Häda teeb inimesest karjalooma

Paldiski raudteejaam nägi hommikul välja nagu näitaks kalender aastanumbriks 1908. mitte 2008. Perroonil tatsusid säärikute ja vatijopega tööline, suurrättidesse mähkunud ja pampudega varustatud memmed, pitsiservalise seeliku, kasuka ja pottkübaraga mina ja mu vanamees mustas mantlis ja ruudulise soniga.

Seisime, tammusime lumes, arutasime, millal rong võiks tulla, käisime jaamakohvikus tassitäit soojust hinge alla kallamas ja jagasime innukalt üksteisega infot, mida keegi kuskilt hankida suutis. Kes helistas, kes küsis dispetšerilt, kes hõikas edasi, kas rong juba paistab. Keegi ei nohistanud kurja näoga oma mobla otsas, nagu vahel, kui rong juhtub niisama hilinema. 

Ja uskuge või mitte, me plaksutasime ja huilgasime, kui rong lõpuks tuli.

Ausalt öelda, vahva oli.

Mõtlesin sealjuures kahte asja.

Esiteks, et tsivilisatsioon ja heaolu on ikka kuramuse haprad. Piisab vaid ühest lumetuisust, et meie elektrile, kiirele transpordile, täpseks ajaks kohale tormamisele, ühe nupuliigutusega saavutatud kiirmugavusele rajatud elu nii sada aastat tagasi keerata. Ainult üks tuisk, ja juba me ootame, mida loodus meiega ette võtab, juba on meil aega küll, sest ajaga ei ole kuhugi joosta, ja, mis peamine, me läheme üksteise vastu kuidagi laheks ja tähelepanelikuks. Suhtleme jumalast rõõmsalt inimestega, kellest muidu külma näoga, vahest ehk vastumeelsusegagi mööda käiksime. Lõppeks, me oleme ju ühes jamas. Vennad ja õed, kuid seekord mitte turul, vaid ellujäämiskursustel.

Siit algaski mu teine mõtte. Nimelt, et kriis teeb inimesed solidaarseks. Järsku tuleb kõigile meelde, et me oleme siiski karjaloomad ja meil on mõttekas koos tegutseda ja üksteist aidata, sest see tähendab üksiti ka enese aitamist. Mõtlemine stiilis ma lükkan su välja, sa võta mind peale, tuleb üldiselt kuidagi ruttu.

Heaolu, mille peale võib väga kindel olla, muudab inimesi omajagu tuimaks. Selles hulpides on nii kerge mõelda, et mis see kerjus seal kuskil minu asi on, oma mure, kui endaga hakkama ei saa ja üldse, ostku saia, kui leivaraha pole.

Heaolu, mis kipub käest libisema, võib jällegi tõeliselt õelaks ajada, sest igaüks tunneb, et peab oma viimast mõnutükki naabri eest kaitsma, maksku, mis maksab.

Kui me aga kõik  koos kuses hulbime, veame end sealt ehk ka koos välja. 

Ses mõttes ehk ei tasugi nii väga igasugu kriise karta, sest kui suur ja üldine häda käes, hakatakse üksteist ka rohkem märkama ja toetama. Tuleb ainult kuidagi üle elada need ajad, kui häda on kuidagi poolik, puudutab ikka veel väiksemat osa rahvast.Igatahes kogesin ma täna hommikul lummemattunud jaamas kannatlikult rongi oodates mingit väga ilusat ja hoolivat inimlikku lähedust, mis üldiselt aina tumedama tunduvat tulevikku kröömike heledamaks värvib. 

 

Meie ebakindel heaolumaailm ehk Richard Hamiltoni kollaaž "Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii meeldivaks?"

Muide, ärge hakake mind nüüd mingiks põhimõtteliseks heaolukriitikuks pidama. Seda ma ei ole. Mulle meeldib, kui on mõnus ja mugav. Muidugi ma hoian sellest kinni nii kõvasti ja kaua kui saan. Mind lihtsalt rõõmustab, et heaolu lõpp ei pruugi olla inimliku õnne lõpp ja et me häda korral tõesti oskame solidaarsed olla.