Tahan joon kisselli, tahan kuulan transistorit

Kas teie teadsite, et puberteet on raske nakkushaigus? Mina küll ei teadnud, uneski ei aimanud. Aga tundub, et on. Vähemasti koertel.

Vähe sellest, et Väikeloom närib, mida saab (tema eas muidugi loomulik), arvab, et kõik maailmas, kaasa arvatud kassid ja jalutavad pensionärid, tahavad temaga mängida, sooritab meile ja me külalistele tervituseks hüppeid, mis panevad arvama, et tema ema ei heitnud ühte mitte musta krantsi vaid känguruga, ja püüab eeskätt varastada toitu, mis vähegi ripakil.

Nüüd on ka Kuriloom, va vanamoor, hakanud järsku huvituma asjadest, mille vastu ta ei ole kas enam ammu või üldse kunagi huvi tundnud.

Me oleme saanud teada, et enam ei või vedelama jätta jahu, suhkrut ega isegi mitte täiesti tühje saiakilekotte. Kusjuures, mitte kuhugi ei või. Isegi aknalaudade tagu-tagu-tagumisse otsa, kuhu ta seni pole viitsinud vaadatagi.

Eile oli armuline koeraemand igatahes avanud ahju kõrvale põletamist ootama pandud tolmuimejakoti ja puistanud selle sisu kenasti kasukale, millel ta magamas käib.

No ülilahe, eksole. Tuba tolmab nagu Kunda. Kasuka viisin välja kloppida, nüüd tolman mina ka. Suust ja silmist.

Huvitav, kuidas ta nüüd kõik need lollused vanas eas avastas? Väikeloom peaks nagu päeval oma toas viibima, Kuriloom ei peaks saama talt otse lollusi õppida, aga ikkagi justkui kopeerib kõiki väikse jaburusi.

Või mine tea, ehk ta vabastab ta päeval ja siis nad teevad koos, mis pähe tuleb. Ehk kutsuvad külalisigi. Täpselt nagu selles multikas.

Mäletate ju? Muidugi mäletate! Aga vaadake ikka, tuju teeb igal juhul heaks. (: