Poliitik:Heteroabielu on keelatud!

oktoober 24, 2008 at 9:07 e.l. 54 kommentaari

Saage tuttavaks, nii arvab isand Tarmo Kruusimäe aka Kojamees

OK, päris otsesõnu ta küll nii ei väida. Küll aga saab Postimehest lugeda järgmist:

Isamaa ja Res Publica Liidu rahvuslaste ühenduse esimees Tarmo Kruusimäe rõhutas, et kõik ei saagi olla võrdsed ning et antud teema puhul püüab vähemus saavutada enamusest suuremaid õigusi.

Ta lisas, et Eesti kultuuriruumis pole era- ja intiimelu afišeerimist kunagi eksisteerinud.

See on siis olnud kodaniku seisukoht samasooliste abielude osas, välja öeldud “Värskes Ekspressis.” 

Möhöh? Ahah! Heterotel ilmselt ei ole olnud ega ole senini õigust abielluda. Kuidas muidu seletada, et kui homod abielluda soovivad, ei nõua nad mitte samasuguseid õigus, vaid rohkem?

Ja muidugi elavad heterod oma eraelu avalikkuse eest varjus, abikaasad (ei, vabandust, nad ju ei abiellu, seega sekspartnerid), ei räägi kellelegi oma salajasest häbiväärsest suhtest, tänaval kõnnivad maha löödud silmadega teine teisel pool teed, lõuna ajal igaks juhuks ühes lauas ei söö, koju hiilivad hämaruses eraldi.

Ja me ei räägi siin sellest, et nad teeksid midagi nii häbiväärset, eraelu ja seksuaalset sättumust demonstreerivat, kui avalik pulmapidu, pulmapiltide kõigile näitamine ehk isegi netti riputamine, või suudlemine päise päeva ajal, rahva ees.

Oo ei, seda nad ei tee. Heterod tunnevad oma kohta, ja on nurgas vagusi.

Ainult need homod tahavad igasugu jaburusi. Abilelluda ja …oh, kole.

Tegelikult mulle väga “meeldib” ka see jutt, et kõik ei saagi võrdsed olla. Noh, tore, kui kodanikud ei ole riigi silmis õiguste poolest võrdsed, ei peaks nad ka ehk kohustustelt olema. Kuidas oleks, kui vabastaks kõik homod näiteks mingist osast tulu- või sotsiaalmaksust ? Et nagu kompensatsiooniks nende õiguste eest, mida neil ei ole ega peagi olema? Möh? Milline hea idee konservatiividele nende koledate pedede tülikate nõudmiste vältimiseks! Äkki võiks selle idee eest kohe nõuniku kohta küsida (kõige õelamat emotikoni, palun).

Nojah, kui aus olla, olen ma endale korduvalt lubanud, et ma ei lähe enam taoliste teemade peale põlema, sest kaua sa jõuad vasikaga võidu joosta või nõmedustega võidelda, ja mida uut mul ikka öelda. Aga mingi lollus on vist ikka nii loll, et ma ei suuda oma suud pidada. Või noh, näppe pigem.

Muide, kodanik Kruusimäel on veel üks lahe mõte. Tsiteerigem.

Kruusimäe leidis, et meie «nokia» peitubki selles, et eestlased pole ajaloo jooksul kellegagi integreerunud ega segunenud.” 

Meie “nokia” on tõupuhtus! Nojah, vägevasti muidugi kõlab. Kurb ainult, et Kruusimäe tuleb ajalootundi tagasi saata.  Mehel jäi kogemata õppimata Põhjasõda ja sellele järgnev periood, kus omavahel sigisid kõik, kes kuskil vähegi elus olid, tekitades tõsise krantsirahva.

Heterod ei demonstreeri kunagi avalikult oma seksuaalset sättumust. See foto on pärit koolilastele mõeldud kombeõpetuse õpikust ning näitab, kuidas hästikasvatud kodanikud ei tohi käituda.* Täiskasvanudi ootab sellise suguelu demonstratsiooni eest avalik hukkamõist, kui mitte hukkamine.
Heterod ei demonstreeri kunagi avalikult oma seksuaalset sättumust. See foto on pärit koolilastele mõeldud kombeõpetuse õpikust ning näitab, kuidas hästikasvatud kodanikud ei tohi käituda.* Täiskasvanuid ootab sellise suguelu demonstratsiooni eest avalik hukkamõist, kui mitte hukkamine.

___________________

* tegelikult küll siit
Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Naabrimehe aluspüksid turule! Lugu eestlastest, soomlastest ja teistest. Kui kallim kipub sõtta …

54 kommentaari Add your own

  • 1. ninataga  |  oktoober 24, 2008, 9:32 e.l.

    Ok ok, Kojamees on väga äärmuslik. Kes meist seda ei teaks ja klaasi õlle taga võiks ta hullemini vahutada ( olen kogenud). Kuid minu arvates ei peaks ikka abielu sellisel vanal ja traditsioonilisel moel homodele üle kantama.
    Minul tekib umbes samasugune tunne siis, nagu peaksin lahtise kopsuhaigusega inimestega ühes bussis sõitma. Ning see buss on abielu traditsioonilisel moel. Ma parem läheks siis jala. Seega, arvan, et minu abielu oma mehega oleks justkui täis oksendatud, sest see mis selles ilusat ja väärikat minu jaoks on muudetud minu vaatenurgast vaadeldes millekski labaseks.
    Ma võtaks siis mehelt lahutuse ja elaks niisama edasi. Päris tõsiselt kohe.

    Vasta
  • 2. Kati  |  oktoober 24, 2008, 9:54 e.l.

    nojah, mul on nagu jällegi koguaeg selline piinlikuvõitu kohmetus, kui ma mõtlen, et mina võin kenasti olla abielus, aga mu homodest sõbrad nagu ei või.

    mis, kuramus, meil vahet on.

    minu meelest on oluline, kui kaks täiskasvanud, täie aru ja vaba tahtega inimest üksteist armastavad, koos elu, vastutust, rõõme, muresid, kogemusi jagavad ning seda suhet teistelegi tunnistavad.

    see on nii minu heteroabielus aga oleks ka mu homost sõbra abielus. miks siis mina võin ja tema ei või?

    et seksivad kuidagi valesti? no kuulge, kui abielu taandada selleks, kes mida, mis auku paneb, siis see on küll sülitamine sellele, mis selles suhtes head, ilusat väärikat on. abielu ei ole eeskätt keppimine. see on ikkagi armastus, hoolimine ja lähedus. ja seks, mu sõbrad, võiks olla selle väljendus.

    ahh, ausõna, lahuta või ära. solidaarsusest nendega, kes abielluda ei saa ja protestiks abielu üleseksualiseerimise vastu.

    kuigi nii hullude tempude jaoks olen ma vist ikka liiga vana.

    Vasta
  • 3. ninataga  |  oktoober 24, 2008, 10:43 e.l.

    Mina lihtsalt tean, et siis kui homoabielud lubatakse, annab mees lahutuse sisse. Tema on nagu Kojamees – väga resoluutne.

    Vasta
  • 4. Kati  |  oktoober 24, 2008, 10:53 e.l.

    no kuule, ega´s ta sul puberteetik ole, et jonni pärast lahutama hakata. 🙂

    isegi mina ei oleks nii puberteetik, nagu juba ütlema pidin. 🙂

    aga sellest ma ei saa päris tõega aru, kuidas homoabielu kuidagi heteroabielude väärtust kahandab. kunagi ei ole saanud ja vist ei hakka saama ka.

    kohati tikub nihuke mulje jääma, et mõnijagu tegelikult ei tahagi abielus olla, et see on nagu mingi post ja piin ja kohustus, mida peab lihtsalt tegema, et piisavalt õige mees (naine) olla. ja kui sellega enam ei saa oma mingit õiget naisesust (mehesust) rõhutada, siis nagu pole seda vajagi. aga muidu nii tunnete poolest võiks taburetiga ka elada.

    viimast palun mitte isiklikult võtta, sest see kindlasti nii mõeldud pole.

    Vasta
  • 5. e.  |  oktoober 24, 2008, 11:12 e.l.

    teemakohane

    Vasta
  • 6. Kati  |  oktoober 24, 2008, 11:15 e.l.

    e,
    :-)))

    Vasta
  • 7. poolhäälne  |  oktoober 24, 2008, 11:20 e.l.

    Kas homoabielu seadustamine võrdub hoobilt kõige sellega, mida Sa kirjeldasid – võimalus varjamatult käest kinni jalutada, õrnusi vahetada, avalikult ühe laua taga süüa, üht eluruumi, vastutust, kurbust, rõõmu ja elukogemust jagada jne jne, välistades halvakspanu, vahtimise, näpuganäitamise? Seadusega ei suuda muuta hoiakuid ja suhtumist. Muidugi, võib ütelda, et riik võiks näidata eeskuju. Ühest küljest kindlasti võiks. Teisest küljest on näha, kuidas riiklikult kehtestatud sund, nt integreerumiskohustus, võib tekitada protesti. Ja antud juhul on asi eriti õrn, sest kui üldiselt rakendub riigi sunnivoli vähemuse suhtes, siis vaadeldaval juhul rakenduks see enamuse suhtes ja ma kardan, kas see riik ikka nii tugev on, et sellist julgustükki ette võtta. Mul ei ole midagi samasooliste partnerluse vastu, kuid abielu institutsioon pole mitte kaanonite kompleks, kes kellele kuhu auku mida pistma peab, selle olemus seisneb milleski hoopis muus. Tsiviilpartnerlus samasooliste vahel ei saa omada samasugust ürgset ja igavikulist aurat juba seepärast, et tsiviilpartnerluse traditsioon ise on ülimalt tänapäevane ning seadusega ühele asjale ajalugu ja traditsiooni tekitada ei saa. Mehe ja naise liidule on teatud vaieldamatus elik pühaduse väärtus aga aegadega külge kasvatatud.
    Mis selle asja juures kõige enam juurdlema paneb, on see, et mitte alati pole homoseksuaalsus tabunähtus olnud, aga kas oskab keegi nimetada mõnd aega ja kohta inimkonna pikas ajaloos, kus omasooline partnerlus oleks olnud võrdsustatud abieluliiduga mehe ja naise vahel? Ma möönan oma piiratud silmaringi ses suhtes ja oleks ilma igasuguse irooniata tänulik kõigile, kes vaid võtaks valgust heita. Võib-olla oleks võimalik hetero- ja homoleeri lepitamiseks leida argumente justnimelt sellest, mis kunagi olemas on olnud? Kui nii süütu nähtus nagu homoparaad turvalisuse kaalutlustel meie riigis ära jäetakse, siis oleks hea teada, kas ja kes hakkab turvama homoabielupaaride, homoabielusid registreerivate ametnike või kirikuõpetajate kodusid? Kui juba sellessamas love parade’is nähakse homopropagandat?
    Ühest küljest on homoabielude seadustamatus üksikisikutele koormav ja traagiline, kuigi see ei ole mingi saladus, et samasooliste partnerlus reaalses elus on täiesti toimiv ja neid ei kiusata kodanikualgatuse korras rohkem taga kui nt mustanahalisi (st üksikuid lolle leidub, aga halvasti öeldakse ka heterotele või valgetele, vahet ju pole). Teisest küljest on traagiline ka see, et suurele osa inimkonna jaoks jääb iga päevaga järjest vähemaks väärtusi, mis kestavad ja püsivad, mille peale võib kindel olla, kuhupoole püüelda ja mis turvatunde kasvõi näiliselt tagavad.
    Kas homoabielude seadustamine suurendaks või vähendaks ühiskonna turvatunnet ja subjektiivselt tajutavat stabiilsust? Või ei mõjutaks seda üldsegi?

    Vasta
  • 8. Kati  |  oktoober 24, 2008, 11:40 e.l.

    kusjuures, mina tajun midagi (kui aus olla paljugi) püha selles, et inimesed üksteist armastavad, aga ma ei saa kuidagi aru, kuidas see pühadus sõltub armastajate soost.

    kui ma armastan Arnit, on püha. kui aga armastaksin, no ütleme Mari, ei oleks püha. ometi ma ju armastaksin samamoodi.

    mis seadustesse puutub, siis muidugi, ega ainult nendega asju ei muuda. aga nende kaudu saab välja öelda, et miski asi on ok, on normaalne.

    ja üldse, riik peaks mu meelest kohe põhimõtteliselt kodanikke võrdselt kohtlema. ma mõtlen siis õiguslikust aspektis praegu.

    mis ühiskonna turvatundesse puutub, siis ma usun, et pikapeale ikka suurendaks. inimene, kes tunneb, et tema riik on tema sõber, on ju ka pmst riigi sõber. tal on mõtete selle riigi hüvanguks oma panus anda. rääkimata nüüd lastest, kes saavad üles kasvada teadmisega, et nende vanemad on kenasti ja turvaliselt abielus.

    ja veel, et kui väärtused justkui varisevad, siis miks ometi takistada inimesi, kes just tahaks nende väärtuste järgi elada, seaduslikult abielluda näiteks? andku minna, seda paremini need väärtused ju püsivad.

    Vasta
  • 9. Kati  |  oktoober 24, 2008, 11:41 e.l.

    aaa, ja mu meelest meil ei ole väga see probleem, et homode vastu oldaks füüsiliselt agressiivsed. seega ei pea geipaari politseivalve alla võtma.

    pigem on probleem just halvustavas suhtumises ja seda aitaks küll seadused pikapeale muuta.

    Vasta
  • 10. ninataga  |  oktoober 24, 2008, 12:02 p.l.

    Ma tean, et kõik vaatavad seda oma mätta otsast. Ma saan sinu versioonist aru. Mõistan, kuidas sa nii saad suhtuda. Mina saan veidi teistmoodi suhtuda. Kuid mõistan ka seda, miks mu mees sellisel resoluutsel ja aktiivsel moel suhtub. Igal suhtumisel on taust. Kusjuures, mina ei oleks nii kindel, et ühiskondliku protesti märgiks läheks ta lahutust sisse viima. Iseasi, kas meie abielu ka lahutataks, kuid oma eesmärgi ta saavutaks. Ma arvan, et sellisel moel traditsioonilise abieluna just fraasina “abielu” ning traditsioonilisena ei peaks seda siiski lubatama. Ma mõistaks, kui loodaks “liit”, “ametlik kooselu”, “kooslus” no leitaks mingi nimi sellele ning palun väga. Mind häirib just see aegade algusest olnud mehe ja naise vahelise ABIELU muutmine millekski lörtsituks ja rikutuks. Sõlmigu oma liitu perekonnaseisuametis liidu(koosluse,ametliku kooselu)sõlmija juures, kuid abielu las jääb traditsiooniliste suhete jaoks.

    Vasta
  • 11. kaamos  |  oktoober 24, 2008, 12:05 p.l.

    Kunagi kui mina veel koolis käisin, oli kasutusel selline termin nagu proletariaadi diktatuur ehk siis enamuse eesõigus vähemuse ees. See tähendas seadusi ja tavaõigust mis halvendas vähemuses olevate inimgruppide võimalusi kõigi ühiskonna hüvede kasutamisel. Praegu näeksin meelsasti, et riigil oleks oma roll vähemuse kaitsel. Näiteks legaliseerides omasooliste kooselu kui abielu kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega, miks mitte. Riik on ju oma kodanike jaoks, mitte vastupidi?
    Katiga nõus, kui seadused muud ei suuda, siis pisitasa väheneb ehk halvustav suhtumine ja tekib kindlustunne.
    Esimesed mustanahalised läksid segakooli ka politsei kaitse all..?

    Vasta
  • 12. Kati  |  oktoober 24, 2008, 12:09 p.l.

    nojah, ega tegelikult ei olegi ju asi selles, et ilmtingimata oleks vaja kasutada sõna abielu (ehkki minu poolest ju võiks, aga see selleks). asi on selles, et oleks miski, mis õiguslikult on seesama.

    Langi pakutav seltsing seda paraku pole.

    aga ma küsin ikkagi järjekindlalt, kuidas see homoabielude lubamine ikkagi heterote abielu lörtsiks ja rikuks? ei nori. tahaks lihtsalt kuulda, miks nii arvatakse. no et natukenegi aru saada, mis on nende taust, kellega ma ses osas tuliselt vaidlen.

    e. lingitud artikkel vist ei ole tõsiseltvõetav põhjendus.

    Vasta
  • 13. Ramloff  |  oktoober 24, 2008, 12:21 p.l.

    ninataga

    Üks probleem selle homoabielu teemas ongi keeleline.

    Ükskõik milliseks liiduks või partnerluseks vms. seda ei nimetataks – ajakirjandus ja rahvasuu nimetab selle nagunii gayabieluks. Niipalju kui mina tean ei ole üheski praegu arutelu all olevas ettepanekus kasutusel sõna “abielu” – jutt kõib ikkagi partnerlusseadusest.

    Oletame aga, et see seadus võetakse vastu justnimelt liidu või partnerluse nime all.
    Selle järel ilmuvad nagunii mõnes või koguni kõigis ajalehtedes kirjutised pealkirjaga: Gayabielud tulevad, sest see toob rohkem lugejaid ning selle abielu vastased on tagajalgadel, sest keegi pole niikuinii viitsinud seadust läbi lugeda.

    Vasta
  • 14. Kati  |  oktoober 24, 2008, 12:27 p.l.

    nojah, isegi ilma ajakirjanduse skandaalihimuta on vist nii, et rahvakeeles on kooselu ikka abielu ja partner ikka abikaasa.

    mis parata.

    aga kuskil pbarites võib seda asja ju pmst ka punamütsikeseks kutsuda, kui sisu on OK.

    Vasta
  • 15. ninataga  |  oktoober 24, 2008, 12:27 p.l.

    Inimesed elavad samastamise põhimõttel.
    Miks ei sobi sõna abielu on see, nagu mu mees ütles: “Ma ei tahaks olla nimetajana( abielus abikaasana on siin mõeldud) nagu mõni gey-mees, kes käib teise mehe tagumikus surkimas.” Ausalt öeldes ma mõistan teda. Naised ehk suudavad selle homode abielu suhtes just seepärast mõistmis võimelisemad olla, et sellist mees-mees suhet nende kujutluses enamalt jaolt ei teki. Neil kipub see naine-naine suhe tekkima. ( Mehed on alati lesbisid vaadanud ja kiimas olnud )
    Ausalt öeldes,ka minul ajab südame pahaks see, kui ma mõtlen mees mehe suhtele. Nädalane dieet garanteeritud – sest kord oma elus juhtusin mingit gey pornokat vaatama( sellest 4 minutist piisas) ja ma ei suutnud kaks nädalat süüa.
    Räige psüühiline trauma terveks eluks nimetaks ma seda.

    Vasta
  • 16. Rents  |  oktoober 24, 2008, 12:27 p.l.

    Ka üks minu tuttav oli eile tagumistele jalgadele aetud ja ilmselt neli korda rohkem närvis kui Ninataga mees – tema probleemiks oli nimelt see, et kui homod saavad abielluda, saavad nad järelikult ka lapsendada. Ma siis küsisin vastu, et kas tema meelest on siis lastel tõesti lastekodus parem, kui kahe hoolitseva (kuigi ehk samast soost) vanema juures – ei, ajab ikka oma rida edasi, laste heaolu teda ei huvitagi, ainult see, et need “jubedad koletised” mingeid õigusi ei saaks. Nii et tundub valus teema olevat.

    Vasta
  • 17. Rents  |  oktoober 24, 2008, 12:30 p.l.

    Irw, väga silmakirjalik suhtumine – kaks naist on esteetiline vaatepilt, aga kaks meest öka ja rõve.

    Vasta
  • 18. ninataga  |  oktoober 24, 2008, 12:43 p.l.

    Rants, ma ei räägi esteetikast. Ma räägin sellest, et see ei vii söögiisu kaheks nädalaks ja ei aja vahetpidamata öökima. Selle kohta saab öelda – MINULE EI SOBI ja kõik.
    Kusjuures, mind tõesti ajab mõte isegi meestest omavahel öökima.
    KURAMUS! Kati ja Rents, tulge nüüd mu lastele süüa tegema … mina enam ei suuda, mul on lihtsalt süda paha 😦

    Vasta
  • 19. Kati  |  oktoober 24, 2008, 12:43 p.l.

    aaa, et asi on nagu anaalvahekorras?
    aa..ga enamik geisid ju ka ei taha nii öelda tagumikus sorkida.
    samas jällegi on heteropaare, kes anaalvahekorda pruugivad.
    et kas nagu kogu pahameel püsibki sellele, et homosid arvatakse olevat mingid erilised anaalifännid?

    Vasta
  • 20. Kati  |  oktoober 24, 2008, 12:44 p.l.

    oi, mina teen süüa hää meelega. ma kohe tuleks, kui sa, suslik, sääl metsas poleks. 🙂

    Vasta
  • 21. poolhäälne  |  oktoober 24, 2008, 1:17 p.l.

    Siin ongi ju väga selgesti kaks erinevat poolust juba näha. Ühel pool on need, kes tunnevad end solvatuna, sest nende valitud partneriga loodud liit pole traditsioonilisel, riiklikult tunnustatud kombel võimalik. Ja teisel pool on need, kes tunnevad end solvatuna mõttest, et õiguse riiklikult tunnustatud ametlikuks ühiseluks saavad ka need, kelle ühiselu varasematel aegadel ei ole aktsepteeritud. Ja mõlemil on õigus olla solvunud, sest see, mida üks või teine inimene endale solvavaks peab või pidada tohib, on äärmiselt individuaalne asi.
    Argument, et kogu aeg on nii olnud, ei ole muidugi kuigi põhjendav, ent vahel on asi ainult traditsiooni püsimises. Vahel ei olegi muud takistust asjade muutmiseks. Mis tähtsust sel on, kas tänapäevaste esindusmonarhia-riikide troonile tohib istuda lahutatud naine? Aga neli korda lahutanud naine? Või viis korda lahutanud mees? Ja kas on kusagil olemas piir, kustmaalt enam järele ei anta? Vajadus seda piiri kindlustada ilmselt sünnitabki vastumeelsust. Täna geyabielud, homme võibolla grupiabielud, ülehomme kurat teab, milline soodom, mõtleb keskmine valge heteroinimene ja on igaks juhuks vastu, sest mine sa tea. Mitte et ma ise seda vastuolekuvajadust jagaksin, aga ma näen sellist suhtumist enda ümber ja seda ei ole lihtne muuta, liiatigi, kui ümberringi niikuinii kõik kõigub ja variseb. On väga palju neid, kes enamikus maailma hädades justnimelt tolerantsi ja sallivust süüdistavad – poleks kord käest ära, siis oleks kord majas, lihtne ju…
    Pornoga vehklejad – otsige mõni teine argument. Vajadusel leiame teile sellist krõbedat heteropornot, et eluksajaks dieedile jääte… 🙂

    Vasta
  • 22. 'ganna  |  oktoober 24, 2008, 2:27 p.l.

    ninataga,

    ka mina olen elus yxkord näinud asja, mis võttis jupix ajax ära nii söögi- kui eluisu. Veel hullem, lausa kainex ehmatas.

    See ei olnud pornofilm. See oli reedeõhtu, normaalne (vabade & vallaliste?) heterote reedeõhtu lihaletis, vabandust, populaarses ööklubis. Ripakil pekke kobavad käed, absoluutselt lagedad või kiimast kilavad pilgud, kiledad hääled, enampakkumine, vähempakkumine, kõik näha, tasuline unustus või populaarsus yhex õhtux.

    & see mälestus ometi ei takista mind oma seadusliku abikaasaga koos elamast & koguni omavahel vastastikku rahuldavaid asju tegemast.

    Kas Sa nagu heteroabielupaari nähes hakkad kohe mõtlema, mida nad kyll voodis omavahel teevad? & no mix siis gaypaari nähes peax selline mõte tulema — tahax osa võtta või milles probleem?

    Vasta
  • 23. nodsu  |  oktoober 24, 2008, 2:28 p.l.

    mul on heteronaisena kusjuures õudselt raske mõista, mis mõttes mees-mehega-porno või -erootika ebameeldiv on. Üks ilus mees – hea, kaks ilusat meest – parem, see on vist sama matemaatika, mistõttu paljudele heteromeestele lesbierootika meeldib.
    Ja kuna naised mulle huvi ei paku, on lesbierootika lihtsalt higav.
    Et kust tuleb abjektsioon?

    Vasta
  • 24. Juta  |  oktoober 24, 2008, 3:06 p.l.

    Küsimus Ninatagale: ka mina ei saa sellest ausalt öeldes aru, kuidas see, mida KEEGI TEINE oma ERAELUS teeb, Sinu abielusse puutub, seda rohkem või vähem väärtuslikus muudab? SINU ELU on SINU ELU, TEISTE OMA on TEISTE OMA, lihtne minu arust.
    Ja tahaks kah küsida, kas Sa mõtled kõikide oma heterotuttavate puhul automaatselt esimese asjana sellele, mida nad voodis teevad või hindad neid ikkagi esmajoones inimestena? Kui Sa heterosid üldinimlikel alustel hinnata suudud, siis mis Sind taksistab homode puhul samadest põhimõtetest lähtumast? Vahemärkusena veel, et ilmselt ei ole Sul aimugi, mida kõike mõni Su pelatnäha ontlik heterosõber eraelus teki alla harrastab, aga see polegi ju Sinu asi. Samas homodele tahaksid ikkagi kohe piltlikult öeldes püksi ronida või kuidas? Uhh, milline silmakirjalikkus ja topeltmoraal.

    Vasta
  • 25. Juta  |  oktoober 24, 2008, 3:08 p.l.

    Vabandan, kiiruga lipsas paar kirjaviga sisse :S

    Vasta
  • 26. joel de luna  |  oktoober 24, 2008, 4:46 p.l.

    Eestis on heterol, homol, pedofiilil, zoofiilil, autoseksuaalil jne täpselt samad õigused ja võimalused abielluda. Seadus kehtib kõigile…

    Aga kui siiski hakatakse homodele lisaõigusi andma, tuleks seadustada ka polügaamia (abielu näol loomulikult) ja abielud sugulaste vahel – aastatuhandeid levinud kooselu vormid…

    Ja pidage meeles: tähtis on see, et inimesed üksteist armastavad… võiks isegi öelda, et see on püha…

    Vasta
  • 27. nodsu  |  oktoober 24, 2008, 4:55 p.l.

    Jumalukene, jälle üks troll. Mis on zoofiilidel pistmist sellega, et inimesed üksteist armastavad? ja peetagu meeles, et seaduse silmis ei ole laps täisväärtuslik inimene (õigusvõime mõttes), nii et lapsega abiellumise jutt on samasugune jura nagu zoofiilia oma.
    Aga polügaamia seadustamine ei ole võib-olla üldse halb mõte – mitteametlik polügaamia pidi tegelikult Läänes levinuim perevorm olema (mujal võib ta ka ametlik olla).

    Vasta
  • 28. Kati  |  oktoober 24, 2008, 5:05 p.l.

    täh, nodsu.
    ma just tundsin, et ma ei jaksa jälle seletama hakata, et loomad ega lapsed ei kvalifitseeru täiskasvanud teo-ja vastutusvüimelisteks isikuteks.

    mis polügaamiasse puutub, ei oleks mul vist midgai selle seadustamise vastu, kui see on vabatahtlik ja võrdne leping.
    mingid aastad tagasi,kui USAs üks mormoonist mees suure skandaali saatel polügaamia eest istuma pandi,oli mul küll kahju nii mehest kui tema naistest ja lastest,kes tundusid küll olevat jumala siiralt kurvad, et issi kinni viiakse.

    Vasta
  • 29. Oudekki  |  oktoober 24, 2008, 5:08 p.l.

    Kui abielu on püha, siis mina jätaks selle institutsiooni rahumeeli kirikule ja seega ka kiriku otsustada, kas gay’de liit on jumalast või kuradist, see pole riigi asi.

    Küll on aga meie põhiseaduses juttu sellest, et perekond on riigi erilise kaitse all ja selle perekonna defineerimiseks võiks küll seadusandja teha tsiviil-liidu, mida saavad luua nii heterod kui mitte-heterod. MIna küll sõlmiks sellise liidu.

    Vasta
  • 30. Rents  |  oktoober 24, 2008, 5:12 p.l.

    Eestis on ju nii mõnigi mees avalikult tunnistanud, et peab lisaks oma naisele ka armukest ja tema meelest on see normaalne. Samuti on nii mõnigi naine vihjanud, et ei sori mehe eraelus ja “oskab ise end lõbustada”, mistõttu pole probleemi, kui abikaasa mujal ööbib (näiteks Vilja Savisaar). Otsustusvõimetuid isikuid – lapsi, loomi jne mängu tuua on minu meelest lihtsalt madalalaubaline. Kuigi tegelikult võib ju Eestis näiteks homo-/lesbi-/heteropaar, kus üks on 18 ja teine 14 aastane, vabalt “armastust nautida”. See on minu meelest veidi kummaline (eriti arvestades seda, et kui mõlemad aasta vanemaks saavad, järsku enam ei tohi).

    Aga mõtlesin vahepeal selle kooli ja kahe isa teema üle järele – no mis siin jutuks oli, et kuidas see laps koolis siis oma vanemaid nimetab. Mõtlesin selle peale, et mina ei ole siiani kunagi mõelnud, et kui keegi ütleb jutu käigus “ei, see on mu teine isa”, on ta vanemad järelikult homod – see lause on lihtsalt niivõrd igapäevane sel lihtsal põhjusel, et POOLED “pühadest liitudest” lahutatakse ja VÄGA paljudel lastel ongi lihtsalt kaks isa ja kaks ema. Nii et kui laps ise seda kuidagi eraldi ei markeeri, ei tule keegi ilmselt selle pealegi, et ta sel viisil rääkides homovanemaid mõtleb. Sama on lapsevanemate koosolekutega (kus on ju vanemad, kes oma väärtushinnangud edasi lastele kannavad) – enamus homodest EI ole nii lollid, et mitte välja mõelda, et on targem, kui seal käib ainul üks neist. See on tegelikult ka loomulik – meil käis seal ka pea alati ema, sest tema tööpäevad lõppesid lihtsalt varem. Väga paljude laste vanemad ei käigi neil koosolekutel ja tegelikult ei ole selleks tänapäeval ka vajadust, sest kõik oluline on olemas internetis ja inimestel on telefonid. Nii et minu meelest on selles osas tegu pseudoprobleemidega.

    Vasta
  • 31. joel de luna  |  oktoober 24, 2008, 5:20 p.l.

    Ega erilist pistmist ei olegi. See oli lihtsalt nimekiri erineva seksuaalse suundumusega inimestest, kellel on Eestis täpselt samad õigused abielluda…

    Ja abielu ei ole püha, vaid see kui kaks (või kümme) inimest üksteist armastavad… nagu nõid ütles.

    PS! Ärge siis ainult polügaamiale keskenduge, näiteks minu tädipojad tahavad abielluda, ma loodan, et ka nendel ei teki mingeid probleeme.

    Vasta
  • 32. Fredinand  |  oktoober 24, 2008, 5:21 p.l.

    Abielu peab jääma ainult mehe ja naise vaheliseks juriidiliseks suhteks.

    Abielu on pere alus ja pere koosneb mehest, naisest ja nende järglastest. Homod ei saa järglasi, järelikult ei ole sellise õiguse andmine korrektne.

    Loomulikult on abielus paare kes samuti ei saa järglasi, kuid homode puhul on tegemist ikkagi haigusliku puudega. Homod väidavad, et homoseksuaalsus ei ole haigus. Nad eksivad. Homodus on sügav puue, nagu näiteks Downsi sündroom.

    Elage vaba abielus ja olge õnnelikud, et meil homoseksuaalsus kriminaalkorras karistatav ei ole. Mäletate nõukogude aega. Kui moka maas hoiate ja olete vait ja vagusi, ei puutu teid kedagi. Muidu aga saab normaalsete inimeste kannatus otsa ja siis on oodata pogrome. Siis kõik need praegu hüppavad ülbelt võivad veel nutta. Ärge mängige normaalsete inimeste kannatusel.

    Vasta
  • 33. Rents  |  oktoober 24, 2008, 5:25 p.l.

    1. Õnnitlen, Joel, sa oled suutnud väga lühikese ajaga eesti keele nii kenasti selgeks saada.

    2. Ma vist olen küündimatu, aga ma tõesti ei näe probleemi. Sugulusabielud on ju keelatud eelkõige seetõttu, et vältida sellest tulenevat väärarengutega laste sündi – mida samasooliste puhul vaevalt kartma peab 😀

    Vasta
  • 34. Rents  |  oktoober 24, 2008, 5:28 p.l.

    Täienduseks – see, et sugulased ei tohi omavahel abielluda on teatavasti tingitud kristlikest moraalinormidest ning meid tülgastab see ainult seetõttu, et meile on aastasadu kristlikku ajupesu tehtud. Näiteks moslemite ja juutide hulgas on sugulusabielu lubatud. Selle tulemusena on mõlemas grupis rohkem “hälbe” (ehk kõrvalekaldega) inimesi – nii väärarengute kui geeniuste osas.

    Vasta
  • 35. Herezia  |  oktoober 24, 2008, 5:37 p.l.

    Heldeke! Nii tore on jälle näha ehteestlaslikku sallivust ja ligemesearmastust. Suund aaria rassile? Kõik, mis on teistsugune, tuleb hävitada või ära peita ning teiste inimeste juriidilised suhted, suguelu ja peremudel on meie kõigi isiklik asi.
    Kahju muidugi, et mul dramaatilist seedeelu pole, muidu võiks ka siit huvitava dieediprogrammi välja aretada.
    Küsisin oma mehelt ka, kas siis on kõik läbi, kui geimehed (vahemärkusena, gey kõlab minu jaoks sama totakalt nagu kena naisenimi Käthryn-Liisy) omavahel abielluvad. Sain ainult hämmeldunud “mis see minu asi peaks olema?” vastuseks. Aga siis sai aru, et blogisid loen.

    Vasta
  • 36. joel de luna  |  oktoober 24, 2008, 5:46 p.l.

    1. Ma tänan, eesti keel tuleb minu erialal kasuks – abikaasade leidmine on muutunud tunduvalt lihtsamaks. Keele tundmine äratab usaldust.

    2. Mind kohutavalt häirib selline vanamoodne peremudeli ja lapsesaamiskultuse õhutamine. Tahad abielluda, järelikult asud kohe lapsi tegema. Liigume ajaga kaasa.
    Also, I fail to see how NOT being married rules out incest… or children, for that matter…

    Vasta
  • 37. ekstaole  |  oktoober 24, 2008, 5:47 p.l.

    Varem või hiljem tuleb arvatavasti nagunii aeg, mil kaks suvalist täiskasvanud inimest hoolimata soost ja sugulusastmest (miks mitte nt kaks venda) võivad sõlmida liidu, kus nad lubavad olla vastastikku eksklusiivselt tähtsad ja lähedased koos teatud õiguste ja kohustustega. Küllap tuleb ka aeg, mil igal lapsel võib olla n bioloogilist vanemat ehk geneetilise materjali allikat ja n kasvatusvanemat. Mõisted “ema” ja “isa” keelatakse kui eksitavad ja eelarvamuslikud. Raamatud kirjutatakse ümber. Kui just enne ei jõua tulla uut ilmasõda, mis kaardid jälle segi lööb või mängule sootuks lõpu teeb.

    Vasta
  • 38. Kati  |  oktoober 24, 2008, 6:59 p.l.

    rangeltvõttes on need kasvatusvanemad ju juba olemas.
    kui palju meil on peresid, kus pole lahku mindud ja uusi kaasasid leitud?
    vist mitte liiga palju.
    järelikult on arvukatel lastel ammuks vähemalt üks kasvatusvanem. või ka mitu tükki järjest mõnikord.

    Vasta
  • 39. 'ganna  |  oktoober 24, 2008, 8:14 p.l.

    Normaalne põhjamaine postkristlik-postsovjeetlik peremudel: ema, kax last & auto;)

    & mismoodi ei saa lapsi? Oletame, et ma olex lesbi. Noore & lollina lasex mingil jorsil endale poolvägisi tite taha teha — jorss ise kaox seda uudist kuuldes Schengeni avarustesse ammu enne synnitust. A mina leiax sõbranna, kellega koos see laps yles kasvatada.

    & mismoodi kax isa või kax ema on vähem normaalne kui isa on vangis & ema systib? Või isa ei ole, aga onusid toob ema iga õhta? Või kasvõi issit ma tean, emme pildi pealt yxkord näitas?

    Mismoodi kax isa või kax ema on vähem normaalne kui mu oma 16-aastane jahedasilmne tytar, kes kunagi sajandivahetuse paiku ainsat korda elus kohtus oma bioloogilise isaga?

    Vasta
  • 40. heli  |  oktoober 25, 2008, 7:54 e.l.

    Mul on oma lapsepõlves kaks ema ja kolm isa olnud. 😀

    Ninataga jutt tekitas minus küll mõnesid küsimusi, aga ma ei tea, kas neid on viisakas küsida, sestap jäta esialgu küsimata. 😉

    Vasta
  • 41. heli  |  oktoober 25, 2008, 7:54 e.l.

    *jätaN

    Vasta
  • 42. ct  |  oktoober 25, 2008, 9:36 p.l.

    Kui homode liit oleks juriidiliselt võrdne nn traditsioonilise abieluga, mis siis, et seda seaduses partnerluseks nimetataks, oleks tegemist juba suure võiduga. “Abielu“ kui selline, on tõesti ehk liialt seotud (kristliku) kirikuga, mis ilmselt Eestis veel niipea homoabieludeni ei jõua. Ja alati on ka võimalik, et leidub mõni end. kirikuõpetaja, kes homod on nõus paari panema, hoolimata kirikukogu kobinast – õige seda iganenud võimustruktuuri õnnistust siis üldse vaja on.

    Vasta
  • 43. morgie  |  oktoober 26, 2008, 12:23 p.l.

    Kui Tarmo Kruusimäe lisab, et t Eesti kultuuriruumis pole era- ja intiimelu afišeerimist kunagi eksisteerinud, siis paneb ta esiteks väga kõvasti puusse- kollane ajakirjandus on kuulsuste eraelu mustemaid pooli kuhjaga täis.
    Ja teiseks tasuks siin natukene järele mõelda. Eestlaste pereelu on statistiliselt üsna kehvas seisus. Võibolla monogaamia ja pereloomise propageerimine ehk siis afisheeriminegi lausa – ükskõik mis soost täiskasvanud inimeste vahel – aitaks seda pilti parandada.
    Lisaks.
    Pole mõtet väita, et seadusega suhtumist ei muuda. Muudab ikka küll. Seadus on lisaks sellele, et see on täitmisele kuuluv reegel või võõrandamatu võimalus, ka riigi suhtumise näitaja ja me sõltume, meie hinnangud sõltuvad sellistest asjadest rohkem kui me ise teame.
    Inimene on ühiskondlik loom. No lihtsalt on noh. Pärast seda kui liikluseeskirjadesse pandi kirja, et laps peab autos sõitma turvatoolis – ma olen täiesti kindel, et turvatoolide kasutamine suurenes ka nn muretute autovanemate poolt keskmiselt üsna kõvasti.
    Äkkiste mõni liiklussotsioloog teeks vastava uurimuse?
    “kuidas ja kas mõjutab seadusandlus meie suhtumis” – siis turvatoolide näitel.

    Vasta
  • 44. Kati  |  oktoober 27, 2008, 9:18 e.l.

    ˇtegelikult tekkis mul nüüd küsimus, et kui abielu on otseselt seotud kristliku kirikuga, siis ehk ei tohiks abieluks nimetada ühtki paarisuhet, mis ei ole sõlmitud kristlise laulatusega?
    muud suhted on sel juhul ju lihtsalt legaliseeritud hoorus või mis?
    no igal juhul peaks neil olema mingi teine nimi, sest see ei ole igal juhul püha abileusakrament.

    morgie,
    minagi seda mõtlen, et kui pereväärtused niigi on sellised kaduvakesed, ei pekas ju takistama neid, kes veel soovivad noid kultiveerida.

    Vasta
  • 45. studiacartesianaestonica  |  oktoober 27, 2008, 11:32 e.l.

    Probleem selle arvamuse puhul algab vastandusest hetero vs homo, mis on seksuloogiline “binaarne opositsioon” ega oma sellisena mingit suhet kulturoloogiasse, moraali, poliitikasse ega õigusteadusse. Pragmaatiline lähenemine võtab aluseks ressursside mitteraiskamise ning väärtus on see mõiste, millega pragmaatilis-naturalistliku maailmakäsituse korral eraldatakse ressursiliselt oluline (kestev-jääv-tulev) ebaolulisest (kaduv-raiskuminev). Abielu mehe ja naise vahel, seksuloogiliselt heterosuhe, on see, mis sobitub sellise strateegiaga ja sobib olema väärtuseks. Sellest abielu sakrament, mis on oluline olnud kõigile jätkusuutlikele traditsioonidele.

    Vasta
  • 46. Kati  |  oktoober 27, 2008, 11:46 e.l.

    tjah, iseasi, kas see enam ikka olekski ka pragmaatiliselt nii jätkusuutlik.

    Vasta
  • 47. nodsu  |  oktoober 27, 2008, 12:26 p.l.

    Kui jätkusuutlik tähendab suurt paljunemist, siis on õige seks üldse ainult laste saamiseks.
    Aga jah, “tehke sugu ja teid saage palju” programm peaks nüüdseks olema kuhjaga täidetud, nüüd peaks pigem vaatama hakkama, et liiga palju ei saaks.

    Vasta
  • 48. ct  |  oktoober 27, 2008, 1:14 p.l.

    ˇtegelikult tekkis mul nüüd küsimus, et kui abielu on otseselt seotud kristliku kirikuga, siis ehk ei tohiks abieluks nimetada ühtki paarisuhet, mis ei ole sõlmitud kristlise laulatusega?
    muud suhted on sel juhul ju lihtsalt legaliseeritud hoorus või mis?
    no igal juhul peaks neil olema mingi teine nimi, sest see ei ole igal juhul püha abileusakrament.

    Arvestades, et mingi kontingent ei taha abielu mõiste laiendamist, siis tundub küll, et meie kultuuriruumis on see “päris” abielu traditsioonide järgselt tegelikult vaid kiriklik ja lihtsalt Perekonnaseisuametis registreerimise puhul on tegemist rohkem nagu “partnerlusega”. Kui ühel juhul mugandamist ja moderniseerimist lubatakse ja teisel juhul mitte, siis oleks tegemist ju puhta silmakirjalikkusega. 😀

    Vasta
  • 49. 'ganna  |  oktoober 27, 2008, 1:40 p.l.

    studiacartesianaestonica on sama pime kui meie riigiisad. Maa täitmine lastega on muidugi tore, aga kuidagimoodi tuleb kõik sel moel sigitatu ka võimalikult kvaliteetsetex kodanikex kasvatada. & parimad kasvatajad ei pruugi olla bioloogilised vanemad.

    Kui jätkusuutlik ikka on yhiskond, kus iibetõusuga käib kaasas haridustaseme & elatustaseme langus? Äkki olex parem pyyda korraldada nii, et juba olemasolevatest lastest saax asjalikud yhiskonnaliikmed?

    & see, milline konkreetne kombinatsioon vanemaid-vanavanemaid-kasuvanemaid-sugulasi-tuttavaid-naabreid-pedagooge nimelt oma aega & energiat neisse lastesse panustab, pole pooltki nii oluline kui see, et need kasvatajad teexid seda rõõmuga & lahtiste meeltega.

    Abielu oma praeguses standardvormis seab kax inimest tegel’t väga vastikusse suluseisu, kus nad peavad teineteise jaox olema kogu maailm & jaxama sealjuures veel 24/7 vähemalt vaadata, et lapsed endale herneid ninna ei topix. Kuigi oluliselt õnnelikumad on inimesed, kellel on selja taga võimalikult lai tugivõrgustik, võimalikult usaldusväärne kogukond.

    Vasta
  • 50. tqnis  |  oktoober 28, 2008, 10:32 e.l.

    Mina isiklikult kaotaksin abielu kui riikliku institutsiooni üldse ära. Asi on sellisena kaotanud igasuguse tähtsuse ja tähenduse. Jäägu abielu sõlmimine kirikute või muude usuühenduste asjaks ja tehku nad seda nii, nagu ise õigeks peavad. Riik hoidku end sellest eemale.

    Riik peab tegema kahte asja:
    1) tagama, et lapsed saaksid suureks kasvamisel mõlemalt vanemalt toetust ja abi, seda muidugi sel määral ja moel, kui riik seda üldse tagada ja nõuda saab;
    2) looma sellise seadustiku, mis pakuks inimestele, kes tahavad oma asju koos ajada, vajalikud tagatised. Lahutamise kord, varajagamise kord, ülalpidamise kord, vastastikuse aitamise kord ja nii edasi või pigem selge võimalus neis mingites piirides omavahel kokku leppida.

    Kusjuures neid koos oma asju ajavad inimesi ei pruugi olla kaks, vaid kuitahes palju, nad võivad olla mistahes soost, vanusest ja mistahes omavahelise sugulusastmega. Kas nad ka seksivad või üksteist armastavad, pole enam riigi asi. Ühika toakaaslased, ema ja tütar, vennad, kaasvõitlejad, kommuun, mitmenaisepidamine või mida iganes.

    Vasta
  • 51. Punane Hanrahan  |  oktoober 28, 2008, 12:39 p.l.

    Tqnise idees on jumet rohkem kui rubla eest:) Väga tänuväärne mõte.

    Vasta
  • 52. Lee  |  oktoober 30, 2008, 10:17 e.l.

    Oot, ma jõudsin nüüd hilinemisega, aga huvitatult kommentaare lugema.
    Ja tahaks Ninatagalt küsida, kas ma sain temast õigesti aru. Et kui ma (bimeelne naine) millalgi mõnele oma toredale sõbrale naiseks lähen, siis see ei muuda Ninataga elus midagi, eks. Aga kui ma oma armsaima sõbratari Mendelssohni saatel punasele vaibale viiks ja me omavahel ära registreeruks, siis läheks Ninataga abielu kildudeks? Sest tema mees jätaks tema maha?
    Kuulge, inimesed, see on veel ohtlikum värk kui pedeporr: sa võid elada oma elu parimate kavatsuste kohaselt ja siis kunagi hiljem teada saada, et sinu õnnelike pulmamarsi-sammude pärast läks kellegi teise abielu karidele… Mina omaltpoolt lubaks küll Ninatagal kõike teha, abielluda, lahutada, süüa või porri vaadata, ilma hirmuta, et ta oma elu elades minu oma kapitaalselt ära rikub:).

    Vasta
  • 53. ahaa  |  oktoober 30, 2008, 3:21 p.l.

    mul on tegelt ninatagale üks küsimus. küsin seepärast, et siiralt ei saa aru.

    ninataga ütleb: “… ABIELU muutmine millekski lörtsituks ja rikutuks”.

    palun, mis asi konkreetselt samasooliste liidu registreerimise puhul muudab vastasoo vahel sõlmitud liidu rikutuks ja lörtsituks? .s.t. MIS see konkreetselt on, mis sinu abielu ära rikuks ja lörtsiks?

    Vasta
  • 54. Morgie  |  november 3, 2008, 1:06 p.l.

    tavai, kaotame abielu ära. see ongi juba üsna kadunud.
    mis on jäänud – haiglas saavad sinu koomaseisundis keha eest allkirju anda lähisugulased, sh abikaasa… aga narr lugu, sellisel puhul jääb see allkirjaandmise õigus ka sellisele abikaasale, kellest lihtsalt lohakusest pole ära lahutatud…
    emm.. haiglaga oli veel mingi kamm seotud, et haiglassesattunud inimese kätt hoidma lubatakse vist peamiselt sugulasi &abikaasat

    lühidalt vist siis ootamatutes olukordades saab sinu elu eest vastutust delegeerida inimesele, kellega sa oled abielus?

    kellele ja kuidas siis vastutust delegeerida, kui abielu ei eksisteeri? teha kõikidele kodanikele kohustuseks enne ohuolukorra kättejõudmist kriisistsenaariumid läbi mängida ja ise igale poole vajalikud allkirjad ette ära anda& lubada haiglavoodi ette kätt hoidma kõiki, kelle juuresolek ei tingi haige seisundi olulist halvenemist? variante ilmselt oleks.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2008
E T K N R L P
« sept.   nov. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

%d bloggers like this: