Kuidas Kati Murutar asjale pihta ei saanud ehk sandikeste maagilisest päritolust

Murutari-mutt kirjutas eile Delfis, kuidas tema sante tuppa ei lase. Kadri- ja mardisante nimelt. Et ei tea need lapsed midagi viljaõnnest ega karjaõnnest, oskavad ainult üht laulu ja pommivad siidriraha ja üldse esindavad nõmedat linnarahva tarbimiskultuuri.

“Sandikskäimise salavõti on ju ikkagi positiivne loits. Ürgne mana. Marditamise-kadritamise inimlik tagamaa on soov üksteisele keset pimedat tõeliselt otsa vaadata, koos laulda-tantsida ja inimlikku soojust jagada,” teatab emand Murutar veendunult.

Nojah. Seda ka. Aga mind ajab nii pooliti muigama ja pooliti ärritab ka, et aulik emand ise esindab siinkohal minu meelest üsnagi sellist tarbijalikku ja ürgsest maagilisest mõttest võõrandunud suhtumist. Et olgu santijad lahked, muudkui aga lõbustagu majalisi ja soovigu õnne.

Emand unustab aga, et sandid esindavad tegelikult Teist Ilma ja Väge. Sandid on pühad, on jumalikud olendid. Neil ei ole mingit kohustust inimestele meeldida ega midagi head soovida. Kui neil himu tuleb, võivad nad, muide, inimese hoopiski ära needa.

Kusjuures, kes muinasjutte on lugenud, teab, et sandikesed võivad teinekord kuramuse riuklikud ja ahned olla. Vanamoor, kes võtab sõdurpoisi viimsed kolm krossi või kerjus, kes sööb mõnuga vaeslapse viimse leivasuutäie.  Noh, eksole.

Tõsi, hiljem saab heategu tavaliselt tasutud. Aga esialgu võivad sandid teise südameheadust päris jõhkral kombel proovile panna.

Selle pilguga vaadates ei ole inimesel tegelikult midagi kobiseda, kui jumal siidrit või suitsuraha küsib.

Muidugi meeldiks mulle ka, kui santijooksvad lapsed teaksid, mida ja miks nad teevad. Aga neile etteheidete tegemine kindlasti ei näita mingit sügavat ürgset maarahva maagilist mõtlemist. Selle baasilt oleks minu meelest küll õigem küsida, kas hoovis üldse sandib niisama laps või on see seekord päriselt mõni noist pühadest olenditest.

Andrei Rublov. "Püha kolmainsus"

 

Muide, Murutar nüüd Murutariks. Ega sest midagi juhtu, kui ta santijaid majja ei lase. Aga mulle menus nüüdsama üks päris jõhker lugu sellest, kuidas inimesed rahvakombeid täidavad ilma, et neile üldse pärale jõuaks, mis nende mõte on.

Nimelt jätnud üks pere kord uusaastaööks toidu lauale. Pere suur koer pannud selle öösel nahka. Rammusast toidust läinud tal kõht lahti. Pererahvas leidnud hommikul toidulaua puhtaks sööduna ja toa natukene koerasitasena. Seepeale vihastanud nad nii hirmsasti, et pannud kuradi lolli koera, kes laualt sõi, magama.

Ei hakka rääkima sellest, et loomaga sedasi teha on nii ehk naa ilge. Räägin seekord hoopis asja religioossest või maagilisest küljest. Sellest, et inimene jätab olendeiele ande ja siis solvub olendite peale, kui need annid vastu võtavad. Mida ülbuse otsa ja äärt? Kes neile ütles, et nende koer ei olnud sel õhtul see, kes pidigi annid saama?

Aga üldiselt, kui sa ei ole valmis võõraid vastu võtma ja olendeid vagalt teenima, siis ära parem püüagi. Vaata parem niisama telekast seepi. Tuleb vähem jama.

Ja siin ka üks judeokristlik  Mamre tammiku “mardisandijutt” , millest on inspireeritud ka seda lugu illustreeriv ikoon.

Muide, head kadripäeva! (:

Häda teeb inimesest karjalooma

Paldiski raudteejaam nägi hommikul välja nagu näitaks kalender aastanumbriks 1908. mitte 2008. Perroonil tatsusid säärikute ja vatijopega tööline, suurrättidesse mähkunud ja pampudega varustatud memmed, pitsiservalise seeliku, kasuka ja pottkübaraga mina ja mu vanamees mustas mantlis ja ruudulise soniga.

Seisime, tammusime lumes, arutasime, millal rong võiks tulla, käisime jaamakohvikus tassitäit soojust hinge alla kallamas ja jagasime innukalt üksteisega infot, mida keegi kuskilt hankida suutis. Kes helistas, kes küsis dispetšerilt, kes hõikas edasi, kas rong juba paistab. Keegi ei nohistanud kurja näoga oma mobla otsas, nagu vahel, kui rong juhtub niisama hilinema. 

Ja uskuge või mitte, me plaksutasime ja huilgasime, kui rong lõpuks tuli.

Ausalt öelda, vahva oli.

Mõtlesin sealjuures kahte asja.

Esiteks, et tsivilisatsioon ja heaolu on ikka kuramuse haprad. Piisab vaid ühest lumetuisust, et meie elektrile, kiirele transpordile, täpseks ajaks kohale tormamisele, ühe nupuliigutusega saavutatud kiirmugavusele rajatud elu nii sada aastat tagasi keerata. Ainult üks tuisk, ja juba me ootame, mida loodus meiega ette võtab, juba on meil aega küll, sest ajaga ei ole kuhugi joosta, ja, mis peamine, me läheme üksteise vastu kuidagi laheks ja tähelepanelikuks. Suhtleme jumalast rõõmsalt inimestega, kellest muidu külma näoga, vahest ehk vastumeelsusegagi mööda käiksime. Lõppeks, me oleme ju ühes jamas. Vennad ja õed, kuid seekord mitte turul, vaid ellujäämiskursustel.

Siit algaski mu teine mõtte. Nimelt, et kriis teeb inimesed solidaarseks. Järsku tuleb kõigile meelde, et me oleme siiski karjaloomad ja meil on mõttekas koos tegutseda ja üksteist aidata, sest see tähendab üksiti ka enese aitamist. Mõtlemine stiilis ma lükkan su välja, sa võta mind peale, tuleb üldiselt kuidagi ruttu.

Heaolu, mille peale võib väga kindel olla, muudab inimesi omajagu tuimaks. Selles hulpides on nii kerge mõelda, et mis see kerjus seal kuskil minu asi on, oma mure, kui endaga hakkama ei saa ja üldse, ostku saia, kui leivaraha pole.

Heaolu, mis kipub käest libisema, võib jällegi tõeliselt õelaks ajada, sest igaüks tunneb, et peab oma viimast mõnutükki naabri eest kaitsma, maksku, mis maksab.

Kui me aga kõik  koos kuses hulbime, veame end sealt ehk ka koos välja. 

Ses mõttes ehk ei tasugi nii väga igasugu kriise karta, sest kui suur ja üldine häda käes, hakatakse üksteist ka rohkem märkama ja toetama. Tuleb ainult kuidagi üle elada need ajad, kui häda on kuidagi poolik, puudutab ikka veel väiksemat osa rahvast.Igatahes kogesin ma täna hommikul lummemattunud jaamas kannatlikult rongi oodates mingit väga ilusat ja hoolivat inimlikku lähedust, mis üldiselt aina tumedama tunduvat tulevikku kröömike heledamaks värvib. 

 

Meie ebakindel heaolumaailm ehk Richard Hamiltoni kollaaž "Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii meeldivaks?"

Muide, ärge hakake mind nüüd mingiks põhimõtteliseks heaolukriitikuks pidama. Seda ma ei ole. Mulle meeldib, kui on mõnus ja mugav. Muidugi ma hoian sellest kinni nii kõvasti ja kaua kui saan. Mind lihtsalt rõõmustab, et heaolu lõpp ei pruugi olla inimliku õnne lõpp ja et me häda korral tõesti oskame solidaarsed olla.

Ärivitriinis on hang

Minu aknas küll on. Täpsemalt ei paista sealt juba tunde midagi.

Siis, kui veel paistis, kõhutasin Väikeloomaga aknal ja vaatasin möödujaid.

Noorpaar, poisil, vaesekesel, pea katmata, võitleb veidike kummargil tuisuga, siis hakkavad poe poole jooksma. Neile näikse lõbus olevat.

Keskealine paar rühib edasi, jalgu raskelt üksteise ette tõstes. Kuidagi väsinud on teised. Ei tea, kas elust või lumest või mõlemast.

Vana naine tuleb, paneb raske koti maha ja puhkab. Tundub, tuisust pole tal suuremat lugu. Ta seisataks siin ikka just nii.

Paar koera on oma peremehed halastamatult välja ajanud. Viimased katsuvad nüüd oma elukate sabas lohisedes püsti jääda.

Eks minugi loomad tahavad välja, sadagu seal pealegi peaaegu pussnuge. Neile, tundub, et meeldib. Vanamoor, va Kuriloom, leiab, et ilm on püherdamiseks ideaalne ja Väikeloom käitub üldse nagu oleks ta lahti lastud eriti külma ja valge liivaga rannale. Trööpab hangedes nagu pöörane.

Minul on miskipärast tunne, et see tuisk kestab tõesti ju kuuendat päeva. Meenub see kellegi (Bradbury?) lugu sellest, kuidas tuuled on hukkunud alpinistide hinged. Selles tänases mõllus ma usuksin vist tõpoolest olevat kellegi hingi. Hingi, mis metsikult ringi tuiskavad. Tegelikult ongi ju hingedeaeg, metsiku jahi aeg. Võib-olla, võib-olla, kihutavadki seal akna taga Tuut-Ursel ja kütt Hackelnberg.

Ja see eelvihjatud Viiding kummitab, mis kole.

Eks lugege ka meeldetuletuseks.

Tuisk on kolmandat päeva

    tuisk on kolmandat päeva
    uksi käib seliti
    lund on toas kuhu alles
    hiljuti koliti

    tuisk on neljandat päeva
    mida me kardame
    julged püüame olla
    mida me kardame

    tuisk on viiendat päeva
    teid ei seleta silm
    mõnel on siiski meeles
    seegi on Jumala ilm

    tuisk on kuuendat päeva
    ärivitriinis on hang
    vang on natuke vaba
    kuna vaba on vang

    tuisk on seitsmendat päeva
    tuisul on oma tee
    taevas tee meile selgeks
    aga taevas ei tee

Siit leidsin ta juba interneedituna (või interneetuna?), loodetavasti ei riku minagi siis rämedalt autoriõigusi.

Aitab paanikast ehk ajalehtede lugemine tuleb lõpetada

Majanduslangus süveneb veelgi.

Järjekordne ettevõte tüürib pankroti poole.

Inimesed ei jaksa elada.

Tapavad lisaks endale teisigi.

Jne, jne, jne.

See kõik tuli mulle vastu tänastest lehtedest. Aga ega eile või üleeile või nädal tagasi midagi ilusamat lugeda olnud ega tule vast midagi paremat hommegi.

Ei jaksa enam. Ei jaksa päevast päeva lugeda, kui hirmus elu on ja kui hirmsaks veel läheb.

Kaalun tõsiselt, et peaks vist ajalehtede lugemise lõpetama või lugema ainult kord nädalas. Pühapäevalisasid näiteks. Kuni need veel ilmuvad. Ja muidu peaks põgenema ilukirjandusse või muinasjuttudesse või nunnudesse filmidesse näiteks. Ja tegema näo, et koledat maailma ei ole olemas.

Oo, jaa, ma tean, ega maailm sellest ilusamaks ei lähe, kui ma silmad kõvasti, kõvasti kinni pigistan. Aga teisest küljest ega mina praegu kuidagi ilma parandada ei saa, vaadaku ma pealegi pärani silmi igapäev õudusse.

Hullem veel, ma ei saa suuremat isegi enda päästmiseks teha. Sest ma ei tea, kas, millal ja mille eest ma end päästma pean.

Kõik võib ju minna hästi. Aga võib ka halvasti. Ma ei tea, kas mul on või pole kolme kuu, poole aasta, aasta pärast tööd, süüa, kodu. Me keegi ei tea. See ongi kõige hullem. Inimesed üldiselt ei talu teadmatust.

Igatahes ajab teadmatuse vürtsitamine igapäevaste paanikauudistega asja ainult hullemaks. Juba tunnen vabadel hetkedel, kuidas üldärevus on tegelikult nii kõrge, et roni mööda seina üles.

Aitab! Ma tahan, kurat ellu jääda. Ka sittadel aegadel, mis on või tulevad. OK, mul pole mingit tagatist, et ma jään. Aga miski ei ütle ka, et just mina maha suren.

Järelikult on mõistlik keskenduda hetkel normaalselt elamisele ja hoida kogu oma jõud puhuks, kui seda tõesti vaja läheb, mitte ennast praegu paanika peale ära pillata.

Niisiis, elagu jaanalinnumäng! Koledatel lehepealkirjadel tänasest ei kliki ja kodus vaatan multikaid või midagi.

Suudaks nüüd seda lubadust pidada ka.

 

Mölakas!

Et kes? Ikka härra Lech Kaczyński. Et miks? Ikka selle pärast.

Aga jah, kus siis saab Wałęsat peole kutsuda. See on konservatiiv küll, aga, näe, aru on teisel kogemata peas ja vennaste kuuvaraste lollustele pole ta kunagi takka kiitnud.

“Igaüks on nii nõme, kui jaksab,” tavatseb üks mu sõber öelda. Mõni jaksab paraku hämmastavalt palju.

Ma saan mõistagi aru, et ka riigipea on inimene ja tal võivad emotsioonid laksuga üle pea kokku lüüa, aga mingi ametiväärikuse võiks ju siiski säilitada, kui kodanik kord juba presidendiks roninud on.

Auvõlg, Arte y pico läheb edasi

Esmalt suurt tänu Ramloffile, kes mind sellesinatse auhinna vääriliseks pidas. 

Ja nüüd tuleb mul klaarida auvõlg ning auhind viiele järgmisele edasi anda.

 

Esmalt auhinna reeglid:

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.
Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.
4. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.
Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.

Ja nüüd siis see punaste vaipade ja pasunatega osa, ehk need kellele auhind edasi läheb.

Pean tunnistama, et ma ei teagi, kas mul oli neid valida lihtne või raske. Ühest küljest, osad neist, kellele auhinna ulatamist oleksin isegi kaalunud, on selle juba niigi saanud. See teeb mu valiku natukene lihtsamaks. Teisalt on minulgi see, mida paljud juba kurtnud, et tegelikult on ju omamoodi head kõik blogid, mida loen. Sestap on neist kõigest viit valida ikkagi keeruline.

Aga, olen kaalunud ja sõelunud, ning ulatan auhinna edasi järgnevalt:

Haige mõistuse sündikaat. On vägagi tervitatav, kui maailmas, mis kohati aina enam absurdikino meenutab, keegi vahel (kõver)peeglit näitab. Sündikaatlased teevad seda igatahes hästi ja tulemuseks on üks äärmiselt tervemõistuslik koht.

Mirkutski blogi. Mida me õieti Irkutskist teame? Midagi ei tea, eksole. Aga sealt saab natukene teada. Pealegi, tundub mulle, on autori pilk Irkutskile selline mõnusalt aus, ilma roosade või mustade prillideta.

L@ssie. Ega ma ei teagi, kas peaks tema universumist lugedes nutma, naerma või õlgu kehitama, et jah, säherdune see eluke ju ongi. Mind, kes ma olen õhtuka õpetaja lapsena teinud ema näpuotsas jõlpnedes varasest noorusest saati kaasa kõikmõeldavaid kodukülastusi ja näinud nii mõndagi taolist universumit, tabab L@ssie lugude peale sageli tugev nostalgialaks. Vahest kohatu, kuid, mis parata. Igatahes on tegemist ühe blogijaga, kelle lugusid oleksin ehk nõus ka raamatuna tarbima. Päris vägev naturalism ju.

Mirri mõtted. Neid mõtteid ei panda kirja küll väga sageli, kuid kui pannakse, siis on neis, kui ühelt mu kunagiselt õppejõult väljendit laenata,  ikka mingi mõnus konks sees, mille taha küüned ajada. Tähendab, need pole sellised siledakesed, millest saaks kaasa mõtlemata üle libiseda.

Ja viimane preemia läheb Wildikale. Tema on selline sibul, ses mõttes, et pealt kullakarvaline …Tähendab, pealtnäha lihtsalt üks lõbus küünik, aga tegelikult päris mitmekihilise tekstiga tegelane. Pealegi, kellelt muult ikka nii adekvaatset ilmalõpu infot saaks.

Aitäh, härrased kaasblogijad, et te mu lugemislauda ja maailma rikastanud olete!