Soorollidest ja sadomasost ehk Kuri Feminist selgitab

oktoober 8, 2008 at 1:38 p.l. 54 kommentaari

Kuri feminist astub poodiumile. Kohendab kostüümi, musta rangelõikelist. Seab paksuraamilised prillid ninale. Kohendab, silub niigi sirget soengut, võtab mustast mapist lehe ja alustab.

Khhhmm..mnjah, tundub, et olen suutnud vist pisikese tormi lahti päästa.

Säherdune tunne on, et tuleks vist paar sõna selgituseks öelda.

Nimelt, mida mina olen  alati ja peamiselt silmas pidanud, on, et bioloogilisest soost ei saa ega tohi teha mingit sotsiaalse identiteedi nurgakivi. Pigem tuleks sugu kui bioloogiline antus ja sugu kui sotsiaalne konstruktsioon  ühiskonnaelu korraldades lahus hoida.

Ei ole, või noh, kahjuks sageli nii mõnegi arvates on, aga minu meelest ei peaks olema nii, et naise koht on köögis ja mehed ei nuta vms. Tahab moor lennukit juhtida, andku minna. Tahab mees patja nutta, lasteaiakasvatajaks hakata või hoopis küüned roosaks lakkida, kontsaga kingad jalga panna ja šoppama minna, jumala eest andku ka minna. Kelle asi!

Mis puutub erootikasse või pornosse (mida keegi kuidas nimetab), siis, jah, on teatava osa  (muide, vastavasisulisest kogutoodangust vist ikka üsna väike osa), mida ma pean alandavaks. Ja et ta on reeglina toodetud, pidades silmas, et vaataja-nautija positsioonis on heteromees, siis peamiselt naisi alandavaks.

Igatahes, kui mingi test mult küsib, kas ma arvan, et see on alandav, siis ma suht mõtlemata vastan, et on küll. See teisest küljest ei tähenda, et ma peaksin mõttekaks sedasorti pornoga aktiivselt võidelda. See võib küll olla minu meelest nõme, aga samas siiski piisavalt teisejärguline ja ohutu, et mitte oma aja-ja jõuvarusid sellele raisata. Nii et las olla, kuni selle pealt ei tuletata mingeid kaljukindlaid üldisi stereotüüpe selle kohta, mida kõik naised on või tahavad.

Kuri feminist teeb hetkeks pausi ja püüab põrandapraost välja sikutada hiiglakõrget tikk-kontsa. Köhatab.

Sadomaso on aga mu meelest veel sootuks keeruline kultuuriline konstruktsioon. See võib ilmselt üsna hästi olla domina jumaldamine (naise ülevääristamine, nagu pakkus eelmise loo kommentaarides Notsu). Võib aga ka olla, nimelt domina täielikuks objektiks, pelgalt valu ja alandust valmistavaks anonüümseks masinaks taandamine ja seega vist ikkagi alavääristav. Võib ilmselt olla ka teadlik vastastikkune mäng, kus teinekord võivad vahetuda ka rollid. Ja võib ehk olla ka lihtsalt sügava ängi väljendus.

Muide, Robert Mapplethorpe, kelle fotod seda sissekannet illustreerivad, on minu jaoks alati väga oluline kunstnik olnud, kuid tema looming pole mulle mitte kunagi seksuaalset erutust tekitanud. Pigem mõjub see seksuaalsust pärssivalt.

Ometi on ta koguaeg, pea iga pildiga, suutnud puudutada minus midagi…midagi väga sügavat, väga valusat, väga olemuslikku.

Banaalne kujund, aga ausõna, tema pildistatud maailm justkui lõikaks väga terava esemega (skalpell? žilett?) lihasse ja hinge. Lõikaks läbi kõige, viimse põhjani, isikliku kõige ärapeidetuma valuni välja.  

Aga jah, nagu öeldud, seksiga pole sel jälle eriti pistmist. Kusjuures mees ise on jällegi öelnud umbes nii, et ta polevat pildistanud midagi, mida ta poleks ise teinud. Niisiis on ta looming kõike muud, kui puhas kunst, eksole.

Ilmsesti ongi sellised asjad nagu seksuaalsus, valu, õnn, alandus jms, nii tugevasti seotud mingite kogemuste, mälukildude, hoiakute, peidetud ja avalikkusele vaatamiseks välja pandud emotsioonide ja veel miljoni asja segapudruga, et siin on võimatu tõmmata selgeid eraldusjooni, mis on mis, või kuidas see mõjuma peab, mõjuda võib. Kogu lugu läheks absurdiks või halvemal juhul mõttepolitseiks kätte ära.

Sestap, inimeste isiklikud fantaasiad las olla, aga ühiskond mu arvates küll ei tohiks kultiveerida jäiku soorolle ja alandamist (kama, kelle või mille) kui mingi täitsa OK normi.

Kuri feminist heidab pilgu saalile. Kohendab taas prille. Võtab paberi, paneb kausta. Sulgeb kausta. Lahkub. Tahvlile võib jääda kiri: kui Mapplethorpe huvitab, vaata siit.

PS vabandan, et teine piltidest on tsenseeritud, aga muud variandid ei anna ennast netist kätte.  

Advertisements

Entry filed under: feministi nurgake, sotsiaalne närv.

Feminist küll, aga kuhu sotsialism jäi? Naiste poolt, mitte meeste vastu

54 kommentaari Add your own

  • 1. Oudekki  |  oktoober 8, 2008, 4:01 p.l.

    Minu arvates vòib inimene iseenda identiteedi ehitada millele tahes: soole, rahvusele, juustevàrvile, kyyntepikkusele, erialale, … Vòi kòigile korraga. Lihtsalt yhiskondlik norm ei tohi mingit identiteeti kohustada. Kui mòni tahab olla heteromehe lelu, las olla, seni kuni ta sellest loobuda tohib ja saab. seega porno tingimata ei alanda osalisi…

    Vasta
  • 2. Nirti  |  oktoober 8, 2008, 10:05 p.l.

    Minule jääb täiesti selgusetuks, et senikaua, kuniks pornostaaridele kõvasti pappi antakse ja porn-star tryoutside ukse taga sajad väikesed aplad naisterahvad reas on ja oma staatust täiel rinnal naudivad, et mil määral see neid alavääristav on ja miks seda keelata tuleks. Nad ise tahavad ja teevad seda vabatahtlikult. Keegi ei sunni ja palk on hea, osavamad saavad täielikeks iidoliteks ja märgadeks unenägudeks. Tee näiteks Google otsing “80s porn” vms ja loe neid tundetiineid arvamusavaldusi erinevate 80ndate pornostaaride kohta. Või mõtle Jenna Jamesonile.

    Feministlik oleks võidelda naise õiguse eest teha mida iganes ta tahab, sh. osaleda ka pornofilmis. Praegusest suhtumisest kumab justkui läbi, et seks on häbiasi ja tingimata ainult naist alandav. Mitte, et kehatuks riistaks taandatavat meest ei saaks meessoo alavääristamisena käsitada või et geiporno puhul tekib küsimus, et kas seal saab keegi alandatud.

    Pornot kui sellist võib pidada inimsugu alavääristavaks nähtuseks (eraldi teema täiesti), aga eriti silmakirjalik on ohkida, et naisi alavääristatakse. Pigem just vastupidi, ütleks.

    Sama hästi võiks pidada lasteaedniku tööd naist alavääristavaks. Või koka. Mõtleks – naine seob oma elu söögitegemise või lastega, see ju puhas ortodokse soorolli järgimine! Äkki on koristaja töö ka alavääristav? Et üks tõeline naine ei tohiks iialgi koristada?

    Tohib? Aga miks ta siis seksida ei või raha eest kaamerate ees? Kui ta seda tahab ja soovib?

    Täiesti pastakast imetud probleem, mis lähemal vaatlemisel hajub olematusesse.

    Senikaua, kuniks kellelegi liiga ei tehta ja keegi end halvasti ei tunne, ei ole mõtet valvefeministi rolli näidelda. Keegi neid sinna väevõimuga kaamerate ette tirinud ei ole, ikka täiesti vabatahtlikult ronisid nende karade otsa ohkima.

    Vasta
  • 3. heli  |  oktoober 8, 2008, 10:22 p.l.

    Mina tajun vahet koristaja- lasteaedniku-koka ja pornostaari vahel seeläbi, et koristada, lapsi kanseldada ja süüa keeta võime me kõik nii isa, naabri kui ka täiesti võõra inimese silme all, aga seks on midagi intiimsemat.
    Kuna pornole on turgu piisavalt, siis las ta olla, sel on oma nišš ja oma tarbijaskond ja ma ei saa kuidagimoodi öelda, et vuih, ma pole eluseeski pornot vaadanud. Olen küll. Aga mis mind palju rohkem kui porno, häirib, on see kõikvõimalike toodete reklaamimine tissi ja tussi abil. See alandab ja asjastab küll naise keha. Mitte neid modelle, kes end neis reklaamides paljastavad (kas ja millest keegi end alandatuna või objektiks tehtuna tunneb, on tõepoolest täiesti subjektiivne ja kõrvalisel pole suurt midagi öelda), vaid justnimelt naisekeha üldiselt.

    Vasta
  • 4. notsu  |  oktoober 8, 2008, 10:30 p.l.

    Panen siia igaks juhuks õienduse, et kui ma räägin sellest, et porno ei pea olemuselt alandav olema, pean silmas sellist pornot, kus kõik vabatahtlikult esinevad. Sunniviisiline pornonäitlemine läheb enivei orjapidamise rubriiki, mis on minu silmis jama nii või teisiti.

    Vasta
  • 5. Larko  |  oktoober 9, 2008, 1:13 e.l.

    Inglise keeles on soo kohta kaks veidi erineva tähendusega väljendit: sex ja gender.

    Vasta
  • 6. Ramloff  |  oktoober 9, 2008, 6:15 e.l.

    Minu point on tegelikult selline:
    Oletame et on inimene, kes teeb mingit tööd. See inimene ise ei oska oma töös midagi imelikku leida.
    Siis aga kargavad välja terve hulk tugipersonali ja nõustajaid, kes kõik edastavad sõnumit: “vaeseke, kuidas see kõik sind alavääristab ja alandab”. Nad teevad seda siiras usu ja arvamises, et see kõik toda inimest aitab.

    Sellises olukorras, kus inimene antud teema osas nö. tabula rasana ei oska oma tegevuses midagi halba näha küsiks ma: kas sellele töötajale teeb kahju tema töö või inimest jutt, kes kõik püüavad selgeks teha, et see, mida ta teeb on halb?

    Ja üldisemalt:
    Seksuaalsus on seotud nii paljude keeldude ja tabudega, et see valdkond jooksutab paljudel täiskasvanud inimestel ajud kinni.
    Minu meelest peaks liikumised, kes tahavad inimesed eest hoolitseda, neid tabusid vähendama ja lihtsustama, mitte neid juurde tekitama.

    PS! Tegin selle testi ka ära, sain notsuga sama tulemuse, Liberal.

    Vasta
  • 7. Kati  |  oktoober 9, 2008, 9:33 e.l.

    mnjah, ma ütlen veelkord, et minu meelest ka ei ole eriti mõtete pornoga, milles osalejad on täie aru juures ja eeldatavalt teevad seda vabatahtlikult, võidelda. las olla.

    sellegipoolest on osa pornot, mida mina tajun isiklikult alandavana. st alandavana mitte kui tegevust (vuih! räpane seks, eksole), vaid alandavana just seda jutustust, mida see porno pakub.

    sedasorti porno jääb mind eluaeg eemale peletama.

    samas, ega teatud porno pole ainus, mulle ei meeldi. ma ei suuda ka ntx von Trieri filme vaadata, sest nende pakutav narratiiv on mu jaoks üheselt võigas, aga ega ma seepärast veel ei arva, et nood filmid peab otse ära keelama.

    eee…ma ei teagi, vahest ma nüüd seda siin öeldes sõdin tuuleveskitega, aga mulle lihtsalt tundub, et kohati arvatakse, et kui sa ütled, et sulle miski asi ei meeldi, siis sa tahad selle kohe ära keelata või selel vatsu misjoneerida. ja kui sa seda ei taha, siis pole nagu õigust öeldagi, et miski ei meeldi.

    minu meelest me saame nii ainult mingi äraspidise poliitkorrektuse, kus keegi ei julge öelda, mis talle ei meeldi ja miks, sest siis hakatakse teda kohe süüdistama agressiivses misjonis.

    kah nõme ju.

    ja loomulikult võivad mõned pornonarratiivid olla ka meest alandavad. lihtsalt neid, mis on toodetud heteromeestele ja pigem naisi alandavad, on ilmselt proportsionaalselt rohkem.

    Ramloff,
    jah, aga see eeldab, et seesinane inimene teeb oma tööd tõesti heas usus, et kõik on OK ja teda ümbritsevad inimesesed on ka arvamusel, et kõik on OK. siis ei ole tõesti asja teistel torkida.

    aga ma kardan, et see mitte alati nii ei ole. lugusid prostituutidest, kes oma eluga ilgelt rahul on, ma eriti ei usu ntx, kui and just ei ole sirgelt sotsiaalse- ja ilmselt ka arengupeetusega nagu see millagi ekspressis intervjueeritud piiga.

    samuti ei usu ma, et mingid lapsest saadik enesetaputerroristideks kooliatud tüübid on tegelikult väga rahul ja isegi kui nemad on, sisi teised, kes ise või kele lapsed nende tüüpide käe läbi otsa saavd, pole.

    või kuidas oleks isal lapsele öelda, et kuule ma olen varas ja mõrtsukas? lahe amet, hakka ka.

    lühidalt, on vist ikka maailmas töid, mille tegemine ei ole tegelikult Ok, ka asjaosalistele mitte, kui nad vähegi täie aru juures on. ja kui pole, siis ehk vajaksid nad selle pärast abi.

    larko,
    jep. neil on lihstam, meie peame koguaeg pikalt bioloogilisest ja sotsiaalsest soost rääkima ja see üksainus sõna “sugu” tekitab ka automaatselt rohkem selliseid biologitsistlikke lühiühendusi nagu tissidega järelikult köögikata.

    Vasta
  • 8. 'ganna  |  oktoober 9, 2008, 10:01 e.l.

    Mismõttes on seximine raha eest kuidagi vähem OK kui kraavi kaevamine raha eest või artikli kirjutamine raha eest?

    Kumb on tegel’t räigem porno, kas hästimaxtud beib oma kena keha näitamas või Siberis kirjutatud poeem kallile Stalinile?

    Tore muidugi teada, et ma täie aru juures pole või vähemalt mingitel eluperioodidel polnud;)

    Vasta
  • 9. Nirti  |  oktoober 9, 2008, 10:56 e.l.

    “…aga seks on midagi intiimsemat.”

    Ärge laske ühiskonnal endale pähe istuda. See on ju kõik meie endi peades kinni sajaprotsendliselt. Natuke fantaasiat ja me suudame oma peas luua ühiskonna, kus seksimine linnatänavatel, pargipingil, ühistranspordis on tavaline ja triviaalne, aga söömist peetakse väga isiklikuks ja intiimseks asjaks, mida võib ainult kodus oma isiklikus köögis korda ajada või vabameelsemate inimeste puhul sõbra juures süüa. Mingi mõte restoranist on peenemates inimestes vuih! efekti tekitav, umbes nagu meil lõbumajad on. Mõtleks, inimesed, võõrad inimesed söövad üksteise nina all, ökk!

    Võrdlusmomendiks tuletan meelde, et nt. Jaapanis on sotsiaalselt aktsepteeritavam tänaval urineerida kui et tänaval nina nuusata.

    Ja privaatne seks on üldse viimase aja lõbu, vanasti, kui ühes rehetares elasid koos lapsed, vanavanemad, peremees ja perenaine, sulased ja võimalikud vallasandid, aeti vähemalt talvel seda seksirida küll täiesti vabalt teiste inimeste läheduses.

    Vasta
  • 10. Kati  |  oktoober 9, 2008, 11:29 e.l.

    ganna,
    Stalinile poeemide kirjutamine on vist natuke hullem, eeldades et see on ainult raha või sanatooriumituusikute vms pärast.

    üldse kipub nii olema, et me ei hinda eriti asju, mida tehakse ainult raha pärast. isegi juhtimisteoreetikud ütlevad, et raha, kui seda on liiga vähe võtab ainult töötajalt motivatsiooni ära, kuid raha ei lisa motivatsiooni, isegi kui seda on palju.

    mis siis imestada, et inimesed reeglina ei pea väga ainult raha eest seksimisest ja nimetavad prostitutsiooniks ka muid ainult raha eest tehatavaid tegusid.

    ja ilmselt on ka veel mingi vahe (nii ensehinnagus) sellel, kas keegi seksib lihtsalt mingi kolliga peamiselt, et süüa, sooja ja taskuraha saada, või seab see keegi igapäev sammud litsimajja tööle. esimesel juhul saab vähemalt avalikult öelda, et kõik on OK, teisel …noh, oli muidugi meil kunagi aeg, kus tüdrukdu tahtsidki prostituudiks saada, aga tänapäeval see vist ikka enam nii auväärt aemt ei tundu.

    Nirti,
    jäin mõtlema, et söömine ongi ju omamoodi intiimne. muidugi võin ma vabalt restoranis või seltskonnas süüa, nagu ma võin seal ka suudelda ntx, aga kui ma peaksin ntx mingi kolli ees raha eest sööma, et mina sööks ja tema vahiks ja saaks sellest mingi x-viisi rahuldust, no oleks suht rõve küll.

    ilmselt on keha privaatsusvõi üldse privaatsus igal viisil üldse viimaste aegade lõbu, aga ma kardan, et suht pööramatu. või, võib-olla hoopis loodan, mitte ei karda.

    Vasta
  • 11. Kati  |  oktoober 9, 2008, 11:31 e.l.

    lisaks,
    minu jaoks on ntx uni ka väga intiimne. ma ei taha väga võõraste juuresolekul magada ja kui pean, on tegelikult ebamugav ja stress hea mitu päeva varem.

    Vasta
  • 12. 'ganna  |  oktoober 9, 2008, 12:42 p.l.

    Noovot, Kati. Ma päris kallile Stalinile poeeme kirjutanud põle, aga näljasematel aegadel tegin mitmesuguseid mittenauditavaid kaheldava väärtusega kirjatöid kyll. Ma ytlen ausalt, keha on mu jaox loomulikum & hõlpsam myygiartikkel kui mõtted, tunded või sydametunnistus. Keha ma võin puhtax pesta & sexuaalteenuse kasutajaid aasta pärast tänaval enam ära ei tunne, aga mälust ei kustuta miski maha kõikvõimalikke võikaid katkeid totratest textidest. Mõtted & tunded on minu jaox oluliselt intiimsemad kui keha. Isegi yhe luulearvustuse kirjutamine on kordi intiimsem & jubedam kui kähkukas suvalise tondiga (& raha sai neil näljastel aegadel viimase eest rohkem).

    Vasta
  • 13. Kati  |  oktoober 9, 2008, 12:50 p.l.

    noh, näljaaegadel võib teha igasugu asju.
    aga kui need on asjad, mida ilma näljata ei teeks, ei saa ju öelda, et neid tehakse rõõmsal meelel ja päris vabatahtlikult.
    ma ei tahaks ilma näljata ei suvalist kolli keppida ega mingit sitta kirjutada-toimetada. näljaga võiks ilmselt üht kui teist teha.

    muidugi ei ole mõtet võidelda esmalt nende asjadega, mida näljast tehakse, vaid näljaga. aga ikkagi on jama, kui häda serveeritakse kui ilusat elu.

    Vasta
  • 14. Ramloff  |  oktoober 9, 2008, 1:27 p.l.

    Mina näen prostitutsiooni ja pornonäitlemise hukkamõistus täpselt samu mootoreid, mis mõistavad hukka homoseksuaalsuse, seepärast olen ma alati prostituutide ja pornonäitlejatega solidaarne.

    Kas mulle meeldik kuulda lauset: “Homoseksuaalsus on inimeseksolemist alavääristav” EI meeldi.

    lühidalt, on vist ikka maailmas töid, mille tegemine ei ole tegelikult Ok, ka asjaosalistele mitte, kui nad vähegi täie aru juures on. ja kui pole, siis ehk vajaksid nad selle pärast abi.

    Küsimus. Kumb on siin süüdi, kas töö või maailm, mis ütleb, et see pole OK. Sest samamoodi on öeldud ka homode kohta ja öeldakse veel praegugi.

    Häbi ja häbiväärsus on üks kõige suhtelisemaid ja sotsiaalselt konstrueeritumaid tundeid. Kui võtta ära maailma hinnang sellele tegevusele, pole prostitutsioonis midagi taunitavad.

    See, et millegi eest raha võtmine teeb selle tegevuse räpasemaks eeldab, et raha on räpane. Et ma ise olen tõsiselt hädas selle arusaamaga, et raha on räpane ning see on üks põhilisi mõttemustreid, mis minu rikkakssaamist takistab, siis ütlen vaid, et seni kui sa usud, et raha võtmine muudab millegi räpasemaks, sa rikkaks ei saa.

    Vasta
  • 15. Kati  |  oktoober 9, 2008, 2:52 p.l.

    ma ei usu, et need mehhanismid nüüd päris ühesugused oleksid.

    ma ei ole ka kindel, et prostituut ja pornonäitleja on samal pulgal.
    aga prostituudi töö tundub mulle küll ikkagi pigem sotsiaalne paratamatus, mitte külgesündinud seksuaalne sättumus või puhas vaba valik.

    ja ma ei arva ka, et vastutus peaks langema prostituudi õlule (alavääristad inimeseks olemist). kui keegi seda alavääristab, siis pigem tarbija.

    aga loomulikult on laias laastus süüdi maailm, st sotsiaalsed olud. ainult et maailm ju ei parane, kui me ütleme, et kõik, mda see maailm praegu põhjustab, on OK. me ei saa öelda, et peaks parandama sotsiaalseid olusid, et keegi ei peaks prostituut olema, kui me arvame, et mis sel ametil ikka häda, eksju.

    mis rahasse puutub, siis minu meelest pole küss selle räpasuses. pigem, et inimene küll vajab raha, aga ei suuda töötada ainult selle pärast. tähendab ei suuda töötada hästi, loovalt, rõõmuga. selle jaoks peab ikka töö sisus olema miski, mis tõesti silmad särama paneb.

    Vasta
  • 16. Ramloff  |  oktoober 9, 2008, 4:23 p.l.

    “tähendab ei suuda töötada hästi, loovalt, rõõmuga. selle jaoks peab ikka töö sisus olema miski, mis tõesti silmad särama paneb.”

    Ma ütleks, et selle põhimõtte järgi polegi prostituudi töö kõige hullem (eeldades tõesti, et ta teeb seda ilma sutenööri surveta ja saab seetõttu ka väga ebameeldivatele klientidele EI ütelda).

    On terve hulk väga nüristavaid tööoperatsioone, mille puhul on palju raskem tõesti silma särama saada, näiteks liinitöölised vabrikutes jne.

    Silma säramist moraalselt ülemaks seades teeme me minu meelest ülekohut neile, kes lihtsalt ei oska või ei suuda teha midagi, mis neil silma särama paneks ja ma ütleks isegi, et loome ehk isegi liiga suure moraalse privileegi loomingulisi töid tegevatele inimestele.

    Oletame näiteks, et inimene eelistab olla prostituut täiesti vabale ametikohale mingi vabrikuliini taga. Tema silm ju särab rohkem, sest see on võrreldes vabrikutööga kerge raha.

    Vasta
  • 17. 'ganna  |  oktoober 9, 2008, 4:27 p.l.

    A mix nagu rida kenasti ärarahuldatud kliente ei võix prostil hommikux silmi särama panna?

    On seal olulist vahet, kas ma olen päev läbi naeratades kassast igasuguste tyypide kaupa läbi löönud või öö läbi naeratades igasugustele tyypidele orgasme pakkunud — kui emb-kumb amet mulle sobib, mix ma peax põdema või ennast väärakana tundma?

    Ma arvan, meil on viga hoopis muus. Me ei julge ju yxteiselt kysida: mida Sa mõtled?

    Nii uurimegi: kellega ta kepib? & yritame vastuse järele ligimese mõttemaailma konstrueerida . . .

    Vasta
  • 18. Kati  |  oktoober 9, 2008, 6:14 p.l.

    ma kardan, teil on liig romantiline ettekujutus prostituudi elust. nagu oleks kõik mingid kameeliadamid.

    mõni kindlasti on ka. aga enamasti on reaalsus see, et kohale roomab mingi purujommis räpane mustade küünealuste ehitajajõmm (tean mõnd sellist kolli, kes ka litsimajades püsiklienditavad) või siis end samuti objektiks joonud ülikooli rektor või mõni soomemaine jõmm, ja kepi siis seda. ma ei tea, mul isiklikult ei oleks mingit tahtmist sihukest rahuldada. see oleks mitte kergelt vaid ikka väga raskelt tulnud raha.

    korda mitu keeraks ennemini kuskil liini taga polte, sest poldid ei roni mulle ei füüsiliselt ega vaimselt naha vahele.

    ja üldse, mul on kuri kiusatus küsida, ega te juhtumisi liinitööd ei alahinda, kui ei usu, et seegi võiks silma särama panna. lõppeks kõik inimesed ei pea tahtma luuletada või pildistada vms, mõni võib täiesti rahul olla, kui ta mingi asja oskab hästi valmis teha.

    Vasta
  • 19. Kati  |  oktoober 9, 2008, 6:17 p.l.

    ganna
    Me ei julge ju yxteiselt kysida: mida Sa mõtled? Nii uurimegi: kellega ta kepib? & yritame vastuse järele ligimese mõttemaailma konstrueerida . . .

    iseenesest huvitav mõte. peab millaski edasi mõtlema.

    Vasta
  • 20. Ramloff  |  oktoober 9, 2008, 6:21 p.l.

    aga enamasti on reaalsus see, et kohale roomab mingi purujommis räpane mustade küünealuste ehitajajõmm (tean mõnd sellist kolli, kes ka litsimajades püsiklienditavad) või siis end samuti objektiks joonud ülikooli rektor või mõni soomemaine jõmm, ja kepi siis seda. ma ei tea, mul isiklikult ei oleks mingit tahtmist sihukest rahuldada….

    Vähemalt välimuse poolest päris minu moodi.
    Nüüd ma tunnen juba solidaarsust ka prostituutide klientidega !

    Vasta
  • 21. Kati  |  oktoober 9, 2008, 6:26 p.l.

    ma saan muidugi aru, et sul on hetkel sügav vajadus nendega solidaarsust tunda, aga ma pean sind kurvastama, et ega ei ole eriti sinu moodi. isegi välimuselt mitte. 🙂

    muide, sa ise ikka tõega tahaks, et mingi purjus ja juhmistunud jõmakas sulle selga kargaks?

    Vasta
  • 22. 'ganna  |  oktoober 9, 2008, 7:10 p.l.

    Nähtud neid, teisi & kolmandaid. Taga rääkima ei hakka, aga usu, Su objektix joonud ylikooli rektor olex veel ylimalt kenastikäideldav variant. &, khm, alkoholiprotsent veres või kyynealuste hygieen on köömes võrreldes sellega, kui kodanik kujutab ette, et kondoomi kasutamine riivab tema inimväärikust (nutikas poiss, tahab tripeka eest peale maxta!).

    Prostituut, muide, on yx väheseid ameteid, kus ei pea tööajal kaine olema. Pigem vastupidi. Noh & — ärgates võid ju mõelda, mix hambajäljed selja peal on, aga kui ikka ei meenu & kõik taskud on raha täis, siis kaua see selg ikka valutab;)

    Vasta
  • 23. Kati  |  oktoober 9, 2008, 7:20 p.l.

    jäin mõtlema, et tegelikult on mu jorina taga suuresti ehk ka see, et olen tegelikult ikka väga kehaline olevus. minu keha on mulle väga oluline ja ma tahan, et see oleks minu päralt ja väga kaitstud.

    Stalinile oode kirjutada just ei tahaks, see on juba kuidagi liig suur sigadus, aga teatavaks vaimusprostitutsiooniks (reklaamiagentuuris töötamiseks vms) olen ma küll palju enam valmis, kui oma keha suvalistele kollidel jagamiseks.

    lõppude lõppuks mõtted on konstrueeritavad, vahetatavad, mängult siia sinna solgutatavad ja kui neist ka osa müügiks välja panna, siis teine osa, ehk isegi suurem osa, jääb ikka endale. keha on üks ja ainus ja terviklik, seda ei saa tükkhaaval anda, see võetakse täielikult.

    ses mõttes gannale täiesti vastupidine variant.

    Vasta
  • 24. Kati  |  oktoober 9, 2008, 7:22 p.l.

    noh, et see loll tekst lehes, reklaamis või mujal ajab küll okse peale, aga kui taskud raha täis on siis, mis siis ikka. lähen parem vanni, mõnulen ja unustan selle lolli teksti.

    Vasta
  • 25. 'ganna  |  oktoober 9, 2008, 7:33 p.l.

    Jah, aga kui igayx ei taha oma keha niimoodi kaitsta — mix Sa siis tormad teda kaitsma tema enda eest?

    Vasta
  • 26. Nirti  |  oktoober 9, 2008, 9:35 p.l.

    Mul on sõprade seaski mõned prostituudid (või inimesed, kes sellega mõnel eluperioodil tegelenud on), ja ma võin kinnitada,et Kati arusaam sellest, et kohale vajub räpane pesemata somm ja tahab anaalseksi, on täiesti reaalsusega vastavuses. Veel hullem, mõnikord tuleb paks norrakas ja tahab, et talle suhu situtaks või tuleb venelane ja tahab, et teda vannis vee alla surutaks ja seal hoitaks pooleldi teadvuse kaotamiseni.

    Igasuguseid asju tuleb ette.

    Mille vastu ma protesteerin on see, et kui prostituudile (ka pornonäitleja on sisuliselt prostituut) see meeldib, siis miks see peab teda alavääristav tingimata olema? Näiteks, kui Eestis oleks S&M klubisid (no mitte mingeid põranda all kokkusaavaid grupeeringuid, vaid reaalne asutus kindlate ruumide ja töölepingutega), siis ma läheks hea meelega dominaks tööle. Ma saaks ise samamoodi kaifi sellest. Kas see oleks mind alavääristav? Ei oleks, sest ma tahaks ise ja saaks selle eest head palka ja keegi ei sunniks mind sellest.

    Selles mõttes, et see on ju lausa solvav ja diskrimineerivgi suhtumine: näe lollike, tahab olla alavääristatud, on alles loll emane.

    Ja äkki mõni naine ongi submission fantaasiatega ja saab oma elu ainsad ja vähesed orgasmid rollimängudest, kus teeseldakse vägistamist (a la piraadilaev ja inglise leedi)? Kas see on siis ka halb?

    No ausalt, siin on enne ka öeldud, et kuskil vabrikus kalakarpe kasti laduda on vaimu nüristavam kui seksida 10 mehega päevas.

    Vasta
  • 27. Nirti  |  oktoober 9, 2008, 9:36 p.l.

    selleks*

    Vasta
  • 28. Nirti  |  oktoober 9, 2008, 9:40 p.l.

    Teine aspekt on see, et sageli on seksitöötajad need, kes suudavad meestele (ja ka naistele, üldiselt ei tee lõbumajad erilist vahet, et kumb sa parajasti oled) pakkuda seda, mida nad vajavad või mis neid väga erutab.

    No kui suur on šanss, et sa leiad naise, kes on nõus sinu peale pissima või sind strap-oniga ja politseikostüümis vägistama (vägistamisfantaasiad on popid nii meeste kui naiste seas) vms?

    Et siis… Las täiskasvanud inimesed teevad mida tahavad, senikaua, kuniks kellelegi midagi peale ei suruta. Sellest ainult sammuke edasi on ju see, et vabaabielu on naist alavääristav, sest kui naine minema kõnnib, peab ta kohtu kaudu hakkama alimente nõudma ja DNA testidega jurama. Ja muud narrused.

    Vasta
  • 29. Kati  |  oktoober 10, 2008, 8:07 e.l.

    ega ma üldse ei välista, et on mingi osa, kellele see kõik meeldib.

    aga ma kradan, et see osa on siiski kõvasti väiksem, kui need, kelle jaoks too suhusittuja on küll viimane hädaabinõu ellujäämiseks, aga mitte nauding.

    ja ega ma ei tahagi päästa neid, kellele hullusti meeldib. ma lihtsalt arvan, et see ei anna põhjust nende järgi arvata, et kõik on rahul ja ei peakski midagi tegema selleks, et need, kes pole, ei peaks selliseid valikuid tegema.

    kusjuures, ma ei arva, et aitaks mingid keelud, pigem rohkem koolitusi, ümber- ja täiendõpet, keeletunde ja üldse sotsiaalse kompetentsi tõstmist riskirühmas. et inimestel oleks võimalsu valida ka teisiti.

    iseasi, et see ei pruugi maailmamajanduse ühemõttelist taandarengut vaadates enam kunagi võimalik olla.

    Vasta
  • 30. Kati  |  oktoober 10, 2008, 8:11 e.l.

    hmm…ma pmst oleks ehk võimeline isegi kedagi politseikostüümis vägistama, kui ja kuni see lustlik mäng on.

    teine asi, et vägistamisfantaasiad on popid küll, aga, väidavad igasugu uuringud, enamasti ei soovita nende kõige räigemate variantide ellu viimist.

    aga see on muidugi üks teine teema.

    Vasta
  • 31. Ramloff  |  oktoober 10, 2008, 8:32 e.l.

    Ma arvan, et ehk olekski mõistlik kompromiss tunnistada, et iga juhtum on erinev. Ma muuseas ei vaidle ka üldse vastu, et suur protsent prostituute ja pornotöötajaid on ohvrid ja kui jäi mulje, et ma väitsin, et kõik see on ilus ja tore … siis ilmselt väljendusin ise halvasti.

    Kuna ma aga usun, et see, kuidas me subjektiivselt maailma tunnetame, on primaarne, siis määrab just see, kas inimene TUNNEB end ohvrina või mitte.

    Minnes veidi laiemale pinnale: ma leian, et ori, kes on oma orjaksolemisega harjunud ja sellega rahul, ei vaja ilmtingimata vabastamist, kui tema psüühika on orjana stabiilsem ja rahulolevam kui vabana.

    Ma ei tea kui palju on siin elus neid aktiviste, kes lähevad inimeste juurde ja hakkavad tegema sõnu stiilis: “jumala eest, sa ei saa ise ju arugi kui õnnetu sa oled”. Vaat seal on piir, kust alates ma mitte ainult feministe, vaid igasuguseid aktiviste vastustan.

    Ehk siis kõige aluseks saab olla ikkagi see, kuidas inimene end mingis olukorras tunneb ning kui keegi ei kannata või koguni on rahul olukorras, mida mina või sina tingimusteta kannatuseks peab, ei peaks me enda arusaama kannatustest temale peale sundima ega tema silmi avama.

    Ehk nüüd sai mu positsioon selgemalt väljendatud ja alguses ehk liiga ründav toon korrigeeritud.

    PEACE!

    Vasta
  • 32. Kati  |  oktoober 10, 2008, 8:54 e.l.

    rahu, ikka rahu jah. 🙂
    ja ega muidu vaidlemises ka midagi halba ei ole ju.

    minu positsioon ongi lihtsalt see, et, orjanäidet kasutades, need, kes on orjadena rahul, ei õigusta orjanduslikku korda tervikuna, sest enamik ilmselt pole sellega rahul. need, kes on rahul, leiavad ilmselt nii ehk naa võimaluse sisuliselt orjad olla.

    Vasta
  • 33. Aen  |  oktoober 10, 2008, 9:26 e.l.

    Väga huvitav.

    Kas

    “ori, kes on oma orjaksolemisega harjunud”

    ja, kelle orjaksoelmisega järelikult sinagi oled harjunud ei vähenda kuidagi sinu enda väärtust inimesena?

    Ma lihtsalt püüan selle konstruktsiooni “harjunud ori” teisele poolele pihta saada ja sellepärast palun täpsustust.

    Vasta
  • 34. Nirti  |  oktoober 10, 2008, 10:11 e.l.

    Kes meist siis ei oleks ohver lõppkokkuvõttes? “viimane hädaabinõu ellujäämiseks”.

    Tegelikult ei ole viimane. Võimalus oleks veel minna ka sandikopikate eest koristajaks või vabrikusse liinitööliseks, töötada 12h päevas kahes vahetuses ja saada selle eest ainult niipalju raha, et maksud saavad makstud ja mingi kesine toit ka lauale. Samas, ega midagi muud pole vajagi, sest vajadus kultuuri järele kaob sellistes tingimustes kiiresti tahaplaanile (varjusurma), alles jääb loomalik võitlus eksistentsi eest.

    Lihtsalt, mulle ei ole veel pädevalt seletatud, et miks just pornotööstus on see, kust naisi (loodan, et ka mehi ja vahepealseid) päästa tuleb? Päästa mille jaoks? Pornotööstuses levivate rahadega harjunud inimest päästa sama nüristava, aga mitu korda vähem tasuva lihttöö jaoks jääb ka selgusetuks.

    Inimesi, kes elavad armetut ja vähepakkuvat elu ja kes teevad täiesti nürit ja mõttetut tööd, on ju mujalgi, kohe väga palju on neid. Paljud meist ikka piisavalt võimekad ja ambitsioonikad on, et oma “unistuste tööd” saada?

    Minu unistuste töö oleks istuda kodus mugavalt tugitoolis, lasta endale postiga raamatuid koju saata ja nende arvustamisest siis ära elada. USAs ehk oleks võimalik (kus on suur turg ja makstakse hästi), Eestis paraku mitte. Kui ma nüüd rahapuudusel lähen mingit tohutult igavat ja vastikut tööd tegema (sest mujale harimata tööjõudu vaja pole), siis müün mina ju ka sandikopikate eest oma elu ja inimväärikust maha… Aga minu eest ei nutaks keegi 😀

    Vasta
  • 35. Nirti  |  oktoober 10, 2008, 10:14 e.l.

    Oeh, ma pean tõesti midagi ette võtma oma lausekonstruktsioonidega. Alustan ühe mõttega, lõpetan teisega. See on see varahommikune ja hilisõhtune kommenteerimine.

    Tahtsin muidugi öelda, et mis faking mõte on päästa inimest ühe nüristava töö pealt teise sama nüristava jaoks, mille eest aga kordades vähem makstakse.

    Või oleme me ikka viktoriaanlikult selles kinni, et seks on uih ja aih ja seksida tohib ainult laulatatud abikaasaga öösel pimedas teki all, muidu avanevad põrguväravad?

    (st. sekundeerin selles küsimuses ‘gannale)

    Vasta
  • 36. Ramloff  |  oktoober 10, 2008, 10:48 e.l.

    Aen

    Ma tean, et ma kõlan paradoksaalselt, kuid minu meelest ongi elu paradoksaalne.

    Nimelt kui me austame inimese vaba tahet, siis peame me austama ka tema otsust oma vabadusest loobuda.
    Miks peaks inimene tahtma vabadusest loobuda? Sest nii on tihti lihtsam.

    Kui me oletame, et orjal on hea peremees, kes orjast hoolib (jah, alati on olnud ka selliseid peremehi), siis võib ori tõesti eelistada oma orja staatust, kus tema ei langeta otsuseid, ei vastuta ja ei pea kokku puutuma paljude vabaduses tekkivate väljakutsetega. Talle on mugavam olla orja staatuses.

    Nüüd, minu kõigi väidete aluseks on see, et inimelus on kõige olulisem “psüühliselt stabiilne süsteem” ehk siis positiivne on selline eluviis, milles inimene ise on rahul ja mis ei põhjusta talle kannatusi (NB! mitte asju, mida kõrvaltvaataja kannatusena tajub, vaid loeb vaid see, mida inimene ise tajub valu ja kannatusena).

    Seega, hinnangu inimese elule ja ka orjusele saame me ju langetada vaid tema enda meele sisust lähtuvalt. Inimese enda arusaam sellest, kas ta on õnnelik ja rahul või mitte, on määrav, mitte aga see, mida meie maailmavaade, ideoloogia või tunne meile ütleb.

    Nirti juba ülalpool rõhutas, et kui me kedagi vabastame, siis peame ka küsima, kas me ei tiri teda vihma käest räästa alla. Ehk siis näiteks pikalt orjuses elanut ei saa orjusest ilma rehabilatsioonita vabastada, sest ta ei pruugi saada vabaduses hakkama. Eelkõige on aga oluline orja enda otsus: “Jah, ma tahan vabaks saada”. Ilma selleta me vabastame orja vägisi.

    Kui miski minule või sinule on absoluutkategooria – näiteks “vabadus” – ei tähenda üldse seda, et poleks inimesi, kelle jaoks see pole üldse oluline.

    Vasta
  • 37. 'ganna  |  oktoober 10, 2008, 11:29 e.l.

    Aen, täpsustame: kui Sa leiad, et see ori omas rahulolus kuidagi vähendab Su väärikust & Sa ta vabastad, ta heal juhul jooxeb otsejoones uut omanikku otsima. Halval juhul satub segadusse, teeb suure hulga väga halbu otsuseid & lõpetab ruttu rentslis. Aga vähemalt on Sinu väärtus inimesena tagatud . . .

    Kas Su tutvusringkonnas ei ole yhtki naist, kes orjab mõttetut meest & ylekäte kippuvaid lapsi — mis teeme, sunnime need naised lahutama & lapsi lastekodusse andma, et nad ikka olex piisavalt vabastatud?

    Kas Su tutvusringkonnas ei ole yhtki inimest, kes tegel’t kuulub naha & karvadega pangale, kust ta laenud võttis — mis teeme, läheme pangamaja alla pommi panema, et see inimene võix töörabamise asemel vabalt lulli lyya?

    & nendega võrreldes see ori võib olla täiesti õnnelik. & oma sisimas väga vaba.

    Vasta
  • 38. Aen  |  oktoober 10, 2008, 3:46 p.l.

    Huvitavad vastused, kus kõik pajatavad sellest kui kole mõte on vabastamine.

    Nojah tore ju et mulle nii suurt emotsionaalset ja sotsiaalset aktiivsust omistatakse, et kohe vabastaja valmis. 😀

    Või oletegi te kõik ise niisugused aktivistid? Et kui ütlete, et teile midagi ei meeldi, tormategi kohe lahendama? Et kui keegi teist avaldab nimekirja „vihkan selliseid inimesi“, siis võib nimetet kontinegnti oodatagi suurema sarimõrvade laine? 😀 😀

    Mind hakkas huvitama palju lihtsam asi.

    Kui palju peetakse orjamist (ükskõik litsimaja kliendi, panga, kanalaomaniku) NORMAALSEKS? Ja kui keegi kujutleb, et ta elab selles orajanduslikuskorras erandliku vabana, siis kuidas ta seda teeb?

    Vasta
  • 39. Aen  |  oktoober 10, 2008, 3:51 p.l.

    Ahjaa… ma pole kunagi selle peale tulnud, et võtta näiteks Etty Hillesumi ilmselget subjektiivset sisemist vabadust kui koonduslaagri olemasolu õigustavt argumenti.

    Inimene õpb kuni elab. 😀

    Vasta
  • 40. heli  |  oktoober 10, 2008, 4:50 p.l.

    Loen siin ja mõtlen (võibolla seosetult): ja narkomaanile meeldib olla narkomaan… ja alkohoolikule meeldib olla alkohooik ja…
    huvitav, kuidas tunnevad end prostituudi lapsed… kas nad saavad sama uhkelt kui arsti, müüja või lasteaedniku lapsed öelda: minu ema on prostituut.

    Vasta
  • 41. Nirti  |  oktoober 10, 2008, 5:08 p.l.

    Aen,

    ma usun, et kellelgi pole midagi vabastamise kui sellise vastu. Mina isiklikult olen selle vastu, et keegi hakkab mulle dikteerima, et mida võib ja ei või naine elatise teenimiseks teha ning et näiteks tuuakse just seksitööstus.

    heli,

    aga kuidas kõlaks “Mu ema on kodune nelja väikese õe ja vennaga ja kokku on meid kaksteist ja isa töötab naabrimehe firmas sibina!” ?

    Et ikkagi, miks just see seks teile nii ette jääb? 😛

    Vasta
  • 42. Oudekki  |  oktoober 10, 2008, 5:22 p.l.

    Selleks, et ühiskond toimiks vabana, on vaja, et kõik selle liikmed oleks vähemalt teoreetiliste toimijatena vabad otsustama. Siit järeldub, et vabadust tohib piirata ainult ühel eesmärgil: vabaduse säilimise huvides. Kui me lubame orjandust, siis ühiskond ei ole enam vaba (s.t. kõik kaotavad natukene oma vabadusest).

    Kuid teisest küljest on selle orjusega jah nii, et mingit teist ühiskonda me ei saa vägisi vabastama minna, ikka ainult omaenda kultuuri, orjad ise peavad vabadust nõudma, nii nagu feministid ei saa minna islamiühiskonda “naisi vabastama”, kuni need naised ise endale õigusi ei nõua.

    Narkomaani, prostituudi ja alkohooliku vabadus on tõesti olla narkomaan, prostituut või alkohoolik, seda ei tohiks keelata (ega keegi praegu ei keela ka). Aga vabadus on see siis, kui neil on reaalne alternatiiv olla midagi muud (ja nagu Nirti osutas, alternatiiv teenida 12-tunni musta tööga napilt äraelamiseks vajalik miinimum, kui sedagi, ei ole alternatiiv). Kui narkomaan või alkohoolik tahab oma sõltuvusest loobuda, siis vabaduse huvides peaks ühiskond seda toetama. Püüd probleem lahendada alkoholi, narkootikumide või prostitutsiooni keelustamisega kipub viima ainult selleni, et neist inimestest saavad kriminaalid (ja väheneb veelgi reaalne võimalus midagi muud valida). Prostitutsiooni keelustamine ei pane naisi sellest loobuma – paljusid (mitte kõiki) paneks loobuma reaalne alternatiiv normaalselt tasustatava töö näol.

    Vahendamine on teine jutt, samuti oma lapse sundimine millekski või teiste inimeste kahjustamine. Ülaltoodu on eeldusel, et inimene teeb oma kehaga midagi, mis seda võib-olla kahjustab, aga teisi sellega ei kahjusta.

    Muidugi, tuleks kaaluda seda argumenti ka, mida kasutatakse elunditemüügi (ja raha võtmise doonoremaduse eest) keelustamisel (kinkida võib), nimelt, et see tekitab liiga suure orjastamise ohu (ja orjastamist võib piirata eks, vabaduse säilimise huvides)…

    Vasta
  • 43. heli  |  oktoober 10, 2008, 5:31 p.l.

    Nirti, see esimene lausepool oleks omal ajal peaaegu võinud minu suust tullagi. Täiesti ausa uhkusega muide. Teine pool mitte.
    Eks see enesehinnangust ja eneseuhkusest ka sõltu, mida uhkusega öeldakse ja mida vaikselt ühe suupoolega pobisetakse, kui keegi väga sõnu suust välja tirima hakkab.

    Vasta
  • 44. heli  |  oktoober 10, 2008, 5:36 p.l.

    Keelustamine pole kunagi positiivseid tulemusi andnud. Inimene on kaval loom, mida keelatakse, seda läheb teeb nurga taga või põranda all. Tagajärjed on kõike muud, kui keelajad soovisid.
    Samas teame me kõik arvatavasti, mida alkoholism ja narkomaania alkohooliku või narkomaani lähedastele tähendab. Võib ju hõisata, et vabadus ise oma elu ja otsuseid valida on tore, kena ja hea… valijale. Aga ei saa unustada sealjuures, et iga inimene on sootsiumi osa ja mingil määral siiski vastutab oma valikute eest. Kui enam ei vastuta, siis on vaja seda siiski kuidagi reguleerida, et ühiskond ei langeks kaosesse. Ja see on punkt, kus pole ühte ja õiget lahendust nagunii.

    Vasta
  • 45. Nirti  |  oktoober 10, 2008, 5:49 p.l.

    Iseenesest digitaalsete võimaluste avardumine on juba Hollywoodilegi kõvasti kannale astumas (nt. see film Jolie ja vist Butleriga oli arvutis tehtud, lihtsalt mudelid olid näitlejate järgi tehtud), rääkimata siis pornotööstusest.

    Varsti on litside ja pornonäitlejate asemel arvutid. Porno tehakse arvutis valmis ja litside asemel on näiteks virtuaalne reaalsus (50-100 aasta pärast, vabalt), kus iga pervo võib kedagi kahjustamata 4-aastaseid keppida ja Elizabeth II-le peale kusta.

    Ja probleem laheneb. (:

    Ainult, et kuhu need töötud kõik saata või millega ilusad, aga rumalavõitu naised tulevikus leiba teenima hakkavad, jääb praegu selgusetuks.

    Vasta
  • 46. Nirti  |  oktoober 10, 2008, 5:52 p.l.

    Siinkohal viskan õhku ka kinda, et kui ilus, aga puruloll seksikas naine abiellub rikka ärimehega, kes teda ei armasta, aga temaga lõbutseb (mõelgem Heffile kas või) ja naine seksi võimaldamise ja pidudel naeratamise eest saab raha ja autosid, et kas see on ka prostitutsioon ja kui ei ole, siis miks mitte.

    Vasta
  • 47. heli  |  oktoober 10, 2008, 6:14 p.l.

    “Porno tehakse arvutis valmis ja litside asemel on näiteks virtuaalne reaalsus (50-100 aasta pärast, vabalt), kus iga pervo võib kedagi kahjustamata 4-aastaseid keppida ja Elizabeth II-le peale kusta.”

    Sellest saab uus probleem. Niigi karjutakse praegugi kõva häälega, et osad inimesed kipuvad filmi ja reaalsust segamini ajama. Ma pole kindel, kui paljudele meist meeldiks väljavaade, et filmist ideed saanuna akatakse 4-aastase keppimist ja ligimesele peale kusemist igapäevaseks asjaks pidama.

    See teine näide aga – see on vahetuskaup: üks annab seksi ja naeratusi, teine annab raha ja autosid. Prostitutsioon oleks see siis, kui neid rikkaid ärimehi, kellele seksi ja naeratusi kinkida, oleks rohkem kui üks.

    Mulle viimasel ajal blogisid lugedes meenuvad miskipärast anekad. Nüüd siis meenus selline:
    Kolm kunagist kooliõde saavad kokku. Igaüks pajatab om elust.
    Esimene naine: ma olen abielus, mul on kolm last, mul on armuke.
    Teine naine: mina olen juba teist korda abielus, mul on kummastki abielust laps, mul on praegu lausa kaks armukest
    Vaatavad kolmandale ootavalt otsa, kuni see pillab mokaotsast: ma olen ka lits, aga abielus ma ei ole.

    Vasta
  • 48. 'ganna  |  oktoober 10, 2008, 6:42 p.l.

    heli, mulle ka meenuvad anekad.

    Rannas näevad kolm sõbrannat meest, kes magab, ajaleht näo peal, muu puha paljas. Vaatavad huviga.

    Esimene: Teate, minu mees see kyll ei ole!
    Teine: Jah, sinu mees see tõesti ei ole.
    Kolmas: Kuulge, see mees pole yldse meie linnast!

    Vasta
  • 49. heli  |  oktoober 10, 2008, 9:05 p.l.

    Ja üldse loen ma seda pealkirja juba korduvalt: Sookollidest ja sadamast. 😀

    Vasta
  • 50. Nirti  |  oktoober 10, 2008, 9:57 p.l.

    “filmist ideed saanuna akatakse 4-aastase keppimist ja ligimesele peale kusemist igapäevaseks asjaks pidama.”

    Jälle kaheldav. Sedasorti materjalid (kas või laste seks) on ka praegu kättesaadavad kõigile, kes vähegi tahet üles näitavad, st. underground pornotekstide ja -raamatute (!) kättesaadavus on päris suur (ja osa, nt. de Sade, on isegi täiesti poodides müüdavad), kui osata ja tahta otsida, samuti ka näiteks joonistatud koomiksite. Sulg ja pliiats pole teatavasti kunagi piire tundnud.

    Bestiality saidid on ülimalt populaarsed, samuti ka vägistamist imiteerivaid videosid ja pilte pakkuvad saidid (enamasti paysites), rääkimata hentaist, millest suur osa moodustabki alaealiste seks.

    Virtuaalne reaalsus oleks lihtsalt majale teise korruse peale ehitamine, mitte krundi ostmine ja maja ehitamise alustamine.

    Ja samas ei pea inimesed neid asju igapäevasteks nähtusteks, isegi need mitte, kes sellest kõigest meeletult erutuvad. Samuti näeb keskmine inimene oma elus televiisorist ilmselt kümneid tuhandeid mõrvasid ja tapmisi pealt, rääkimata peksmistest.

    Paljud meist peksmist ja tapmisi normaalseks ja igapäevaseks peab?

    Vasta
  • 51. heli  |  oktoober 10, 2008, 9:59 p.l.

    Kui nii edasi läheb, siis üha rohkem meist. Näib… Kahjuks.

    Vasta
  • 52. notsu  |  oktoober 11, 2008, 11:28 e.l.

    Kui uskuda seda Taani uurimust, mille andmetel seksuaalkuriteod pärast porno legaliseerimist vähenesid, on lugu vastupidi: mida rohkem inimesed oma ihasid virtuaalselt rahuldada saavad, seda vähem kipuvad nad seda päris elus tegema.
    sealpoolkuudjap2ikest blogi autor kirjutas kord sarnasest asjast: vaadatagu, kui normaalne ja aktsepteeritav oli vägivald kas või seal “Tões ja õiguses”, ja mõeldagu, kas seda silmas pidades tundub tänapäeva ühiskond ikka veel kole vägivaldne või pigem mitte. Ja kuidas veriseid arvutimänge mängiv noormees oli päev otsa näost valge, kui reaalis verisemat sorti vigastust nägi.

    Vasta
  • 53. Kati  |  oktoober 12, 2008, 4:54 p.l.

    nujah, ma ütlen siis veelkord igaks juhuks, et ma ei arvagi, et keegi, kes ilmtingimata tahab raha eest keppida, ei tohi seda teha, vaid just, et peaks olema loodud võimalused teha ka midagi muud.

    ja tegelikult, ega see torude keeramine, mutrite valmistamine või kasvõi sibi olemine ei pea ka iseenesest mingi halb ja põlastusväärne töö olema.

    Bölli “Grupipildis daamiga” hakkab ntx üks tegelane sibiks, sest ta lihtsalt tahab selle maailma kuidagi puhtamaks teha. miks pmst ei võiks ka päriselus see kellegi motivatsioon olla. ja üldse, sibisid on vaja nii ehk naa.

    mulle isiklikult käib parasjagu pinda igasuguse lihtsama ja mustema töö halvustamine. et meie ullikesed kontoriloomad seda teha ei suuda, ei tähenda, et see halb on.

    iseasi, kui selle eest näruselt makstakse. see on küll probleem.

    Vasta
  • 54. poolhäälne  |  oktoober 13, 2008, 6:31 e.l.

    Ma miskipärast ei usu eriti, et filmidest saadakse perversseid ideid, kuigi nii näivad väga paljud arvavat. Nii on ju väga kerge arvata ja alati on kindlam elada, kui süüdlane on teada. Filmid (ja raamatud, koomiksid, hentai jne) on pigem mingite juba olemasolevate, üsna sageli ka perverssete ideede inkarneerumine kujul, mis on ühiskonnale kokkuvõttes suhteliselt turvaline. Lõppude-lõpuks, kui inimesi miski tabu erutab – ja alati on olnud neid, keda justnimelt tabud erutavad – mis on siis ohutum; kas see, kui sellised inimesed oma ihasid isetegevuslikul moel reaalselt realiseerivad või see, et neile pakutakse võimalust samastuda kellegagi, kes on konstrueeritud nende ihasid realiseerima väljamõeldud reaalsustes. Ma isiklikult ei suuda uskuda ideaalsesse inimesse, kelles igasugune taunitav alge puudub. Kui hakata lähemalt uurima, ilmneb – kõiki valikuahelaid on võimalik dekonstrueerida sinnani, kus jõutakse vähemalt ühe nendinguni, et ohutum ja leebem oleks olnud see võimalus, mis jäeti valimata. Viisakas koduperenaine vahib pühapäevaõhtul inglise leebet kriminulli – sealgi ju tapetakse inimesi ja nii huvitav on ju vaadata, kes, miks ja kuidas seda tegi (st korralikku inimest erutavad kuriteod). Vanaema räägib lapsele
    õhtust õhtusse muinasjutte, kus keegi ära süüakse, elusalt praetakse, vastumeelselt mehele pannakse, konkurent ära mürgitatakse, vaimupuudega vend vanemate surma järel kodunt minema aetakse jne jne (no comments). Pole muinasjuttu, kus puuduks vägivald. On see siis ilus vä? Ja ometigi ei taunita muinasjuturääkimist ja ikkagi ei kasva meist kõigist vägivaldseid jõhkardeid.

    Mulle ei meeldi ka, kuidas midaiganes üritatakse müüa tissi ja tussiga, aga muarust ei devalveeri see mitte naisekeha, vaid subjekti, kellele on selliste reklaamide sõnum suunatud ja kellest arvatakse, et neid ärgitab tegutsema vaid primitiivne vilgutamine. Ent äri on karm ja raha osatakse lugeda ning tõenäoliselt ei makstaks eriti pikalt reklaami eest, mis ei mõju. Ju siis tiss ja tuss müüvad kellelegi ja müüvad hästi. Õnnetuseks või õnneks ei kuulu ma sihtrühma hulka, ei suuda seda fenomeni isiklikult mõista, aga fenomen on absoluutselt olemas. Miks muidu aelevad näituseautode kapottidel kolmveerandpaljad tibid, kuigi esmapilgul palju otstarbekam oleks autode kõrvale rivistada väärikad insenerid, kes aastatepikkuse tööga valminud tehnilistest finessidest suudaksid pajatada tunde, kui mitte päevi, mitte aga lihtsalt poose võtta ja ajuvabalt naeratada.

    Mis aga puutub prostitutsiooni pealesunnitusse, siis, pardon, rõhuv enamus sellest ei ole tingitud näljast, vaid laiskusest ja mugavusest ja soovist teenida kerget raha. Valik – kas näljasurm või töö litsimajas – näib olevat üledramatiseerit. Vähemasti peab sellele, et seesugune valik võimalikuks saaks, eelnema väga pikk ja põhjalik ettevalmistav periood, mida kaugeltki kõik naisterahvad välja ei kannataks, lähevad õppima või muule tööle. Kas pikali töö eest makstud raha ka päriselt kerge on, eks seda tea asjaosalised ise. Meiesuguste jaoks on šokeeriv pigemini see, kuidas on võimalik vahetada meie ideaalides seksuaalakti juurde lahutamatult kuuluv kiindumuskomponent rahakomponendi vastu ning sellest vahetusest tuleneb järeldus, nagu oleks perverssunud asjaosaliste kogu tegevus. Kui ma külastan spaad, siis ei eelda ma, et teenindajale peab just minu keha puudutamine väga meeldima nagu ei arva ma, et suvalise müüja ulatatud kaup on südamesttulev kingitus. Kui ma seda arvaksin, siis ilmselt oleksin pervert juba mina, eksole 🙂

    Mõtteahel käib umbes nii – mulle paistab, et kellegagi toimub midagi – ma arvan, et minule ei meeldiks, kui minuga see toimuks – see on paha – halva vastu peab midagi ette võtma. Ent selle mõtteahela konstruktsioon lubab väärtushinnanguid projitseerides vägivalda nende suhtes, kellel võibolla on hoopis teised väärtushinnangud ja kes on nendeni jõudnud minu omast hoopis erinevat teed käies. Mis feminismusesse puutub, siis on mu jaoks kriitiline just see koht. Näib, et see liikumine räägib pigem seda, mis talle meeldib, kui et kuulab neid, kelle eest ta väidetavalt seisab. Igasugune eestkõnelemine on väga suur vastutus ja vahel tundub, et sellest ei anta endale aru, eriti veel, kui eestkõneldavate endi hääl kisasse sootuks ära kaob…

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2008
E T K N R L P
« sept.   nov. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

%d bloggers like this: