda seda kuidagi vältida, alates psühhiaatrist, tablettidest, alkoholist, lõpetades … ma ei tea millega, see on individuaalne… või panna silmad kinni ja lasta minna. Kuni põhi on käes. Ja siis silmad jälle lahti teha ning vaadata, mis olukord on.
13.
Kati | september 4, 2008, 12:24 p.l.
wild,
vabalangust ma olen katsetanud, sest ma lihtsalt ei osanud pidurdada. viimane vabalangus nii umbes kuus aastat tagasi lõppes sisuliselt töövõimetusega. seda ma enam enesele lubada ei taha ega vist ka saa. aga ma loodan, et sellest korrast õpitud pidurdusnõksudest on nüüdki mingit abi, vähemalt hoogu võtab vähemaks. ja äkki ikka ei tule põhi nii kui nii.
14.
Lõngamari | september 4, 2008, 12:43 p.l.
Pidurdamine on mõistlik ja enamasti töötab. Teadvustamine ja enda olukorrast aru saamine ongi peamised, mida ei tohi käest lasta. Nii kaua kui sa TEAD mis toimub siis sa ka ELAD. Kui ohjad päris käest lasta siis on tagajärjed tunduvalt ettearvamatumad.
15.
kaamos | september 4, 2008, 1:27 p.l.
Olen ise mõnikord omaette arutanud, et need mulle kunagi ammu imelikena tundunud kloostrid, kes ajutiselt murelikke oma rüppe võtavad ja neil kloostri rutiinse, kuid argisest vaba eluga oma meeli ja mõtteid selgineda lasevad – neil on tänuväärne töö teha.
Ainult see vastutus kellegi väetima elu eest, mis murelikel mõnikord end muust ära lõigata ja sinna minna ei lase.
Muidugi on see näide natuke veider, aga ma ise olen meeleheite hetkil võtnud magamiskoti ja jalutanud (ilma telgita) nii kaugele metsa kui õhtu jooksul minna jaksab ning öö kuuse all maganud. Ka sel aastal, aga siis oli kile ühes.
Hommikud on siis ilusad.
16.
'ganna | september 4, 2008, 1:57 p.l.
Äh noh, kuule, sygis ju. Seekord tulnud ysna varakult & vastikult & kenasti käsikäes mitmesuguste yhiskondlik-majanduslike komplikatsioonidega. Paljudel meist. & paljude jaox nigunii teadagi, milline aeg.
Hakkame siis positiivseid punkte otsima:
See ei ole esimene selline tunne meie elus, me teame, kuidas sellega tegelda.
Me oleme piisavalt nutikad, et näha ohumärke, kuni kõik on veel enamvähem hästi — järel’t oleme piisavalt nutikad, et hakkama saada, kui jama tegel’t ka käes on. Juhul, kui ikka tuleb päris jama. Elukogemus ytleb, et enamasti ei tulegi, oota, kuidas tahad.
Me ei ole kunagi päriselt yxi. Meil on, kelle eest vastutada, & seda vastutust ei olex me ju võtnud, kui me ei saax vastu mingit lohutust või julgustust.
& ikkagi me leiame aega, et vaikida. Või öelda ain’t möödapääsmatuid, olmelisi, asjalikke asju. & yhel hetkel oskame, jaxame, tahame jälle rääkida.
‘Meie’-vormi ma kasutan meelega. Väga teadlikult.
Hommikul veidi enne kella kuut, liiga väsinuna, et magama jääda, kuulasin kaua, kuidas vihm laulab aknalaudadel. Kuula ka, ega ta iga päev meile ei laula — see on ilus & loomulik laul. & lombid on praegu veel soojad — hoia alt, mõnuga ladistan & pritsin, kui vastu tulema juhtud!
17.
Larko | september 4, 2008, 2:01 p.l.
Pannkooki on mõnus süüa kuid tülikas ise teha. Pirukatega saab lihtsamini läbi: tuleb need vaid mõneks minutiks ahju sisse lükkata. Ja peletavad need garanteeritult depressiivse meeleolu eemale. Nagu saunas käiminegi.
Nüüd siis paariks tunniks uinuma, seejärel kohvi ja pirukaid ja lõpuks sauna. 🙂
18.
notsu | september 4, 2008, 2:19 p.l.
Mul aitab vahel masenduse vastu eriti kurva ja traagilise muusika kuulamine: siis hakkab tunduma kuidagi äge, et nii kurb on olla ja siis läheb see üle.
Aga mul ei ole ka kunagi depressiooni olnud, nii et mida mina ka tean. Midagi ärevushäirete laadset (diagnoosimas pole käinud, aga ajutised agora- ja sotsiofoobiahood pluss unetus vist kvalifitseeruvad sinna alla?) vahel küll ja siis on muusika täitsa töötanud.
Või aitab sind hoopis lõbus muusika või on muusika sellises seisus üldse tühi koht?
19.
Ramloff | september 4, 2008, 5:51 p.l.
Jah, see alkoholismiga võrdlemine on väga õige. Mulle tundub, et need, kel depressioon kroonilisena veres, need päris terveks vist ei saagi, aga ometi on võimalik neid uusi akuutseid hooge vahel ära hoida, vahel oma tegutsemisega väiksemaks muuta.
Mina olen depressiooni lähenedes enamasti inimsuhetest põgeneja ja ravin end unelmamaailma abil: mitu korda nähtud kindlalt meeldivad filmid, muusika, lemmikraamatud – need kõik, mille puhul tean juba ette, millise meeleolu need tekitavad. tihti mõjub tõesti ka see notsu poolt nimetatud traagilise muusika kuulamine, ka tragöödiate vaatamine.
Kummalisel kombel aitab vahel enda depressioonihoo vastu see, kui tuleb tegelda kellegi teise samalaadsete tunnetega.
Igalühel on need võtmetegevused muidugi erinevad.
Kindlasti on praegune aga mõnevõrra keerulisem ja masendavam, nii ühiskonna kui looduse poolest.
Ei oskagi rohkem midagi ütelda.
Ehk ainult seda, et hoia ennast, sest ka see on depressioonis ja ärevuses vahel raske.
20.
Erak | september 4, 2008, 7:53 p.l.
Kui oled naine ja su munarakud (iga rakk on isiksus, ärge seda unustage) pole saanud täita funktsiooni, milleks loodud, siis juba ainuüksi sellest tekib igal naisel deprekas, kaob elu mõte. Kes päästab ennast alkoholi, kes narkootikumidega jne. Meeste puhul on see täpselt samamoodi, et kui oma spermat külvata ei saa, muututakse agressiivseks või milliseks iganes. Nõnda nagu ainult ja ainult endale elavad inimesed on tasakaalust väljast, muutuvad ka seksisõltlased imelikuks.
21.
Anneli | september 4, 2008, 10:46 p.l.
Oh meid tarku ja kogenuid… aga jah, eks igas üteluses ole vähemalt mingi kild maailma tarkusest.
Mingil hetkel võib teatud juhtudel jõuda olukorrani, kus abi on ainult ravist. Näiteks siis, kui vaatad ennast kõrvalt nagu filmi ja naerad selle üle, mida näed, sest see on nii absurdselt vastuolus ratsionaalselt näha oleva maailmaga, et mine hulluks. Näide: lähed trammist kusagil Soo tänava kandis maha ja äkki tunned, et reaalse põhjuseta hirm, mida pidevalt ignoreerinud oled, on kasvanud sellise tugevuseni, et sul tekib soov hirmust oksendada. Kusjuures põhjust ei ole, sa isegi ei tea, mida kardad. Vaat siis on tõsine aeg arsti otsida, et mitte kellelegi liiga tegemist jätkata (ligimesed ju ka kannatavad lähedaste depressiooni ning ärevuse pärast).
Kati, tule ujulasse, me Tijaga hakkame seal nüüd regulaarselt käima – usu, mõjub depressiooni vastu küll. Ja liiga õudselt kallis ka pole.
22.
Ann | september 5, 2008, 8:36 e.l.
Vabalangust ei ole saanud endale lubada. Otsisin abi arstilt.
Üks nipp, mille avastasin ja mis minu puhul hästi töötab, on nutt. Ma ei keela endale nuttu – mitte küll teiste nähes -, põhjustagu seda siis raamat, film või muusika. See on maandus.
Teine asi, mis mind aitab, on füüsiline töö. Kui vaid on jõudu end tööle sundida. Sageli ei ole, aga kui ma kuidagi jalad kõhu alt välja saan, siis on raudselt abi näiteks puude lõhkumisest, kaevamisest või ka muruniitmisest. Muidugi ei ole alati need tööd ootamas, aga tube koristada on ikka vaja. On vaid vaja tõusta, teha see esimene samm. Peab.
23.
Eva | september 5, 2008, 9:47 e.l.
Mis puutub eriti kurva ja traagilise muusika kuulamisse, siis minu meelest kõlbab Bach suurepäraselt (ehkki ma ei oska teda just kõige kurvemaks pidada). Matteuse passioon, h-moll missa, Ich hatte viel Bekümmernis. Neid ma käian, kui meel väga must.
Aga jah, naistepunakapslid ja ingveriga tee. Ja metsas/mere ääres kõndimine.
24.
Kati | september 5, 2008, 12:24 p.l.
khmm…kui munarakud on kõik isiksused, võib küll varsti vist hääli ka kuulma hakata. ma kujutan juba ette, kuidas nad ajurakkude või naharakkudega vestelevad. 🙂
aga muidu on nii, et kaapisin eile õhtul välja kõik need kenad harjutused, millest on vanasti depreka vastu abi olnud. korralikult välja ei tulnud esiti ükskski ja mis muder peas ringi hakkas sõitma, oleks omaette lahe teema. aga muidu pole hetkel kõige sitem, seega jätkakem edasielamise programmi.
25.
notsu | september 5, 2008, 1:25 p.l.
Teatud vaatepunktist on see kehakeemia. Ja õnneks on olemas asju, mis ka ilma tabletinärimiseta seda keemiat parandavad, füüsiline liikumine nende hulgas (eriti pidi serotoniinitaset tõstma värskes õhus vehkimine, ei tea, miks see värske õhk seal tähtis oli, kas ägedama hapnikuringe pärast või mis).
Sissesöödavatest asjadest peaks endorfiinilaksu andma banaanid, tume šokolaad (või muidu suure kakaosisaldusega asjad) ja nisu, kui nende vastu allergiat ei ole.
Ja siis tean ma mõnda inimest, kes käivad sügise- ja talvedepressiooni vastu solaariumis, et oma toimimiseks vajalik ultravioleti annus kätte saada.
26.
ahaa | september 5, 2008, 1:47 p.l.
muide, lihtlabane puhkamine aitab ka- organism on lihtsalt füüsiliselt ja emotsionaalselt väsinud ja lülitabki palju välja, et inime laseks tal veidi kosuda ja taastuda.
27.
ahaa | september 5, 2008, 1:47 p.l.
s.t. aitab kaasa väljatulekule.
nagu ka seesamane kerge füüsiline koormus värskes õhus ja toitumise korrigeerimine jmt.