Tulgu siis!

     lumi.

võiks tulla küll.

lumi.

üle lehtede.
jajah, nüüd juba pruunide.
üle tädi, kes tuleb poe nurga tagant,
suure koti ja väikese mäluga.

või üle selle kojamehe,
kes teab midagi Kauna tänavast
(statistiline haruldus, ainult üks kaheksast)

ja üle minu,
kes ma siselinnas
nii 17 aastat tagasi
kodutunnet otsisin, leidsin ja rusikasse surusin,
või sinise koolilapsekraega jaki taskuisse.
et koperdada edasi,
seeliku sidrunkollane jalus.

lumi.

millest ma tean,
et ta on täpselt sama värvi
kui karuga jakk
mu lapsepõlvede kapis.

lumi.

kuum nagu ahjust tulnud jäätis.

Diskleimer: see ei ole luuletus. On mälestus või ehk lihtsalt kaja Tuulesoku öeldule. Igatahes asi, mida ma tahtsin (küllap ahnusest) jätta ka endale.

Raul Rajangu. Tervitused Tartusse Ravila 4

Ja Rajangu on praegu lihtsalt õige. Ärge küsige, miks. (:

Kui kallim kipub sõtta …

“Mu mees ei ole abielus minuga, vaid sõjaväega,” ütles ühes vestluses naine, kelle sõdurist abikaasa plaanib kohe-kohe missioonile minna. Mulle tundus, et naine ei olnud selle üle just rõõmus.

Noh, kes olekski? Kujutan ette seda pidevat pinget kuskil kuklas, mis ütleb, et su lähedane on nüüd ohus ja sa ei saa tema heaks mitte midagi teha. Ainult oodata  ja teist oma muretsemisega mitte närvi ajada. Aga ma kujutan ka ette, et kellelgi võib olla väga vaja sellisesse kohta minna. Hoolimata riski suurusest ja teiste murest.

Ei ole mu jaoks, muide, mingi puhtteoreetiline probleem. Mu oma vanamees ei kipu küll otse sõjaväkke, aga ütle talle, et ta võib ajakirjanikuna kuhugi kriisikoldesse ronida, ja võid kindel olla, et küll ta läheb, endal silmad peas säramas.

Ja muidugi see ajab närvi. Isegi, kui tead, et midagi otse hullu ei peaks saama juhtuda. Et ta ikkagi ei lähe otse sõdima ja liigub enamasti koos poliitikuhärradega, st ülimega turvatult. Aga ikkagi, kuskil on mingi väike loll närv, mis ütleb, et jama võib ka olla.

Mul Arni Iraagis käimise ajal küll oli selline väike vatsik kuklahirm. Mis siis, et kinnitati, ega seal enam nii ohtlik pole. Aga samas räägiti ka, et suvalised asjad võivad suvalisel hetkel õhku lennata. Ja võttis ikka korraks hinge alt jahedaks küll, kui vanamees täitis paberit selle kohta, et mulle tuleb teatada, kui temaga midagi juhtub.

Ometi ma ei öelnud talle, ega ütle ka edaspidi, et ära mine. Sest, ma saan ju aru, miks ta läheb. Mis salata, ma läheks ise ka, kui ainult mingi võimalus oleks. Ma läheks, ning ma eeldaks, et teised mõistavad mu valikuid ja oleksin nii vihane kui nördinud, kui mind püütaks takistada.

Ja nüüd siis see mõte, mida olen aegajalt ikka mõlgutanud, mis selle naise jutu peale jällegi aktiveerus ja mille pärast ma seda siin üldse kirjutama hakkasin: mis saab, kui kellegi tõsine kutsumus on teha midagi, mis paratamatult paneb lähedased muretsema? Tahad sa siis sõtta minna, politseinikuks, tuletõrjujaks või rallisõitjaks hakata vms.

Ferdinand Hodler, Jena üliõpilased lähevad sõtta

Hooli teistest, ära ole egoistlik, õpetatakse. Aga ka vastupidi, hooli endast, teosta ennast, vilista teiste nõudmistele. Ja veel, et oma väike eraelu on vähemtähtis, kui suured ühiskondlikud asjad. Aga samas, kui sa ei oska hoolida oma lähedastest, siis ei oska sa hoolida maailmast.

Kõik kenad õpetused, mis üksteisele risti vastu käivad. Millist neist siis järgida või kas neist mõni üldse sünnib järgida, kui üks seab sammud lohemadudega võitlema ja teise osa on väraval lehvitada ja vahepeal kodu valvata.

Jah, ma tean, ideaal oleks (minu jaoks) koos minna, aga seda on tavaliselt ikka kuradima keeruline korraldada.

Poliitik:Heteroabielu on keelatud!

Saage tuttavaks, nii arvab isand Tarmo Kruusimäe aka Kojamees

OK, päris otsesõnu ta küll nii ei väida. Küll aga saab Postimehest lugeda järgmist:

“Isamaa ja Res Publica Liidu rahvuslaste ühenduse esimees Tarmo Kruusimäe rõhutas, et kõik ei saagi olla võrdsed ning et antud teema puhul püüab vähemus saavutada enamusest suuremaid õigusi.

Ta lisas, et Eesti kultuuriruumis pole era- ja intiimelu afišeerimist kunagi eksisteerinud.

See on siis olnud kodaniku seisukoht samasooliste abielude osas, välja öeldud “Värskes Ekspressis.” 

Möhöh? Ahah! Heterotel ilmselt ei ole olnud ega ole senini õigust abielluda. Kuidas muidu seletada, et kui homod abielluda soovivad, ei nõua nad mitte samasuguseid õigus, vaid rohkem?

Ja muidugi elavad heterod oma eraelu avalikkuse eest varjus, abikaasad (ei, vabandust, nad ju ei abiellu, seega sekspartnerid), ei räägi kellelegi oma salajasest häbiväärsest suhtest, tänaval kõnnivad maha löödud silmadega teine teisel pool teed, lõuna ajal igaks juhuks ühes lauas ei söö, koju hiilivad hämaruses eraldi.

Ja me ei räägi siin sellest, et nad teeksid midagi nii häbiväärset, eraelu ja seksuaalset sättumust demonstreerivat, kui avalik pulmapidu, pulmapiltide kõigile näitamine ehk isegi netti riputamine, või suudlemine päise päeva ajal, rahva ees.

Oo ei, seda nad ei tee. Heterod tunnevad oma kohta, ja on nurgas vagusi.

Ainult need homod tahavad igasugu jaburusi. Abilelluda ja …oh, kole.

Tegelikult mulle väga “meeldib” ka see jutt, et kõik ei saagi võrdsed olla. Noh, tore, kui kodanikud ei ole riigi silmis õiguste poolest võrdsed, ei peaks nad ka ehk kohustustelt olema. Kuidas oleks, kui vabastaks kõik homod näiteks mingist osast tulu- või sotsiaalmaksust ? Et nagu kompensatsiooniks nende õiguste eest, mida neil ei ole ega peagi olema? Möh? Milline hea idee konservatiividele nende koledate pedede tülikate nõudmiste vältimiseks! Äkki võiks selle idee eest kohe nõuniku kohta küsida (kõige õelamat emotikoni, palun).

Nojah, kui aus olla, olen ma endale korduvalt lubanud, et ma ei lähe enam taoliste teemade peale põlema, sest kaua sa jõuad vasikaga võidu joosta või nõmedustega võidelda, ja mida uut mul ikka öelda. Aga mingi lollus on vist ikka nii loll, et ma ei suuda oma suud pidada. Või noh, näppe pigem.

Muide, kodanik Kruusimäel on veel üks lahe mõte. Tsiteerigem.

“Kruusimäe leidis, et meie «nokia» peitubki selles, et eestlased pole ajaloo jooksul kellegagi integreerunud ega segunenud.” 

Meie “nokia” on tõupuhtus! Nojah, vägevasti muidugi kõlab. Kurb ainult, et Kruusimäe tuleb ajalootundi tagasi saata.  Mehel jäi kogemata õppimata Põhjasõda ja sellele järgnev periood, kus omavahel sigisid kõik, kes kuskil vähegi elus olid, tekitades tõsise krantsirahva.

Heterod ei demonstreeri kunagi avalikult oma seksuaalset sättumust. See foto on pärit koolilastele mõeldud kombeõpetuse õpikust ning näitab, kuidas hästikasvatud kodanikud ei tohi käituda.* Täiskasvanuid ootab sellise suguelu demonstratsiooni eest avalik hukkamõist, kui mitte hukkamine.

___________________

* tegelikult küll siit

Naabrimehe aluspüksid turule! Lugu eestlastest, soomlastest ja teistest.

Tallinnas elavat Soome ajakirjanikku Sami Lotilat häirib, et Eesti mehed kannavad saunas pükse.

Tõele au andes ei ole tal muidugi ainult alukad hingel. Ta kurdab ka, et enda arvates nii eelarvamustevabad eestlased on tegelikult padukonservatiivsed ja ksenofoobsed.

Nojah, Lotila võib oma eriti emotsionaalsete ja kollasetooniliste arvamuste eest varsti vist koos sm Bäckmaniga Eestis vihatuima soomlase tiitlile kandideerida. Mis salata, olen minagi tema mõne loo peale tundud, et rusikas läheb rulli ja küsib, kus herr Sami lõug on. Teisalt aga …kole küll, kuid peab tunnistama, mõni päris tõsine point tal ikka teinekord on.

Näiteks seda, et eestlastele küll meeldib end näha individualistlike, kuid samas avatutena, kuid tegelikult on nad kollektivistlikud, ksenofoobsed ja kinnised juurikad, on mulle rääkinud ka üks lugupeetud ja vägagi eestlasest psühholoogiaprofessor.

Nii et võib-olla ongi vahest nii, et mõnd asja näevad naabrid natukene selgemalt ja õigemini, kui asjaosalised ise. Teisalt on naabrite, ka naaberriikide ja -rahvaste suhteis, alati mingi armastuse-vihkamise kokteil.

Ühtpidi naabrid on ikkagi lähedal, seega kuidagi omad, teisest küljest käivad ehk just läheduse tõttu teiste tiba teistsugused hoiakud ja kombed korralikult pinda. Rääkimata sellest, et naabrist pajatatakse ikka igasugu legende ja mõnusat pilagi (lätlase kuues varvas, eksole).

Järgmises söömaklubis (jajah, selle sügise esimeses), oli meil algselt plaanis rääkida eestlastest ja soomlastest, sellest, kuidas me üksteisele paistame, tõiselt ja naljaga pooleks, sest söömaka klassikalises tuumikust leiab nii eestlast kui soomlast.

Mõtlen aga, et võiksime ehk teemat natukene laiendada ja kõnelda naabritest üldse, kõigist neist, kelle kõrval me elame. Seega võime soomlastele julgesti liita lätlased, venelased ja rootslased, aga kui keegi elab kesk sakslasi või itaallasi näiteks, võib ka neist naabersuhetest rääkida.

Söömaklubi koguneb sel reedel (24.10.2008) kell 20.00. Täpsem info, nagu ikka, tuleb siia. Kõik on lahkesti lobisema oodatud.

Aga, tulles veel kord tagasi soomlaste ja eestlaste juurde, minu üsna kindel veendumus on, et vaatamata mõningatele aja- ja kultuuriloolistele erinevustele, oleme me tegelikult pööraselt sarnased. Nii heas, kui halvas. Miks ma nii arvan ja mis mind viimati seda eriti sügavalt tundma pani, räägin aga juba söömaklubis. (:

Nagu kaks tilka vett

Väike Nõid elik Kati (vasakul) ja Punane Hanrahan elik Arni (paremal). Või oli see nüüd ikka vastupidi?

Ehhh, Watson, nii head nalja pole kohe ammu saanud. (:

Abikaasad muidugi pidid üks liha olema, aga kas just nii otse.

Tahan joon kisselli, tahan kuulan transistorit

Kas teie teadsite, et puberteet on raske nakkushaigus? Mina küll ei teadnud, uneski ei aimanud. Aga tundub, et on. Vähemasti koertel.

Vähe sellest, et Väikeloom närib, mida saab (tema eas muidugi loomulik), arvab, et kõik maailmas, kaasa arvatud kassid ja jalutavad pensionärid, tahavad temaga mängida, sooritab meile ja me külalistele tervituseks hüppeid, mis panevad arvama, et tema ema ei heitnud ühte mitte musta krantsi vaid känguruga, ja püüab eeskätt varastada toitu, mis vähegi ripakil.

Nüüd on ka Kuriloom, va vanamoor, hakanud järsku huvituma asjadest, mille vastu ta ei ole kas enam ammu või üldse kunagi huvi tundnud.

Me oleme saanud teada, et enam ei või vedelama jätta jahu, suhkrut ega isegi mitte täiesti tühje saiakilekotte. Kusjuures, mitte kuhugi ei või. Isegi aknalaudade tagu-tagu-tagumisse otsa, kuhu ta seni pole viitsinud vaadatagi.

Eile oli armuline koeraemand igatahes avanud ahju kõrvale põletamist ootama pandud tolmuimejakoti ja puistanud selle sisu kenasti kasukale, millel ta magamas käib.

No ülilahe, eksole. Tuba tolmab nagu Kunda. Kasuka viisin välja kloppida, nüüd tolman mina ka. Suust ja silmist.

Huvitav, kuidas ta nüüd kõik need lollused vanas eas avastas? Väikeloom peaks nagu päeval oma toas viibima, Kuriloom ei peaks saama talt otse lollusi õppida, aga ikkagi justkui kopeerib kõiki väikse jaburusi.

Või mine tea, ehk ta vabastab ta päeval ja siis nad teevad koos, mis pähe tuleb. Ehk kutsuvad külalisigi. Täpselt nagu selles multikas.

Mäletate ju? Muidugi mäletate! Aga vaadake ikka, tuju teeb igal juhul heaks. (:

Naiste poolt, mitte meeste vastu

Öelda, mis see feminism õigupoolest on, on mõnes mõttes sama kui selgitada, mis on popmuusika.

Esmapilgul oleks nagu selge – ideoloogia, mis rõhutab, et naistel peavad olema meestega võrdsed õigused ja võimalused.

Aga kui lähemalt vaadata, on feminismis alamseltskondi, kel kõigil natukene erinevad ideed ja eesmärgid.

Laias laastus võiks eristada kolme seltskonda.

1. Võrdõiguslased. vanim vool, mille eesmärk on võrdsed õigused (naine võib õppida, töötada, valida, oma vara hallata jne) ja võrdne tasustamine (võrdse töö eest võrdne palk).

2. Biologitsistlik vool. Algus kuskil kuuekümnedate lõpul, täistuurid võtab peale seitsmekümnedail. Rõhutab naise bioloogilist sugu (sex) ja väidab, et sellest tulenevalt on naistel spetsiifilisi omadusi, mis meestel puuduvad. Parem intuitsioon, rõhk hoolimisel mitte konkurenstil jms.

Sellest lähtuvalt soovitakse

a) Naiste suuremat kaasamist ühiskonnaelu kõigil tasanditel, et oleks rohkem esindatud ka spetsiifilne naiste vaatenurk.

b) NN naistetööde või pehmete ametite ja väärtuste senisest kõrgemat hindamist (ntx idee koduperenaistele palga maksmisest).

3. Soo-uuringud. Vool, mis on arenenud koos antropoloogia ja sotsioloogiaga ning vaatleb sotsiaalset sugu (gender) kui ühiskondlikult kokku lepitud konstruktsiooni, mis pole paratamatus seoses bioloogilise sooga.

Ntx faktist, et naine saab sünnitada, ei saa tuletada, et talle ikkagi on omasem mingi pehmem maailmanägemus või et ta tahabki kodus istuda vms.

Mis tänapäeva läänemaailma puutub, siis muidugi on siin naistel õigusi, millest veel nii umbes 1900. aastatel ainult unistada võidi.

Ometi on ka siin asju, mis pole päris OK. Olgu siis, et naised kipuvad teinekord meestest vähem teenima, ehkki tööpanus on samasugune. Või nn klaasist lagede fenomen, ehk et naised jõuavad mingi pulgani karjääriredelil, kuid mitte edasi. Mitte, et ei suudaks, vaid neid lihtsalt ei edutata.

Kummalgi juhul ei pruugi tegu olla mingi teadliku diskrimineerimisega, vaid teadvustamata hoiakutega. Kas ei julge naised rohkem palka küsida, sest neid on lapsest saati õpetatud olema vähenõudlikud ja tagasihoidlikud, või siis jällegi ei taipa tippjuhtidest mehed neid edutada, sest nad on harjunud edutama omasuguseid, tähendab mehi.

Või siis ntx sageli juba algkoolist saati rõhutatav arusaam, et tüdrukud ei saa reaal- ja eksperimentaalteadustes edukad olla. või mõnedes peredes leviv suhtumine, et mis see tüdruk ikka õpib, nii kui nii läheb mehele. või arusaamad sellest, milline naiselik naine olema peab või olla ei tohi, ja halvustamine, kui keegi sellest normist erineb, jms vaiksed, aga kindlad eelarvamused.

Mida tänapäeva feminism teha saab ja mu meelest peabki, on sellistele hoiakutele tähelepanu juhtida ja, kui need kord teadvustatud on, püüda neid tasapisi muuta.

See ei tähenda, et kõik naised tuleks nüüd lapse ja pliidi mant vägisi riigikokku vedada.

Lõppeks, kellelgi ei ole kohustust oma õigusi kasutada. kui keegi tahab, võib ta ju ka põrandale kriidiga ringi tõmmata ja mitte selle piirest välja astuda. Peaasi, et kriidiringid ei saaks kogu ühiskonnale kohustuslikuks.

Ja veel, feminism ei ole minu meelest (mõned ultraradikaalid välja arvatud), miski, mis on meeste vastu. Pigem on see ka meeste suurema vabaduse poolt.

Nii on näiteks see biologitsistlik sookäsitlus toonud kaasa ka  mütopoeetilised mehesuse otsingud ja meesliikumise (vana Bly Iron Johni soovitan ma selle suunaga tutvuse tegemiseks iga kell).

Teisalt on soo-uuringud toonud kaasa ka kohustusliku mehelikkuse dekonstrueerimise, rõhutades, et see on samuti konstruktsioon, mitte midagi olemuslikku. Seega, mees tohib nutta küll ja lapsi hoida ja õmmelda ntx, ilma, et teeniks ära mingi alavääristamise.

Ja üldse, olla kellegi poolt ja seista kellegi õiguste eest ei tähenda ju, et ollakse teiste vastu ja tahetakse neilt õigused ära võtta.

Üheskoos ja käsikäes. Jah, se võiks ideaalne maailm olla. (:

Kõik see on kirja pandud Algarvu juures kommentaari korras. Aga vaatasin, et täitsa kobe jutt sai (: Ehk läheb endal veel vaja ja siit blogist on lihtsam taas leida. Kirjavikatid kasisin ka ära.

Soorollidest ja sadomasost ehk Kuri Feminist selgitab

Kuri feminist astub poodiumile. Kohendab kostüümi, musta rangelõikelist. Seab paksuraamilised prillid ninale. Kohendab, silub niigi sirget soengut, võtab mustast mapist lehe ja alustab.

Khhhmm..mnjah, tundub, et olen suutnud vist pisikese tormi lahti päästa.

Säherdune tunne on, et tuleks vist paar sõna selgituseks öelda.

Nimelt, mida mina olen  alati ja peamiselt silmas pidanud, on, et bioloogilisest soost ei saa ega tohi teha mingit sotsiaalse identiteedi nurgakivi. Pigem tuleks sugu kui bioloogiline antus ja sugu kui sotsiaalne konstruktsioon  ühiskonnaelu korraldades lahus hoida.

Ei ole, või noh, kahjuks sageli nii mõnegi arvates on, aga minu meelest ei peaks olema nii, et naise koht on köögis ja mehed ei nuta vms. Tahab moor lennukit juhtida, andku minna. Tahab mees patja nutta, lasteaiakasvatajaks hakata või hoopis küüned roosaks lakkida, kontsaga kingad jalga panna ja šoppama minna, jumala eest andku ka minna. Kelle asi!

Mis puutub erootikasse või pornosse (mida keegi kuidas nimetab), siis, jah, on teatava osa  (muide, vastavasisulisest kogutoodangust vist ikka üsna väike osa), mida ma pean alandavaks. Ja et ta on reeglina toodetud, pidades silmas, et vaataja-nautija positsioonis on heteromees, siis peamiselt naisi alandavaks.

Igatahes, kui mingi test mult küsib, kas ma arvan, et see on alandav, siis ma suht mõtlemata vastan, et on küll. See teisest küljest ei tähenda, et ma peaksin mõttekaks sedasorti pornoga aktiivselt võidelda. See võib küll olla minu meelest nõme, aga samas siiski piisavalt teisejärguline ja ohutu, et mitte oma aja-ja jõuvarusid sellele raisata. Nii et las olla, kuni selle pealt ei tuletata mingeid kaljukindlaid üldisi stereotüüpe selle kohta, mida kõik naised on või tahavad.

Kuri feminist teeb hetkeks pausi ja püüab põrandapraost välja sikutada hiiglakõrget tikk-kontsa. Köhatab.

Sadomaso on aga mu meelest veel sootuks keeruline kultuuriline konstruktsioon. See võib ilmselt üsna hästi olla domina jumaldamine (naise ülevääristamine, nagu pakkus eelmise loo kommentaarides Notsu). Võib aga ka olla, nimelt domina täielikuks objektiks, pelgalt valu ja alandust valmistavaks anonüümseks masinaks taandamine ja seega vist ikkagi alavääristav. Võib ilmselt olla ka teadlik vastastikkune mäng, kus teinekord võivad vahetuda ka rollid. Ja võib ehk olla ka lihtsalt sügava ängi väljendus.

Muide, Robert Mapplethorpe, kelle fotod seda sissekannet illustreerivad, on minu jaoks alati väga oluline kunstnik olnud, kuid tema looming pole mulle mitte kunagi seksuaalset erutust tekitanud. Pigem mõjub see seksuaalsust pärssivalt.

Ometi on ta koguaeg, pea iga pildiga, suutnud puudutada minus midagi…midagi väga sügavat, väga valusat, väga olemuslikku.

Banaalne kujund, aga ausõna, tema pildistatud maailm justkui lõikaks väga terava esemega (skalpell? žilett?) lihasse ja hinge. Lõikaks läbi kõige, viimse põhjani, isikliku kõige ärapeidetuma valuni välja.  

Aga jah, nagu öeldud, seksiga pole sel jälle eriti pistmist. Kusjuures mees ise on jällegi öelnud umbes nii, et ta polevat pildistanud midagi, mida ta poleks ise teinud. Niisiis on ta looming kõike muud, kui puhas kunst, eksole.

Ilmsesti ongi sellised asjad nagu seksuaalsus, valu, õnn, alandus jms, nii tugevasti seotud mingite kogemuste, mälukildude, hoiakute, peidetud ja avalikkusele vaatamiseks välja pandud emotsioonide ja veel miljoni asja segapudruga, et siin on võimatu tõmmata selgeid eraldusjooni, mis on mis, või kuidas see mõjuma peab, mõjuda võib. Kogu lugu läheks absurdiks või halvemal juhul mõttepolitseiks kätte ära.

Sestap, inimeste isiklikud fantaasiad las olla, aga ühiskond mu arvates küll ei tohiks kultiveerida jäiku soorolle ja alandamist (kama, kelle või mille) kui mingi täitsa OK normi.

Kuri feminist heidab pilgu saalile. Kohendab taas prille. Võtab paberi, paneb kausta. Sulgeb kausta. Lahkub. Tahvlile võib jääda kiri: kui Mapplethorpe huvitab, vaata siit.

PS vabandan, et teine piltidest on tsenseeritud, aga muud variandid ei anna ennast netist kätte.  

Feminist küll, aga kuhu sotsialism jäi?

Sirje ja Kukupaikese eeskujul tehtud feminismusetest ütleb, et

“You scored 83% Gender-Abolitionist, 40% Sexually Liberal, and 0 % Socialist”

Null prossa sotsialist? Khmmm? Nojah, samas loogiline, ma arvasin järjekindlalt, et pmst sobib sooliseks diskrimineerimiseks mistahes ühiskonnakord ja järelikult ei saa diskrimineerimisest üle pelgalt ühiskonnakorda muutes.

Aga täpsemad tulemused siis siin. Ega nad mu kohta väga valed olegi, pigem üsna õied. *

Your result for The Feminism Test…

Gender Abolitionist

You are the Gender Abolitionist type of feminist. This means that you feel the best way to destroy patriarchal oppression is to rid ourselves of misguided gender roles, and instead live in a society that does not make such marked assumptions about gender differences. The Gender Abolitionist is culturally radical, but rather conservative when it comes to sexual liberation and politics. You have a strong sense of human rights for all. In fact, you are actually a very moral person. You don’t see people in terms of gender and are thus very philosophical in order to perceive the world in such a manner. You think people shouldn’t identify others in terms of gender. When most people see a person, the first thing they think is “That person is a woman” or “That person is a man”, but they do NOT think “That person is a short-fingernail”. Most make someone’s gender their IDENTITY, but fingernail length would never be considered part of their identity. A gender abolitionist would claim gender should be like fingernail length–it shouldn’t be part of someone’s identity. By making gender a part of identity, difference is emphasized and oppression is often justified. Thus, gender shouldn’t be regarded to such a large extent by society. You are mostly concerned with seeing women become fully equalized with men by eliminating gender roles, as these roles oppress women.

The other feminist types:

The Housewife

The Marxist

The Liberal

The Liberal Extremist

The Gender Abolitionist

The Radical

The Gender-Liberal

The Revisionist

Take The Feminism Test at HelloQuizzy

__________

* tahtsin küll kirjutada “õiged”, kuid üle lugedes nägin, et sõrmed olid sellest teinud omatahtsi “õied”. mis siis ikka, õied kah ilusad asjad. elu on lill retoorika jms eks 🙂

Inimene – ilgeim loom

Vaata, inimesel on meelevald loomade üle. See tähendab, loomad võib ära ka tappa, kui nad meie elu segavad. Mina kassipoegi küll uputan. Suurte kassidega ma ei saa hakkama, aga mul vend uputas oma seitsmeaastase kassi küll ära, kui temast ära tüdines, ja tõi noore asemele. Ega siin ei ole midagi ette heita, inimesel on ju meelevald loomade üle.

Katke ühe mu paljukassilise sõbra vestlusest väidetavalt muidu malbe ja lahke kristliku tädikesega.

Olukorda hinnates arvasid päästjad, et koer võib olla kõrgelt kukkudes vigastada saanud. Päästeametnikud võtsid ühendust loomaarstiga, kes aga keeldus kohale tulemast, sest polnud teada, kes tasub visiiditasu.

Postimees kirjutab Rakveres kaevu kukkunud koera päästmisest.

Rrrrrr. Miks mulle need kaks suhtumist nii kuradima sarnased tunduvad?

Ma saan muidugi aru, et näiteks operatsioon on kallis ja rohud, et loomade eest ju haigekassa ei maksa ning seepärast mingit hullkallist ravi ei tahaks alustada, kui ei tea, kes ja kas selle eest tasub. Aga vigastatud looma korraks vaatama tulla, päästjatele tema kohtlemiseks ehk natukene nõu anda, seda võiks ju saada ka siis, kui kroonid näpuvahel ei krabise. Muidugi kui tegemist on ikka arstiga, kelle kutsumus on loodetavasti aidata, mitte lihunikuga, kes miskipärast  ei märganud õppida muuks kui veterinaariks.

Või mida me arvaksime inimesearstist, kes ei tuleks vigastatud vaatamagi, sest sel ravikindlustus äkki ei kehti? Me ju ütleksime, et ta on mölakas? Miks siis loomaarstiga teisiti on?

Või ehk arvab see toredasti haritud loomaarst tegelikult samuti kui ilmsesti elust räsitu-loksutatud ja mitte just liig avara silmaringiga vanamutike? Arvab, et loom on lihtsalt üks asi, miski, mille üle meil on meelevald. Ja meelevald, see on sellises mõtteviisis (maakeeli ja ilmalikult väljendudes) õigus sügavaks pohhuismiks või koguni kahjustamiseks.

Ja siis, natukene klomp kurgus, mõtlen oma kutside pruunide nööpsilmade peale. Kuidas vanamoor tervituseks pea mulle sülle paneb. Kuidas väikeloom käpad mulle kaela ümber asetab ja nina peast ära limpsida ähvardab.

Ja siis mõtlen, et need pruunid silmanööbid on kuskil kaevus, kurvad ja paanikas ja võib-olla haiged, kuid mingi arst lihtsalt ei tule nende omanikku vaatama.

Või mõtlen hoopis kõigi oma vanematekodu kasside peale, nende metsikult rikkale tundeskaalale, mis silmadest alati nii ehedalt vastu vaatab, olgu see rõõm, kurbus, ehmatus, valu, mistahes. Ikka on see rohekollases pilgus näha nii ehedalt, nii täpselt.

Ja mõtlen siis, kuidas need sädemeid pilduvad nõiasilmad vaatavad ühtäkki kabuhirmus, sest See Suur Sõber, See Kõige Kallim lihtsalt tüdis kollasilmsest ära ja otsustas ta ära tappa.

Ja siis, siis ma tahan natukene karjuda. Näiteks, et maailma jälestusväärseim loom on imetaja nimega Homo sapiens sapiens.