Kui kallim kipub sõtta …

“Mu mees ei ole abielus minuga, vaid sõjaväega,” ütles ühes vestluses naine, kelle sõdurist abikaasa plaanib kohe-kohe missioonile minna. Mulle tundus, et naine ei olnud selle üle just rõõmus.

Noh, kes olekski? Kujutan ette seda pidevat pinget kuskil kuklas, mis ütleb, et su lähedane on nüüd ohus ja sa ei saa tema heaks mitte midagi teha. Ainult oodata  ja teist oma muretsemisega mitte närvi ajada. Aga ma kujutan ka ette, et kellelgi võib olla väga vaja sellisesse kohta minna. Hoolimata riski suurusest ja teiste murest.

Ei ole mu jaoks, muide, mingi puhtteoreetiline probleem. Mu oma vanamees ei kipu küll otse sõjaväkke, aga ütle talle, et ta võib ajakirjanikuna kuhugi kriisikoldesse ronida, ja võid kindel olla, et küll ta läheb, endal silmad peas säramas.

Ja muidugi see ajab närvi. Isegi, kui tead, et midagi otse hullu ei peaks saama juhtuda. Et ta ikkagi ei lähe otse sõdima ja liigub enamasti koos poliitikuhärradega, st ülimega turvatult. Aga ikkagi, kuskil on mingi väike loll närv, mis ütleb, et jama võib ka olla.

Mul Arni Iraagis käimise ajal küll oli selline väike vatsik kuklahirm. Mis siis, et kinnitati, ega seal enam nii ohtlik pole. Aga samas räägiti ka, et suvalised asjad võivad suvalisel hetkel õhku lennata. Ja võttis ikka korraks hinge alt jahedaks küll, kui vanamees täitis paberit selle kohta, et mulle tuleb teatada, kui temaga midagi juhtub.

Ometi ma ei öelnud talle, ega ütle ka edaspidi, et ära mine. Sest, ma saan ju aru, miks ta läheb. Mis salata, ma läheks ise ka, kui ainult mingi võimalus oleks. Ma läheks, ning ma eeldaks, et teised mõistavad mu valikuid ja oleksin nii vihane kui nördinud, kui mind püütaks takistada.

Ja nüüd siis see mõte, mida olen aegajalt ikka mõlgutanud, mis selle naise jutu peale jällegi aktiveerus ja mille pärast ma seda siin üldse kirjutama hakkasin: mis saab, kui kellegi tõsine kutsumus on teha midagi, mis paratamatult paneb lähedased muretsema? Tahad sa siis sõtta minna, politseinikuks, tuletõrjujaks või rallisõitjaks hakata vms.

Ferdinand Hodler, Jena üliõpilased lähevad sõtta

Hooli teistest, ära ole egoistlik, õpetatakse. Aga ka vastupidi, hooli endast, teosta ennast, vilista teiste nõudmistele. Ja veel, et oma väike eraelu on vähemtähtis, kui suured ühiskondlikud asjad. Aga samas, kui sa ei oska hoolida oma lähedastest, siis ei oska sa hoolida maailmast.

Kõik kenad õpetused, mis üksteisele risti vastu käivad. Millist neist siis järgida või kas neist mõni üldse sünnib järgida, kui üks seab sammud lohemadudega võitlema ja teise osa on väraval lehvitada ja vahepeal kodu valvata.

Jah, ma tean, ideaal oleks (minu jaoks) koos minna, aga seda on tavaliselt ikka kuradima keeruline korraldada.