Aitab paanikast ehk ajalehtede lugemine tuleb lõpetada

november 13, 2008 at 1:06 p.l. 17 kommentaari

Majanduslangus süveneb veelgi.

Järjekordne ettevõte tüürib pankroti poole.

Inimesed ei jaksa elada.

Tapavad lisaks endale teisigi.

Jne, jne, jne.

See kõik tuli mulle vastu tänastest lehtedest. Aga ega eile või üleeile või nädal tagasi midagi ilusamat lugeda olnud ega tule vast midagi paremat hommegi.

Ei jaksa enam. Ei jaksa päevast päeva lugeda, kui hirmus elu on ja kui hirmsaks veel läheb.

Kaalun tõsiselt, et peaks vist ajalehtede lugemise lõpetama või lugema ainult kord nädalas. Pühapäevalisasid näiteks. Kuni need veel ilmuvad. Ja muidu peaks põgenema ilukirjandusse või muinasjuttudesse või nunnudesse filmidesse näiteks. Ja tegema näo, et koledat maailma ei ole olemas.

Oo, jaa, ma tean, ega maailm sellest ilusamaks ei lähe, kui ma silmad kõvasti, kõvasti kinni pigistan. Aga teisest küljest ega mina praegu kuidagi ilma parandada ei saa, vaadaku ma pealegi pärani silmi igapäev õudusse.

Hullem veel, ma ei saa suuremat isegi enda päästmiseks teha. Sest ma ei tea, kas, millal ja mille eest ma end päästma pean.

Kõik võib ju minna hästi. Aga võib ka halvasti. Ma ei tea, kas mul on või pole kolme kuu, poole aasta, aasta pärast tööd, süüa, kodu. Me keegi ei tea. See ongi kõige hullem. Inimesed üldiselt ei talu teadmatust.

Igatahes ajab teadmatuse vürtsitamine igapäevaste paanikauudistega asja ainult hullemaks. Juba tunnen vabadel hetkedel, kuidas üldärevus on tegelikult nii kõrge, et roni mööda seina üles.

Aitab! Ma tahan, kurat ellu jääda. Ka sittadel aegadel, mis on või tulevad. OK, mul pole mingit tagatist, et ma jään. Aga miski ei ütle ka, et just mina maha suren.

Järelikult on mõistlik keskenduda hetkel normaalselt elamisele ja hoida kogu oma jõud puhuks, kui seda tõesti vaja läheb, mitte ennast praegu paanika peale ära pillata.

Niisiis, elagu jaanalinnumäng! Koledatel lehepealkirjadel tänasest ei kliki ja kodus vaatan multikaid või midagi.

Suudaks nüüd seda lubadust pidada ka.

 

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Mölakas! Ärivitriinis on hang

17 kommentaari Add your own

  • 1. notsu  |  november 13, 2008, 1:39 p.l.

    Ma olen ammu seda teed läinud ja loen koledaid ajaleheasju ainult siis, kui vaidlemiseks vaja läheb. Halbade uudiste lugemisel on mõte ainult siis, kui ma võtaks selle peale kätte, läheks ja päästaks maailma. Seni, kuni mul seda pealehakkamist ei ole, ei ole mõtet ennast nendega lammutada.

    Mis puutub sellesse, et me ei tea praegu, kas meil on kolme kuu pärast süüa või kodu – me ei ole seda mitte kunagi teadnud. Me ei tea ega ole kunagi teadnud sedagi, kas me tunni aja pärast elus oleme.

    Muide, nunnud filmid jne pole üldse ainus variant. Hard-core süvakunst mõjub vaata et pareminigi – tuletab natuke elu põhiküsimusi meelde. Surelikkus, armastus, süütunne jne.

    Vasta
  • 2. Kati  |  november 13, 2008, 1:48 p.l.

    selles, et kohe telliskivi pähe ei kuku, pole tõepoolest kunagi saanud kindel olla. aga selles, et tänane töökoht ka kolme kuu pärast alles on, võis aasta tagasi küll üsna kindel olla. vähemalt tundus, et võis, sest eks tegelikult pidid olema ammuks alanud protsessid, mille tulemusel täna enam ei või.

    süvakunst mõjub küll. kui on veel jaksu keskenduda.

    Vasta
  • 3. notsu  |  november 13, 2008, 2:43 p.l.

    No minu põhiveendumus on see, et mitte milleski pole saanud mitte kunagi kindel olla, järelikult pean ma juhul, kui ma turvatunnet tahan, selle enda seest üles leidma.
    Teatud ajal on lihtsalt mingiteks asjadeks suurem tõenäosus kui teisteks, aga isegi see pädeb ainult statistiliselt. Konkreetne inimene võib oma töökoha paugupealt ja ilma oma süüta kaotada ka õitsva majanduse ajal (nt läheb tropist ülemusega tülli, firma juhtkond on firma vara mujale kantinud ja putkab välismaale).

    Vasta
  • 4. iibis  |  november 13, 2008, 2:44 p.l.

    Mina loen tavaliselt üheksaste uudiste ajal lastele unejuttu. Kui ühel päeval olid suured lapsed vanaema pool ja ma teleka kunagise harjumuse mõjul lahti tegin olin täiesti rabatud. Justkui maailm olekski üks lõputu hädaorg.

    Hea asi katastroofiuudiste juures on muidugi see, et paneb oma isiklikud väikesed mured õigesse mastaapi.

    Vasta
  • 5. Wild  |  november 13, 2008, 3:00 p.l.

    Esialgu loobud ajalehtede lugemisest, siis keeldud inimestega suhtlemast, sest nad võivad päevakajalised teemad ette võtta, lõpuks ei julge aknast välja vaadata.

    Vasta
  • 6. notsu  |  november 13, 2008, 4:20 p.l.

    Ärgem unustagem, et halvad uudised on ajalehtede leib. Ma arvan, et erinevate inimestega suhtlemisest saab tasakaalustatuma pildi.
    Argifilosoofia harjutuste raamatus oli üks harjutus “tee endale ise päevauudised”. Et avastada, et ega sa ajalehest nagunii kuigipalju uut infot ei saa, üks sõltuvus, muud midagi.

    Vasta
  • 7. sirje  |  november 13, 2008, 4:23 p.l.

    Ma küll loen lehti ja mõtlen, et miks nad paanitsevad? Isegi need on paanitsema hakanud, kel mingit põhjust pole juurde tulnud. Pensoinärid näiteks. See, et surm on uuel hommikul jälle päeva võrra ligemal, on ju teada fakt. Sama hästi võiks ju ka see teada olla, et pidevalt paanitseval inimesel on see surm veel lähemal.

    Teine küsimus, mis mul tekib, on see, et kuna majanduses kehtib energia jäävuse seadus: miski ei teki ega kao, vaid kandub ühelt kehalt jne., siis kes on need kes võidavad? Arvestades kaotajate suurt kisa, on võitjate võidud ikka päris kobedad… Kes on võitjad?

    Kuna ma olen loomult optimist, siis ma eelistan mõelda, et mina olen see, kes võidab. Kuna ma ei paanitse ka, siis on võiduvõimalused suuremad. Rohkem positiivset mõtlemist 🙂

    Vasta
  • 8. poolhäälne  |  november 13, 2008, 4:40 p.l.

    Ma miskipärast olen ka seda tüüpi inimene, kes arvab, et kui pole halvasti, siis on ju päris hästi. Ja kui ma ka peaksin aasta pärast töökoha kaotama, siis selle pärast täna ennast haigeks muretseda ei ole mingit mõtet. Muretseme ikka siis, kui asi käes, ja siis ilmselt ei ole muretsemiseks aega, vaid vaja on rabeleda, jumal tänatud, et vee peal hoida. Mis aga puutub hiliskeskeas härradesse, kes hilisteismelistega suhteid loovad, siis sellel lool on ju loogiline lõpp. Ühel hetkel, kui tibinal mõistus pähe tuleb – või sealt sootuks läheb -, ei oskagi riigiidsem tüüp leida mingit muud väljapääsu kui tibile tina. Lihtne mees annab noa või nüri raske esemega, vähe edasijõudlikum jahipüssiga ja koorekiht põmmutab pistoliga. Seda lugu ei maksa küll seletada majanduslanguse ja papi eluväsimusega, pigem sai ta mõne aja enda kohta ülemäära hääd elu elada ja väljavaade selle asja ülekohtusena näivale lõppemisele ajas sarvevahe sassi.

    Igasugused halvad uudised saab ära interpreteerida ka nurga alt – a mul on ju suisa vedanud, kui teistel nii halvasti läheb. Jah, ma tean, et see on küüniline, aga paraku on törts elutervet künismi teinekord samavõrd elukvaliteeti tõstev kui nt lõuatäis paratsetamooli. Kui ka otseselt ei ravi, annab vähemasti inimese tunde. Elu, raisk, saab su ikka kätte, hoolimata eskapist, kuhu pugeda tavatsed.

    Vasta
  • 9. Juta  |  november 13, 2008, 4:44 p.l.

    Hmm jah, ma piilungi juba mõnda aega ajalehti umbes nii, nagu laps vaatab voodi alla, kus võib olla kole kole koll 😀 Naljakas tegelikult, kui palju negatiivsed uudised ikkagi tuju rikuvad, omaenda reaalsete probleemidega tulen ma märksa paremini toime kui viimase aja depressiivsete uudistega. Mõnevõrra ju ikkagi peab maailmas toimuvaga kursis olema, aga üle selle hädavajaliku lihtsalt ei taha teada.

    Vasta
  • 10. Myriwe-Myrt  |  november 13, 2008, 5:43 p.l.

    elu24 on lõbustav, alati. postimees.ee’d lugedes pühendan sellele umbes 77% ajast. irvitan alati kaks korda, esimese korra uudise mõttetuse peale (üldjuhul, eriti siis kui pealkirjas figureerib “carola madis”) ja teist korda keelekasutuse tõttu. soovitan. kui midagi muud teha pole. kerge ajust läbi hekseldada, ei anna mingit halba ega hävitavat infot, lihtsalt.. kerge ajust läbi hekseldada. ongi ju kollase ajakirjanduse mõte, eksole. nojah, seal on muidugi veel see, et enamik kollase tarbijaid nagu ka soovib subjektide eraelust ja igasugustest mittehuvitavastest subjektidest ning ka sellest, kuidas üksikvanem a sõimas üksikvanemat b ja kuidas ikka ämbrist asju välja lugeda ei saa etc. mind nt see tõepoolest ei huvita. lõbus on, kordan veelkord.

    lisaks on alati tore lugeda tehnoloogiauudiseid, need on alati positiivsed ja meeldivad. oh, ja kergeid romaane võib ka lugeda. need teevad elu ilusaks.

    Vasta
  • 11. Rents  |  november 13, 2008, 5:50 p.l.

    Ma arvan, et nälga ei sure meist keegi. Arvestades seda, mis tingimustes mu ema meid üles suutis kasvatada, nii et kõht kogu aeg täis oli, ei tohiks ka meil midagi hullu ette tulla. 🙂

    Vasta
  • 12. notsu  |  november 13, 2008, 8:48 p.l.

    Sellised hirmud pidid olema muide tüüpilised heaolus elavatele inimestele. Eks seda on mitmed kirjutanud, aga viimati lugesin Viktor Franklilt (jajah, kellele ma ikka kogu aeg viitan).

    Vasta
  • 13. killuke  |  november 14, 2008, 2:00 e.l.

    Minu ajalehelugemine on saanud väga lihtsa lahenduse. Kuna siinsed lehed on võimatult suured ja paksud, mida kunagi õieti läbi ei jõua lugeda, siis otsustasime neid üldse mitte tellida. Mis mõtet on pidevalt vanapaberit tekitada. Tööle sõites haaran kaasa tasuta ajalehe, mille läbi lugemiseks kulub vast ainult kümme minutit; ning tähtsamad uudised ongi käes! Leian vahel samuti, et ajakirjandus paisutab mõnikord asju suuremaks kui need tegelikult on ning tekitab ilmaaegu paanikat. Elu läheb oma rada ja ette muretsemine ei tee seda sugugi kergemaks.

    Vasta
  • 14. e:r  |  november 14, 2008, 7:10 e.l.

    Kui ma kunagi ammu-ammu Inglismaal õppisin, siis ostsin igal pühapäeval The Sunday Times’i – 15EEK eest sai paksu kilesse pakutid kuhja ajalehti, mis katsid erinevaid teemasid päevapoliitikast kultuurini. See oli ka ainuke ajaleht, mida regulaarselt lugesin… mahtu oli nii palju, et lugemist jätkus mitmeks päevaks

    Olen hiljuti mõelnud, et äkki peaks ka Eestis olles The Sunday Times’i peale tagasi lülituma.

    Vasta
  • 15. heli  |  november 14, 2008, 6:17 p.l.

    Ma olen ka seda notsu-usku, et nagunii ei või milleski kunagi kindel olla – siis milleks paanitseda. Mis kasu on sellest teadmisest, et aasta pärast oleks mu töökoht alles, kui ma ülehomme näiteks kõrvad pea alla paneks. Ja seda ei tea me tõesti mitte keegi ette.
    Mu hääl tuttaval on hää ütlemine: kui täna paistab päike, siis pole mõtet muretseda, kas homme sajab vihma või ei saja.
    Pealegi olen ma veendunud, et kui mitte kuidagi ei saa, siis kuidagi ju ikka saab.

    Vasta
  • 16. notsu  |  november 14, 2008, 11:41 p.l.

    Lahe, mul on oma usk.
    Järgmiseks peaks kolima kuhugi Taga-Kolgamenti ja tegema sinna oma salajase laagri, kuni eriüksuslased meid laiali peksavad või keda kuidas.

    Vasta
  • 17. ahaa  |  november 17, 2008, 9:10 e.l.

    mulle meeldib see ütlemine: kui lõpp on nagunii selline, nagu ta on, siis vähemalt teel sinna eelistan ma õnnelik olla.

    aga lehtedest on ntx sirp kohati täiesti loetav. ja koomiksid :). neid ma loen regulaarselt, ülejäänut eriti mitte. muust perioodikast lugemiseks sobivad ntx aia-ajakirjad ülihästi 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

november 2008
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: