Auvõlg, Arte y pico läheb edasi

Esmalt suurt tänu Ramloffile, kes mind sellesinatse auhinna vääriliseks pidas. 

Ja nüüd tuleb mul klaarida auvõlg ning auhind viiele järgmisele edasi anda.

 

Esmalt auhinna reeglid:

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.
Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.
4. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.
Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.

Ja nüüd siis see punaste vaipade ja pasunatega osa, ehk need kellele auhind edasi läheb.

Pean tunnistama, et ma ei teagi, kas mul oli neid valida lihtne või raske. Ühest küljest, osad neist, kellele auhinna ulatamist oleksin isegi kaalunud, on selle juba niigi saanud. See teeb mu valiku natukene lihtsamaks. Teisalt on minulgi see, mida paljud juba kurtnud, et tegelikult on ju omamoodi head kõik blogid, mida loen. Sestap on neist kõigest viit valida ikkagi keeruline.

Aga, olen kaalunud ja sõelunud, ning ulatan auhinna edasi järgnevalt:

Haige mõistuse sündikaat. On vägagi tervitatav, kui maailmas, mis kohati aina enam absurdikino meenutab, keegi vahel (kõver)peeglit näitab. Sündikaatlased teevad seda igatahes hästi ja tulemuseks on üks äärmiselt tervemõistuslik koht.

Mirkutski blogi. Mida me õieti Irkutskist teame? Midagi ei tea, eksole. Aga sealt saab natukene teada. Pealegi, tundub mulle, on autori pilk Irkutskile selline mõnusalt aus, ilma roosade või mustade prillideta.

L@ssie. Ega ma ei teagi, kas peaks tema universumist lugedes nutma, naerma või õlgu kehitama, et jah, säherdune see eluke ju ongi. Mind, kes ma olen õhtuka õpetaja lapsena teinud ema näpuotsas jõlpnedes varasest noorusest saati kaasa kõikmõeldavaid kodukülastusi ja näinud nii mõndagi taolist universumit, tabab L@ssie lugude peale sageli tugev nostalgialaks. Vahest kohatu, kuid, mis parata. Igatahes on tegemist ühe blogijaga, kelle lugusid oleksin ehk nõus ka raamatuna tarbima. Päris vägev naturalism ju.

Mirri mõtted. Neid mõtteid ei panda kirja küll väga sageli, kuid kui pannakse, siis on neis, kui ühelt mu kunagiselt õppejõult väljendit laenata,  ikka mingi mõnus konks sees, mille taha küüned ajada. Tähendab, need pole sellised siledakesed, millest saaks kaasa mõtlemata üle libiseda.

Ja viimane preemia läheb Wildikale. Tema on selline sibul, ses mõttes, et pealt kullakarvaline …Tähendab, pealtnäha lihtsalt üks lõbus küünik, aga tegelikult päris mitmekihilise tekstiga tegelane. Pealegi, kellelt muult ikka nii adekvaatset ilmalõpu infot saaks.

Aitäh, härrased kaasblogijad, et te mu lugemislauda ja maailma rikastanud olete!