Häda teeb inimesest karjalooma

november 24, 2008 at 2:54 p.l. 23 kommentaari

Paldiski raudteejaam nägi hommikul välja nagu näitaks kalender aastanumbriks 1908. mitte 2008. Perroonil tatsusid säärikute ja vatijopega tööline, suurrättidesse mähkunud ja pampudega varustatud memmed, pitsiservalise seeliku, kasuka ja pottkübaraga mina ja mu vanamees mustas mantlis ja ruudulise soniga.

Seisime, tammusime lumes, arutasime, millal rong võiks tulla, käisime jaamakohvikus tassitäit soojust hinge alla kallamas ja jagasime innukalt üksteisega infot, mida keegi kuskilt hankida suutis. Kes helistas, kes küsis dispetšerilt, kes hõikas edasi, kas rong juba paistab. Keegi ei nohistanud kurja näoga oma mobla otsas, nagu vahel, kui rong juhtub niisama hilinema. 

Ja uskuge või mitte, me plaksutasime ja huilgasime, kui rong lõpuks tuli.

Ausalt öelda, vahva oli.

Mõtlesin sealjuures kahte asja.

Esiteks, et tsivilisatsioon ja heaolu on ikka kuramuse haprad. Piisab vaid ühest lumetuisust, et meie elektrile, kiirele transpordile, täpseks ajaks kohale tormamisele, ühe nupuliigutusega saavutatud kiirmugavusele rajatud elu nii sada aastat tagasi keerata. Ainult üks tuisk, ja juba me ootame, mida loodus meiega ette võtab, juba on meil aega küll, sest ajaga ei ole kuhugi joosta, ja, mis peamine, me läheme üksteise vastu kuidagi laheks ja tähelepanelikuks. Suhtleme jumalast rõõmsalt inimestega, kellest muidu külma näoga, vahest ehk vastumeelsusegagi mööda käiksime. Lõppeks, me oleme ju ühes jamas. Vennad ja õed, kuid seekord mitte turul, vaid ellujäämiskursustel.

Siit algaski mu teine mõtte. Nimelt, et kriis teeb inimesed solidaarseks. Järsku tuleb kõigile meelde, et me oleme siiski karjaloomad ja meil on mõttekas koos tegutseda ja üksteist aidata, sest see tähendab üksiti ka enese aitamist. Mõtlemine stiilis ma lükkan su välja, sa võta mind peale, tuleb üldiselt kuidagi ruttu.

Heaolu, mille peale võib väga kindel olla, muudab inimesi omajagu tuimaks. Selles hulpides on nii kerge mõelda, et mis see kerjus seal kuskil minu asi on, oma mure, kui endaga hakkama ei saa ja üldse, ostku saia, kui leivaraha pole.

Heaolu, mis kipub käest libisema, võib jällegi tõeliselt õelaks ajada, sest igaüks tunneb, et peab oma viimast mõnutükki naabri eest kaitsma, maksku, mis maksab.

Kui me aga kõik  koos kuses hulbime, veame end sealt ehk ka koos välja. 

Ses mõttes ehk ei tasugi nii väga igasugu kriise karta, sest kui suur ja üldine häda käes, hakatakse üksteist ka rohkem märkama ja toetama. Tuleb ainult kuidagi üle elada need ajad, kui häda on kuidagi poolik, puudutab ikka veel väiksemat osa rahvast.Igatahes kogesin ma täna hommikul lummemattunud jaamas kannatlikult rongi oodates mingit väga ilusat ja hoolivat inimlikku lähedust, mis üldiselt aina tumedama tunduvat tulevikku kröömike heledamaks värvib. 

 

Meie ebakindel heaolumaailm ehk Richard Hamiltoni kollaaž Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii meeldivaks?

Meie ebakindel heaolumaailm ehk Richard Hamiltoni kollaaž "Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii meeldivaks?"

Muide, ärge hakake mind nüüd mingiks põhimõtteliseks heaolukriitikuks pidama. Seda ma ei ole. Mulle meeldib, kui on mõnus ja mugav. Muidugi ma hoian sellest kinni nii kõvasti ja kaua kui saan. Mind lihtsalt rõõmustab, et heaolu lõpp ei pruugi olla inimliku õnne lõpp ja et me häda korral tõesti oskame solidaarsed olla.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Ärivitriinis on hang Kuidas Kati Murutar asjale pihta ei saanud ehk sandikeste maagilisest päritolust

23 kommentaari Add your own

  • 1. Ivar  |  november 24, 2008, 3:39 p.l.

    Väga hea postitus, mulle meeldis.
    See sõbralikkus ja vaba ellusuhtumine tuleb võib-olla sellest, et kaob vastutustunne. Seni kuni inimene tunneb, et ta vastutab ise oma elu eest ja teised enda oma eest, teeb see ta tõsiseks ja paneb teistesse sarnaselt suhtuma. Kui vastutus ära võtta jääb alles ainult soov oma aega võimalikult mõnusalt veeta ja hästi ära elada, loomulikult on ushtumine teine. Umbes nagu inimstel sajandeid tagasi kui vastutas jumal või tsaar ja ajateenijatel praegu, kui vastutavad ülemused.
    Muresid ei ole, vastutust pole, tahad vaid oma olemise võimalikult mõnusaks teha ja hea läbisaamine teistega ning suhtlemine on üks selle osa

    ..lihtsalt üks mõte, mis lugedes pähe tuli

    Vasta
  • 2. kukupaike  |  november 24, 2008, 3:50 p.l.

    Tõsi see on, et sellistes oludes märgatakse üksteist rohkem

    *läheb naabrinaisele appi autot välja kaevama

    Vasta
  • 3. poolhäälne  |  november 24, 2008, 3:51 p.l.

    Eks olegi me vennad ja õed… hädas. Tegelikult on ju hea aidata, natukese ihurammuga, nõuga, hea sõnaga. Ühine vaenlane, ühine mure liidab inimesi, olgu selleks siis tuisk õue peal või lagunev impeerium üle õue.

    Tegelikult on inimese kõikvõimsus müüt ja heaolu üksnes näiline. Pruugib vaid elektril mõneks päevaks kaduda, kui seina seest ei tule raha ega kraanist vett, tuba muutub külmaks, vetsupott hakkab üle ajama ning silmitu õudus vahib sisse uksest ja aknast.

    Ning miski ei pane peale suuremat painet kui üle jõu käiv vastutusekoorem, miski ei too rutem masendust kallale… Mille eest me siin õigupoolest vastutada saame, kui üksainus lumesajuga tugevam tuul ja sellest tingit elektrikatkestus jätavad meid maa ja taeva vahele kõlkuma ja mis siis, et näilises hädas, vastutuse painest vabanenuna saame olla lastena puhtsüdamlikud ja heameelsed, jagades üksteisega oma piskut nagu lapsed liivakasti äärel – sest tuisk on nagu ema, nii nagu ütleb, nii tuleb teha ja praegu vastutab tema.

    Vasta
  • 4. Kaamos  |  november 24, 2008, 3:55 p.l.

    Mulle ka see jutt meeldis.
    Aga pigem arvan kokkuhoidmise põhjuseks inimlikku tunnet, et vastutad kellegi teise eest. Kõik on koos mingis ühises jamas ja kokkukuuluvustunne aitab teadmatust peremini taluda: “Tundub, et minust võib siin abi olla äkki teised ei saa hakkama või tunnevad end halvasti, kui ma neid ei toeta?” – Ning alateadlikult hakkab karjaloom andma väikeseid signaale “mina sügan sinu selga, sina sügad minu oma..”
    Tavaelus vastutab igaüks üksi oma heaolu eest, ei vajata teiste kaasabi ja ka teistele teeneid ei osutata. Teine inimene pole kaaslane vaid konkurent.

    Vasta
  • 5. Oudekki  |  november 24, 2008, 5:33 p.l.

    Ja selline käitumine veenabki mind, et sõltumata kriisidest, ei oota meid kõikide sõda kõikide vastu vaid hoopis püüd kuidagi koos toime tulla, kui kõigil on ebaharjumuspärane.

    Teisest küljest ei ole lumeuputus minu arvates kriis vaid hoopis lõbus vaheldus. Kriis oleks siis, kui nüüd püsiks niimoodi jägneva kuu, kusjuures elektrit ei jagukski igale poole.

    Vasta
  • 6. notsu  |  november 24, 2008, 5:51 p.l.

    Bertrand Russell kirjutas juba ammu oma tähelepanekust, et ebamugavused muudavad inimesed rõõmsaks. Teda hämmastas, et nii oli isegi suurte jamade aegu, näiteks I maailmasõja pommitamised.

    Vasta
  • 7. Wild  |  november 24, 2008, 5:58 p.l.

    Ma tean, et see on väga kulunud küsimus, aga Oudekki, mida Sina küll sööd? Seeni?

    Vasta
  • 8. Oudekki  |  november 24, 2008, 6:42 p.l.

    Ei, mina söön vildikaid 🙂 Ja kaksisvee rüüpan peale.

    Vasta
  • 9. Wild  |  november 24, 2008, 7:00 p.l.

    Et siis ikkagi midagi toksilist…, ära tee nii, mõni optimismi elav kehastus võiks ju ikka olla.

    Ma mõtlen nii, et kui kriis on päriselt kriis, mitte väike väljahüpe rutiinist nagu lumesadu, siis sel hetkel, mil kriisist ei nähta enam kuigivõrd väljapääsu, vähemalt lähiajal ja hakkab tekkima see, mida kaamos mainis, e konkurents, hakkab ligimesearmastus ka sulama, võimalik, et kiiremini kui lumi.
    Kui rongi peale saaks tuisust ainult pooled inimesed, siis esimene kord oleks liht mokk nördimusest töllakil, lugejakirjad lehtedele ja pääsemine Reporterisse, aga sellise kestva korralduse puhul joostaks kahe nädala pärast rongile amokki nagu tehnikapoodides odavteleritele – nii et nööbid lendavad.

    Vasta
  • 10. Oudekki  |  november 24, 2008, 7:07 p.l.

    Minu arvates see sõltub juba inimestest ja kriisi iseloomust, aga pakun välja kolm varianti laias laastus.

    Kui kriis on ajutine ja ületatav, siis on tegelikult ratsionaalne käitumine panna jõud kokku ning tegeleda selle kriisi likvideerimisega. Noh, maavärinatagajärgede likvideerimised ja muu seesugune on suhteliselt hea näide.

    Kui kriis ei ole oma jõududega ületatav, aga “läheb üle”, siis on ratsionaalne lihtsalt oodata, et see läheks üle ning kiiresti pöörduvad inimesed tagasi harjunud tegutsemismallide juurde. Noh, et kui enne oli mittearvestamine, siis on ka pärast.

    Kui ei ole näha, et kriis üle läheks, siis tuleb uue olukorraga kohaneda ja siis on ratsionaalne vaadata, mida muuta tuleb võrreldes eelmisega. See on aga poliitiline protess ja algabki see igipõline konservatiivide-progressistide võitlus, et kui palju täpselt vaja muuta on.

    Võrrelgem Venemaad ja Jaapanit industrialismi alguses. Kummas revolutsioon tuli? Ja kuidas läks nendega, kes võtsid kätte ja palju muutsid?

    Vasta
  • 11. Kati  |  november 24, 2008, 9:08 p.l.

    mulle tundub,et inimesed on nõus ka päris tõsiste kriiside korral üksteist aitama ja toetama, kuni see on ratsionaalne, st teeb kõigi elu natuke kergemaks.

    hambaid hakatakse näitama olukorras, kus on valida, kas üks või teine jääb ellu.

    kusjuures ka siis on pmst võimalik, et hoolitakse veel kellestki peale enda.

    leiab ju küllalt näiteid, kus teise eest on viimne leivasuutäis ära söödud, aga ka neid, kus seda viimset on teisega jagatud.

    on lihtsalt täiesti ennustamatu, kuhu poole nii ekstreemsel puhul asjad kalduvad. nii et neil puhkudel ei saa solidaarsusele loota. aga olukorras, kus see veel mõistlik on, saab küll.

    Vasta
  • 12. Larko  |  november 24, 2008, 11:15 p.l.

    Antud juhul oli kõikide huvides, et rong lõpuks tuleks ja peale võtaks. Aga kui oleks teada olnud, et ainult pool rahvast peale mahub?

    Vasta
  • 13. Kati  |  november 25, 2008, 9:24 e.l.

    ma arvan, et sel juhul oleks üsna suur hulk rahvast leidnud, et neil ei olegi nii väga vaja kuhugi sõita. küllap ma oleks isegi kodanik peatoimetajale öelnud, et teen kodus tööd.

    kusjuures, kui selel rongiga oelks näiteks vaja poolel linnal toidu järgi sõita, aga kõik peale ei mahuks, oleks ka veel mõistlik kaklemise asemel korraldada asi nii, et sõidavad osad ja toovad midagi neilegi, kes maha jäävad.

    aga kindlasti oleks lugu teistsugune, kui linnas oleks näiteks mingid naftatünnid põlema läinud või ähvardaks väetisekotid sadamas iga minut õhku lennata, lühidalt, linna jäämine oleks eluohtlik, aga rongi peale mahuks ainult osad linlased.vaat siis läheks ilmselt tormijooksuks ja igaüks päästaks ainult ennast.

    on tõepoolest sellises olukorras vahel neidki, kes mingil müstilisel põhjusel ligimest pigem toetavad kui tee pealt eest saamiseks ära tapvad, aga see on see asi, millest ma juba ütlesin, et seda ei saa eeldada.

    Vasta
  • 14. kaamos  |  november 25, 2008, 10:19 e.l.

    Sellise viimatikirjeldatud paanika puhul oleks ilmselt kohe märgata kaht drastiliselt eristuvat inimgruppi: ühed sööstaksid teisi jalge alla tormates vaguni tagumisse nurka ja siis karjuksid seal, miks rong juba ei liigu, teised hakkaksid inimesi niimoodi vaguneisse toppima, et need vähemalt 150% rohkem mahutaksid, kasvõi riitaladumise ja paksemate rõivaste mahajätmise hinnaga.

    Vähesed võivad kindlad olla kumba gruppi ned kuuluvad enne kui tõeline häda käes on.

    Vasta
  • 15. Kati  |  november 25, 2008, 10:56 e.l.

    ilmselt tekkiks ka veel kolmas grupp, kes seisaks täiesti halvatuna, ega suudaks midgai teha. liigutadagi mitte.

    ja tõepoolest, enne kui selinne asi käes (ptüi-ptüi-ptüi) ei tea mee keegi, millisesse gruppi me kuulume.

    Vasta
  • 16. Vari  |  november 25, 2008, 12:41 p.l.

    avariilisest masinast välja pääsend, soojendasin nina ühes tillukses maapoes. leti taga lookles sabake. järjekord oli just jõudmas lasteni (kes ilmselt külmast koolist tagasi saaadetud), kui myyjatar teatas, et need leivad siin on viimased ja kesteab, millal uus noos kohale jõuab. paar turdi taati tagantpoolt ja üks tyse tädi hoopis järjekorratult tormasid lapsi pikali trygides leti ette, lõuates läbisegi nii valjusti, et laste valukarjed sellest foonist vaevu eristusid.

    kiirabi saabus 2 tunni pärast. seni rahustasime murtud roietega 4. klassi tüdrukut – valuvaigisteid siiski raatsiti anda, mutiksed kobasid kotipõhjast ibumaxi välja, aga see ei mõju kuigi kiiresti …

    Vasta
  • 17. Vari  |  november 25, 2008, 12:43 p.l.

    ärge saage valesti aru, kiirabile ma annaksin pigem medali, et ikka tegusaina kohale jõudsid. antud oludes oli 2 tundi suht kiire tõesti.

    Vasta
  • 18. kaamos  |  november 25, 2008, 12:48 p.l.

    Et see elu neid teooriaid nii kiiresti kinnitama peab 😦

    Vasta
  • 19. Kati  |  november 25, 2008, 12:56 p.l.

    kusjuures, mulle tundub, et on üks eriline sort inimesi, kes hakkab alati üle teiste jooksma. kahjuks.

    aga lohutuskes ma võin rääkida vastupidise loo.
    see oli mu lapsepõlves. olime perega Riias ja läksime läbi Tallinna poest, kus müüdi viinereid. metsikharuldane kaup ju tol ajal.
    seisime siis ära mingi paari tunni pikkuse saba, mina emal käe kõrval virisemas. ja saime viimased viinerid.

    otse meie taga seisis aga veel üks emme, veel väiksem lapsega kui mina. nähes, et viinerid siad otsa, hakkas ta peaaegu nutma.

    mu emsp võttis tal siis sabast ja pakkus, et teeme õige need kaks kilo viinereid pooleks. tegimegi.

    kusjuures mu emps ei ole nüüd mingi ingel. ta võib halvemas tujus olla üsna jäärapäine, egositlik ja kiivaski. aga seekord leidis, et ei saanud ju lasta teisel lapsega nii pikka saba mõttetult seista.

    Vasta
  • 20. udupea  |  november 26, 2008, 8:40 e.l.

    lõppudelõpuks on oma särk ikkagi ihule kõige lähemal ja erandid kinnitavad reeglit. sorry

    Vasta
  • 21. Oop  |  november 26, 2008, 4:36 p.l.

    14.-15. kommentaaris mainitud kolme grupi kõrval on ka neljas, kyll ysna tilluke, kes lööks trygimisele käega ja hakkaks jaama taga rahus viina võtma. Soovitavalt kuskil, kust on ilus vaade leegitsevale linnale ja tulerindele, mis vähehaaval koomale tõmbub.

    Ärge öelge, et depressiivsuses midagi head pole.

    Vasta
  • 22. Morgie  |  detsember 3, 2008, 2:36 p.l.

    tartust pühapäeva õhtul tulema hakates juhtus, et linnast väljuvaid tänavaid ääristavatest majadest hüppasid välja inimesed, lumelabidetega ja kinnastega, kellel endal mitte kuskile polnud vaja minna. ja kukkusid ennast kinnisõitnud autosid välja kühveldama.
    mine tea, see võis olla lihtsalt zest: kaduge siit kus kurat, aga samas… südame tegi ikka soojaks

    Vasta
  • 23. Tarts  |  detsember 28, 2008, 1:51 p.l.

    Ja lisaks on veel viies grupp, kes satub paanikasse, tormab mõttetult ringi ja segab valimatult kõiky nelja esimest gruppi.

    Nüüd on vist küll kõik selle issanda loomaaia seltskonnad oma viisainsuses ära kirjeldet

    Ja mis õigus see õigus – mitte keegi meist ei tea, millisesse neist grupest ta kuulub enne, kui istmik elamises laiutab.

    Väärib märkimist, et tavaelus igati intelligentne ja ontlik kodanik võib sellises situatsioonis käituda nagu musternäidis lemmingust, kes ilma silmagi pilgutamata ja sihikindlalt kaljust alla tormab ilma nõela pistamata…

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

november 2008
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: