Koolitulistaja, luba, ma vaatan su pähe?

september 23, 2008 at 11:42 e.l. 22 kommentaari

Naabritel hakkab kujunema uus traditsioon – aastas üks koolitulistamine. Seekord siis vähemalt üheksa laipa, lisaks haavatuid, nagu nad praegu räägivad.

Miskitpidi õudsalt kummaline, et just nädalapäevad tagasi juhtusin täiesti kogemata Anneliga rääkima koolitulistajatest ja sellest, mis nende peas toimub. Väitsin siis ja väidan nüüdki, et tegelikult ei jõua mulle kohale, miks hakkab keegi suvalisel hetkel suvalisi inimesi tapma.

Jah, ma tean, et reeglina on tulistaja kas ise reaalselt eelneva (kooli)vägivalla ohver või siis vähemalt tunneb end hüljatult või ahistatult.

Tean küll, kuidas see on. Koolivägivald on mul ju omal nahal kogetud. Ja ma saan täiesti aru tahtmisest tappa ära see konkreetne koll, kes on sind koguaeg kiusanud ja mõnitanud. Ma ei arva, et see on hea lahendus, või üldse miski lahendus,aga see on miski, mida ma sügavalt emotsionaalsel tasandil mõistan ja võib-olla end täiesti seina äärde aetuna tundes suudaksin isegi teha.

Aga millest ma aru ei saa, on kui keegi hakkab lambist tapma “neid kõiki”? Milliseid neid? Mida on need kõik siis halba teinud? Ei saa ju olla, et üht inimest kiusab terve klass, terve kool, terve ühiskond? Ei suuda küll kuidagi uskuda, et näiteks mulluse Jokela loo puhul see 25aastane kaasõpilane kuidagi Auvise poissi kiusamas käis.

Miks, kurat, miks, peab siis tapma karistuseks suvalisi ja ilmsesti täiesti süütuid inimesi?

Ja veel – saab seda siis kuidagi ära hoida? Või ei saagi? On meil, ma mõtlen meil, inimestel üldse, olgu siin või sealpool merd või kuskil kaugemal, mingit mõistlikku käitumisviisi sellise segikeeramise vastu?

Ega ole vist. Muidu ei hakkaks sellest ju peaaegu traditsioon saama. 

Varem, tundub mulle, oli selline heleroosa silmaklapistatud suhtumine, et tulistama ja muul viisil tapma hakkavad ainult täielikud hälvikud. Need on kõiges ise süüdi. Mingeid laiemaid sotsiaalseid põhjusi pole nagu vaja otsidagi. Mõistame aga hukka ja asi mutt.

Viimasel ajal on hakatud rääkima ka vägivalla põhjusest, meeleheitest, mis võib tapma panna. Võta või “Klasski”,  eks ole. Iseenesest hea ja õige aga …

Mulle tundub, et me kohati hakkame teise seina keerama. Noh, et tapmine ongi õigustatud, sest tapja oli ju ise ohver ja mis tal üle jäi ja võibki üle visata jne, jne. Teeme sedasi vaikselt mõrtsukast peaaegu kangelase ja mõistamegi hoopis kõik need, kes ta kuuli ette jäid, hukka. Ikkagi paha ja kiusava ühiskonna esindajad. 

Kah õudne, mu meelest. Ja ülekohtune. Ja ohtlik, sest levitab ja kinnistab arusaama tapmisest kui täitsa OK lahendusest. Kuni ühel hetkel teeb keegi, kes arvab, et nii käibki, seda meie enda või meie lähedastega.

Ma ei tea, kas saaks kuidagi nii, et me räägiksime ausalt sellest, mis vägivallani viia võib, kuid ei idealiseeriks sealjuures vägivalda?

Üldse, mulle tundub, et me idealiseerime viimasel ajal kuidagi massiliselt nii agressiivsust kui meeleheidet. Eriti netimaastikul, kus inimeste muredest, kiiksudest, valust saab otsekui miski seebikas, põnev aga justkui mitte eriti reaalne.

Võta või meie oma eestikeelne blogosfäär, kus kõige mudadepressiivsemad ja kurjemad sissekanded saavad alati kõige enam tähelepanu ja sageli ka kõige enam kiitust (vohh, nüüd olid siiras, nüüd olid ikka ehe, nii lahedal vihane oled jne, jne). Muide Auvinengi elas end enne tulistamist kenakest aega netis välja, ikka kaasakiitjate silma all,  ja ka tänane tulistaja (ei, ei lingi, ei ole vaja seda vahtima minna).

Õudne. Tegelikult. Päriselt.

Ja kui aus olla, siis on issanda ime, et meil veel keegi kuskil tulistama pole hakanud. Olgu siis koolis või näiteks mõni koondatu kontoris. Ei julge öelda, et ehk seda ei juhtugi, sest kardan, juhtub ikka küll, varem või hiljem.

Advertisements

Entry filed under: mõte kiusab, sotsiaalne närv.

Narr, narr, narride narr… Õpetage oma pojad nutma, palun!

22 kommentaari Add your own

  • 1. Elver  |  september 23, 2008, 12:20 p.l.

    “Confirmation bias” on asja nimi. Koolivägivalla ohvri peas tekib hüpotees, et kogu maailm on paha ja hoolimatu ning ta leiab sellele hüpoteesile igalt poolt kinnitust. Väsinud ja morn jäätisemüüja? Kinnitab teooriat, et kõik inimesed on hoolimatud. Purjus peaga kaklema läinud tegelased? Kinnitab taas teooriat. Vastupidised tõendid (pargis kudrutav noorpaar näiteks) jäetakse kõrvale või ratsionaliseeritakse minema. (“Ju siis see kutt on rikas või ilus ja mina ei ole.”) Meie tusases ugrimugri kultuuris on sääraste inimeste hoolimatust näitavate tõendite leidmine päris kerge.

    Praegune maailmapoliitiline olukord kus lihtsalt sõidetakse kolmanda maailma riikidest üle ja meie oma poliitikud kiidavad asja heaks ei ole ka teab mis positiivne sellise mõtlemise kontekstis.

    Sellisesse olukorda sattunud inimesel on kaks võimalust: endale kuul pähe / veenid läbi / tabletid kurku või kõigepealt natuke rahvast karistada ja siis endale kuul pähe / veenid läbi / tabletid kurku.

    Enesetapp ei ole ju ometigi teab mis uus teema. Sõbranna sugulane, noor neiu, tappis end hiljuti ära. Miks ennast ära tapetakse? Sest maailm ei hooli piisavalt. Või vähemalt tundub, et ei hooli. Koolitulistajad on aga siiani olnud mehed. Loomu poolest agressiivsemad, ei taha ilma võitluseta alla anda. Uhkus ei luba. “I’m gonna die, but at least I’m gonna take some of you bastards with me.”

    Koolitulistaja on agressiivne meeleheitel enesetapja.

    Vasta
  • 2. Kati  |  september 23, 2008, 12:38 p.l.

    ma lihtsalt mõtlen, et kas kordagi ei käi läbi pea mõte, et kui mina nüüd suvalisi maha tapan, siis mis ma parem olen, kui kõik need minu meelest lurjused, kes mind kiusasid. aga kui ma ei ole parem ja vägivald ongi ok, siis on ju neil lurjustel ka pmst õige oma viha, mure, pettumus ja mis kõik välja elada, muuhulgas ka mind kiusates. ja et sel juhul me oleme ju kuidagi totralt tasa.

    või on see mõte meeleheitel inimesele liiga ratsionaalne?
    või ongi tahtmine ükskord tasa olla?
    no et sitta mind huvitab, sa räpane jäätisemüüa, et sul on ka raske. ma tahan veel ainult, et sa naerataksid, KOHE!!!

    Vasta
  • 3. Ray D. Noper  |  september 23, 2008, 12:48 p.l.

    Ei, Kati, nende suunaline vägivald tundub “tasakaaluna”, see on seesama printsiip, mida siin üks teatav blogija levitab – nemad käituvad halvasti, seega on nad väärt seda, et nendega midagi halba juhtuks. Kuna keegi teine neid ei karista, siis võtab “surmamineja” (sest selleks momendiks on ta enesetapu juba otsustanud) selle “koorma” enda peale, teeb maailmale teene või nii.

    Samas, kui vaadata seisukohta, et vägivald ongi OK, ja et lurjustel ongi pmst õige oma viha, etc. välja elada kiusates, siis on ju õige ka nende mahalaskmine ? Ainuke vägivald, mis midagi lahendab, on lõplik vägivald, eksole ?

    Vasta
  • 4. Kati  |  september 23, 2008, 12:51 p.l.

    jah, paraku saaks ka nii mõelda, nagu sa viimasena pakud.
    muidugi, kui ei taha just neist lurjustest parem olla.

    kui end aga tasakaalustava karistajana tunda, siis see tagab muidugi vist niigi justkui moraalse üleoleku.

    Vasta
  • 5. Ray D. Noper  |  september 23, 2008, 12:58 p.l.

    Või siis probleemi lõplikult lahendava märtrina tundmine – moraalse üleoleku juurdemõtlemine on inimloomusele ääretult lihtne ülesanne.

    Vasta
  • 6. Kati  |  september 23, 2008, 1:07 p.l.

    tjah.

    aga siiski, kas sellises seisundis inimesele on võimalik ka mingeid muid lahendusi näidata? kuidas ja millal?

    ses mõttes, et tagantjärgi ei saa keegi aru, kuidas küll varem selgeid märke ignoreeriti. samas, kui mulluse tulistamise peale siin üks proua ajakirjanik arvas, et üks natuke depressiivne koolilaps ongi ka kohe mõrtsukas valmis, oli see ka nagu liig.

    Vasta
  • 7. Ray D. Noper  |  september 23, 2008, 1:16 p.l.

    Mis lahendusi ? Arvestades temapoolset konteksti, et maailm on üks persses koht ja et inimesed ei ole suuremat väärt ?

    Vasta
  • 8. Kati  |  september 23, 2008, 1:18 p.l.

    …et siis see on nagu paratamatu, et aegajalt mõni läheb ja tapab?

    muide, see, et maailm on perses koht, on depressiivikute suht tüüpmõte. enamik siiski tapmiseni ei jõua. seega kuskil peaks nagu see piduritõmbamise koht olema? või sõltub see isendist?

    Vasta
  • 9. Ray D. Noper  |  september 23, 2008, 1:38 p.l.

    Eks igaühe kalduvus vigilantismile ole erinev…

    Muide, see tuletab sellist krimisarja meelde, nagu Dexter, kus peategelase ülevoolav verejanu suunataksegi kontrollitud vigilantismiks…

    Kindlasti võiks riskigrupikandidaadil üritada “pidurit tõmmata”, aga kuhu suunata see ängistus ?

    Vasta
  • 10. marta  |  september 23, 2008, 1:45 p.l.

    “Üldse, mulle tundub, et me idealiseerime viimasel ajal kuidagi massiliselt nii agressiivsust kui meeleheidet.”

    aitäh sulle Kati selle lause eest, mulle tundub nii juba pikemat aega… lisaks tundus, et olen ainuke, kellele sedasi tundub…

    Vasta
  • 11. Trulla  |  september 23, 2008, 3:26 p.l.

    Ühinen marta mõtteavaldusega. Ka mulle on viimase paari nädala jooksul üha rohkem sedaviisi tunduma hakanud. Välja ütlema ma siiski ei söandanud hakata – noh, teadagi, mis pilguga vastuvoolu ujuja peale vaadatakse.

    Aga hea, et sa sellele asjale ka selle külje pealt peale vaadata võtsid, Kati!

    Äärmustega lihtsalt on alati jama, ükskõik kas nad nõrkust või tugevust ülistama kipuvad. Ja ehk ongi aeg pendlil nüüd teise suunda tagasi tulla väheke.

    Vasta
  • 12. Elver  |  september 23, 2008, 3:33 p.l.

    Päris paratamatu ei ole. Koolitulistamised on küllaltki uus nähtus tegelikult. Mulle tundub, et põhjuseid on kahes otsas.

    Ühes otsas on teismelistel raskem auru välja lasta. Hoitakse kodus kinni (pedofiilide jmt kartuses) ja puudub korralik sotsiaalne väljund. Kui säärane lõpuks kodust välja saab, näiteks ülikooli minnes, siis esimesed 2-3 aastat kulub enda välja elamisele: alko, narko, seks, misiganes. 15-25 aastased sõbrad kokku saavad üle pika aja, siis reeglina umbes pool nende vestlusest kulub hooplemisele, et kumb ennast vahepeal rohkem umbe on joonud.

    Teises otsas on maailm julmemaks läinud. Või vähemalt info sellise jura kohta on laiemalt saadaval. Igasugused sõjad, poliitikude silmakirjalikkus, meie igapäevaste riiete, tehnika ja tarbeesemete tootjate töötingimused (loe Klein’i “No Logo” raamatut näiteks) jmt. Noor inimene loeb, levitab infot ka teistele, kuid näeb, et miskit ei muutu. Maailm on ülekohtune. Informatsiooni kättesaadavus tekitab ängistust.

    Nii et ühest otsast topitaks ängi sisse ja teises otsas on punn ees, ei saa auru välja lasta. Eriti kui tegu on veel sedasorti teismelisega, kes teiste arvates cool ei ole. Kui inimene mingitel imelikel põhjustel end alkot ja narkot täis ei topi paariks aastaks, siis mõnikord läheb sisepinge nii suureks, et kuul pähe on ainuke lahendus. Ja mida rohkem neid teisi värdjaid saad endaga põrgusse kaasa võtta, seda parem 🙂

    Vasta
  • 13. Wild  |  september 23, 2008, 4:28 p.l.

    “Üldse, mulle tundub, et me idealiseerime viimasel ajal kuidagi massiliselt nii agressiivsust kui meeleheidet.” —> vist küll, aga pöörates küsimuse teistpidiseks – kas mitte nende vastandolekuid pole pikka aega ülemäära idealiseeritud?
    Mõnikord tundub, et nii meeleheide kui agressioon on kohutav tabu ja siis… noh, üks hetk tuleb põhi ja tagasilöögiefekt.

    Vasta
  • 14. poolhäälne  |  september 23, 2008, 4:44 p.l.

    Mu abikaasa tavatseb ütelda, et inimesed lähevad lolliks heast elust. Tundub, et see kuidagi niiviisi ongi. Materiaalselt nirumates ühiskondades toimuvad kuriteod peamiselt materiaalse ümberjagamiseks, rikkamates aga lisaks ka emotsionaalse väärtuse, tundekapitali ümberjagamiseks. Isik, kes tunnetab, et temale on au ja kuulsust, märkamist ja tähelepanu ülekohtuselt vähe osaks saanud, võtab seda vägivallaga, nautides ette juba suuri pealkirju, oma võka teo mõju, oma tuntust ja seda, et vähemalt see üks ja ainus kord saab ta olema populaarne jutuaines. Kui pärast koletut tegu hakatakse analüüsima, kuidas hunti lambakarjas varem ei märgatud, selgub, et sellisel tegelasel on olnud väärastunult paigast enesehinnang ja sellest johtuv maailmavaen juba ammugi, ja paljud on sellest teadnud, pole aga ühel või teisel põhjusel asjasse sekkunud…
    Tänapäeval on ju nii lihtne kuulsaks saada.
    Agressioon, eeskätt sihitu märatsev vägivald peakski tabu olema. Kuidas saab see teisiti olla? On teatud asju, millel ei ole mitte kunagi mitte mingit õigustust. Võivad olla põhjused, aga õigustust ei ealeski.

    Vasta
  • 15. Kati  |  september 23, 2008, 6:24 p.l.

    wild,
    jah, võib vabalt olla.
    teine asi on vist see ka, et kuna igast depressiivsust vist tõesti esineb tänapäeval rohkem kui varemalt, siis tundub kurbus, äng, agressioon jms, kuidagi ehedam ja mõistetavam, ja saab seega ka suurema kõlapinna. rõõm seevastu tundub võlts, sest kuidas sa usud, et see teisel on, kui endal pole,

    no ja siis lõpuks ongi ühiskond sihuke, nagu kunagi keegi iseloomustas üht suitsidaal-depressiivsete inimeset seltskonda. nimelt, et kui keegi hakkab august välja tulema, võtavad teised käest kinni ja tirivad ta sõbralikult auku tagasi.

    ray,
    vahest on mul tunne, et mõned kodanikud peaks depressiooni sundravile saatma seniks kuni nad ängi kõrval maailma ka natukene ratsionaalselt ja adekvaatselt vaadata suudavad. et nad ligimesi otse ära ei tapaks või surnuks ei kurnaks.

    mõtlen seda ilma igasuguse irooniata. tean ise küll, kui kohutav üks depressiivik, kes ennast üldse ravida ei suvatse, võib olla.

    elver,
    tundub, et võib nii olla küll.
    lisaks ehk veel, et noored on vist ka tänapäeval kuidagi palju enma üksi, kui vanasti. ma mõtlen ilma toetavate lähisuheteta. pooltel on poolik pere ja ega see, et mõlemad vanemad on, ei tähenda ka, et kumbki lapsega tegelikult tegeleb. töö taha ju teha, raha tahab ju teenida, õhtuks oled poolsurnd, kes jõuab siis…

    ja kui tatt tuleb koolist koju ja tal on viisakad hinded, siis kesse küsib, kuidas tal tegelikult läheb. kuigi õigel hetkel küsides võiks ehk anda võimaluse ängil punn varakult ja ohutult eest lasta.

    Vasta
  • 16. heli  |  september 23, 2008, 8:25 p.l.

    Mulle tundub, et inimestel on sageli komme üldistada. Kui inimene tunneb end ühes grupis tõrjutuna ja halvasti kohelduna, siis ta ei näe lõpuks enam üksikindiviidi, kelle käitumine temas halva enesetunde on tekitanud, vaid kannab oma viha kogu grupile tervikuna. Viha lahvatab ka nende peale, kes otseselt ei kiusa ega tõrju, vaid kes seda kõike vaikides kõrvalt vaatavad, sest nende vaikimisest näib, et nad kiidavad mõnitamise ja alandamise heaks, seega nad saavad tõrjutu silmis kiusajate kaasosalisteks. Ning kui last on alandatud väga varasest noorusest peale, siis on temas arenenud hoiak, et kogu maailm on tema vastu vaenulik, sestap hakkab ta nägema kiusamist ja tõrjumist ka seal, kus seda tegelikkuses polegi ning saabki seeläbi ise maailma vastu vaenulikuks.
    Ega oskagi muud öelda kui et märgakem ja kaitskem lapsi, et nendest ei saaks tulevikus kurjategijaid. Ühel hetkel võib olla hilja neid millegagi aidata.

    Vasta
  • 17. Oop  |  september 23, 2008, 9:34 p.l.

    “Kui inimene mingitel imelikel põhjustel end alkot ja narkot täis ei topi paariks aastaks, siis mõnikord läheb sisepinge nii suureks, et kuul pähe on ainuke lahendus.”

    Nii et siis koolivägivalla vastu aitab alaealiste alkoholism? Hmm, võib õige olla kyll. Ma pole eales rohkem joonud kui keskkoolis ja vaadake nyyd mind, säran nagu ponks. Kui depressioon ja läbikulunud maks välja arvata. Aga need on objektiivsed suurused ning ei puutu asjasse.

    ***

    “ja kui tatt tuleb koolist koju ja tal on viisakad hinded, siis kesse küsib, kuidas tal tegelikult läheb.”

    No olgem nyyd ausad, kes meist teismelisena vanematele sydant puistama kippus. Enamikust tuleb ikka sõnu peitli ja haamriga välja kangutada. Vähemalt tähendusega sõnu, “mhmh” ja “hästi” ei loe.

    ***

    “Aga millest ma aru ei saa, on kui keegi hakkab lambist tapma “neid kõiki”? Milliseid neid? Mida on need kõik siis halba teinud?”

    Kui inimest piisavalt kaua peksta, on ta sõjas. Siis jagunevad ymberkaudsed tema jaoks kolmeks. Peksjad, nagu nimigi ytleb, peksavad. Aitajad, kui neid mõni yldse olema juhtub, aitavad. Kui ka mitte eriti efektiivselt, siis vähemalt oma võimaluste piires. Kes aga ei aita, vaatavad pealt või jalutavad mööda, pigistavad silmad kinni ja teevad näo, nagu ei näinuks midagi – need on vaikijad.

    Inimese jaoks, keda on piisavalt kaua pekstud, ei ole erilist vahet isikliku peksu ja holokausti vahel. Tema taluvuspiir on yletatud, tema isiklik maailm kukub kokku – olgu maailmaajalooline kontekst siis milline tahes. Lõppeks, ka ilmasõdade ajal ei kadunud koolivägivald kuhugi.

    Kui sõda läbi saab ja hakatakse uurima, kes mida tegi, ei nuriseta tavaliselt selle yle, kui peksjatega arveid õiendatakse. Olgu siis kättemaksuks või selleks, et nad rohkem kedagi ei peksaks. Vaikijaid on lihtsalt liiga palju, et neid karistada. Aga keegi ei ytle, et nad oleks syytud. Nende vaikimine lasi sel kõigel toimuda. Syytuid ei ole.

    Eluard kirjutas kah vaikijatest suhteliselt pahasti.

    Vasta
  • 18. heli  |  september 24, 2008, 12:12 e.l.

    Oop ütles siin väga selgelt välja miskit, mida ma enne sõnastada ei osanud: ma lähen vihaseks inimese peale, kes kõrvalt vägivalda nähes ütleb mulle vaikselt “on jah hirmus, aga näe mina ei sekku ja olen vait, ole sina ka”.

    Vasta
  • 19. Ray D. Noper  |  september 24, 2008, 8:50 e.l.

    Kati – ma olen juba ammu rääkinud raskekujulise depressiooni sundravi vajalikkusest… Iseasi muidugi, kuiväga lihtne seda realiseerida on ja kui kerge kuritarvitada…

    Vasta
  • 20. Kati  |  september 24, 2008, 9:05 e.l.

    kusjuures see vaikimine on ka sihuke mitme otsaga asi.
    meil oli kalssis üks poiss, kelle kohta ma sain alles pärast kooli teada, et ta oli ka tõrjutu ja kiusatu.

    kooli ajal oli mul algatuseks endagagi tegemist, et kiusatuna ellu jääda ja mulle tundus see poiss just niisugune kiidetud ja armastatud oivik. et tal küll midagi häda pole.

    ma võisin seega tema jaoks olla vabalt vaikija, kes on kiusamise poolt. ja tema ei pruukinud samas üldse märgata, et mind samuti kiusati. seega me olime siis nagu vastatastikku vaikijad.

    ray,
    kuriatvitamise oht oleks jah paraku suur.

    Vasta
  • 21. Julian B. kes ei viitsi sisse logida  |  september 24, 2008, 11:53 p.l.

    Mu meelest peaks seda juhtumit psühholoogilisest aspektist vaatlema mitte kui mõrva, vaid kui enesetappu. Ainult et võeti ka teisi kaasa – see oli tulistajale ehk nagu viimane õhtusöök kurjategijale enne hukkamist. A la “Whatever, mis saab – niikuinii suren (tapan ennast). Las siis *nemad* ka maksavad selle eest.”
    Nemad on seejuures midagi umbisikulist, kogu ühiskond, Vaenlane.

    Aga üldiselt ma vägivalla üle koolides üldse ei imesta. Kool on mõnes mõttes nagu vangla, suletud süsteem, kus pead “istuma” oma 12 aastat, et pärast ühiskonnas olla tõsiseltvõetaval positsioonil. Niisugustes kinnistes süsteemides käib pidev võimuvõitlus ja hierarhia paikapanemine, olgu see siis õpilane vs õpilane või õpilane vs õpetaja.

    Vasta
  • 22. Elver  |  september 25, 2008, 12:44 e.l.

    Nii palju kui ma reaktsioone olen meediast jõudnud jälgida (liinil Tartu-Tallinn pendeldamine röövib aja ära) siis reaktsioon on olnud, nagu ikka, stiilis:

    1. Tegu on hälvikuga, kelle mõttemaailma keegi ei mõista ja kindlasti pole süüdi keegi, kellega see hälvik lävis, sest tegu on hälvikuga.

    2. Süüdi on suvaline nähtus, mis parajasti kellelegi ette jääb: arvutimängud, rokkmuusika, relvade liigkerge kättesaadavus, või siis nüüdne populaarne süüdlane poliitikute silmades: interneti liigne liberaalsus. Lahenduseks on alati keelamine ja tsensuur.

    Põhimõtteliselt peaksid need tulistamised vist lausa igakuiseks muutuma enne kui meinstriim saab shokist üle, suudab süveneda tõelistesse põhjustesse ja viitsib hakata mõtlema millegi muu kui keelamise ja tsenseerimise peale. Ja ega enne ei saagi olukord paraneda.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

september 2008
E T K N R L P
« aug.   okt. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

%d bloggers like this: