Aitab paanikast ehk ajalehtede lugemine tuleb lõpetada

Majanduslangus süveneb veelgi.

Järjekordne ettevõte tüürib pankroti poole.

Inimesed ei jaksa elada.

Tapavad lisaks endale teisigi.

Jne, jne, jne.

See kõik tuli mulle vastu tänastest lehtedest. Aga ega eile või üleeile või nädal tagasi midagi ilusamat lugeda olnud ega tule vast midagi paremat hommegi.

Ei jaksa enam. Ei jaksa päevast päeva lugeda, kui hirmus elu on ja kui hirmsaks veel läheb.

Kaalun tõsiselt, et peaks vist ajalehtede lugemise lõpetama või lugema ainult kord nädalas. Pühapäevalisasid näiteks. Kuni need veel ilmuvad. Ja muidu peaks põgenema ilukirjandusse või muinasjuttudesse või nunnudesse filmidesse näiteks. Ja tegema näo, et koledat maailma ei ole olemas.

Oo, jaa, ma tean, ega maailm sellest ilusamaks ei lähe, kui ma silmad kõvasti, kõvasti kinni pigistan. Aga teisest küljest ega mina praegu kuidagi ilma parandada ei saa, vaadaku ma pealegi pärani silmi igapäev õudusse.

Hullem veel, ma ei saa suuremat isegi enda päästmiseks teha. Sest ma ei tea, kas, millal ja mille eest ma end päästma pean.

Kõik võib ju minna hästi. Aga võib ka halvasti. Ma ei tea, kas mul on või pole kolme kuu, poole aasta, aasta pärast tööd, süüa, kodu. Me keegi ei tea. See ongi kõige hullem. Inimesed üldiselt ei talu teadmatust.

Igatahes ajab teadmatuse vürtsitamine igapäevaste paanikauudistega asja ainult hullemaks. Juba tunnen vabadel hetkedel, kuidas üldärevus on tegelikult nii kõrge, et roni mööda seina üles.

Aitab! Ma tahan, kurat ellu jääda. Ka sittadel aegadel, mis on või tulevad. OK, mul pole mingit tagatist, et ma jään. Aga miski ei ütle ka, et just mina maha suren.

Järelikult on mõistlik keskenduda hetkel normaalselt elamisele ja hoida kogu oma jõud puhuks, kui seda tõesti vaja läheb, mitte ennast praegu paanika peale ära pillata.

Niisiis, elagu jaanalinnumäng! Koledatel lehepealkirjadel tänasest ei kliki ja kodus vaatan multikaid või midagi.

Suudaks nüüd seda lubadust pidada ka.