Kui kallim kipub sõtta …

oktoober 27, 2008 at 11:40 e.l. 13 kommentaari

“Mu mees ei ole abielus minuga, vaid sõjaväega,” ütles ühes vestluses naine, kelle sõdurist abikaasa plaanib kohe-kohe missioonile minna. Mulle tundus, et naine ei olnud selle üle just rõõmus.

Noh, kes olekski? Kujutan ette seda pidevat pinget kuskil kuklas, mis ütleb, et su lähedane on nüüd ohus ja sa ei saa tema heaks mitte midagi teha. Ainult oodata  ja teist oma muretsemisega mitte närvi ajada. Aga ma kujutan ka ette, et kellelgi võib olla väga vaja sellisesse kohta minna. Hoolimata riski suurusest ja teiste murest.

Ei ole mu jaoks, muide, mingi puhtteoreetiline probleem. Mu oma vanamees ei kipu küll otse sõjaväkke, aga ütle talle, et ta võib ajakirjanikuna kuhugi kriisikoldesse ronida, ja võid kindel olla, et küll ta läheb, endal silmad peas säramas.

Ja muidugi see ajab närvi. Isegi, kui tead, et midagi otse hullu ei peaks saama juhtuda. Et ta ikkagi ei lähe otse sõdima ja liigub enamasti koos poliitikuhärradega, st ülimega turvatult. Aga ikkagi, kuskil on mingi väike loll närv, mis ütleb, et jama võib ka olla.

Mul Arni Iraagis käimise ajal küll oli selline väike vatsik kuklahirm. Mis siis, et kinnitati, ega seal enam nii ohtlik pole. Aga samas räägiti ka, et suvalised asjad võivad suvalisel hetkel õhku lennata. Ja võttis ikka korraks hinge alt jahedaks küll, kui vanamees täitis paberit selle kohta, et mulle tuleb teatada, kui temaga midagi juhtub.

Ometi ma ei öelnud talle, ega ütle ka edaspidi, et ära mine. Sest, ma saan ju aru, miks ta läheb. Mis salata, ma läheks ise ka, kui ainult mingi võimalus oleks. Ma läheks, ning ma eeldaks, et teised mõistavad mu valikuid ja oleksin nii vihane kui nördinud, kui mind püütaks takistada.

Ja nüüd siis see mõte, mida olen aegajalt ikka mõlgutanud, mis selle naise jutu peale jällegi aktiveerus ja mille pärast ma seda siin üldse kirjutama hakkasin: mis saab, kui kellegi tõsine kutsumus on teha midagi, mis paratamatult paneb lähedased muretsema? Tahad sa siis sõtta minna, politseinikuks, tuletõrjujaks või rallisõitjaks hakata vms.

Ferdinand Hodler, Jena üliõpilased lähevad sõtta

Ferdinand Hodler, Jena üliõpilased lähevad sõtta

Hooli teistest, ära ole egoistlik, õpetatakse. Aga ka vastupidi, hooli endast, teosta ennast, vilista teiste nõudmistele. Ja veel, et oma väike eraelu on vähemtähtis, kui suured ühiskondlikud asjad. Aga samas, kui sa ei oska hoolida oma lähedastest, siis ei oska sa hoolida maailmast.

Kõik kenad õpetused, mis üksteisele risti vastu käivad. Millist neist siis järgida või kas neist mõni üldse sünnib järgida, kui üks seab sammud lohemadudega võitlema ja teise osa on väraval lehvitada ja vahepeal kodu valvata.

Jah, ma tean, ideaal oleks (minu jaoks) koos minna, aga seda on tavaliselt ikka kuradima keeruline korraldada.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Poliitik:Heteroabielu on keelatud! Tulgu siis!

13 kommentaari Add your own

  • 1. naine  |  oktoober 27, 2008, 1:15 p.l.

    Vabande ehk veidi OT pärast, kuid rääkisin just peaaegu samal teemal nädalavahetusel ühes eestimaises peres, kus tuli jutuks Eesti eest sõtta minek. Ja andsin peremehele teoreetiliselt valida – kas ta läheb iga hinna eest kohe sõtta või hoolitseb enne oma naise ja laste turvalisuse eest? Mees oli päris pikka aega vait…ja universaalset vastust ei osanudki öelda. Eriti, kui tänapäevasest ohuolukorras ehk jääbki sel mehel aega oma pere turvalisemasse keskkonda toimetamiseks kokku vast 5-6 tundi… Kas kõigepealt kasutada seda või joosta kohe sõjaväe kogunemispunkti? Need valikud on vist iga pere sisemiste usalduse ja turvalisuse kujunemise tulemuseks. Meestel ei tohiks kunagi vaja teha oma elus valikut, kas oma lapsed või kodumaa…

    Vasta
  • 2. Nele  |  oktoober 27, 2008, 7:32 p.l.

    Senikaua pole hullu, kuni see teine asi, millega su teinepool hirmsasti tegeleda tahab, ei võta üle kogu tähelepanu, st kuni sa teise jaoks ikka olemas oled, on kõik hästi. Aga kui hobi või mis iganes muu kutsumus võtab juba nii palju aega ja armastust, et sind enam ei eksisteeri, siis on midagi valesti. Minul on üks selline kogemus olemas.

    Teiseks – praeguses situatsioonis peaksin olema hoopis mina see, kes vajadusel sõtta läheb. Olen selle üle mõelnud. Ja täpselt sinnamaani, kuni olen jõudnud järeldusele – kui oleks lapsed, siis ei läheks.

    Mehed, jah, tavaliselt sellist valikut tegema ei pea.

    Vasta
  • 3. Larko  |  oktoober 27, 2008, 9:42 p.l.

    Ise olen juba sellises vanuses, et vähemalt rindeteenistusse ei võeta ja eks must tagalas rohkem kasu olekski. Kui ma noorem olin, polnuks enamal ajal kedagi tagasi jätta, kuid eks sõja ajal on oht tsiviilielanikele selline, et ma ei saaks midagi teha sõltumata sellest kas kodus lähedastega või kroonuteenistuses viibin.

    Mis nüüd Arni lähetusi puudutab, võib seal tõepoolest suvalisel hetkel midagi juhtuda aga samas võib ka kodus suvalisel hetkelt midagi ootamatut ja hullu toimuda. Näiteks sõidab keegi hull rullnokk su üle või naabrijoodik paneb tule maja otsa vms. Päris turvaline pole mitte kuskil ja igal pool on parem kui kusagil mujal.

    Vasta
  • 4. poolhäälne  |  oktoober 28, 2008, 6:46 e.l.

    Kati, kas Sa oled kiiganud kaupluse ukse taha jäetud lapsevankrisse, kust kostab meeleheitlikku titenuttu, ehk isegi kiigutanud vankrit või hädalisele luti suhu tagasi pistnud? Kas oled viivitanud poe ukse juures, kuhu on rihmapidi kinni seotud väike kutsa, et veenduda, et ta peremees ikka tuleb talle järele ja lahkunud iseenese tobedalt hella südame üle muiates alles siis, kui näed kutsat ja peremeest koos lahkumas? Usun, et vajadus potentsiaalseid ohte trotsida tekib siiski sellestsamast algeost – vajadusest minna appi, kui on vaja ja teha seda, mida teeks iga normaalne inimene samas olukorras (vähemasti nii me kõik mõtleme). Üks ja sama mõte võtab mõnede inimeste puhul vaid erinevaid vorme ja vahel, kuid mitte alati, sisaldab see tegevus endas ohuelementi ning lähedastel tuleb seda taluda nii, et nad oma muretsemisega teist ülearu ära ei vaevaks ja ise haletsusväärseks ei muutuks, rääkimata sellest, et liigne muretsemine annab muretsetavale mõista, et ta on ilmselt äpu… Muretsema küll peab, aga väärikalt ja toetavalt 🙂

    On puhkusid, kus dramaatiline valik – vali, kas mina või missioon – draamaga lõpebki, sest kumbki pooltest ei suuda teise silmis õigema valiku juures edasi iseendaks jääda. Mingit tõestust ei ole sellele, et turvalisse kodukeskkonda jäänu frustratsioon täitmata missiooni pärast oleks kuidagi väheväärtuslikum kui missioonileläinu kojujäänud kaasa põhjendatud ärevus oma armsama pärast. Väga erinevad prioriteedid elus ei võimalda pidada toimivat suhet ja ei maksa eeldada, et just teine pool suhet rajades ilmtingimata oma prioriteedid sinu omadele kohandab – ja kui kumbki seda ei suuda, siis minnaksegi lahku, nagu minnakse lahku iseloomude sobimatuse või seksuaalse klapi puudumise pärast. Needki ju asjad, mida annaks sobivaks kohandada või klappima panna, ometigi ei panda.

    Ma ei saa kuidagi ühele pulgale panna tuletõrjujat või politseinikku ja vormelipilooti. Kui kahe esimese puhul võiks asi olla pigem ohust hoolimata oma ülesannete täitmises, siis viimane teeb seda, mida ta teeb, pigem üksnes ohu pärast.
    Adrenaliin mõjub mõnele nagu narkootikum ja eks siin on lähedaste suhtumine analoogiline mistahes muu sõltlase lähedaseks olemisega. Sõda ei ole paintball, kriisikolle ei ole kinuvilm, ja vaevalt et su vanamees nii loll on, et ta sellest pissukesest vahest aru ei saa.

    Vasta
  • 5. Morgie  |  oktoober 28, 2008, 8:03 e.l.

    kui inimene tahab minna missioonile, on see selle inimese enda valik – ohverdada lähedaste heaolu üldiseks hüvanguks ja mis seal salata, ka enda põnevuse ja enesekiituse nimel. iseenesest pole üks valik halvem kui teine.
    aga olen oma kõrvaga kuulnud ka, kuidas mehepoeg õigustas oma sõttaminekusoovi sellega et see olla perekonnale kasulik. “missioonil makstakse suuremat palka kui ma praegu saan ja see saab kõik perekonnale, kui aga minuga peaks midagi juhtuma, saate suurt pensioni”
    kas see pole idiootlik? ja võlts?

    Vasta
  • 6. tqnis  |  oktoober 28, 2008, 10:05 e.l.

    Miks idiootlik? Teatud tasemest hullem vaesus on väga tõsine asi. Ja see piirmäär on igal perel/inimesel erinev. Lõppude lõpuks loobume me ju kõik iga päev 8 tunnist, mida võiks muidu veeta oma lähedastega ja seda nimelt selle va perekonna nimel. Samuti võtame mitmeid riske, selle asemel et enam-vähem ohutult kodu nelja seina vahel olla.

    Kurb, jah, seda küll. Aga miks idiootlik? Võibolla ka mõnevõrra… tundetu. Aga mitte võlts.

    Vasta
  • 7. Morgie  |  oktoober 28, 2008, 10:49 e.l.

    on ikka võlts küll väita, et jätad oma pere maha selle pere enda huvides.

    Vasta
  • 8. poolhäälne  |  oktoober 28, 2008, 11:23 e.l.

    Ei ole. See ei pruugi igakord ilmtingimata ainuõige olla, kuid kaugeltki mitte võlts. Miks on see argument täiesti sobiv ja mõistetav, kui minnakse kuhugi, kasvõi Soome kuudeks tööle, perest eemale, aga muutub otsekohe võltsiks, kui tegu on sõjalise missiooniga? Kas see tähendab seda, et Euroopa avarustes ajuvaba sotsiaalsete garantiideta poolpõrandaalust lihttööd teha ja pikka rubla taga ajada on kuidagi õilsam ja väärikam kui skautpataljoni kuuluda? Halva tööohutuse tõttu on viimasel aastal eesti ehitajaid Soomes samapalju hukkunud kui sõjaväelasi rahvusvahelistel missioonidel. Kui mitte rohkem.

    Lähedaste heaolu on ühest küljest väga oluline, aga samavõrd oluline on ka teise osapoole heaolu, tema võime iseendaga rahumeeles läbi saada, olgu siis tunnustatud tegijana professionaalses plaanis või mingite muude, näiteks sportlike või loominguliste või mis iganes eesmärkide saavutamisel. Kui suhtes üks pool ei väärtusta ega mõista seda, mis teisele on oluline ja tähtis, ja suudab vaid halada selle üle, kuidas teda ei mõisteta ja kui hoolimatu on teine pool, siis on see suhe sandistav ja võlts, mitte suhe, aga hispaania saabas. Nii nagu meremehed, on ka meremeeste naised üks eriline inimtõug – kõik naised ei pea olema meremeeste naised, kõik ei suudagi olla ja selles ei ole midagi taunimisväärset. Kindlasti suudaks igapäevast koosolemist peamise eluväärtusena hindav naine endale leida meesterahva, kes elutoadiivani pealt mitte kuhugi nõus minema ei ole ja nad võiksid koos väga õnnelikud olla. Nii nagu mõni teine paar võiks väga õnnelik olla, kui üks pool aegajalt käib kodust kaugemal mõnd asja ajamas, teades, et tema tagala on hoitud ja kindel ja temal on rõõm tagasi tulla ja teisel poolel teda vastu võtta. Pigem vähem kodus, aga armastav ja õnnelik, kui kogu aeg kodus, tige, pahur ja krooniliselt õnnetu…

    Vasta
  • 9. Morgie  |  oktoober 28, 2008, 11:46 e.l.

    kle kui inimene ise tahab sõjaväkke minna, siis on see tema enda huvides ja keegi ei saa seda keelata. aga siis nii öelgugi, mitte ärgu ajagu perekonna kaela oma minekusoovi. lihtne.

    Vasta
  • 10. Kati  |  oktoober 28, 2008, 12:33 p.l.

    ma ei tea, kas see on nüüd otse perekonna kaela ajamine.
    lihtsalt võib olla, et see on üks, ja sealjuures vahest kõige realistlikum, võimalus tõepoolest perele normaalselt elamiseks raha teenida.

    ja tõepoolest, ega kuskil kahtlastes oludes ehitamine ntx pole ohutum, nagu juba poolehäälne ütleb.

    üldse, ma olen sedakorda vist kõige rohkem seda meelt, mida poolehäälne siin avaldab.

    ja arvan, et kui inimesel ikka on vaja minna, siis on vaja.

    Vasta
  • 11. ahaa  |  oktoober 28, 2008, 2:21 p.l.

    njah, poolehäälse ja katiga üsna sama meelt. kui iseeneses kutsumus ja sisetunne ütlevad, et tuleb minna, siis tuleb minna. ilmselt teinepool ikka teadis ju ette, kellega ta koos elama hakkas. või kui ei teadnud ja armastab, siis saab ju aru, mis teise kutsumus on. ega see enda elu ohverdamine kellegi teise pärast (tavatingimustes, ai miin) pole reeglina kellelegi head teinud. õnnelikolemiseks tuleb eelkõige iseendaga kooskõlas olla, mis siis, et kristlikus kultuuriruumis hoopis teistpidi on püütud selgeks teha.

    Vasta
  • 12. Lee  |  oktoober 28, 2008, 5:38 p.l.

    tahtsin kommenteerida kõige esimest kommentaari: miks peab mees naise ja lapsed turvalisse kohta toimetama? Miks naine seda ise teha ei või?

    Juhul, kui naine on peres see, kes sõjaväkke läheb, siis ilmselt saaks ju mees iseenda ja laste turvalisse kohta toimetamisega hakkama.

    Vasta
  • 13. ninataga  |  november 7, 2008, 5:38 p.l.

    Selle versiooni jätate välja, et on olemas mehed, kes EI LÄHE RAHA pärast, vaid seepärast, et see tundub neile vajalik.
    Seda, kuidas mahajääjad ennast tunnevad, ei huvita neid muus suhtes, kui vaid selles, et antakse tavapärasest veidike rohkem raha.
    Muidu aga enamik “vana kooli sõjaväelasi” ( seda terminit ei viitsi lahti seletada ) käib missioonides, missioonitundest ja elustiilist.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2008
E T K N R L P
« sept.   nov. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

%d bloggers like this: